Avalikkuse muutumine

Lastes ajakirjanikel ajas tagasi vaadata ning mõtiskleda selle üle, mis on Eesti ajaloos nii ühiskonna ja kultuuri kui ka avalikkuse seisukohalt olulised momendid, siis enamik meenutas avalikkuse tekkeaega (80ndate lõpp/90ndate algus) väga positiivselt ning tolle aja avalikkuse tegutsemist peeti üheks oluliseks ajahetkeks Eesti ühiskonna arengu seisukohalt. Kaks saadet, mis kindlasti välja toodi, olid „Mõtleme veel” ETVs, kus moodustati Rahvarinne ning „Loominguliste liitude tund” Eesti Raadios.

Avalikkuse märkide ja verstapostidena nähakse neid suuremaid sündmusi, mis on riiki muutnud (nt Vene vägede lahkumine Eestist, Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumine).

Maire Aunaste võtab selle ilusti kokku:

„Me teame küll neid märke... Loomeliitude pleenum, ilma intelligentsita ei oleks midagi juhtunud 88. Kui ei oleks sündinud saadet „Mõtleme veel”, ei oleks võib-olla sündinud Rahavarinnet, kui ei oleks Rahvarinnet sündind, ei oleks ühiskonnas tekkinud sellist positiivse fooni, et inimesed julgesid mõelda, et vana lõppeb. /…/ Kui ei oleks olnud neid sisemisi samme, siis ma ei tea, kas Jeltsinil oleks üldse põhjust öelda, et jah, te võite siin teha, mida te tahate. /…/

No ütleme seesama Kodulinna liikumine, see oli tegelikult tänaste ja tulevaste poliitikute taimelava.”

Eesti kultuuri ja ühiskonda mõjutanud inimesi meenutades kõlab enamiku ajakirjanike huulil Lennart Meri nimi ning Presidendi kõned. On aga siiski veel mõningad isikud, kes domineerima jäävad – Jaan Kross, Heinz Valk, Marju Lauristin, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk ning saatena „Pealtnägija”. Veel tuuakse välja erinevaid sündmusi, alustades laulupeost ja lõpetades Estonia laevahukuga. Kaja Kärner:

„No taevas hoidku, kõik need Balti ketid ja Eesti kongressi istungjärgud ja keeleloitsud ja kõik need sündmused on olnud niisugused asjad, mis ühtepidi piirnevad kultuuriga, teistpidi ajalooga, kolmandat pidi ühiskondliku arvamusega.”

Avalikkuse arengut on ajakirjanike silmis enim mõjutanud iseseisvumine ja Eesti riigi areng üleüldisemalt – majanduslik areng, liitumine Euroopa Liiduga, tehnika areng (Internet, info kättesaadavuse lihtsustumine). Ainar Ruussaar:

„No ikka lai maailmapilt, et see aknake või see toru, millest me 90ndate algul välja vaatasime, on suuremaks läinud. Et see on kõige enam mõjutanud. Et ühtepidi me tahame olla nagu nemad seal ja siis me püüame ka olla nagu nemad seal, et see aken, millest me 90ndatel välja vaatasime, on nüüd suurem, et me näeme, et seal on ka jamasid ja et seal põhimõtteliselt käib ka sama moodi aga et noh me teeme ka sama moodi ja kuni selle retoorikani, et me tahame jõuda viie rikkama Euroopa riigi hulka, et see on sellest samast aknast tulnud, mis on nagu avardunud.”

Rannamäe toob väga asjakohaselt sisse rahvusvahelise mõõtme:

„Ma arvan, et Eesti podiseks oma katlas edasi, kui meil ei oleks rahvusvahelist järelvalvet. Päris kindlasti. /…/ Ma arvan , et kui meile ei oleks rahvusvahelist järelvalvet, siis Eesti oleks hoopis teistsugune riik, ehk siis Eesti integreerumine on see kõige suurem avalikkuse mõjutaja. Mina näiteks olin omal ajal Euroopa Liiduga liitumise tulihingeline pooldaja põhjusel, et siis Eestis ei saa enam pätti teha niiviisi, kui me oleme Euroopa Liidu liige. Ma ei räägi üldse julgeolekust, et me jääksime kuhugi halli tsooni, kuhugi ajaloo tõmbetuulte kätte, et Venemaa jälle tuleks ja teeks midagi... See on teisejärguline asi praegu hoopis. Aga just see, et meie omad inimesed – poliitikud, otsustajad, ametnikud... Iga inimene on nõrk, iga inimene võtab hea meelega vastu raha, iga inimene põhimõtteliselt on valmis valetama ja varastama...”

Mõnel puhul on välja toodud ajakirjanduse pinnapealsust ning kollase ajakirjanduse väärtushinnangute domineerimist. Maire Aunaste näiteks leiab, et ajakirjandus on loonud sellise mõtlemise, et inimene peab olema edukas ning et kogu aeg rõhutakse välisele, ehk siis sellele, et inimene peab olema edukas, rikas ja ilus. Kaja Kärner näeb samuti meelelahutusliku meedia suurt rolli:

„… Niisugune meelelahutus ja kergelt seebitav teema on kahetsusväärselt mõjutanud avalikku arvamust, selle arengut. Et mulle tundub, et see avalik arvamus on kaldunud kuidagi sellesse voolusängi, mida meelelahutus pakub.”

Avalikkuse tekkeperioodi veel enam-vähem mäletatakse, ent siiski ütleb nii mõnigi ajakirjanik, et ega see enam nii täpselt meeles pole. Järgnevalt toon välja mitmed seisukohad, kuidas nähti avalikkust 80ndate lõpuperioodil ja 90ndate algusaegadel.

Kõigi puhul on üks ühine tunnusjoon – avalikkus oli aktiivsem ja entusiastlikum ning meedia lahmivam. Ajakirjanikud kirjeldavat tolle aja avalikkust nõnda:

Vahur Kersna:

„Seda võib kirjeldada kui teotahtelist hiiglast, kelle jalad olid veel Nõukogude mudas aga kelle nina hingas juba vaba maailma õhku ja kes tahtis hästi kiiresti kohe jooksma panna, aga see esialgu veel ei õnnestunud, aga ajapikku see läks tal korda.”

Ainar Ruussaar:

„90ndate alguses oli Eesti avalikkuses tõsine lõhe. Oli ajastute või põlvkondade lõhe. /…/ Tohutu lõhe oli selles – „olid komparteis” või „ei olnud komparteis”. Tegelikult need 60ndate teise poole tegelased said hästi noorelt juhtivatele kohtadele ja tõrjusid täiesti, noh, nagu pool jõuga ära kõik need, kes olid endised, ehk siis tegelikult see endiste ja praeguste vaheline lõhe või võitlus oli kohe päris tugev.”

Martin Viirand:

„Siis oli avalikkus avatum, vaesem, ma mõtlen, kui nüüd inimestest rääkida.

Ta oli vaesem aga temas oli niisugust naiivset optimismi, et kõik nüüd läheb väga hästi ja enam ei ole tarvis uksi lukustada ja kõik me oleme nüüd sõbrad ja vennad ja üks suur lillepidu käib nüüd tulevikus Eestis. See oli üks niisugune tunne, väike kergendus oli.”

Aarne Rannamäe:

„Siis oli meie ühiskond ikka džungel. Korrastatust ei olnud, pidepunkte oli palju vähem. Kõik oli võimalik. Avalikkus, kõik tegid revolutsiooni, kõigi peas olid ainult revolutsioonilised mõtted.”

Mart Ummelas:

„Avalikkus lähtus rahva põhilistest sotsiaalsetest püüdlustest, oli enam seotud rohujuure tasandiga ega olnud nii selgelt raha ja võimu huvides manipuleeritav.”

Silvia Karro:

„Ma arvan, et ühtepidi oldi kõigeks valmis ja teistpidi oldi hirmunud ka, sest hirmud olid veel kõvasti sees. Et siis oli nagu seda polariseerumist rohkem, et olid ühed, kes võtsid seda uut vabadust täiel rinnal ja arvasid, et kõik on lubatud, kõike võib ja teised, kes üldse midagi ei öelnud ja olid ettevaatlikud ja kartlikud.”

Üldiselt arvati, et avalikkus oli tol ajal aktiivsem ning entusiastlikum. Intervjuudes lasin ajakirjanikel võrrelda tollast avalikkust praegusega ning tuua välja muutusi. Mõni leidis, et põhimõtteliselt ei ole midagi eriti muutunud, aga üldiselt olid seisukohad väga mitmekesised. Aarne Rannamäe:

„Ma arvan, et avalikkus ei ole enam nii manipuleeritav, inimesed on kindlasti sõltuvalt oma ainelisest ja sellest johtuvast muust heaolust targemaks saanud.

Kõik on muidugi oma isikike murede ja asjadega seotud aga ühiskond on tervikuna ikka targemaks saanud ja kõvasti edasi läinud. Inimesed ei usu enam kõike, mida räägitakse. /…/ Võib-olla 80ndate keskpaik on rohkem sarnane praegusele ajale kui 80ndate lõpp või 90ndate algus.”

Mariina Mälk:

„Ühtpidi tundub mulle, et vahepeal selle majanduse muutumisega ja eraettevõtluse arenguga nagu sellist ühtset toimimist jäi vähemaks aga kui ühiskond on jälle mingi kriisi ees, siis suudab see kriisisituatsioon jälle mobiliseerida inimesi ühtseks tegutsemiseks.”

Silvia Karro läheneb asjale väga inimlikust vaatepunktist:

„Paremaks, rahulikumaks, turvalisemaks, see on see, mida ka inimene tahab.

Et inimene võib olla enam-vähem kindel, et see, mida ta avalikult kuuleb, et see ei ole pahatahtlik ja väga palju valet selles ei ole. Minu arvates ikka selle tõe objektiivsus ikkagi nagu enam-vähem on rohkem nagu tulnud. Muidugi võib igasuguseid olla, et kui on soov mõjutada avalikkust, ütleme mingitel erakondade või mingitel põhjustel, siis praegu on see võimalus rohkem läbi reklaami või kui siis ei olnudki midagi niisugust, praegu on nagu teised ohud ja kõik on nagu rafineeritum ja ehk peidetum, aga et noh, samas ikkagi inimesele päris julma valet ikkagi meil enam ei saa rääkida. /…/

Arvestatavamaks, tolerantsemaks on muutunud...”

Mart Ummelas aga vastupidiselt, lähtudes rahvuslikust vaatepunktist:

„Tollal oli rahvuslik põhiküsimus: milleks on ühel rahvusel vaja iseseisvust, mida taotletakse sellega maailma rahvaste peres? Täna on põhiliseks küsimuseks pigem see, et iseseisvus on muutunud asjaks iseeneses, mitte oluliseks vahendiks millegi saavutamisel.”

Viirand räägib jällegi avalikkusest kui ühiskonnast:

„Inimesed on läinud tõsisemaks ja nad on hakanud rohkem oma elumurede ja rahaasjade peale mõtlema ja selle igasuguse kindlustatuse kui ka lastele koolihariduse andmise kui ka tervishoiu ja nende asjade peale on inimesed hakanud rohkem mõtlema ja muretsema. Mõnes mõttes on inimesel muresid rohkem, kuna tal on võimalusi rohkem ja väljakutseid rohkem.”

Tolerants on üks inimkäitumise aspekte, mida võrreldakse suhteliselt palju ning seda peetakse üheks olulisemaks muutuseks. Ainar Ruussaar toob suurepärase näite selle olukorra kirjeldamiseks:

„90ndate alguses ei saanud nagu... ei suutnud ilmselt suur osa Eesti avalikkusest nagu omaks võtta seda, et meie hulgas on avalikke homoseksuaale näiteks. Ma mäletan ise, kui ma käisin Taanis 90ndate algul, ma olin teatavas nagu kultuurišokis sellest, et seltskond, kus ma olin, seal seltskonnas oli nagu inimene, kes ütles, et ta on gei. Et noh nagu imelik. Et praegu mul on mitu sõpra, kes on geid, kes on tõeliselt head sõbrad.”

Enamik ajakirjanikest meenutab demokraatliku avalikkuse tekkeaega väga positiivselt ning tolle aja avalikkuse tegutsemist peetakse üheks oluliseks ajahetkeks Eesti ühiskonna arengu seisukohalt. Ajakirjanike meelest on 90ndate avalikkusel üks ühine tunnusjoon – toona oli see aktiivsem ja entusiastlikum. Üleüldiselt on vastused mitmekesised – avalikkus pole enam nii manipuleeriv, avalikkuses on vähem valet ja pahatahtlikust, inimesed on muutunud enesekesksemaks ning avalikkus on tolerantsem.

Üldiselt arvatakse, et tollal olid väärtused rohkem paigas, ei tähtsustatud pealispindset.

3.2. K