3. P EAMISED UURIMISTULEMUSED
3.2. K UIDAS AJAKIRJANIKUD ENNAST AVALIKKUSSE PAIGUTAVAD
Selles alapeatükis toon välja ajakirjanike käsitlused oma rollist avalikkuses ning samuti vaatlen, millised on seisukohad meedia rolli suhtes. Põhiküsimus lähtuvalt uurimisküsimusest on, et kuidas ajakirjanik näeb iseennast avalikkuses, lisaks veel, kui olulist osa ta näeb ajakirjandusel, aga ka iseendal avalikkuse mõjutajana.
3.2.1. K
EDA AJAKIRJANIK ESINDAB?
Sellel tasandil tuli üldise tendentsina välja asjaolu, et ajakirjanik püüab ajakirjandust ja meediat analüüsida pigem kõrvalseisja vaatepunktist. Justkui keegi kuskil kujundaks üleüldist meediapilti ning tema ise selles väga suur osaline pole. Kõige selgemini oli see tajutav, kui küsisin kõigepealt, et kelle huve Eesti ajakirjandus esindab ning minnes sealt otse isikliku juurde – kelle huve tema esindab – tekkis vastuolu.
Avalik-õigusliku meedia ajakirjanikud justkui ei vaatleski avalik-õiguslikku ajakirjandust ühe meedia osana. Et on Eesti ajakirjandus ja siis on nemad. Mõtte tasandil vastandatakse ennast täielikult. Loomulikult tuleb arvesse võtta asjaolu, et ühel puhul räägitakse üldisest – Eesti ajakirjandusest – ning teisel puhul väga konkreetsest – iseendast, aga vastuolu siiski jääb.
Näiteks Vahur Kersna leidis, et ajakirjandus esindab kapitalistlike vereimejate huve, aga tema enda põhihuvi on „selles maanurgas elu säilitada“. Martin Viirand räägib ajakirjanduse kontekstis nii omanike huvidest kui reklaamitellijate huvidest ja ka äri- ning pangandusringkondadest, aga kui küsida, kelle huve tema esindab, leiab ta, et eks ikka selle kirjandushuvilise haritud kuulaja omi.
Riina Eentalu leiab, et meedia esindab ajakirjaniku ning väljaandja kasumi huve, aga endast arvab nõnda:
„Olen tahtnud parimal moel selle inimese, noh, keda ma pean tavaliseks inimeseks, see on nii loll sõna, aga noh, see inimene, kes ei ole just iga kord
otsustamise juures kuigi nad on ka selles asjas osalised. Esindan nende huve küll.“
Tiina Rebane toob välja omanike ja kommertshuvid ning parteihuvid, ega iseenda puhul ütleb niimoodi:
„Iseenda huvisid, loomulikult. Kui ma midagi teen, on mul enda huvid ja nagu ma alguses ütlesin, et kuna ma lähtun sellest, et asjal oleks ka mingi laiem kõlapind, siis ma arvan, et ma esindan ka avalikku huvi.“
Mart Ummelas leiab, et Eesti ajakirjandus esindab valdavalt ühiskonda ja avalikkust otseselt mõjutavate võimu- ja majandusrühmituste esmaseid huve, aga tema ise iseenda ning teda aktsepteeriva auditooriumiosa omi. Uku Toom leiab, et Eesti ajakirjandus esindab kuulajate, vaatajate, omanike, tegijate – kõigi nende inimeste huve kokku. Enda kohta ütleb ta niimoodi:
„Ülemuste, selles mõttes, meie saame raha riigi kulult. Nii et me peame esindama avalik-õigusliku huvi ja funktsiooni, ehk siis tasakaalustatud, selles mõttes nagu Riigikogu esindab ühiskonna erinevaid gruppe, nii peavad ka avalik-õiguslikud neid esindama, mida kontrollitakse ja mille kohta esitatakse pretensioone. Aga kui ma räägin isiklikult endast, siis ma ei esindagi kellegi huve. Enda huve esindan. Väga hea, kui need huvid langevad muude huvidega kokku.“
Silvia Karro leiab, et ajakirjanduses on kõigi huvid esindatud ning tema ise püüab
„Maahommikuga“ esindada mitte ainult maainimese vaid ikka kõigi, nii laste kui vanainimeste huve. Rannamäe räägib ajakirjanduse huvide puhul kõikvõimalikest erinevatest tahkudest, aga tema ise ei esinda kellegi huve, tema on vahendaja ehk valgustaja.
Üleüldiselt tuleb välja kolm suuremat huvide rühma: omanike ehk kasumiteenijate huvid (ennekõike kollane ajakirjandus); kuulaja/vaataja huvid (meedia sisu on pigem auditooriumi poolt määratud) ning ajakirjanike huvid (ajakirjanik teeb seda, mis teda ennast huvitab). Vaid paaril korral mainitakse poliitiliste jõudude huve.
3.2.2. A
JAKIRJANIKU ROLLKersna leiab, et tema osa avalikkuse mõjutamisel on praktiliselt olematu ning avalikkus ei sõltu tema tegutsemisest karvavõrdki. Ta ütleb oma rolli kohta avalikkuses niimoodi:
„Olematu. Praktiliselt ei ole mitte mingit rolli, räägime mikrogrammidest jälle. Selles mõttes, et ma ei ülehinda mingist otsast enda rolli. See on meelelahutussaade. Inimesed lahutavad meelt. Televiisorit vaadates inimesed lahutavad meelt.“
Mariina Mälk, „Pealtnägija“ teine toimetaja peab saate mõju avalikkusele küllalt suureks:
„Ma varem mõtlesin, et ma olen vahendaja. Aga nüüd tundub, et selle
„Pealtnägija“ saadet tehes me lausa mõjutame avalikkuse käitumist, mingeid hinnanguid mingi teemaga paneme inimesi mõtlema mingite asjade peale, nii et tõenäoliselt ikka päris suur.“
ETV juhatuse esimees Ainar Ruussaar räägib oma töö olulisuse juures ETV-st kui kõige usaldusväärsemast institutsioonist:
“78% usaldab meid ja President oli, ma ei mäleta protsenti, President oli kolmandal kohal. Ehk siis see, mida ütleb Aarne Rannamäe kriisi ajal
„Aktuaalses Kaameras“, on ilmselt olulisem, kui see, mida ütleb Toomas-Hendrik Ilves või vähemalt sama oluline.“
Sotsiaalvaldkonna ajakirjanike üllaim eesmärk on oma tööga kuulajaid/vaatajaid raske elu elamisel aidata. Liina Kusma näiteks tahab vanemate inimeste meeleolu parandada, sisendades neile olulisuse tunnet. Ta seletab, et pensionäride valdkond ning vanemad inimesed pole avalikkuse silmis eriti populaarsed. Oma rolli avalikkuses mõtestab
„Päevatee“ tegija nõnda:
„Ma kunagi mõtlesin, kui ma seda saadet hakkasin tegema, et meie vanemad inimesed on ikka suhteliselt unustatud ja võib-olla, et see oleks siis nagu see osa, mis riik võiks pöörata tähelepanu ja mida ta ei ole teinud, et selle püüan siis korvata raadio kaudu mina. /.../ ...see on selle riigi asutuse või selle avalik-õigusliku raadio pöördumine nende poole. Nende, noh, kaasamine sellesse riigi ellu, sellesse ühiskonnaellu, et see oleks siis nagu see, mida ma arvan, et see saade, noh, on püüdnud teha.“
Maire Aunaste, ka sotsiaalsetel teemadel saadete tegija näeb ennast kui probleemide ja inimeste päevavalgele tirijana. Tema püüab oma saatega inimesi nende üksinduses aidata. Et kui sellel vaatajal ikka mitte kellegagi mõtteid pole jagada, siis vähemalt
„Meie“ saates saab too kaasa mõelda ning ennast osalistega samastada.
Kaja Kärner usub, et tõenäoliselt ajapikku tema töö avalikkust veidi mõjutab, aga tegu on väga pikaajalise protsessiga ning kiiresti midagi avalikkuses tema saadete tulemusena muutuda ei saa. Ta püüab ühiskonna erinevaid gruppe ja aspekte üksteisele lähendada ning mõistetavamaks teha:
„Minu saadete põhiline, see miks ma neid teen, on see, et erinevad huvigruppide esindajad saavad oma seisukohti avaldada ja seeläbi nad muutuvad ka mõistetavamaks ka meile, kes nad võib-olla kuidagi teisiti positsioneerivad. Ühesõnaga, see mõtete vahetamine ja seisukohtade teatavakstegemine ja sealt kuulajal võib-olla oma otsuste muutmine, et see on nagu, noh, see saate kaugem eesmärk. Aga kui palju ta just seda teeb? Ma arvan, et mõnevõrra ikkagi teeb.“
Martin Viirand vahendab kuulajatele tarku ja ilusaid ehk huvitavaid inimesi. Viirand tajub, et avalikkust on võimalik mõjutada poliitiliste mõttevoolude sissesüstimisega ning seega leiab, et tema väga mõju ei avalda. Pealegi on tema kuulajad juba väljakujunenud seisukohtadega ning neid on üleüldse praktiliselt võimatu mõjutada.
Riina Eentalu peab enda tööd äärmiselt oluliseks ning leiab, et see mõjutab avalikkust üsna suurel määral. Ta näeb ennast võrdväärse partnerina teistele ühiskonnategelastele:
„Ise samas reas, aga mina valdan mingit asja ja nemad teist ja siis kokku peaks meist saama niisugune riik, mis seisma ka jääb.“
Tiina Rebane, Tartu stuudio juht, muudab pikemaajaliselt hoiakuid ning päris kasutu ta töö ei ole. Ta paneb inimesi edasi mõtlema ja vahel ka tegutsema. Mart Ummelas peab enda rolli väikeseks ning pigem ärritavaks kui mõjutavaks. Uku Toom on avalikkuse informeerija, vahendaja, ning temagi toob sisse kanali usaldusväärsuse ja informatsiooni mõju seoses sellega.
Silvia Karro püüab enda saatega edastada konkreetset sõnumit, konkreetseid väärtushinnanguid. Ta usub, et „Maahommikuga“ on võimalik avalikkust tegijatele soovitud suunas mõtlema panna:
„...Et elamine maal on elamisväärne, keskkonda on vaja hoida ja igal inimesel on vaba valik, kus ta tahab elada. Ja see, et seal maal on oluline ikkagi ju ühistegevus. Mis lõppkokkuvõttes on ju terveski riigis oluline. Et põhiväärtused – mäleta ja ela, ja mõtle selle peale ka, et mida võiks lastele jätta...“
3.2.3. E
ESTI AJAKIRJANDUSE ROLLMeedia funktsioonidena avalikkuses nähakse informeerimist ning meelelahutamist.
Paaril korral mainitakse ära ka harimine. Martin Viirand lisab probleemide tõstataja ja analüüsija funktsiooni ning Riina Eentalu leiab, et ajakirjandus peab ühiskonna peeglit inimeste ees hoidma nii, et pilt ei moonduks. Liina Kusma on Viirandiga osaliselt samal nõul:
„...Meedia asi on võib-olla ka niisuguseid asju üles tõsta, mis nagu üldist tähelepanu võiksid väärida ja kutsuda siis inimesi kaasa mõtlema ja oma arvamust ütlema ja üldse nagu... Ma arvan, et meedia võiks seda meie kodanikuühiskonda toetada ühesõnaga, et see on nüüd... et see peaks olema küll nüüd tema ülesanne, et anda võimalikult erinevatele ühiskonna esindajatele võimalust oma arvamust välja öelda ja oma ootusi ja nägemust.
Ja et iga üks tunneks ennast selles riigis selle riigi kodanikuna, et siin on meedial nüüd oma osa.“
Kaja Kärnergi räägib mõttevahetuse käivitamisest erinevate gruppide kaasamisel ning soovitava tulemuseni jõudmisest. Maire Aunaste aga käsitleb meedia kasvatuslikku rolli aspekti:
„Inimesi kasvatada, pakkuda neile võimalust ise otsustada, mis on hea, mis on vale. See tähendab, näidata asju niimoodi nagu nad on, mitte kogu aeg peale suruda oma arvamust, et see on nii, vaid et näidata, kuidas on ja las siis inimesed otsustavad.“
Eesti ajakirjanduse osas leiab enamik intervjueerituist, et see on arvestatavalt professionaalne. Küll aga ei taheta väga välja tuua meedia positiivseid külgi, pigem
leitakse negatiivset. Isegi kui mõnel juhul hakatakse plussidest rääkima, kaldub jutt ikkagi negatiivsele ning hea unustatakse täielikult. Ilmselge erand on Vahur Kersna:
„Ma arvan, et tugevus on see, et siin on hästi palju hästi tublisid tegijaid. Ja nõrkusi nagu ei olegi, minu arust on Eesti ajakirjandus praegu väga tugev.“
Suurimateks jamadeks Eesti ajakirjanduses peetakse pealiskaudsust (vähe süvenemist ning analüüsi) ja liigset kollasust (kommertshuvid, meelelahutus). Need kaks põhjust käivad läbi praktiliselt kõigi ajakirjanike vastustest.
Veel jääb mitmel korral kõlama liigne pealinnakesksus ning paaril korral tuuakse sisse ka ajakirjandusliku hariduse puudulikkus – koolist tulevad ajakirjanikuharidusega inimesed, kellel puuduvad laiemad teadmised ühiskonna protsessidest ning kultuurist.
Nii Maire Auaste, Liina Kusma kui Silvia Karro kurdavad järelkasvu puudumise üle.
Neil on mure, et kui nemad enam ei tee, siis see valdkond jääbki unarusse. Lahkuda ei saa kuna kedagi pole asemele võtta. ETV juht Ainar Ruussaar toob ühena vähestest välja midagi positiivset:
„Mis on tugevus, et selle avalikkuse eneseteadvus ja avalikkuse kontroll meedia üle on suurenenud. Inimesed teavad oma õigusi üha rohkem ja see paneb ajakirjanikke veidi rohkem mõtlema selle üle, mis on sõna kaal...“
Küll aga tahaks ta näha rohkem analüüsi. Maire Aunaste leiab ristivastupidiselt Kersnale, et Eesti ajakirjandus ei ole tugev. Suurima probleemina näeb temagi enamiku teiste seas tühisust ning pealispindsust. Ise tahaks Aunaste meediast ammutada uusi teadmisi – saada targemaks. Kaja Kärner leiab, et Eesti ajakirjandus on suhteliselt professionaalne, ent kuna ajakirjaniku töökoormus on väga suur, napib aega teemadesse süvenemisel:
„No ma ootaksin kuidagi niisugust analüüsi, võrdlevat analüüsi. Ja seda, et ajakirjandus ei oleks nii metsikult tallinnakeskne. Ja seda, et ajakirjandus pööraks kultuurile rohkem tähelepanu. Et me võimegi öelda, et igas lehes on tõepoolest oma kultuuri lehekülg, aga kui te hoolega vaatate, siis see kultuuri lehekülg on ikkagi meelelahutusega täidetud...“
Viirandi arvates napib ajakirjanduses diskussiooni ja suundade pluralismi. Tema meelest on ajakirjandus orienteeritud suhteliselt ühte suunda. Lisaks sellele toob Riina Eentalu välja ajakirjanduse liigse sõltumise väljaandest.
Liina Kusma leiab, et kuna ajakirjandus on suurelt jaolt erakätesse läinud, siis see on pitseri jätnud nii teemade valikule kui huvide esindamisele. Tema meelest tähtsustatakse liialt materiaalseid väärtusi:
„Mina ootaksin muidugi seda, et ta (ajakirjandus: autor) pööraks nüüd oma pilgud jälle rohkem inimese poole nende suurte teemade juurest ära ja ei tõstaks üles, noh, neid pseudoväärtusi. /.../ Ma arvan, et me peaksime pereväärtusi hindama.“
„Päevatee“ toimetaja sõnadest jääb veel kõlama soov „et ajakirjandus oleks inimese jaoks“, pidades silmas seda, et inimene tunneks ennast ühiskonnas täisväärtusliku kodanikuna ning et tal oleks teadmine, et vajadusel eksisteerib võimalus enda arvamus avalikult välja öelda.
3.2.4. A
JAKIRJANIKU ROLLI MUUTUMINEVõrreldes 90. aastate algusaegadega on ajakirjandus ajakirjanike meelest suure sammu edasi teinud. Tollest ajast mäletab enamik vastanuist lapsajakirjanike domineerimist meedias, tohutult paljude väljaannete esilekerkimist ning sellest kõigest tulenevat suhtelist ebaprofessionaalsust. Silvia Karro kirjeldab olukorda väga tabavalt:
„Tegelikult oligi nii, et nad tulid ülikooli õppima aga siis neid keegi enam ei näinud, sest kõigist neist olid saanud peatoimetajad. Sest aeg oli niisugune, et vanad ära, tulid noored. Nad ei olnud näinud ei elu, neil ei olnud haridust, koolis ei olnud ju käinud, eks ole. Kohe hakkasid niimoodi tegema, ja siis ei olnud analüüsi osa, ei olnud aega fakte kontrollida ja siis hakkas see lokkama.“
Riina Eentalu lisab:
„Siis oli ikka probleem see, et tekkis niipalju väljaandeid korraga, noh, meeletult tekkis ja jubedalt oli vaja ajakirjanikke või neid, kes seda kõike mahtu täidavad, ja haritud ajakirjanikke lihtsalt ei jagunud. Siis kes tahtis, see sai ja see oli masendav. /.../ See professionaalne tase oli siis hirmus. Ja see enesekindlus, et meie oleme suur võim ja võimegi teha kõike, et see oli ka küll...“
Positiivse poole pealt leiti, et toona olid väärtused rohkem paigas – ei räägitud liialt palju asjadest ning tühistest teemadest, vaid ikka inimesele eluliselt olulisematest valdkondadest. Ideed olid värsked ja uued, ajakirjanust tehti entusiasmiga ning valdavalt tunti ning usuti, et kõik on võimalik.
Oma rolli muutumist selle aja jooksul nendib vaid mõni üksik, näiteks Ainar Ruussaar, ja seda peamiselt seoses oma vastutuse suurenemisega. Üldiselt leitakse, et hoolimata ajakirjanduse ja avalikkuse muutumisest, on nende roll ja üllaim eesmärk jäänud samaks.
Silvia Karro leidis, et tema roll avalikkuses on isegi veidi vähenenud kuna toona Noorteraadiot tehes oli ta tuntum ajakirjanik kui praegu ning seega mõjutas avalikkust rohkem. Eentalu ning Viirand käsitlevad rolli kui põhimõtteid ning Martin Viirand ütleb, et see on õnnelik inimene, kes ei pea oma põhimõtteid muutma. Liina Kusma määratleb rollimuutust kuulajatenumbri suurenemise läbi – nüüd on neid rohkem.
Töö tegemise puhul on enamasti muutunud vaid info saamise kiirus ja hulk ning tehnilised vahendid.