D ISKUSSIOON

Intervjuud ajakirjanikega annavad valgust sellele, mis toimub varjatuses – avalikkuse loojate ja kujundajate mõtetes. Need intervjuud näitavad ühtlasi seda, milline on avalikkus otseste mõjutajate-kujundajate peades, ning mida nad oluliseks peavad. Tekib sisuline küsimus sellest, mida ajakirjanikud arvavad, et nad peavad tegema ja mida nad teevad. Tegelikult ei ole avalikkuse näol tegu abstraktse mõistega, see on ajakirjanike enda loodud ruum.

Uurimistööd alustades ning uurimisküsimusi koostades eeldasin, et rohkemad ajakirjanikud on enda jaoks avalikkuse lahti mõtestanud ning tegutsevad oluliselt suurema teadmisega, kuidas nende töö avalikkust mõjutada võib. Eeldus põhines pigem sellel, et kõik intervjueeritavad on ajakirjanduses aktiivselt tegutsenud suhteliselt pikalt – üle 15 aasta.

Vaid üksikud ajakirjanikud suudavad näha süsteemi veidi sügavamalt, vaadata avalikkuses toimuvate protsesside või debattide taha, kaugemale pinna alla. Üldiselt mõeldakse ikkagi sellistes lihtsates põhjus-tagajärg seostes, ei nähta suuremat pilti.

Mart Ummelas leiab, et avalikkuse sõna n-ö maksab vaid sellistel juhtudel, kui on tegu põhiväärtustega vastuolus olevate sündmustega, kui aga jutt läheb maailmavaateliste arutluste peale, juhitakse tema meelest avalikkus tulututesse kõrvalteemadesse ning diskussioon sellega sumbub.

Mart Ummelase panus ühiskondlikesse süsteemidesse on võrreldes enamiku teistega tunduvalt suurem, aga tema vastustest võib välja lugeda kibestumust süsteemi suhtes, mis viitavad Eestis toimuvate debattide ühesuunalisusele. Kui temasugune mees juba poliitilistele debattidele käega lööb, siis midagi peab kuskil väga valesti olema. Samas, teiste poliitiliste teemadega tegelevate ajakirjanike vastustest ei tulnud kuidagi välja, et olukord Eesti avalikkuses võiks niivõrd hull olla. Siinkohal võin vaid oletada, et konflikt peitub pigem isiklikul tasandil, mitte avalikkuse omal.

Lisaks juba eelnevalt välja toodud järeldustele tuleb ära mainida, et väga mitmete ajakirjanike jutust käisid läbi pronksöö ning aprillikuu sündmused. Ajakirjanikud leidsid, et kui ühiskonnas on kriisiolukord, siis avalikkuse ja inimeste väärtused lähevad paika, hakatakse rohkem tähtsustama seda, mis elus püsivalt oluline. Kui üldiselt võib jääda mulje, et avalikkus on liialt eemaletõmbunud, siis sellistes situatsioonides avalikkuse huvi kasvab märgatavalt.

Väga huvitav oleks analüüsida praeguse majandussurutise situatsioonis oleva Eesti avalikkust ning ajakirjanike suhtumist samadesse teemadesse hoopis teises majanduslikus olukorras. Usun, et ajakirjanikud räägiksid tunduvalt vähem meedia meelelahutuslikkusest ning hoopis rohkem teatud teemadele keskendumisest.

Uurimistöö käigus läbi viidud intervjuude puhul üllatasid mind enim kaks ajakirjanikku – üks äärmiselt positiivses ning teine vastupidiselt negatiivses mõttes. Nagu enamikul inimestel, on ka minul avaliku elu tegelaste osas kujunenud välja teatud stereotüüpsed iseloomustused ning üks inimene, kes ei olnud mulle siiani väga suurt muljet avaldanud, oli Maire Aunaste. Iseendagi üllatuseks avastasin ma temaga intervjuud läbi viies, et ma ei ole siiani veel ühtki nii pühendunud ning positiivset ajakirjanikku kohanud. Mul on hea meel tõdeda, et tema tegutsemine on läbimõeldud ning eesmärgi-pärane, soovides enda südames vaid head.

Pettumuseks osutus intervjuu Vahur Kersnaga. Kahjuks oli just tema esimene, kelle poole pöördusin. Kersna suhtumine oli üleolev ning paljude küsimuste puhul ei vaevunud ta isegi mõtlema, üritades küsijat ebamugavasse olukorda panna ning püüdes võimalikult kiiresti ära lõpetada. Tema suhtumine avalikkusse ning iseenda töösse põhimõtete tasandil tundub samuti veidi ükskõikne olevat.

Üllatavalt vähe räägiti avalikkuse kriitilisest diskussioonist või avalikkuse eesmärgist saavutada poliitilisi muutusi. Avalikusse regulatsiooni ideed mainisid ka vaid kaks avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanikku. Tuleb vaid loota, et ajapikku hakkavad Eesti ajakirjanikud enda loodud keskkonna üle rohkem juurdlema ning selle vastu suuremat huvi tundma.

K ^OKKUVÕTE

Käesolev bakalaureusetöö vaatles lähemalt Eesti avalik-õigusliku televisiooni ja raadio ajakirjanike käsitlusi avalikkusest ning sellega kaasnevaid rolle ja ülesandeid.

Selgitamaks lähemalt ajakirjanike endi seisukohti avalikkuse, ajakirjanduse ning ajakirjanike vaheliste seoste osas, viisin 2007. aasta kevadel läbi 13 semistruktureeritud intervjuud tol hetkel ajakirjanduses aktiivselt tegutsenud ning pikka aega avalikkuses töötanud ajakirjanike seas. Teemat on oluline uurida, kuna seesuguseid kvalitatiivseid uuringud on äärmiselt vähe ning ajakirjanikud on meie avalikkuse kujundajad. On oluline teada, kuidas need inimesed avalikkust näevad ning tunnetavad.

Teoreetiliste lähtekohtadena töö alguses mõtestasin lahti avalikkuse mõiste ja sellega kaasneva tunnuste ning rollide süsteemi. Lahtiseletamist vajasid nii avalikkuse erinevate gruppide esindatus kui ka meedia roll ja mõju. Peale selle vaatlesin veidi avalik-õigusliku ajakirjanduse eemärke ning kuna töösse sai sisse toodud ajaline dimensioon, rääkisin lähemalt Eesti avalikkuse muutumisest alates 80. aastate lõpust.

Teine peatükk kirjeldas uurimiseesmärke ning süvaintervjuu meetodi rakendamist;

seejärel tõin välja olulisemad tulemused, meetodi kriitika, järeldused ning kõige lõpetuseks seisukohad lähtuvalt bakalaureusetöö eesmärkidest ja taotlusest.

Töö eesmärgiks oli lasta ajakirjanikel kirjeldada oma seisukohti seoses avalikkuse tajumisega, enda paigutumisega avalikkusse ning reaalsete kogemusega selle kontekstis.

Semistruktureeritud intervjuude analüüsi põhjal võis välja tuua järgmised tulemused:

 Suur osa ajakirjanikest (umbes 1/3) pole avalikkuse mõtestamisest absoluutselt huvitatud: seda kas lihtsalt ei taheta teha või siis avalikkus võrdsustatakse ühiskonnaga.

 Pooled vastanuist nägid avalikkust kui ühiskonna toimimise tagajat ning avalikkusele omistati aktiivset tegutsemist. Avalikkuse toimimise tagamise osas läksid arvamused lahku: üks pool ajakirjanikest arvas, et avalikkuse

võtmeteguriks on inimesed/kodanikud ning teine pool leidis, et avalikkuse eksisteerib iseenesest.

 Pea läbi kõigi intervjuude kumab arvamus, et Eesti avalikkuses domineerib liialt poliitiline eliit, liiga vähe saavad sõna arvamusliidrid teistelt elualadelt.

Leitakse, et intelligentsi arvamust oleks erinevaid eluvaldkondi puudutavate probleemide lahendamisel rohkem vaja ning kodanikualgatust pole piisavalt.

 Iseendid näevad ajakirjanikud justkui ideaalis. Ajakirjandus iseenesest on kollane, pealiskaudne, liialt poliitikakeskne ning raha peale väljas, aga nemad, avaliku-õigusliku ringhäälingu ajakirjanikud, lähtuvad põhiväärtustest ning näevad ennast pigem avalikkuse ja auditooriumi teenijatena.

 Üldiselt peetakse enda tööd ikkagi suuremal või vähemal määral mõjusaks – seda usaldusväärsuse, inimeste elude otsese parendamise, harimise või oluliste väärtuste sisendamise aspektist lähtuvalt.

 Kuigi enamik ajakirjanikest leidis, et Eesti avalikkuses domineerib liialt poliitiline eliit, käituvad nad reaalsuses täpselt samuti – enim ekspluateeritakse poliitikute tegemisi ning seisukohti. Erandina võib välja tuua sotsiaal-ajakirjanikud, kes tegelevad pigem inimestele lähedasemate teemadega.

 Uudistetoimetuses töötajate meelest on olulisemateks väärtusteks faktitäpsus, usaldusväärsus, objektiivsus ning informatiivsus. Pea pooled ajakirjanikest toovad saate tegemise puhul välja põhiväärtuste (nagu näiteks perekonna ja teiste inimeste väärtustamise) olulisuse.

 Enamik ajakirjanikest meenutas demokraatliku avalikkuse tekkeaega (80ndate lõpul/90ndate alguses) väga positiivselt ning tolle aja avalikkuse tegutsemist peeti üheks oluliseks ajahetkeks Eesti ühiskonna arengu seisukohalt.

Ajakirjanike meelest on 90ndate avalikkusel üks ühine tunnusjoon – toona oli see aktiivsem ja entusiastlikum. Meedia selle kõrval aga ebaprofessionaalsem ning läbimõtlematum.

 Mitu ajakirjanikku leidis, et avalikkus pole muutunud, ent üleüldiselt olid vastused väga mitmekesised – avalikkus pole enam nii manipuleeriv, selles on

vähem valet ja pahatahtlikust, rahvuslik põhiküsimus on kardinaalselt muutunud, inimesed on muutunud enesekesksemaks ning avalikkus on tolerantsem. Üldiselt arvatakse, et tollal olid väärtused rohkem paigas, ei tähtsustatud tähtsusetut.

 Oma rolli muutumist selle aja jooksul nendib vaid mõni üksik avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanik, näiteks Ainar Ruussaar, ja seda peamiselt seoses oma vastutuse suurenemisega (varem oli ajakirjanik, intervjuu toimumise hetkel ettevõtte juht). Üldiselt leitakse, et hoolimata ajakirjanduse ja avalikkuse muutumisest, on nende roll ja üllaim eesmärk jäänud samaks.

Tegemist oli kvalitatiivse uurimusega ning kuna selline meetod keskendub mõistmisele, seletusele ja tõlgendamisele, siis ei saa neid konkreetseid tulemusi laiemalt üldistada ning ammugi mitte pole need põhjapanevad või ümberlükkamatud. Väljatoodud tulemused on vaid nende 13ne avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjaniku nägemus avalikkusest ja selle mehhanismidest, mis annab ehk veidi aimu Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanike seisukohtade tendentsidest.

Teemaga on oluline edasi minna, kuna avalikkuse parem mõistmine ning avalikkuse kujundajate seisukohtade mõtestamine aitab paremini aru saada ühiskonnast ning sotsiaalsest reaalsusest. Edaspidi võiks avalikkuse ja avalikkuse kujundajate tunnetuse uurimise viia teiste meediakanalite tasandile, uurides näiteks erasektori ajakirjanike tunnetusi ja arusaamu, või hoopis püüda võrrelda avalik-õigusliku ringhäälingu ajakirjanike seisukohti meelelahutusliku meedia ajakirjanike arvamistega.

S ^UMMARY

“Television and Radio Journalists’ Understanding of the Public in Estonia”

By Eger Ninn

Current bachelor's thesis is looking at Estonian public television and radio journalists view on the public and their related roles and responsibilities. During Spring 2007 I conducted 13 semi-structured interviews with long term active public journalists to describe their understanding of associations between the public, journalism and journalists. The fact that there is not much research on this topic and that journalists play a significant role in creating our public opinion makes the topic relevant. It is important to know journalists cognition and view on the public.

As a theoretical base I defined the concept of the public and explained the involving characters and roles system. I also looked at the purpose of the public journalism and the development of Estonian public in last couple decades. The second paragraph describes the purpose of my research and the method which it was followed with the main results and conclusions.

The purpose of my thesis was to let journalists describe their opinions and views about the public, discuss their subjective role and their experience in context.

Outcomes and analysis of the conducted semi-structured interviews are described below:

 About 1/3 of journalists are not interested in defining the public: they either don’t want to or they see the public as equal to the term “society”.

 Half of the questioned journalists saw the public as the means for working society and characterised it as being active. The question of how the public works got two kinds of answers: one half thought it is up to people to make the public work when the other half think it just works with no particular input.

 Most of the interviewees feel that Estonian public is dominated by politics and there is not enough coverage from other opinion leaders.

 Journalists see themselves as ideals. Journalism is “yellow”, superficial, too political and all about money, but they, the public journalists, are working on basic values and see themselves as the servants of the public.

 In general these journalists feel their work is influential – in a sense of trustworthiness, education and helping to make peoples lives better.

 Although most of the questioned journalists feel that Estonian public is dominated by politics they still use it as a main topic themselves.

 Newsroom journalists see trustworthiness, objectivity and fact accuracy as main assets. About half of the interviewed journalists say it is important to use moral values like family values and tolerance for another human being.

 The beginning of democratic public in Estonia (the beginning of 1990s) is seen as a really positive and important time for the development of Estonian society.

The journalists think that the public was more active and enthusiastic. The media however was less professional at this time.

 Some journalist say that the public has not changed but the answers varied a lot.

The public is not as manipulative, there are less lies and malevolence, people are more self-centered and the public is more tolerant. The general thought is that values were more settled.

This is a qualitative study therefore it focuses on understanding, describing and interpretation and there can’t be wider generalisation on the results. The outcome is only the opinion of those 13 public journalists who were interviewed and may show a tendency of views of public journalists.

It is important to keep studying this topic because better understanding on the public and the views of people who influence it helps with understanding the society. In foregoing research it would be good to involve different channels in media. For example to compare private and public journalists opinions and views.

K ASUTATUD ALLIKAD

Aumente, J. (2005). Lessons in teaching foreign journalists. Nieman Reports, 59, 2, 84-87.

Blanco, I.G. (2006). Blurring the boundaries: The dismantlement of the institutional and non-institutional politics dichotomy through the media-oriented strategies of new social movements and political parties. Researching media, democracy and participation. The intellectual work of the 2006 European media and communication doctoral summer school. N. Carpentier & P. Pruulmann-Vengerfeldt & K. Nordenstreng & M. Hartmann

& M. Hartmann & P. Vihalemm & B. Cammaerts (toim.). Tartu: Tartu University Press, 95-104.

Blumer, H. (1969). Symbolic interactionism. Perspective and method. Englewood Cliffs, New Jersey: Prentice-Hall, Inc.

Eesti Raadio 2006. aasta majandusaasta aruanne.

http://www.er.ee/files/menu/Test_fail/2007043011422424er_aastaaruanne_2006.pdf.

Mai, 2007.

Habermas, J. (2001). Avalikkuse struktuurimuutus. Uurimused ühest kodaniku-ühiskonna kategooriast. I. Soms (toim.). Tartu: OÜ Greif.

Joslyn, M. R. (1998). Percieving public opinion of political figures: Examining the link between individual and collective opinion. International Journal on Public Research, 11, 3, 213-232.

Katz, E & P. F. Lazarsfeld (1964). Personal influence. The part played by people in the flow of mass communications. New York: The Free Press/Macmillan Publishing Co., Inc.

Kirsh, A. & T. Tuisk (2002) Eesti elanike väärtused ja identiteedi arengutendetsid EL integratsioonis. Sotsioloogiline analüüs.

http://www.riigikogu.ee/index.php?rep_id=577301. Mai, 2007.

Klapper, J.T. (1961). The effects of mass communication. Glencoe, Ill.: Free Press.

Lingenberg, S. (2006). The audience’s role in constituting the European public sphere:

A theoretical approach based on the pragmatic concept of John Dewey. Researching media, democracy and participation. The intellectual work of the 2006 European media and communication doctoral summer school. N. Carpentier & P. Pruulmann-Vengerfeldt & K. Nordenstreng & M. Hartmann & M. Hartmann & P. Vihalemm & B.

Cammaerts (toim.). Tartu: Tartu University Press, 121-132.

Lippmann, W. (1922). Public Opinion. New York, NY: Free Press Paperbacks.

Lõhmus, M. & E. Ehand. (2001). Programmianalüüsi probleemid ja meetodid. Avalik-õiguslik ringhääling Eestis. P.Vihalemm & M.Lõhmus & E.Ehand (toim.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 59-63.

McQuail, D. (2000). McQuaili massikommunikatsiooni teooria. P. Vihalemm & K.

Kern & A.Pallas (toim.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Nieminen, H. (2000). Hegemony and the puplic sphere. Essays on the democratisation of communication. Saarijärvi, Finland: Gummerus Printing.

Nieminen, H. (2006). What do we mean by a European public sphere? Researching media, democracy and participation. The intellectual work of the 2006 European media and communication doctoral summer school. N. Carpentier & P. Pruulmann-Vengerfeldt & K. Nordenstreng & M. Hartmann & M. Hartmann & P. Vihalemm & B.

Cammaerts (toim.). Tartu: Tartu University Press, 105-119.

Noelle-Neumann, E. (1993). The spiral of silence: Public opinion – our social skin.

Chicago/ London : University of Chicago Press.

Palmaru, R. (2001). Meedia võim ja demokraatia: Eesti kogemus. Valimis-kommunikatsiooni ja ajakirjanike rollikäsitluse empiiriline uuring. Tallinn: AS Pakett.

Price, V. (1992). Public opinion. Newbury Park, London & New Dehlhi: Sage.

Rahvusringhääling on eestlaste hulgas kõige usaldusväärsem institutsioon.

http://www.etv.ee/index.php?03235&aasta=2007&mon=02&sid=41510. Mai, 2007.

Unt, A. (2001). Avalik-õigusliku ringhäälingu mõistest. Avalik-õiguslik ringhääling Eestis. P.Vihalemm & M.Lõhmus & E.Ehand. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 9-14.

Vihalemm, P. (2006). Avalik arvamus. Loengukonspekt aines „Avalik arvamus”.

Vihalemm, P. & M. Lauristin (2004). Eesti ühiskonna ja meedia muutumine 1965 – 2004. Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. P. Vihalemm (toim.). Tartu:

Tartu Ülikooli Kirjastus.

L ^ISAD

L

ISA

1. I

NTERVJUU KAVA

AJAKIRJANIKU TÖÖ

Millised on olnud teie olulisemad toimimised/esinemised/saated avalikkuses?

Kuidas te leiate teemad, mis saatesse lähevad?

- Mille põhjal te valiku teete, ehk siis, mis on olulisemad kriteeriumid teemale, et see saatesse läheks?

Millistel teemadel olete peamiselt saateid teinud?

- Kui palju oleneb teemadevalikul teist endast ja kui suurel määral on see meeskonna otsus?

Kas ja kuidas on valdkonnad muutunud?

Millistel teemadel või valdkondadest on raske saateid teha? Miks?

Millistele saadetele/esinemistele on olnud rohkem tagasisidet/on arenenud laiem arutelu?

Mis on muutunud teie töös võrreldes 90ndate algusega?

Mida peate olulisemateks väärtusteks?

- Millised väärtused on jäänud läbi aja samaks, millised on aga kadunud või tulnud juurde?

Millised on piirangud väljendusvabadusele?

- Kuidas see on muutunud võrreldes 15 aasta taguse ajaga?

Mille või kelle ees te tunnete ennast vastutavana?

- Kuidas on see muutunud võrreldes 15 aasta taguse ajaga?

MIS ON AVALIKKUS?

Kuidas te määratleksite avalikkust?

- Millised on avalikkuse funktsioonid?

- Kes/mis kujundab või määrab Eesti avalikkust?

- Mis mõjutab avalikkust? Miks see on just selline nagu see on?

- Mis mõjutab avalikkuse olemasolu/toimimist/kvaliteeti?

- Kes peaks avalikkuse olemasolu/toimimise tagama? Kuidas?

Kuidas meedia mõjutab avalikkust ja ühiskonna protsesse?

- Kas meedia on aidanud/takistanud avalikkust? Kuidas?

Kas Eesti avalikkus on piisavalt kriitiline? Tooge näide.

Kas avalikkuse sõna maksab? Miks?

Milliseid/kelle avalikke toimimisi/esinemisi/saateid/artikleid ja tekste peate Eesti kultuuris/ühiskonnas keskselt oluliseks?

Millised sündmused, toimumised, esinemised, kõned, tekstid jms võiksid olla Eesti avalikkuse märgid, verstapostid, mis on muutnud Eesti arengut ja avalikkust?

Mis on Eesti avalikkuse arengut kõige enam mõjutanud?

Millist avalikkust vajab inimene? Millist vajab kultuur? Ühiskond?

Mis on Eesti avalikkuse eripära?

Kuidas kirjeldate olnud avalikkust 90ndate alguses?

- Kuidas on avalikkus muutunud võrreldes 90ndate algusega?

- Mis olid avalikkusega seotud olulisemad probleemid teie arvates?

AJAKIRJANIK AVALIKKUSES

Millisena te näete meedia funktsioone Eesti avalikkuses?

Kelle huve esindab Eesti ajakirjandus? Ja teie?

Millised on praeguse ajakirjanduse tugevused/nõrkused?

- Mis probleemid üldse esinevad?

- Kuidas oli see 90ndate algusaegadel?

Mida te ajakirjanduselt/meedialt rohkem ootate?

Milline on teie töö osa avalikkusest?

Kuivõrd teie tööst sõltub Eesti avalikkus?

- Kuivõrd see mõjutab avalikkust ja avalikku arvamust?

- Milline on teie roll avalikkuses praegu?

- Milline oli see 90ndate algusaegadel? Kuidas see muutunud on?

Kuivõrd olete rahul hetkeolukorraga?

- Mida te sooviksite muuta enda tegutsemise juures?

Mida võiks/peaks muutma avalikkuses? Kuidas?

- Kuivõrd teie ise saaksite midagi muuta?

L

ISA

2.

INTERVJUUDE TRANSKRIPTSIOONID

V

AHUR

K

ERSNA

–

INTERVJUU

(10.05.07 – 37 minutit)

ETV – „Pealtnägija“ toimetaja/saatejuht

Millised on olnud teie olulisemad toimimised/esinemised/saated avalikkuses?

Noh, eks neid mul on olnud, ma ei tea, kui olulised nad nüüd on. Ma ei kujuta ette, no mille järgi sa seda hindad, et mis on nagu oluline ja mis ei ole oluline. Minu arust ei ole siin olulist mitte midagi. Et see... sa lihtsalt natuke risustad eetrit ja siis see läheb mööda ja... sest ma olen ikkagi nagu selline meelelahutusajakirjanik, et ega sellel, mis ma teen, ei ole sisulist kaalu. See on ikkagi meelelahutus ja ajaviide, et selles mõttes ma nagu sellist epiteeti, kui olulisus, üldse enda töö puhul ei kasutaks.

Millistel teemadel olete peamiselt teinud saateid?

Igasugustel. Ma ei tea, kõigest, kõigest mis ette jääb. Ega me midagi väga ei ole tagasi peksnud.

Mille põhjal te selle valiku teete ehk siis mis on olulisemad kriteeriumid teemale, et te selle saatesse võtate?

Mis tundub huvitav ja mida viitsid teha.

Kuidas te leiate teemad, mis saatesse lähevad?

Igalt poolt ümberringi leiame teemasid. Õhk on ju täis lugusid... Vaatad.

Kas teil on ka kindad allikad?

Ei, meil ei ole selliseid kindlaid allikaid.

Kui palju oleneb teemade valikul teist endast ja kui suurel määral on see meeskonna otsus?

See on ikkagi... me otsustame praktiliselt Mihkliga ise, mis lugusid me teeme. Selles mõttes ei ole küll väga meeskonda jah. Ei ole kollegiaalne otsustamine, on personaalne otsustamine.

Kuidas teil see protsess ikkagi töötab, et kust te teemad saate ja kuidas need eetrisse jõuavad?

No eks ta on põhimõtteliselt nagu kalameestel, et paneb õnge vette ja kala tuleb otsa, kui tuleb ja piisavalt kaua ja kannatlikult oodata, siis ikka tuleb ja siis tõmbad ta välja ja siis on ta käes. Sama lugu on ka teemadega.

Mida peate olulisemateks väärtusteks?

Minu arust ei kanna see saade küll mingeid väärtusi.

Miks te teete siis seda?

Seepärast, et midagi muud ei oska ka teha. Kuskilt peab ju ikkagi... Inimene peab ju ikkagi millestki elatuma.

Kas ja kuidas on valdkonnad muutunud?

Ma ei oska öelda, ma arvan, et ei ole. Niipalju, kui elu muutub meie ümber?

Kuidas see muutunud on?

Noh, seda võiks keegi, kui ta viitsiks, analüüsida... mõni ajakirjandusüliõpilane, kuidas ta muutunud on.

Millistel teemadel või valdkondadest on raske saateid teha?

Ma küll ei tea, millest ei ole raske teha. Või millest oleks nagu raskem, kui teises valdkonnas või millest nagu kergem, kui teises valdkonnas. Iga lugu on erinev.

Millistele saadetele/esinemistele on olnud rohkem tagasisidet/on arenenud laiem

Millistele saadetele/esinemistele on olnud rohkem tagasisidet/on arenenud laiem

Im Dokument EESTI TELE- JA RAADIOAJAKIRJANIKE KÄSITLUSI AVALIKKUSEST (Seite 81-200)