Avalik-õiguslik meedia kui usaldus

Uurimustöö seisukohalt on teise alapeatüki lõpetuseks vaja veel vaadelda avalik-õigusliku meedia paigutust avalikkuses ning käsitleda selle eesmärke ning ülesandeid.

Avalik-õiguslik ringhääling tugineb avalikule huvile, samuti saab selle kaudu rahuldada teatavaid kommunikatsioonivajadusi, mis kommertssüsteemis kõrvale jäetakse, kuna need ei too kasumit. „Need kommunikatsioonivajadused hõlmavad näiteks teatavate vähemuste erivajaduste arvestamist, poliitilise süsteemi toetamist avatud ja mitmekesise juurdepääsu võimaldamise kaudu meediale, samuti poliitilistele erivajadustele vastavat

kindlate reeglite kohast tegevust valimiste eel ning valitsuse ja parlamendi tegevuse tutvustamisel” (McQuail 2000: 440).

Eesti avalik-õiguslik meedia piirdub televisiooni ja raadioga. Televisioon ja raadio kui avalikud institutsioonid tõstatavad küsimusi poliitikast, rahalisest kattest ja organisatsioonist, kuid ka küsimusi saadete vormist ja sisust. Mõlemad küsimuste ringid peavad olema seotud mitte üksnes omavahel vaid ka haakuma laiema küsimuste ringiga avalikkusest, mis on seotud rahvuslikuga ning informatiivsete ja meelelahutuslike tarvete reaga. Mõiste avalik normatiivne mõõde ongi sageli arutluste teemaks.

Mõiste avalik vastandub kolmes erinevas aspektis:

1) avalik versus kommertslik, turg erasektor

2) avalik, kui poliitiline, ühiskondlik valdkond versus erasfäär, personaalne ala.

3) avalik versus mitteavalik, varjatud

„Vastavalt avaliku huvi ja avaliku sfääri klassikalisele ideele on ühiskond struktureeritud kolme peamise jõu ümber: riik, turg ja kodanikud. Igaüks neist väljendab end oma peamise institutsiooni kaudu – riik valitsuse, turg tööstuse ja äri, ning kodanikud parlamendi kaudu” (Unt 2001: 10). Eesti kontekstis vähemasti on viimane veidi kaheldav, et kui palju siis kodanikud reaalselt end parlamendi kaudu tegelikult väljendavad.

Näiteks Aksel Kirchi ja Tarmo Tuisku 2002. aasta sotsioloogilisest uurimusest Eesti elanike väärtuste kohta võib välja tuua tõiga, et demokraatia arenguga rahulolu puhul oli usaldus Riigikogu suhtes 41%, mis on natuke üle 1/3 elanikkonnast ning mis ei ole just kõige tugevam näitaja. Kui aga indikaatortunnuseks oli „elu läheb paremuse/

halvemuse suunas”, siis oli Riigikogu usaldus vaid 27%.

Teatavasti on sotsiaalse kapitali üks väljundeid usaldus institutsioonide vastu. Kui usaldus ennast esindavale institutsioonile on niivõrd väike, siis ei saa ka kindlalt öelda, et kodanik ennast selle kaudu väljendab. Usaldus on tugevasti seotud ootustega, ja kui ootuseid ei täideta, siis on ka usaldus madal.

„Meedia roll demokraatlikus ühiskonnas on avaldada vastutoimet kõigele kolmele jõule. Idee avalikku huvi teenivast ringhäälingust on viitab sellele, et kõige tähtsam, primaarne adressaat ringhäälingu jaoks peab olema kodanik, st avalik-õigusliku meedia toime peab olema suunatud rohkem avalikku sfääri kui riigile või ärile. See idee tähendab, et ringhääling peab toimet avaldama inimestele kui aktiivselt mõtlevale, teadlikule kodanikule, ja mitte passiivsele subjektile, keda peab juhtima, kelle eest peab otsustama, ega ka passiivsele tarbijale, keda peab lõbustama” (Unt 2001: 10).

See on avaliku huvi klassikaline idee. Et ringhääling oleks üles ehitatud kui avalik teenus, peavad ringhäälingu suhted riigi ja turuga olema distantseeritumad ja kaudsemad kui avalikkuse ja ringhäälingu suhted. Distants riigist tähendab eeltsensuuri puudumist ja distantseeritus ärist väljendub omandis ja finantseerimises (reklaam).

Avaliku huvi idee peegeldub ringhäälingu universaalsuses ja võrdsuses, peamine printsiip on see, et iga kodanik maksab sama hinna, sõltumata sellest, kus ta elab või palju ta avalik-õiguslikku programmi tarbib. Auditooriumi kvantitatiivsed näitajad ei saa olla määravad programmi koostamisel.

Kontrastiks kommertsringhäälingule peab avalik-õiguslik programm sisaldama suurel hulgal neid saatetüüpe, mis turul paratamatult ellu ei jää, kuid millel on märkimisväärne tähtsus kodanike arengus ja nende osalemisel avalikus elus: uudised ja info, tõsine draama, kaunid kunstid ja kultuur, haridussaated, laste- ja noortesaated. „Avalik meedia peab meile teadvustama meie endi elu, tooma meieni teateid tegelikkusest. Kontrastiks autoritaarsemale süsteemile peab programm vastama tasakaalu ja erapooletust puudutavaile ajakirjanduslikele hoiakutele. Avalik ringhääling ei pea teenima üksnes võimulolevaid ideid, vaid esindama kõiki ühiskonnas esinevaid märkimisväärseid ja põhjendatud ideid” (Unt 2001: 12).

Üldisuse, võrdsuse, autonoomia, mitmekesisuse ja erapooletuse ideed peavad selgelt väljenduma ringhäälingu toimimise viisis, selles, kuidas saadakse aru oma avalik-õiguslikust rollist, kuidas õigustatakse oma positsiooni ja privileege. Toimetuse autonoomia sõltub tugevalt tegijate tundlikkusest – arusaamadest, mis on oluline ja veendumusest selle kohta, mida peab tegema. Avalik ringhääling peab olema tundlik valitsuse ja parlamendi suhtes, tundlik vaataja kui tarbija suhtes ning tundlik ka seaduslikkuse suhtes.

Kõige üldisemalt võib öelda, et avaliku teenuse funktsiooni raadio- ja teleprogrammis mõistetakse kui vastutustunnet inimese ja ühiskonna ees, lähtumist avalikkuse huvidest.

See tähendab, et kuulajale/vaatajale ei valetata, temaga ei manipuleerita, tema aega ei raisata, teda ei tõrjuta, halvustata ega ignoreerita; ta on ajakirjanikule lugupidamist vääriv vestluspartner, kelle probleemidest ajakirjanik hoolib ja kelle kogemusi ajakirjanik tahab jagada (Lõhmus & Ehand 2001).

2007. aasta alguses viis ETV ja ER tellimusel Turu-uuringute AS läbi elanikkonna tele- ja raadioküsitluse (Rahvusringhääling on... 2007). Uuringu tulemustes on tähelepanuväärne asjaolu, et ETV-d usaldab 87% elanikkonnast, mis on väga erakordne tulemus ning mis on usalduse seisukohalt läbi aegade parim. Eesti avalik-õiguslik ringhääling on eestlaste hulgas usaldusväärseim institutsioon, ER-i usaldab 79%

kodanikest. Neile järgnevad Eesti Pank, President ja piirivalve. Hetkel vähemalt paistab olevat Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu olukord ühiskonnas suhteliselt roosiline.

Euroopa kontekstis on mitmed avalik-õigusliku ringhäälingu kritiseerijad on välja toonud asjaolu, et tihtipeale võtab avalik-õiguslik ringhääling enda ülesandeks mitte ainult avatud ja informatiivse debati vahendamise teemadel, mis huvitavad nende auditooriumit vaid ka kõrgemalseisvate väärtuste ja arvamuste ülendamise, esitades ennast sealjuures rahvuskultuuri kandjana. „Liiga tihti on leidnud kinnitust, et kaitstes enda väljamõeldud rahvuskultuuri kontseptsiooni, jäetakse hoopis üha enam välja kultuurilise mitmekesisuse erinevad tahud” (Nieminen 2000).

Probleem seisneb selles, et üha enam on ühiskonnas just selliseid teemasid, mis käsitlevad kultuurilisi erinevusi, arvukaid identiteete, erinevaid maitseid ja elustiile.

Neid kõiki ei ole aga võimalik koondada homogeense rahvuskultuuri kontseptsiooni alla. Väga huvitav on siinjuures tõdeda, et näiteks Eesti ringhäälingust on saanud Eesti Rahvusringhääling.

Uurimustöö kolmandas ja neljandas peatükis saame juba lähemalt vaadelda, millised suhtumised ja hoiakud on Eesti avalik-õigusliku meedia esindajatel ning millised on nende vaated avalikkusele ning enda rollile avalikkuses.