Avalikkuse teke ja areng

Esimeseks märgiks laiema avalikkuse tekkimisel oli 1987. aastal nn fosforiidisõda.

Varem üksnes asjatundjate keskel ja kitsamas avalikkuses arutluse all olnud plaanid laialdaste fosforiidikaevanduste rajamise kohta Virumaal jõudsid päevalehtedesse ning koodasid tähelepanu, kujundasid laialdase protestiliikumise mitte ainult kaevanduste vaid ka kogu plaanimajanduse ja moskva ülemvõimu vastu. Fosforiidisõja käigus sündis Eestis taas kultuurivaldkonnast väljapoole ulatuv avalik sfäär, mis esialgu küll ei ulatunud poliitilise süsteemi kriitikani. Poliitiline avalikkus jäi siiski 1987. aastal sündimata, hoolimata esimesest avalikust nõukogude-vastasest suurest meeleavaldusest Hirvepargis 23. augustil 19787 (Vihalemm & Lauristin 2004). Adekvaatne meediakajastus selle puhul veel puudus, avaldati vaid ETA materjale, mis teatasid käputäie provokaatorite miitingust.

Poliitiline avalikkus ei sündinud veel ka Tartu rahu aastapäeva tähistamisega seondunud sündmustest, meeleavaldus ei leidnud mingit meediakajastust, ainsad märgid sellest olid Ülikooli õppejõudude protestikiri Edasis ja kultuuriinimeste protest Rahva Hääles.

Olukord aga muutus, kui loomeliitude ühispleenumist 1.-2. aprillil 1988 tehti raadios ja televisioonis tsenseerimata kokkuvõte. Seal esitatud küsimused „kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme” ning „kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on”

iseloomustasid poliitilise avalikkuse läbimurret totalitaarsest süsteemist ning juhatasid sisse poliitilise eneseteadvustamise aja (Vihalemm & Lauristin 2004).

Poliitilise avalikkuse kiiret arengut iseloomustas see, et kaks nädalat peale loomeliitude pleenumit tehti üleskutse moodustada Rahvarinne ning toodi esimest korda sõjajärgselt

välja sinimustvalge lipp, veel kaks nädalat hiljem moodustati Rahvarinde programmilised seisukohad. Seda perioodi iseloomustas järk järguline lubatu piiride laienemine, ent siiski säilisid teatud tabuteemad ajaloost ning käibisid ametlikud versioonid.

Üsna peagi aga hakkasid sündmused arenema plahvatusliku kiirusega, kaks kuud peale lipu esimest avalikku väljatoomist, mais, kuulutas Ülemnõukogu Presiidium selle Eesti rahvuslipuks ning juba jaanipäeval lehvis see kõigis Eesti paikades. Poliitiline massiliikumine ei ole ilmselt Eestis olnud kunagi nii laialdane, kui perioodil 1988 mai – 1989 detsember. Miitinguid, meeleavaldusi, üldlaulmisi, arutluskoosolekuid, kollektiivseid pöördumisi ja allkirjade korjamisi toimus 1988. aasta maist kuni detsembrini praktiliselt iga päev, neist võtsid osa tuhanded ja tuhanded inimesed. Kõige mastaapsemalt tõusid esile suured kogunemised Lauluväljakul juunis ja septembris 1988 ja Balti kett 1989.

Novembris 1988, kui võeti vastu suveräänsuse deklaratsioon, oleks Eesti valdavalt olnud nõus uue liidu lepinguga, st jääma edasi uuendatud Nõukogude Liitu. Juba pool aastat hiljem pidas üle poole eestlastest õigeks täielikku iseseisvust, poolteist aastat hiljem praktiliselt kõik eestlased. Rahvarinne konstrueeris uue poliitilise identiteedi ruumiteljel, „siin ja praegu” ühtsesse ketti ühendatud käte sümboolika kaudu.

Kuulumine sellesse ringi ei nõudnud täiendavaid ajaloolisi tõendusi, see sündis iga osavõtja vaba tahte tulemusena kohapeal. Sellisena oli Rahvarinde kaudu kujundatav rahvuslik identiteet avatum ning pigem seotud kodanikuühiskonna kui riikluse ideega.

Eesti Kongressi valimisi veebruaris 1990 on vaadeldud iseseisvumisliikumise kõrghetkena. Välja kuulutati poliitiline üleminekuperiood ja ajutine valitsemiskord kuni iseseisva Eesti põhiseadusliku valitsuse ametisse astumiseni. 1991. aastal võeti vastu Eesti taasiseseisvumise otsus rahvuslike jõudude kokkuleppel ning leiti kompromiss põhiseaduslikule korrale üleminekuks.

Alates fosforiidisõjast kuni taasiseseisvumiseni oli meedia muutuste eesotsas, tihtipeale ühendav ning kohati lausa mobiliseeriv jõud. Sellest perioodist on võimalik välja tuua mõned saated ja muutused ajakirjanduses, mis soodustasid laiema avalikkuse tekkimist, ning mis olid iseseisvumiseks hädavajalikud.

1987. aasta veebruaris alustas Eesti Raadio iganädalast otsesaadet „Loominguliste liitude tund”, tegemist oli populaarse avaliku diskussioonisaatega aktuaalsetel teemadel, millele lisandus mõne aja pärast avameelsete arutluste ja kommentaaride otsesaade.

1987. aasta oktoobris alustas ETV-s kahetunnine otsesaadete sari „Mõtleme veel”, kus arutleti ühiskonna muutumise teemadel. 13. aprill 1988 esitati selles saates üleskutse Rahvarinde moodustamiseks. Oluline on siinkohal ära märkida ka asjaolu, et alates 1988. aasta aprillist avaldasid kõik lehed pidevalt mitmesuguseid kollektiivseid pöördumisi ja avaldusi, millega kiiresti sündivad ühendused ja kollektiivid astusid ühiskondlikule areenile. Sama aasta suvest alates hakkasid lehed taastama oma õigeid nimesid (näiteks Teest Kommunismile sai uuesti Sakala). Igasugused tabud ja keelud lakkasid järk-järgult toimimast alates 1988. aasta maist ning kaotasid pooleteise aasta jooksul praktiliselt kõik oma mõjujõu. Sama oli ka tsensuuriga – kuigi tsensuur oli formaalselt olemas kuni 1990. aastani, ei sekkunud see enam meedia tegevusse.

Meedia kujunes võrgustikuks, mille kaudu rahva kasvav poliitiline aktiivsus toimis.

Domineerivaks meediateksti tüübiks kujunes osalev avalik tekst. Rahvaliikumised kasutasid meediat oma kogunemiste kajastamiseks, avaldute ja pöördumiste avalikuks levitamiseks, kommunistliku režiimi kuritegude avalikustamiseks. Meedial oli ka väga oluline osa rahvusliku mälu taastumisel. Esimest korda sõja järel avaldati järk järgult ajalooline tõde. Ajalugu kajastavad materjalid ilmusid nii ajalehtedes, sellest räägiti raadios ja televisioonis, nende üle arutleti kitsamates ringides. Aastaid 1988 – 1990 iseloomustas meedia selge ajaline orienteeritus rohkem minevikku kui olevikku või tulevikku. Meediakasutus oli tol ajal väga kõrge (keskmine eestlane luges tol ajal regulaarselt 12 ajalehte/ajakirja). Väljaandeid hakkas ilmuma kui seeni peale vihma ning 1990. aastaks oli väljaannete koguarv 3,7 korda suurem, kui see seda kolm aastat tagasi oli olnud.

Poliitilise avalikkuse kujunemises ja ajakirjandusmaastiku muutumises osales väga aktiivselt haritlaskond, ennekõike just loomeliidud. Koos kodanikeühendustega oli meedia 1988 ja 1989 aastal peamiseks sotsiaalseks mehhanismiks, millele poliitiline läbimurre tugines, 1990 ja 1991 aastatel olid nad Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhitud institutsionaalse iseseisvusvõitluse peamiseks kandepinnaks. „Ajaloo irooniana realiseerus leninlik kontseptsioon ajakirjandusest kui kollektiivsest propagandistist,

agitaatorist ja organisaatorist Eestis täiel määral just võitluses kommunistliku režiimi vastu” (Vihalemm & Lauristin 2004: 12).

„Liikumiste ajakirjandus” eeldas ajakirjanike aktiivset osavõttu poliitikas ning osalemist poliitilisel võitlusväljal. Kui 1990.aasatl poliitiline pluralism suurenes, suurenes ka poliitiline pluralism ka ajakirjanduses, eesti keelset meediat ei mõjutanud enam ainult üks opositsiooniline jõud ning soovides hoiduda otsesest poliitilisest arranžeeringust, deklareerisid suuremad lehed 1990 oma poliitilist sõltumatust.

Järkjärgult muutusid ajakirjanduslikud žanrid ja vormid, omaks võeti uued läänelikud mallid ja skeemid. Uut sõltumatut ajakirjandusstiili esindasid eeskätt uued mõjukad väljaanded – 1989. aasta septembris asutati Eesti Ekspress ning mõni nädal hiljem Äripäev. Nende ilmumahakkamine mõjutas tugevasti kogu ajakirjandusmaastikku.

Pärast nõukogude liidust lahku löömist tuli kõigepealt riigis kehtestada demokraatlik põhiseaduslik kord, seejärel tagada riigi rahanduslik jätkusuutlikkus ning siis kehtestada kontroll Eesti territooriumi üle. Oluline oli riigi taasloomise juures veel seegi, et inimeste mõtteis ja südameis pidi toimuma muutus. Et kiirendada mentaliteedi muutust, soodustati kõigis eluvaldkondades lääneliku töökorralduse ning konkurentsisuhete juurdumist. Soovides Eestit kiiresti välja tuua nõukogudeaegsest riigikesksest mõtteviisist ja majanduslikust madalseisust, valis valitsus maksimaalse liberaliseerimise tee. Nende reformide tõttu on seda aega nimetatud ka „šokiteraapiaks” või ka „suure paugu” mudeliks.

Postkommunistliku arengu uurijad on väitnud, et ehkki selle mudeli sotsiaalne hind on väga kõrge, on selle tee valinud riigid saanud üleminekuaja kriisidest üle paremini kui ettevaatlikuma taktika valinud. Kodanike jaoks oli aga reformide aeg paljuski võõras ja arusaamatu, ei märgatud enda elu paranemist, täheldada võis hoopis kiiret sotsiaalset kihistumist, ebakindlust ja stressi. Reformide sotsiaalne hind oli kõrge: vähenes märgatavalt sündide arv, eluiga vähenes, enesetappude arv suurenes jne. Ning siinkohal on veel asjakohane ära märkida, et peale 1994. aastat, kui Vene väed lõplikult välja viidi, oli vähemalt 1/3 elanikkonnast vene keelt kõnelev. Eestlaste ja mitte-eestlaste suhted uues olukorras nõudsid mõlemalt poolelt suurt identiteedinihet, sest rollid mingis mõttes vahetusid, enne olid eesti keelt kõnelevad inimesed vähemuses, nüüd aga olid seda vene keelt kõnelevad inimesed.

Põhijoon Eesti meedia arengus peale taasiseseisvumist oli kiire ja täielik üleminek liberaalsele ajakirjandusmudelile. Meedia saavutas sõltumatuse poliitikutest ja riigist, mis tulenes ajalehtede-ajakirjade erastamisest. Samal ajal leidis ajakirjanike hulgas aset kiire põlvkondade vahetus, vanem põlvkond taandus ning areenile astusid noored ja energilised inimesed, sageli pooliku haridusega ehk teisisõnu otse tänavalt tulnud. Seda aega on nimetatud ka lapsajakirjanike perioodiks.

Uus põlvkond võttis kergesti omaks lääne uudisteajakirjanduse põhireeglid ning pidas ajakirjanduse kommertslikuks muutumist üsna loomulikuks protsessiks. Meedia püüdis olla vaba sotsiaalsetest kohustustest, kujutada endast avatud neutraalset ruumi, milles võis avalikult esitada erinevaid huvisid või seisukohti, arutelu tulemusena jõuda mõnikord ka mingitele üldistele seisukohtadele.

Pärast väga aktiivset osalemist iseseisvumisliikumises võis oodata, et meedia osaleb aktiivselt ka demokraatliku avaliku sfääri edendamisel iseseisvas Eestis, püüdes saavutada mitmehäälset ja laiapõhjalist avalikku arutelu, tõmmata sellesse kaasa kõiki põhilisi ühiskonnagruppe. Tegelikkus osutus üheplaanilisemaks ja kurvemaks (Vihalemm & Lauristin 2004). Meedia asus hoopis võitjate poolele ning hakkas kaasa aitama sellele, et avalikus sfääris domineeriksid noored ja edukad linnainimesed. Pildist jäid välja vähem edukad, sealhulgas ka mitmed haritlased ja iseseisvumisliikumises osalejad. Meedial oleks olnud võimalus kaasa aidata kodanikuühiskonna arengule, toetades siirdeaja kaotajaid ja aidates nende häält kuuldavale tuua. See oleks tähendanud meedia sotsiaalse vastutuse kontseptsioonist lähtumist, selle asemel aga kujunes valitsevaks liberaalse infoturu mudel, millel puuduvad pea igasugused moraalsed ja aatelised piirangud.

Raivo Palmaru (2001) viitab oma uurimuses Ljubljana ülikooli professor Slavko Splichalile, kes on uurinud postkommunistliku ühiskonna meedia ja poliitika suhteid.

Splichal on jõudnud järeldusele, et ajakirjanike ja poliitikute vahelised suhted on jäänud lähedasteks, mistõttu meedia on „italiseerunud” ehk teisisõnu, et erakondlikult või riiklikult on meedia segatud poliitikasse ning et sellises olukorrad võib rääkida sotsiaalsest kontrollist. Vihalemm ja Lauristin (2004: 15) kirjutavad, et „Eestis ei ole

„itaalia sündroomi” esinenud, kuna meedia on olnud edukas poliitilise allutamise katsete tagasitõrjumisel”. Kui nüüd aga vaadata Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu

arengusuundi, kus juhtkond koosneb enamuses erinevate erakondade poliitikutest, siis nii kindlalt seda enam väita ei pruugi saada. Kuidas see aga ajakirjanduse arengut mõjutab või kas üldse, ei ole hetkel võimalik öelda.

Otsese poliitilise surve ebaõnnestumine ei tähenda aga sugugi mitte, et poliitikud ei mõjuta meedia sisu. „Probleem oli ja on ajakirjanike poolt kasutatavate allikate vähesuses – liiga sageli koostatakse lugusid ja saateid ainult ametiasutustest ja pressikonverentsidelt saadud materjalide põhjal, ei kontrollita fakte ega vastandata seisukohti, ei kasutata teisi võimalikke lähenemisviise” (Vihalemm & Lauristin 2004:

15). Arutlusteemad ning nendega seonduvad probleemid ei ole tihtilugu valitud ajakirjanike poolt, vaid need on neile ette söödetud inimeste poolt, kes valdavad teatud informatsiooni ning soovivad, et see avaldataks neile sobiva tõlgendusega.

Ajakirjanikud olid ja on vaimselt sõltuvad erinevatest stereotüüpidest, eelhoiakutest ja emotsioonidest, puudu jääb mitmekülgsest analüüsist ja enesereflektsioonist.

Ajakirjanduse muutumine ettevõtluse haruks muutis meedia peamiseks edu saavutamise kriteeriumiks ostujõulise auditooriumi ligimeelitamise. Konkurents turul on kaasa toonud muutuse ajakirjanduse sisus ja funktsioonides. 90ndate esimesel poolel arenes välja meedia juriidiline ja eetiline regulatsioon ning 1994 võeti vastu ringhäälingu seadus, mille alusel korraldati ümber Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni juhtimine ning määratleti arengusuunad.

1990ndate keskpaigaks oli uus ühiskondlik süsteem mõnevõrra stabiliseerunud, ent suurenesid sotsiaalne ning kultuuriline kihistumine ja ebavõrdsus, teravnesid sotsiaalsed probleemid. 1995 – 1999 toimus meediasüsteemi jätkuv mitmekesistumine ja killustumine, reklaamiturg kasvas kiiresti ning ühtlasi kasvas ka meelelahutusliku meedia osakaal. Meedia sisu polariseerus, kujunesid välja täiesti kollane ajakirjandus aga ka tõsiseltvõetav uuriv ajakirjandus.

Uue sajandi esimest aastat võib nimetada kriisiaastaks. Väljast vaadates on olnud areng edukas ja lausa väga edukas aga seestpoolt vaadates oli selgelt tegemist kriisiga. 2000 aasta sügiseks oli toetus valitsuse ja parlamendi tegevusele langenud väga madalale (vastavalt 34% ja 32%). Poliitikute kritiseerimine avalikes esinemistes muutus üldlevinuks, lausa enesestmõistetavaks. Ajalehed hakkasid taas meenutama

iseseisvusvõitluse aegu, mil sagedane materjal oli avalikkuse erinevate rühmade kollektiivsed pöördumised ja protestiavaldused. 2001. aasta aprillis esitati sotsiaalteadlaste avalik pöördumine kahest Eestist. „Olukorda täpsemalt analüüsides võib öelda, et Eesti ei olnud välja jõudnud mitte siirdeajast laiemas tähenduses, süsteemsest üleminekust ühest ühiskonnatüübist teise, vaid kitsamas tähenduses, lõpetanud ülemineku turumajandusele ja demokraatlikule ühiskonnakorraldusele (Vihalemm & Lauristin 2004).

Meedia kommertslikuks muutumine kutsus esile suure huvi skandaalide vastu, mis aitas kaasa meedia kui valvekoera rolli kujunemisele. 1990. aastate lõpus muutus meedia ja selle mõjul ka avalik arvamus poliitikute suhtes väga kriitiliseks. Poliitikute ja ajakirjanike vahekorda iseloomustas vastastikune usaldamatus, mida süvendas pragmaatilise, sageli lausa küünilise poliitilise turunduse põhimõtete sissetung 1999.

aasta valimiskampaaniatesse.

Avalikus arvamuses kujunes uue aastatuhande algusaastatel üldine häälestus, et poliitika üldse ja eriti Eesti poliitika on räpane mäng, poliitikud ajavad taga omakasu ning ei tegutse üldsuse huvides. Seetõttu saatis ka Res Publikat, kui uut poliitilist jõudu, valimistel edu. Valimiste järel võttis meedia rahulikumalt ja leebemalt uute liidrite tegematajätmisi ja eksimusi, soovimata õhutada skandaale niivõrd kui mõned aastad tagasi. Ajakirjanikudki olid väsinud pidevast negatiivsusest ning üha enam tugevnesid tendentsid tasakaalustatud käsitluse suunas ning hakati pöörama suuremat tähelepanu tavalisele inimesele ja igapäevaelule. 2003-2004 aasta sügistalvel hakkas meedias selgelt domineerima seisukoht, et Eesti poliitikas on hädavajalik pööre suurema sotsiaalsuse poole (Vihalemm & Lauristin 2004).