Avalik arvamus

Kuna avalikkus on avaliku arvamuse kandja ehk pind, millel avalik arvamus üldse eksisteerib, käsitlen siinkohal veidi ka avaliku arvamusega seotud teooriat. Kui avalikkuse üheks tunnuseks on ratsionaalne diskursus, peamiseks eesmärgiks edendada teatud huvi või arvamust ning avalikkus tekib vastusena mingile teemale, siis avalik arvamus on see mehhanism, mis aitab ühiskonnal läbi diskussioonide toime tulla.

Tihtipeale võrdsustatakse avalikkus avaliku arvamusega, seda tõenäoliselt seetõttu, et diskussioon käib verbaalselt ning mõtte tasandil, kasutades vahendina mõnda meediumit.

Avaliku arvamuse mõiste tähistab avalikkuse märkimisväärse osa kollektiivseid vaateid. Seda märkimisväärset osa käsitletakse vahel kui arvulist enamust, mis on leitud küsitlustulemuste põhjal, kuid sel juhul hinnatakse üle mõõtmisinstrumentide võimalusi ja vaadatakse mööda olulisest tõsiasjast, et arvamus on mitmekesine, dünaamiline ja erineva tugevusega. Ajaloolises kontekstis ning mõnel muulgi juhul võib avalikku arvamust mõista kui informeeritud arvamust, ühiskonna haritumate ja teadlikumate liikmete üldist arusaama. „Ükski avalikku arvamust puudutav väide pole tõenäoliselt vaba ambivalentsusest ja diskussioonilisusest” (McQuail 2000: 439).

Avalikkuse areng on väga tugevast seotud ühiskonna arenguga ning selleks, et avalik arvamus saaks eksisteerida ja toimida, on vajalikud teatud ühiskondlikud eeldused.

Vajalik on näiteks arenenud ühiskonna olemasolu. Avalik arvamus saab tekkida vaid koos kodanliku ühiskonna arenguga, selle kandjaks on kodanikkond ning lisaks sellele on vältimatu ka teatav majanduslik iseseisvus.

Seadusandlikud ja poliitilised garantiid on avaliku arvamuse olemasolevate õiguste realiseerimiseks. Selleks, et avalik arvamus üldse kujuneks, peab inimestel olema aega ning energiat ja tahtmist rääkida kaasa ühiskondlikes protsessides. Oluline siinjuures on teatav heaolu (ning mitte ületöötamine) ja ka usk sellesse, et mõistlik lahendus on võimalik. Avalik arvamus sõltub tugevasti inimese võimetes ennast väljendada; esiteks suutlikkusest oma huve kuuldavalt ja adekvaatselt esitada ning teiseks sõnaosavuses ehk paremini sõnastatud argument võidab (Vihalemm 2006).

Avalikku arvamust iseloomustavad mitmed tegurid ning seda võib liigitada mitmeti, lähtudes erinevatest tunnustest, mis avaliku arvamuse juurde kuuluvad. Oluline on siinjuures lisada, et avalik arvamus väljendub erinevatel kommunikatsioonitasanditel, suhtlemises isikute vahel, väikeses grupis, organisatsioonides, kitsamas avalikkuses, laiemas avalikkuses, ning teiseks peaks arenenud avalik arvamus avaldama piisavalt survet institutsioonidele, et seda võetaks arvesse otsustamisel (Vihalemm 2006).

Loomulikult on avalikul arvamusel ühiskonnas täita oluline roll. Ning selleks, et see tõepoolest nii oleks, tuleb igal üksikul inimesel avalikkuses oma konkreetne osa välja kanda. Avalik arvamus osaleb viie tähtsa ülesande tagamisel ühiskonnas: sotsiaalne reflekteerumine, legitiimsus ja stabiilsus, sotsiaalne kontroll, sotsiaalne integratsioon ning demokraatlikkus.

Peeter Vihalemm (2006) on oma loengukonspektis välja toonud avaliku arvamuse ülesanded eri tasanditel – kõige üleüldisemaks ülesandeks on näiteks ühiskondliku olukorra tunnetamine, mis on suunatud otsuste ja tegude tulemuslikkusele. See on seotud situatsiooni, erinevate osapoolte, huvide, eesmärkide ning prioriteetide määratlemisega ja tulemuslikkuse võimalikkuse selgitamisega. Avalikkus peaks alati silma peal hoidma sellel, kuivõrd on institutsioonide tegevus, seadused ja võimukasutus põhjendatud. Avalik arvamus toimib nii alt üles ehk vertikaalselt (avalikkus kontrollib

institutsioonide üle ning vastupidi) kui ka horisontaalselt (institutsioonide ja gruppide vahel). Normaalses ühiskonnas tähendab see vastastikkust avatust ja vastutust.

Avaliku arvamuse kaudu on võimalik kodanikel tunda ennast osalisena ühiskonna protsessides ning reaalselt ka nendes osaledes. Demokraatlikus ühiskonnas on oluliseks faktoriks arvamuste mitmekesisus ning otsuste laiapõhjalisus. Info peaks liikuma nii alt üles kui ülalt alla, kusjuures vastutus on mõlemapoolne.

Psühholoogilisest vaatepunktist lähtuvalt aitab arvamuse avalik esitamine vältida sotsiaalset isoleeritust ning saavutada emotsionaalset kontakti, toetust ja tunnustust.

Ühtlasi on see üksikisikule toeks tegelikkuses orienteerumisel ja selle mõtestamisel.

Avaliku arvamuse edukaks funktsioneerimiseks peavad olema täidetud teatud tingimused, või teisisõnu kodanikuühiskonna kujunemise ja arengu eeldused.

Tehnoloogiline ja majanduslik arengutase peab lubama valida arengu ja otsustamise variantide vahel ning ühiskonna minimaalse funktsioneerimise tagamisest peab olema üle jäänud ka vajalikke ressursse. Üksikisiku tasandil on vajalik minimaalne heaolu tase, aja ja energia ülejääk eksistentsi tagamisest. Tänapäeval tähendab see sageli laialdast keskklassi.

Poliitilistest tingimustest demokraatlikus ühiskonnakorralduses lähtudes on oluline, et kõigil individuaalsetel ja kollektiivsetel subjektidel on võimalus oma poliitilist tahet välja arendada ja väljendada, ning et selle tahtega institutsioonid ka arvestaksid. Sellele lisaks on oluline kriteerium avaliku võimu läbipaistvus ja aruandekohustuslikkus.

Tegemist on poliitilise pluralismi ning subjektide ja ideede paljususega.

Juriidilisest vaatepunktist on kõige tähtsam toimiv seadusandlus, mis reaalselt tagab poliitilised tingimused. Demokraatlikus õigusriigis peab informatsioon antud ühiskonnas ning sotsiaalses ja looduslikus keskkonnas toimuvast olema mitmekülgne, regulaarne, usaldusväärne ja operatiivne. Meedia peab toimima kui mõtestaja ja avaliku foorumi pinnana.

Selleks, et avalik arvamus edukalt toimiks, on vaja täita mõningad vaimsed ja psühholoogilised (kultuurilised) tingimused:

 põhiteadmised antud ühiskonna ja teiste ühiskondade ülesehitusest, eri subjektide olukorrast ja võimalustest

 analüüsi- ja üldistusvõime, võime aru saada aktuaalsetest põhiprotsessidest, mõista väljakutsete, valikute ja otsuste sisu

 kindlad reeglid ja tavad, mis reguleerivad subjektide vahelisi suhteid, ausa mängu õhkkond

 veendumus, et ühiskondliku elu mõistuspärane korraldamine on võimalik

 veendumus institutsioonide esindajate tegevuse legitiimsuses (põhjendatuses ja seaduspärasuses), usaldus institutsioonide vastu

 tolerantsus teistsuguste inimeste ja arvamuste suhtes, selle pidamine normaalseks ja vajalikuks, valmisolek ja oskus vastakaid huvisid ja arvamusi kooskõlastada

 motivatsioon, soov osaleda ühiskondlikus elus (arutelus, otsustamises, vastutamises)

 arutelu, otsustamise ja vastutamise kogemus.

On põhimõtteliselt võimalik määratleda kõigi nende tingimuste minimaalne tase (kriitiline piir) avalikkuse eri tasanditel (aktiivne, tähelepanelik, hääletav avalikkus) ja ühiskonna arengu eri etappidel. Mida arenenum ühiskond, seda suurem on vajadus hästi toimiva avaliku arvamuse järele ja seda kõrgem on selleks vajalike tingimuste minimaalne tase (Vihalemm 2006).

Vihalemm (2006) on oma loengukonspektis nentinud, et avaliku kommunikatsiooni kriitilise lähenemise puhul on võimalik välja tuua tingimused, mis peaksid kindlasti olema täidetud, et luua eeldused kodanikuühiskonna avalikkusele – nii kommunikaator kui vastuvõtja esinevad eeskätt ühiskonna liikmetena, võrdväärsete kodanikena.

Ennekõike lähtutakse avalikust huvist, sealhulgas ühishuvist ning teadete tootmine, levitamine ja vastuvõtt tagab avalikkuse ühiskondliku osaluse ja avaliku kontrolli võimulolijate üle. Sellise kommunikatsiooni eelduseks on teatav minimaalne hulk kriitilist avalikkust, kes oleks küllaldaselt informeeritud, analüüsivõimeline ja osalemisest huvitatud.

Avalik huvi McQuaili järgi tähendab massikommunikatsiooni mõistes, et ootusi massimeedia suhtes ja nõudeid massimeediale, mis põhinevad ühiskonna laiapinnalisel ja pikaajalisel hüvangul, saab seaduslikult väljendada ning selle tulemuseks võivad olla teatavad piirangud meedia struktuuri või tegevuse suhtes. Avaliku huvi väljendamine leiab aset mitmel viisil, hõlmates avalikku arvamust, poliitikuid, kriitikuid ja mitmeid huvigruppe, keda avalik kommunikatsioon puudutab (McQuail 2000: 439).