Avalikkuse tunnused ja roll

Akadeemilise avalikkuse diskursuse üks suurim mõjutaja on olnud saksa filosoof ja sotsioloog Jürgen Habermas oma teosega „Strukturwandel der Öffentlichkeit”

(1962/1990; tõlkes „Avalikkuse struktuurimuutus”, 2001). Habermas mõistab kodanlikku avalikkust eeskätt publikuks koondunud eraisikute sfäärina. Kodanikud aga kasutavad võimude poolt reglementeeritud avalikkust avaliku võimu enese vastu, et vaielda suhete üldiste reeglite üle. Eriomane on sellise poliitilise vaidluse meedium – avalik arutelu (Räsonnement). Saksa keeletarvituses säilitab see sõna selgelt kaks vastandlikku poleemilist nüanssi: apelleerimise mõistusele ja samal ajal mõistuse põlgliku alavääristamise iriseva targutamisena.

Kodanlikus avalikkuses puutuvad publikuna omavahel kokku eraisikud. Avaliku arutelu enesemõistmist suunavad iseloomulikul viisil privaatsed kogemused, mis pärinevad väikekodanliku intiimsfääri publikule orienteeritud subjektiivsusest. Ning juba enne, kui avalikkus võtab riigi ja ühiskonna vahelises pingeväljas endale konkreetsed poliitilised funktsioonid, kujundab see subjektiivsus nii-öelda oma publiku (Habermas, 2001).

Sotsiaalriiklikel massidemokraatiatel on nende normatiivse enesemõistmise kohaselt õigus pidada end liberaalse õigusriigi põhimõtete jätkajaks üksnes niikaua, kui nad võtavad tõsiselt poliitiliselt toimiva avalikkuse nõuet. Avalikkuse normatiivseks tunnuseks Habermasi järgi on ratsionaalne argumentatsioon ja kriitiline diskussioon, mille puhul ühe argumendi tugevus on olulisem kui ühe identiteedi tugevus (Habermas, 2001). Habermasi käsitlusest saab välja tuua neli erinevat avalikkuse vormi, vastavalt sellele, kuidas on arenenud ühiskond: hellenistlik avalikkus, representatiivne avalikkus, kodanlik (ehk kriitiline) avalikkus ja toodetud avalikkus (seda vormi saab käsitleda valimiste kontekstis).

Avalikkuse käitumisprotsessi mõjutavad põhiliselt kolm tegurite rühma. John Dewey rõhutas 20ndatel, et avalikkus on inimeste hulk, mis kujuneb mingist lahendamist vajavast probleemist ajendatuna. Siia alla käib ka John Taylori käsitlus jagatud kujutlustest. Soome professor Hannu Nieminen räägib reservuaari võrdlusest – avalikkuse näol on tegemist arusaamade, tunnete ja kujutluste reservuaariga, millest

midagi esile kerkib. Avalikkuse liikmete ühisosa moodustavad mälu, kujutlus ja teadmine. See ühisosa on vajalik selleks, et oleks võimalik arutlus. Poliitiline aspekt selle rühma juures on valmidus otsustada edasine asjade käik, otsida lahendust.

Kolmanda rühma moodustab kriteerium, et on olemas ühine kommunikatiivne ruum.

Nieminen (2006) käsitleb avalikkust, kui demokraatliku valitsemise vahendit ja regulatsiooni ideed, mis mängib olulist osa ka kaasaegses liberaalse demokraatia enesemõistmises. Väljapaistva kommunikatsiooniteoreetiku Denis McQuaili sõnastiku järgi tähistab avalikkus nimisõnana ühiskonna või piirkonna vabade kodanike üldkogumit. Mõiste sisu on tugevasti mõjutanud demokraatlik teooria, kuna vabadus ja (õiguste) võrdsus on tavapäraselt kättesaadavad vaid demokraatias. Tõelise avalikkuse liikmetel on demokraatia puhul õigus koguneda, mõtteid vahetada, organiseerida ja kõigil teemadel oma arvamust avaldada ning valitsus on aruandekohustuslik avalikkuse kui terviku ees vastavalt kokkulepitud protseduuridele. Avalikkuse mõiste lai kandepind on üks põhjusi, miks avaliku kommunikatsiooni suhtes on demokraatlikus ühiskonnas kehtestatud teatav kaitse- ja austusenõue (McQuail 2000: 439).

McQuail toob välja ka Herbert Blumeri käsitluse avalikkusest. Peale avalikkuse on Blumer käsitlenud veel kahte sotsiaalset kooslust moodsas ühiskonnas – mass ja rahvahulk. Avalikkuse põhilised tunnusjooned Blumeri järgi – tõenäoliselt suhteliselt suur, väga hajali ja vastupidav. See kujuneb enamasti avalikus elus üleskerkinud probleemi või sündmuse tõttu ning selle peamiseks eesmärgiks on edendada teatud huvi või arvamust ning saavutada poliitilisi muutusi. „See on demokraatlikus poliitikas oluline element, mis tugineb ideaalile, et avatud poliitilises süsteemis on võimalik ratsionaalne diskursus. Avalikkus koosneb tihti rahvastiku enaminformeeritud osast”

(McQuail 2000: 37).

Price (1992) selgitab avalikkust läbi sotsioloogiliste omaduste muutuvana ning kirjeldab avalikku arvamust läbi kollektiivse käitumise. Keskne idee seisneb selles, et avalikku arvamust on võimalik vaadelda kui väiksemat osa suuremast sotsioloogilisest protsessist. Avalik arvamus on mehhanism, mis aitab ühiskonnal läbi diskussioonide ja debattide muutuvates oludes toime tulla. Tähelepanelikult on vaatluse alla võetud ka mõiste avalik teema, ehk siis on vaadeldud, kuidas avalikkus, kui pidevalt arenev sotsiaalne kogukond, teoreetiliselt ennast aja jooksul vormib, spontaanselt

argumenteerides, diskuteerides ja mingi teema puhul kollektiivselt vastandudes. Sellise avalikkuse kontseptsiooni puhul on kasutatud mõistet diskursiivne mudel.

Price (1992) viitab ka Parki käsitlusele avalikkusest, mis on ennekõike avalikkuse ja rahvahulga võrdlus, et avalikkuse tunnusteks on oponeerimine ja ratsionaalne diskursus, ning et avalikkus tekib vastusena teemale. Veel üheks oluliseks tunnuseks on see, et inimene, kes on osa avalikkusest, peab olema suuteline mõtlema ning arutlema.

Parki käsitlust arendas edasi ja täpsustas Herbert Blumer, kes väitis, et mõistet avalikkus kasutatakse juhul, kui räägitakse grupist inimestest, kes a) on vastandunud teemaga, b) ei tea täpselt, kuidas teemasse suhtuda või c) osaleb diskussioonis selle teema üle. Erimeelsused ja diskussioon äratavad avalikkuse ellu. Probleem sunnib inimesi kollektiivselt tegutsema, aga puuduvad traditsioonid, normid ja selged reeglid, kuidas tegutseda; avalikkusel ei ole piisavalt sarnaseid omadusi ühiskonnaga ning avalikkuse liikmetel ei ole fikseeritud staatuslikke rolle (Price 1992).

Blumeri järgi muutuvad argument ja vastuargument vahenditeks, läbi mille luuakse avalik arvamus. Kaasatud inimesed ja grupid peavad arvestama üksteise positsioonidega ja olema altid leidmaks kompromissi, et määrata vastuvõetav kollektiivse tegutsemise suund. Samas tõi ta ka kiiresti täienduseks asjaolu, et avalik debatt võib varieeruda seinast seina – väga emotsionaalsest ja eelarvamuslikust kuni väga intelligentse ja mõistlikuni.

Lippmann (1922) kirjeldab, et ühest küljest moodustub avalikkus huvigruppidest, kes on sügavalt huvitatud teema lahendist ja kes võtab aktiivselt osa eesmärkide saavutamisest ja teisalt eemalolevast ja pealtvaatajalikust osast. Vähemhuvitatud liikmete (aga mitte huvitute) lõplik meelelaad on see, mis määrab üldkokkuvõttes ära, millised võistlevad vaated hakkavad domineerima. Et saavutada toetust, võivad huvigrupid osaliselt ratsionaalse diskursuse hävitada, tõstes esile emotsioone või andes valeinformatsiooni. Blumer (1969) toob välja tõiga, et vastuoluline diskussioon sunnib teatud hulgal kaalutlema ratsionaalselt, mis aitab kindlustada asjaolu, et tulemus on suuremal või vähemal määral ratsionaalne. Ehk siis, avalik arvamus on ratsionaalne, ent ei pea olema intelligentne.

Kolme erineva grupi (rahvahulk, avalikkus ja mass) temaatika lõpetuseks võtab Price (1992) teema kokku järgnevalt: kaasaegses poliitilises elus on vähe tõelist avalikku arutelu, ja ükskõik milline diskussioon ka ei tekiks, ei saa see olla täielikult iseseisev vaid on suuresti piiritletud meedia poolt.

Sotsioloogiline kontseptsioon näeb avalikkust kui lõdvalt organiseeritud kollektiivsust, mis tekib lähtuvalt teemakesksest diskussiooni kulgemisest. Avalikkust tähistab kollektiivse lahenduse leidmine läbi argumentide ja vastuargumentide. Seda kontseptsiooni toetab ka asjaolu, et väidetele ja tõestustele tuginev avalikkus esindab vaid väikest osa tänapäeva valijaskonnast. Teine keskne implikatsioon on, et avalikkus ei ole fikseeritud olem. See muutub nii suuruselt kui ka koosseisult nagu ka teema, mis esialgu kerkib avalikkusse, seejärel liigub läbi arutelu kuni lõpuks jõuab lahendini.