TER AVIL JATOODANGU SUUR KASV EESTIMAAL XVIII SAJANDIL

Esimesed ulatuslikumad andmed teraviljakülvide kohta XVIII sajandi esimesest poolest on säilinud 1732. a. revisjoni materjali­

des. Nendest nähtub, et siis tuli 196 Harju- ja Läänemaa mõisas

1 1 Põllutöödel kasutati valdavalt ühe hobuse või kahe härja rakendit.

1 2 Г . H . Б и б и к о в , Р а с с л о е н и е крепостного крестьянства в барщинной

вочине в конце XVIII и начале XIX в. «Исторические записки» 1938, 4, lk. 76—112, kasutab termineid: первостатейные, посредственные, бедные.

Е. И. Д р а к о х р у с т, Расслоение крепостного крестьянства в оброчной вочине XVIII в. «Исторические записки» 1938, 4, lk. 113—140, kasutab termineid: богатые, исправные, посредственные, бедные. Е. И. И н д о в а, Крепостное хозяйство, kasutab termineid: среднего достатка, зажиточная часть. А. М. Р а з г о н. К истории разложения крестьянства во второй по­

ловине XVIII в. «Вопросы истории» 1955, 9, lk. 63—75, kasutab termineid:

первостатейные, сред нестатейные, маломощные. Я. А. Б а л г у р о в, Расслое­

ние олонецких приписных крестьян во второй половине XVIII столетия, Карельский филиал Академии наук СССР, Вопросы истории Карелии, Петрозаводск 1958, lk. 14—34, tarvitab termineid: достаточные, посредствен­

ные, бедные. Samasugust terminaloogiat kasutab ka Г. H. Богданов, sa­

mas, lk. 35—49. И. А. Воронков, Инвентаря имений, lk. 124—137, tarvi­

tab termineid: зажиточные, средним достатком, бедняки. On veel kasutatud:

прожиточные, середняки, скудные jne.

13 Vt. J. K u c z y n s k i , Die Theorie der Lage der Arbeiter, Dritte ver­

b e s s e r t e A u f l a g e , B e r l i n 1955, lk. 207 jj.

tööjõulise mehe kohta m õ i s a - j a t a l u p õ l l u l k o k k u kesk­

miselt 1,9—2,0 tündrit rukkikülvi.^{1 4} Järva- ja Virumaa mõisnikud külvide kohta andmeid ei esitanud. Et a g a traditsiooniliselt, s. t XVII sajandil oli külv tööjõulise mehe kohta nendes maakondades alati suurem olnud ja oli seda ka hiljem,^{1 5} siis võime arvata, et külv Järva- ja Virumaal oli ka XVIII sajandi esimesel poolel mõnevõrra suurem kui Harju- ja Läänemaal. Kõikumised mõisate viisi olid küllaltki suured. Selle maarevisjoni ajal elas Eestimaa mõisates umbes 19—20 tuh. tööjõulist meessoost talupoega, mis fubab rukki kogukülvi hinnata vähemalt 37—40 tuh. tündrile.

Kehtiva kolmeväljasüsteemi juures külvati teisele väljale suvi­

vilja umbes niisama palju või õige natuke rohkem kui rukist. Nii oli siis kogu teraviljakülv Eestimaal 30-ndate aastate algul kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi 75—85 tuh. tündrit ja kogu­

saak 300—380 tuh. tündrit (saagikus 4—4,5 seemet).

Eestimaa viljasaagi koguse kohta varasematel aastakümnetel on võimalik teha ainult kõige umbkaudsemaid oletusi, sest säilinud on külviandmcid vaid üksikutest mõisatest. Et a g a olukorrad mõi­

sates olid sõjategevuse lõppedes siinsel territooriumil väga erine­

vad, siis on tõepärast «keskmist» külvi raske määrata. Olemas­

olevad andmed lasevad arvata, et see kõikus 1,5—2,0 tündrini töö­

jõulise mehe kohta. Lähtudes 1712. a. revisjonil saadud tööjõuliste meeste arvust (ca 10 000), võib oletada, et rukki külv üle maa ei olnud siis suurem kui 15—20 tuh. tündrit.1 6

Nende nappide ja küllaltki umbkaudsete ülekubermanguliste külvi- ja saagiandmetega tulebki sajandi esimese poole osas lep­

pida.^{1 7}

Alles sajandi teisel poolel näib kubermangu va litsus hakkavat huvi tundma külvide ja saakide vastu ülekubermangulises ulatu­

ses. 8. märtsil 1766. a. kohustatakse kindralkubermanguvalitsuse plakatiga kõiki mõisavaldajaid igal aastal hiljemalt novembri­

kuuks esitama kohalikele ülem-kirikueestseisjatele andmed kül­

vide ja lõikuste kohta. Viimased pidid koostama kogu kihelkonna koondaruande ja esitama selle kindralkubermanguvalitsusele.^{1 8} Kas ja kuidas seda korraldust täideti, selle kohta puuduvad meil seni andmed.^{1 9} Hilisematel aastatel hakati kubermangu kokkuvõt­

1 4 ENSV RAKA, f. 3, nim. 1, s.-ü. 467, 468. Vt. ka V. F a i n š t e i n, Olu­

korra normaliseerimine, lk. 172.

1 5 XVIII sajandi lõpus näitavad seda 1803. a. vakuraamatud.

1 6 See arv on väga ligikaudne ja arvatavasti ennem tegelikust arvust

väiksem kui suurem.

1 7 Eesti majandusajalugu, lk. 322, on liialt pessimistlikul seisukohal, arva­

tes, et XVIII sajandi kohta ei olevatki võimalik toodetud viljahulka kindlaks määrata.

1 8 ENSV RAKA, f. 3, nim. 1, s.-ü. 436, lk. 318.

1 9 Kubermanguvalitsuse ja ka ülem-kirikueestseisjate arhiivis sellekohaseid

materjale nendest aastatest ei leidu.

teid avaldama ka ajalehes ja sealtkaudu on need meile kättesaa­

davad.

Fr. Albaum kirjutab, et tema kasutuses on olnud ülekuber-mangulised andmed 1776.—1771. aastani ja et nende alusel võib ta Eestimaa keskmiseks r u k k i s a a g i k s arvata 266 174 tündrit ehk 11 090 ^{7/ i 2} sälitist.^{2 0} Needsamad andmed esitab ka A. W.

Hu-pel.2 1 O. Liiv käsitleb teraviljatoodangu taseme küsimusi üksik­

asjalikumalt oma doktoridissertatsioonis (TRÜ Teaduslik Raama­

tukogu, fond 4B-60, 308). Seal arvab ta, et A. W. Hupeli andmed Eestimaa r u k k i s a a g i kohta on liiga kõrged. Fr. Albaumi andmeid peab ta aga liiga väikesteks, kusjuures ta käsitleb neid kui t e r a v i l j a ü l d s a a k i . Siin on tegemist O. Liivi ilmse v e a g a , s e s t F r . A l b a u m e i r ä ä g i m i t t e t e r a v i l j a ü l d s a a -g i s t, vaid r u k k i s a a -g i s t , nin-g min-gisu-gust vasturääkivust Fr. Albaumi ja A. W. Hupeli andmete vahel ei ole. Fr. Albaum ise kahtleb nendes andmetes, pidades neid ebatäpseteks ja just liiga väikesteks. Nimelt esitasid mõisnikud andmed saakide kohta oktoobrikuus, s. t. ajal, millal kogu vili ei olnud veel pekstud ja ülevaade tegelikust saagist puudus. Oma väite kinnituseks toob Fr. Albaum võrdluseks odrasaagi, mis oli 11901 '/з sälitist. Tea­

des, et kaerakülv ja -saak ulatusid tavaliselt Va—^'/2-ni odrakül­

vist ja -saagist, võib arvata, et teise välja saak kokku oli 15 900—

17 900 sälitist ehk 381 600—429 600 tündrit. Siit nähtub, et ilm­

selt on mõisnikud rukkisaaki näidanud liiga väiksena, põhjenda­

des seda tavaliselt mitmesuguste rukki kahjustustega (rukki-uss jne.).

Meie arvates on need Fr. Albaumi kahtlused täiesti paika­

pidavad. Nagu teame, esitasid andmeid külvide ja saakide kohta mõisnikud ise, ilma et keegi oleks tegelikke külve kohapeal kont­

rollinud. Arvestades tolleagseia meeleolusid, kus kardeti, et kesk­

võim paneb kehtima uue maksustussüsteemi, mis võtab aluseks just rukkikülvi suuruse, esitasid mõisnikud selles osas kindlasti vähendatud arvud. Võib arvata, et tegelik rukkisaak sel perioodil oli 340 000—350 000 tündrit.2 2 Niisuguse paranduse tegemisel on lähtutud veel sellest, et isegi mõnikümmend aastat hiljem oli vahe ülem-kirikueestseisjate poolt esitatud andmete, mille alusel tehti ülekubermangulised kokkuvõtted, ja tegelikku olukorda täp­

semalt peegeldavate vakuraamatute ning mõisate arveraamatute vahel 10—20%. Võib arvata, et andmete esitamise algperioodil, 60-ndatel aastatel, oli viga mitte väiksem, vaid suurem. Ka tolle­

2 0 [Fr. Albaum] Ueber die freye Ein- und Ausfuhre des Getraides in

Betracht Estlands, Riga 1772, lk. 19.

2 1 A. W. Н u р е 1, Topographische Nachrichten, II Bd., lk. 256, 257.

22 Nendel aastatel oli teiste teraviljade (oder, kaer, nisu) saak keskmiselt 10—20% suurem kui rukkisaak.

87

aegsest tööjõuliste meeste arvust ja keskmisest külvist e kohta lähtudes saame arvud, mis kinnitavad Fr. Albaumi kant-lusi, et mõisnike poolt sel ajal esitatud andmed, eriti rukkisaagi osas, on vähendatud.

Võrreldes eelmise sajandi lõpu andmetega, on Eestimaa tera-viljakülv ja -saak 60-ndatel aastatel juba tunduvalt suurem.

XVII sajandi viimaste aastakümnete k e s k m i s e k s rukkikülviks tuleb arvata 65—67 tuh. tündrit, rukkisaagiks 230—270 tuh. tünd­

rit ja teravilja kogusaagiks 530—550 tuh. tündrit.2 3

Lähtudes keskmisest aastasest kasvutempost XVIII sajandi esi­

mesel poolel, võib rootsiaegse teraviljasaakide ja -külvide taseme saavutamise ajaks pidada 50-ndate aastate algust ja keskpaika.^{2 4} Teraviljakasvatuse laienemine toimus kiiresti ka järgnevatel aastakümnetel.^{2 5} Alates 80-ndatest aastatest on meil kasutada üle-kubermängulised teraviljakülvide ja -saakide kokkuvõtted.

Neidsamu, tabelis 6 toodud külvide ja saakide andmeid on käsitlenud mitmed autorid, nagu J. Petri, A. W. LIupel, W. Friebe, A. Gernet jt. Erilisi lahkuminekuid seejuures ei esine. Küll aga on peaaegu kõik autorid seisukohal, et need andmed on tegelikust väiksemad. W. Friebe peab neid isegi üle kahe korra väiksemaks.^{2 6} Lähtudes seejuures aga vaid umbkaudsetest külvipindadest, jääb W. Friebe argumentatsioon nõrgaks ja tema arvamusega ühineda ei saa. Ei ole kahtlust, et tegelikud külvid ja saagid olid suure­

mad, kui näitavad ametlikud kokkuvõtted.2 7 J. Chr. Petri hindab

2 3 Üksikasjalikumalt on autor tolleaegset külvide ja saakide küsimust käsit­

lenud artiklis «Mõisa ja talu põllumajanduse arengu tasemest ja tendentsist Eestimaal XVIII sajandil». Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised nr. 87, Tartu

1960, lk. 224 jj.

J . K o n k s h i n d a b m õ i s a t e j a t a l u d e r u k k i k ü l v i X V I I s a j a n d i lõpus 74 547 tündrile ja teravilja kogusaaki 566 557,2 tündrile. Vt. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised nr. 96, Tartu 1960, lk. 44.

O. Liiv arvestab iga-aastast viljasaaki Eestimaal XVII sajandi lõpus 360—

480 tuh. tündrile, toob samas arvu 30 tuh. sälitist, mis on ilmne viga. sest sälitis oli 24 tündrit. Kahjuks ei näita O. Liiv lähemalt, kuidas ta need arvud on saanud. Vt. O. L i i_v, Die wirtschaftliche Lage, lk. 167. Sellise vastuolulise

sõnastuse on omaks võtnud ka «Eesti majandusajalugu», lk. 218.

2 4 X X I I I s a j a n d i e s i m e s e l p o o l e l o n j u u r d e k a s v u t e m p o e n a m kui 110

revisjoni adramaad aastas. Arvestades tagasihoidlikult rukkikülvina tööjõulise mehe kohta 2 tündrit, annab see külvi aastase juurdekasvu [(5 X 2)X 110]

rohkem kui 1100 tündrit (ei tulnud ju arvesse rootsiaegse adramaade arvu saavutanud mõisate areng). Vt. ka J. B. Fischer, Liefländisches Landwirt­

s c h a f t s b u c h auf d i e E r d g e g e n d v o n Lief-, E s t - u n d C u r l a n d , Z u m D r u c k be­

f o r d e r t u n d m i t e i n e r Vorrede_ b e g l e i t e t v o n J o h a n n G o t t f r i e d A r n d t , H a l l e im M a g d e b u r g i s c h e n 1753 ( E e s sõna); A. W. H u p e 1, Anzeige einiger auffallend verschiedenen Kaufpreise in Lief- und Ehstland seit den letzten 40 Jahren.

Neue Nordische Miscellaneen, Riga 1797, lk. 182.

2 5 A. W. H u p e 1, Anzeige, lk. 200.

2 6 W. Ch. Friebe, Physisch-ö k o n o m i s c h ' u n d s t a t i s t i s c h e B e m e r k u n g e n

v o n Lief- u n d E h s t l a n d , R i g a 1794, lk. 2 9 4—296.

2 7 A. W. H u p e 1, Die gegenwä r t i g e V e r f a s s u n g d e r R i g i s c h e n u n d

Re-v a l s c h e n S t a t t h a l t e r s c h a f t , R i g a 1789, lk. 590.

88

T a b e l 6 säilinud mõnede ülem-kirikueestseisjate ettekanded kihelkonna rukkikülvi suuruse kohta, s. t. need andmed, mille alusel tehti üle-kubermangulised kokkuvõtted. Kui võrrelda neid samast perioodist pärinevate vakuraamatute ja mõisate arveraamatutega, siis näeme, et ülem-kirikueestseisjate andmed on 10—20% võrra väik­

semad.3 0 Seda tuleb arvestada arengu tulemuste, s. o. põllumajan­

kogu aeg ning kõikjal ühesuunaline ja arvatavasti ka enarn-vahem ühesuurune, siis peaksid tabelis toodud arvud nende aastate a r e n g u k ä i k u õigesti peegeldama.

Näeme, et XVIII sajandi jooksul on aset leidnud teraviljakas­

v a t u s e s u u r t õ u s E e s t i m a a l . T e r a v i l j a k ü l v i d o n p e a a e g u k a h e ­ k o r d i s t u n u d (kasv vähemalt 70—80%) ja saagid ligikaudu k o l m k o r d a suuremad kui eelmise sajandi lõpus. On toimu­

nud põllumajanduse ulatuslik ekstensiivne laienemine ja ka inten­

siivistumine.

Uue põllumaa ulatuslikust juurdetegemisest XVIII sajandil räägib korduvalt kammerkontor oma aruannetes ja seda mainivad ka tolleaegsed kirjanduslikud allikad.^{3 1} Andes sajandivahetusel ülevaate põllumajanduse olukorrast, märgib Eestimaa kroonupalat põllupinna ulatuslikku laiendamist ja seoses loomakasvatuse are­

nemisega üldist «põllumajanduse õitsengut» kubermangus võrrel­

des endiste aegadega.^{3 2} Ei saa seepärast nõustuda nende autori­

tega, kes kõnelevad Eestimaa põllumajanduse paigaltammumisest ja isegi stagnatsioonist XVIII sajandil.3 3 Mitte paigaltammumine ega stagnatsioon ei iseloomusta Eestimaa põllumajandust sellel sajandil, vaid suur ja kiire teraviljatoodangu kasv. Seisak too­

dangus tuleb esile vaid sajandi lõpus ning on siis pärisorjuslikus tootmises t e k k i n u d kriisi üheks tunnuseks.

Teraviljakasvatuse arengutempo jälgimiseks sajandi lõpus on välja arvutatud keskmised külvid ja saagid kaheksa-aastakute viisi 1782. aastast alates, s. o. ajast, mille kohta meil on kasutada üle-kubermangulised andmed. Ilmneb, et teraviljakülvide ja -saakide

juurdekasvutempo oli suur kuni 90-ndate aastate keskpaigani. Võr­

reldes omavahel aastaid 1782—1789 ja 1790—1797, saame kesk­

mise külvi kasvu 17,6% ja keskmise saagi kasvu 25,6%.3 4 Sajan­

divahetusel juurdekasvutempo aeglustus tunduvalt, ulatudes nüüd külvi osas 8,4—10,5%-ni ja saagi osas 2—9%-ni.3 5 Kui keskmine külv veel kasvab, siis on keskmine saak jäänud peaaegu samale tasemele (välja jättes 1798. a. erakordselt kõrge saagi). Talu­

poegi sunniti mõisas ikka rohkem ja rohkem külvama, kuid neid külve ei suudetud kõikjal_enam korralikult harida ja väetada ning tulemuseks oli seisak, kõikumised ja tagasilöögid saakides, mis on iseloomulikud feodaal-pärisorjusliku mõisamajanduse kriisile.

3 1 A. W. Hupel, Topographische Nachrichten, I Bd., lk. 56; [Fr. Al­

b a u m ! U e b e r d i e f r e y e E i n - u n d A u s f u h r e , l k . 8 2 .

3 2 E N S V RAKA, f. 178, n i m . 1, s . - ü . 4220, lk. 41.

3 3 A. H u e c k , E . S e r a p h i m , A. T r a n s e h e - R o s e n e c k , H . S e p p .

3 4 O s a l t põhjustab sellist suurt saakide kasvu asjaolu, et eelmisesse

kaheksa-aastakusse langeb kolm madala saagikuse aastat.

3 5 Kaks arvu on antud seepärast, et 1798. a. külvid ja saagid, mis olid

erakordselt suured, mõjutavad oluliselt kaheksa-aastaku keskmisi. Juhul, kui arvata 1798. a. andmed kaheksa-aastaku (1798—1805) sisse, saame arvud 110,5% ja 109,0%, kui aga jätta 1798. a. välja (s.o. võtta aastad 1799—1806) saame 108,4% ja 102,0%.

Võrreldes teiste Balti mere kallastel lõuna pool asuvate terri­

tooriumidega, kaasa arvatud Valgevene ja Poola ala, näib, et Põhjasõja-eelne tase teraviljakasvatuses taastus Eestimaal natuke varem kui sealsetel aladel.^{3 6} Mis puutub järgnevasse arengu aeg-lustumisse ja tõsiste majanduslike raskuste tekkimisse, siis ilm­

neb esimene selline tagasilöök ka Eestimaal 80-ndate aastate kes­

kel, nii nagu see oli paljudes kohtades.^{3 7} 1785.—1786. aastal on Eestimaal n ä l g3 8 ja aastakümne teisel poolel kolm suhteliselt madala saagikusega aastat. Kuid alates 1790. aastast on saagid jällegi kõrged. Uus kasvutempo langus, nagu nägime, tuleb esile sajandivahetusel ja on siis seotud kriisinähtustega.

Isegi selline pärisorjusesse v ä g a kriitiliselt suhtuv autor nagu J. Ch. Petri märgib korduvalt, et vaatamata pärisorjusliku toot­

mise kõigile puudustele on nälga Eestimaal väga harva. Ka kogu Euroopat 1771.—1773. a. tabanud nälja ja viljahindade tõusu ajal ei olnud häda Eestimaal ja Liivimaal nii suur kui Saksamaal ja teistel maadel.3 9 Petrit kui progressiivselt meelestatud kaas­

aegset, kes oli elanud nii Saksamaal kui ka Baltikumis ja kõike oma silmaga näinud, tuleb uskuda. Väga õigesti rõhutab Petri, et teraviljatoodang Eestimaal on suur, seda jätkuks toiduks kõi­

gile, kui mõisnikud suuri viljakoguseid viinaks ei põletaks ja välja ei veaks.^{4 0}

Niisiis räägivad kõik andmed teraviljakasvatuse suurest tõu­

sust Eestimaal XVIII sajandil, võrreldes eelmise sajandiga, millal näljahädad tabasid meie maad korduvalt ja sajandi lõpus isegi väga hävitavalt.

Im Dokument ÜLIKOOLI TOIMETISED (Seite 86-92)