TALU- JA MÕISAKÜLVI KESKMINE SUURUS TÖÖ

JÕULISE MEHE KOHTA

Konstateerinud mõisa- ja talukülvide laienemist suhte muu­

tumisega mõisapõldude kasuks, vaatame alljärgnevalt, mil­

l i n e o l i k e s k m i n e k ü l v i h u l k t a l u - j a m õ i s a p õ l l u l t ö ö j õ u l i s e m e h e kohta ja kui palju see XVIII sajandi jooksul muutus.

Lähtudes XVII ^sajandi lõpus vakuraamatutes toodud külvi-andmetest ja tööjõuliste meeste arvust, näeme, et tööjõulise mehe kohta tulev rukkikülv erinevates mõisates siis kuigi olull-126

selt ei kõikunud ning oli kõikides maakondades talupõllul ligi­

kaudu üks tünder ja mõisapõllul 0,5 tündri ümber.1 7 9

1732. a. maarevisjoni ajal oli rukkikülv Harju- ja Läänemaal talu- ja mõisapõldudel kokku ligikaudu kaks tündrit, kohati na­

tuke rohkemgi, sellest talupõldudel üle ühe tündri.^{1 8 0} Järgnevatel maarevisjonidel külve vakuraamatutesse enam ei märgitud, mis­

tõttu puuduvad võimalused ülekubermanguliste keskmiste välja­

arvutamiseks XVIII sajandi kahe järgmise veerandi jooksul:

1785. a. veebruaris küsis kindralprokurör A. Vjazemski kroo-nupalatilt mitmesuguseid andmeid põllumajanduse olukorra kohta Eestimaal. 29. aprillil 1785. a. saatis kroonupalat vastuse, milles ta muuhulgas iseloomustas ka taluadramaa suurust selle majan­

duslike näitajate poolest.^{1 8 1} Kroonupalati andmetel külvati talu-adramaale 4—7 setverti rukist (s.o. 6,8—11,9 tündrit) ja sellel elas 8—9 täiskasvanud inimest, nendest 4—5 tööjõulist meest.

Nende andmete alusel oli niisiis rukkikülv tööjõulise mehe kohta t a l u p õ l d u d e l nüüd ca 1,7—2,4 tündrit, seega palju suurem kui kolmekümnendatel aastatel. Kas see kroonupalati arvamus oli kujundatud suure hulga statistiliste materjalide alusel, liht­

salt tollal valitsenud mulje põhjal või mingil muul alusel, selle kohta puuduvad meil andmed. Et aga XVIII—XIX sajandi vahe­

tusest pärinevad külvi suurused kroonupalati seisukohta kinni­

tavad, siis võib neid keskmisi arve 1780-ndate aastate kohta tõe-pärasteks pidada.

A. Gerneti andmetel külvas XVIII—XIX sajandi vahetusel poole adramaa või kuue päeva koht oma põllule keskmiselt 6 tündrit rukist ja sellises talus elas 3 tööjõulist meest, seega siis tuli rukkikülvi ühe tööjõulise mehe kohta talupõllul ligikaudu 2 tündrit.^{1 8 2}

Hulgaliselt on mõisate ja talude külviandmeid säilinud 1803.

aastast.^{1 8 3} Nefed andmed näitavad, et sel ajal oli rukkikülv töö­

jõulise mehe kohta tõusnud Harju- ja Läänemaa talupõldudel ligi­

kaudu poolteisele tündrile, mõisapõldudel umbes ühele tündrile, Järva- ja Virumaal oli ta talupõldudel ligi kaks tündrit, mõisa­

põldudel üle ühe tündri.

Võttes aluseks kõik säilinud ja meil kasutada olnud külvi-andmed, on maakondlikud keskmised rukkikülvid tööjõulise mehe kohta mõisa- ja talupõldudel toodud tabelis 22.

Ka ülekubermangulistest andmetest, s. o. üldisest külvi suuru­

sest ja tööjõuliste meeste üldarvust lähtudes, ilmneb keskmise rukkikülvi kasv tööjõulise mehe kohta XVIII sajandil. XVII

sa-1 7 9 ENSV RAKA, f. 1, nim. 1, s.-ü. 940, 941, 942 ja fotokoopiate kogu

nr. 129.

1 8 0 ENSV RAKA, f. 3, nim. 1, s.-ü. 466—470.

1 8 1 ENSV RAKA, f. 854, nim. 1, s.-ü. 1248, lk. 66—79.

1 8 2 A. G e r n e t, Geschichte und System, lk. 118.

1 8 3 ENSV RAKA, f. 864, nim. 1, s.-ü. 1—245.

127

T a b e l 22 ^{1 8 4}

jandi lõpus elas Eestimaa kubermangus 46—49 tuhat põllutööga tegelevat tööjõulist meest, rukkikülv oli mõisapõldudel 22—24 tuhat tündrit ja talupõldudel 42—44 tuhat tündrit. Seega kesk­

mine külv tööjõulise mehe kohta oli mõisapõldudel 0,5 tündrit ja talupõldudel 0,9 tündrit.

XVIII—XIX sajandi vahetusel elas Eestimaa kubermangus maal umbes 54 tuhat tööjõulist meest ja taliviljade külvid mõisa­

põldudel olid 49—50 tuhat tündrit, talupõldudel 72 tuhat tündrit, niisiis keskmine külv tööjõulise mehe kohta mõisapõldudel 0,9 tündrit ja talupõldudel 1,3 tündrit. Ülekubermangulised arvud annavad meile mõnevõrra madalamad keskmised XVIII—XIX sa­

jandi vahetuse kohta seetõttu, et kubermanguvalitsuse andmed külvi suuruse kohta, nagu eespool märgitud, olid tegelikest vähe­

malt 10—20% võrra väiksemad. Ka sisaldas ülekubermanguline maal elavate tööjõuliste meeste arv umbes 5 % selliseid inimesi, kes põllutööga otseselt ei tegelnud (maksuvabad inimesed, kaup­

mehed, mõisateenijad jne.).^{1 8 5} Maakondlike keskmiste arvutamisel neid tööjõul isi mehi arvesse ei võetud.

Nagu juba öeldud, on need keskmised külvid esitatud vaid kui külvide a r e n g u s u u n a näitajad, mitte aga kui konkreetsed külvid, mida tööjõulisel mehel tuli teha. Viimaseid käsitleme taga­

pool üksikute mõisate ja talude külve jälgides.

Kõigile olemasolevatele andmetele tuginedes ei saa kuidagi nõustuda «Eesti majandusajaloos» j a k a mõnel pool mujal esita­

tud seisukohaga, mis eitab talupoegade põldude kasvu XVIII sa­

jandi jooksul, ja väitega, et inimese kohta arvestatuna talupoe­

gade pollud isegi vähenesid.^{1 8 6} See käsitlus, mis ei rajane

fakti-1 8 4 Kokku oli Eestimaal 500—550 mõisat. 1680-ndatel aastatel on antud

kaks arvu seal, kus kihelkondlikud keskmised on mõnevõrra suuremate eri­

nevustega.

dele, vaid oletustele ning ebaõigele adramaade arvude võrdlemi­

sele, on läbinisti väär.1 8 7

XVIII sajandi jooksul tuli eesti talupojal üles harida väga suur hulk uut põllumaad. Palju sellest läks mõisale. Sageli tuli talu­

poegadel loobuda ka oma vanast põllust ning asuda uudismaa­

dele. Kuid vaatamata kõigele sellele laienesid kõrvuti mõisapõl-dudega ka talupoegade kasutusse jäävad põllud ning mitte ainult absoluutselt üle kubermangu, vaid ka keskmiselt tööjõulise ini­

mese kohta arvestatuna.

Nii ei tähenda siis mõisapõldude suurenemine ja mõisa- ning talupõldude suhte muutumine mõisapõldude kasuks mitte alati külvide vähenemist talupoja põllul ühe inimese kohta, s. t. talupoja majandusliku olukorra halvenemist. Nagu nägime, laienesid Ees­

timaal XVIII sajandil kõrvuti nii mõisa- kui ka talukülvid ja -põl­

lud töövõimelise mehe kohta.

Kuidas sai see kasv võimalikuks ja millised tegurid olid selle allikateks, neid küsimusi käsitleme üksikasjalikult järgmises pea­

tükis.

Võrreldes meie andmeid naaberalade vastavate andmetega, jääb mulje, et XVIII sajandi esimesel poolel oli Valgevenes ja Leedus keskmine külvi hulk tööjõulise mehe kohta enam-vähem niisama suur kui Eestimaal.^{1 8 8}

Sajandi lõpus oli Venemaal mittemustmullavööndis teorendiga mõisates keskmiselt 2,5 tiinu põllumaad meeshinge kohta, obro-kile rajatud mõisates 3,7 tiinu, mustmullavööndis vastavalt 3,1 ja 4,5 tiinu.1 8 9 Tolleaegses kirjanduses loeti normaalseks 3 tiinu p õ l d u ü h e l e m e e s h i n g e l e .^{1 9 0} Ü m b e r a r v e s t a t u l t o n 3 t i i n u m e e s ­ h i n g e l e võrdne 8,73 tündri külviga kolmel väljal ehk 2,91 t ü n d r i r u k k i k ü l v i g a m õ i s a - j a t a l u p õ l l u l ü h e l v ä l j a l t ö ö j õ u ­ l i s e m e h e kohta.1 9 1

Nii näib, et keskmised külvid tööjõulise mehe kohta Harju­

ja Läänemaal olid mittemustmullavööndi teorendimõisate kesk­

miste tasemel, Viru- ja Järvamaa külvid a g a mõnevõrra üle selle keskmise, kuid alla obrokimõisate keskmise.

Eestimaa kubermangus jagunes see keskmine külv mõisa ja talu vahel a g a talupojale palju ebasoodsamalt.1 9 2 N. L. Rubinšteini

1 8 7 Kahjuks on see seisukoht leidnud tee ka «Eesti NSV ajaloo» I köite

veergudele (lk. 503).

'8 8 Д. К. П о x и л e в и ч, Крестьяне Белоруссии, 1к. 25 jj.

1 8 9 Очерки истории СССР. Период феодализма. Россия во второй по­

ловине XVIII в., Москва 1956, lk. 52; Н. Л. Рубинштейн, Сельское хо­

зяйство, lk. 213 jj.; В. И. С е м е в с к и й, Крестьяне, том I, lk. 43, 492—493, 497; Е. И. И н д о в а, Крепостное хозяйство, lk. 24—25 jm.

1 9 0 Н. Л. Р у б и н ш т е й н, viidatud teos, lk. 234 jj.; В. И. С е м е в с к и й,

viidatud teos, lk. 495 jm.

1 9 1 Arvestamisel on aluseks võetud külvinorm setvert tiinule ja tööjõulised

mehed moodustavad 57% meeshingedest.

1 9 2 H. Л. Рубинштейн, Сельское хозяйство, lk. 164, 234, 236.

9 I. Sildmäe 129

andmetel kõikus mõisa- ja talupõllu suhe Venemaal 1 : 2, • , ja

jõulise mehe kohta mitte ainult kõrgem_at ekspluateerimise astet, mida sai juba järeldada mõisa ja talu põllupindade üldiste suhete

kinnitab seda seisukohta teotöö suuruste võrdlemine Eestimaal ja naaberkubermangudes.

Maakondlike keskmiste külvide ja ülekubermangulise keskmise külvi jälgimine näitab meile asetleidnud arengu suunda. Et aga kindlaks määrata, millistes mõisates ja kuidas see areng toimus, peame analüüsima olukorda mõisate ja talude viisi. Ilmneb, et maakondlikest keskmistest külvidest oli mõisate viisi vaadatuna küllalt suuri kõrvalekaldumisi mõlemale poole. Oli mõisaid, kus k e s k m i n e r u k k i k ü l v t ö ö v õ i m e l i s e m e h e k o h t a o l i t u n d u v a l t suurem kui maakondlik keskmine. Nii näiteks 1803. aastal oli igas maakonnas mõisaid, kus mõisa ja talu rukkikülv tööjõulise mehe kohta ulatus üle 3 ja isegi kuni 4,5 tündrini (vt. tabel 23).

Nendessamades kihelkondades oli aga ka mõisaid, kus keskmine rukkikülv tööjõulise mehe kohta oli maakondlikust keskmisest märgatavalt väiksem, küündides vaevalt kahe tündrini (vt. ta­

bel 24). Toodud andmed näitavad, et Eestimaal oli XVIII—XIX sajandi vahetusel külvi suurus töövõimelise mehe kohta mõisates vägagi erinev.

M õ i s a p õ l l u l k õ i k u s r u k k i k ü l v i h u l k t ö ö v õ i m e l i s e m e h e kohta Järvamaal ühest tündrist poolteise ja üksikjuhtudel isegi

1 9 6 ENSV RAKA, f. 864, nim. 1, s.-ü. 19, 23, 24, 30, 33, 66, 81, 190. Edas­

pidi nimetame selles tabelis toodud mõisate rühma kuuluvaid mõisaid «maha­

jäänuteks».

üle kahe .tündrini; Virumaal oli külve alla tündri kuni g s tündrit; Harju- ja Läänemaal olid väiksemad külvid samasugu­

sed kui Virumaal, s . o . alla ühe tündri, suurimad k u l u d küündi­

sid aga vaevalt poolteise tündrini. K ü l v i seisukohalt \aadatuna oli niisiis talupoja ekspluateerimine kõige suurem Ja V l r u"

maal ning mõnevõrra väiksem Harju- ja Läänemaal. Huxitav on märkida, et tolleaegses kirjanduses loeti maksimaalseks piiriks, mida tööjõuline mees «hea ülevaatuse» puhul üles harida suutvat, 11 /2 tündrit igal mõisa väljal.1 9' Tegelikult, nagu näeme, oli üksi­

kutes « e e s m i s t e s » mõisates see «piir» isegi natuke ületatud.

Maakonnasiseselt vaadatuna on suurimate ja väikseimate mõi-sakülvide vahe tööjõulise mehe kohta kõikides maakondades ligi­

kaudu pool tündrit (Järvamaal veidi rohkem), maakondadevahe­

liselt aga on suurimate ja väikseimate mõisa rukkikülvide vahe üle ühe tündri.

T a l u p õ l l u l k õ i g u b r u k k i k ü l v t ö ö j õ u l i s e m e h e k o h t a s u u r e ­ mates piirides kui mõisapõllul. Järvamaal on see ühest tündrist kahe ja poole, ligi kolme tündrini, Virumaal umbkaudu samades piirides, Harju- ja Läänemaal ühest tündrist kuni kahe tündrini.

Niisiis on talu «keskmise» rukkikülvi kõikumine mõisate vahel maakonna piirides ligikaudu üks tünder, maakondadevaheliselt ü l e ü h e t ü n d r i . " R u k k i k ü l v i k õ i k u m i n e m õ i s a - j a t a l u ­ p õ l l u l k o k k u on Viru- ja Järvamaal 2—4, isegi 4,5 tünd­

rini, Harju- ja Läänemaal 1,8—3,3 tündrini.

Eelmise, XVII sajandi lõpus me nii suuri mõisatevahelisi eri­

nevusi külvi osas ei näe. Siis kõikus rukkikülv nendessamades mõisates kõikides maakondades mitte rohkem kui ühe tündri pii­

rides.^{1 9 8} 1732. aastal näib olukord Harjumaa mõisates samuti üht­

lasem olevat.1 9 9

XVIII sajandi lõpus on külvide s u u r e r i n e v u s tööjõu­

lise mehe kohta kõrvuti asuvates mõisates a g a juba üldine näh­

tus ja seda mitte ainult Eestimaa kubermangus. Või teisiti öel­

des — see tasapindade erinevus, mis feodalismi ajal alati esineb, on Eestimaal XVIII sajandi jooksul tunduvalt suurenenud.

Mida räägivad talupoja põllu ja külvide suurusest siis tolle­

aegsed kohalikud autorid? Ükski nendest ega ka hilisematest eesti kodanlikest ajaloolastest ei ole lähemalt uurinud tööjõulisele mehele langeva mõisa- j a j a l u k ü l v i suurust ning selles esinenud kõikumisi, ei erinevates mõisates ega ka samades mõisates erine­

vatel aegadel. Faktiliselt olukorda analüüsivad ja üldistavad käsitlused seetõttu puuduvad. Küll on aga rida XVIII sajandi tei­

,^v ,^{1 9 7} tH. J. J an n au] Geschichte der Sklaverey, lk. 148. Ka V. N.

Ta-tištšev luges normiks 1 tiin tjaglo (s.o. tööjõuline mees ja naine) kohta mõisa-poldu (ümberarvestatult on see 1,66 tündrit rukkikülvi).

199 смсХ !• l f n i m' l f s-"ü- 9 4 0 — 1 9 4 2 Ja fotokoopiate kogu nr. 129.

1 9 9 ENSV RAKA, f. 3, nim. 1, s.-ü. 466—470.

132

sest poolest pärinevaid ajaloolasi märkinud asjaolu, et talupoe­

gade maaga varustamine oli erinevates mõisates erinev. Ühtlasi seostatakse seda siis mõisa tulukuse küsimusega. Väga tagasi­

hoidlikus sõnastuses on need autorid seda asjaolu oma töödes maininud, ilma sellel nähtusel ja tema põhjustel pikemalt peatu­

mata. Juba 1764. aastal märgib Eisen-Schwarzenberg Liivimaal talupoegade üldise vaesuse kõrval ka mõisaid, kus talupoegadel on rohkem põllumaad ja karja, kui neile elamiseks vaja läheb.^{2 0 0} Talupoegade erinevat maaga varustatust märgivad veel G. Mer­ k e l 2 0 1 j a J . C h . P e t r i .2 0 2 N a d väidavad, et nendes mõisates, kus talupoegadel on rohkem maad, on ka mõisa enese sissetulekud suhteliselt suuremad.

Suurte erinevuste tekkimist mõisa- ja talukülvides tööjõulise mehe kohta ei põhjustanud mitte erinevad looduslikud tingimu­

sed mõisates, vaid mitmesugused majanduslikku laadi tegurid, mida vaatleme allpool üksikasjalikumalt. Siinkohal rõhutame vaid seda asjaolu, et külvi suurused mõisa- ja talupõldudel tööjõulise mehe kohta olid XVIII sajandi lõpus omavahel tihedalt seotud*

käies nii-öelda käsikäes. Nendes mõisates, kus külv tööjõulise mehe kohta mõisapõllul oli maakondlikust keskmisest suurem, oli ta sellest suurem ka talupoja põllul, ning vastupidi — suhteliselt väiksema külviga mõisapõllul kaasneb väiksem külv talupõllul.

Sellest reeglist ei leia me peaaegu ühtki erandit. Ka see fakt kin­

nitab asjaolu, et mõisapõldude laiendamine tööjõulise inimese kohta XVIII sajandil ei leidnud aset mitte talupõldude arvel, vaid nad arenesid kõrvuti, teineteisest sõltuvalt — ühe kasvule kaasnes ka teise kasv.

Tööjõulise mehe kohta kõige suurema külviga mõisaites oli XVIII sajandi lõpuks saavutatud tolleaegsete tootmistingimuste piir (töönormide maksimaalne piir) või läheneti sellele. Teada on, et XIX sajandil loeti tiinu künninormiks 3 tööpäeva hobu­

sega.2 0 3 Kevadiste põllutööde kestus oli 2 — 3 nädalat. Selle aja jooksul suutis tööjõuline mees hobusega ühekordselt üles künda

2 0 0 [J. G. Eisen-Schwarzenber g] Eines Liefländischen P a t r i o t e n

Beschreibung der Leibeigenschaft, w i e solche in Liefland über die Bauern ein­

geführt ist. — Sammlung Russischer Geschichte von G. Fr. Müller, IX Bd., St. Petersburg 1764, 1k. 499. Vt. ka S a m m l u n g Rußischer Geschichte von Mül­

ler in Moscow, I Theil, Offenbach a m Main 1777, lk. 8.

2 0 1 G. M e r k e l , Die Letten, lk. 89.

2 0 2 J . Ch. P e t r i , E h s t l a n d und die Ehsten, II Theil, lk. 22—23; Huvitav

tükike kodumaa ajaloost, lk. 19 jm.

.2 0 3 С. Г. Струм или и, Очерки, lk. 137.

XIX sajandi alguse seadusandlus Eestimaal võttis töönormiks kündmisel 17X17 sülda söögivahes, s. t. 289 X 3 = 867 ruutsülda päevas, niisiis ligikaudu 3 päeva tiinu (2400 ruutsülla) künniks. Korduskünni norm oli 19 X ^{19 sülda}

söögivahes ja kolmanda kordamise ning seemendamise norm 21X21 sülda söögivahes.

133

4—6 tiinu, koos korduskünniga aga 2,2—3,3 tiinu. L m r ves-tatult külvi tündritesse on see 3,7—5,6 tündrit.2"4 See on ma si-maalne piir, mida oli võimalik täita siis, kui ükski pae\ a va ilma tõttu kaduma ei läinud, kui k o i к tööjõuliste mees e hulka kuuluvad 15—60 aasta vanused talupojad tegelesid kuhitoode ajal a i n u l t kündmisega, kui kündmisele lisaks aestamist ei tehtud jne. Näeme, et Järva- ja Virumaa eesmiste mõisate külvid olid 1803. aastal nendes maksimaalsetes piirides. Harju- ja Lää­

nemaa mõisates oli külv küll mõnevõrra väiksem, kuid arvestades seda, et halvemate maade puhul külvati harvemalt, s. t. tündji kül­

viks kulus rohkem põllumaad, võib arvata, et ka nendes mõisates oli p õ l l u p i n n a l i s e l t künd tööjõulise mehe_ kohta maksi­

maalsetes piirides. Pealegi nõudsid mõisad oma põldude hoolika­

mat harimist, näiteks kolm korda kündmist, äestamist jne.,2 0 5 mis võttis rohkem aeg ja jättis kiirel põllutööde ajal talude põllud meeste töökäte puudusesse.

Ka teiste territooriumide praktikast näeme, et vaid v ä g a harva, ja seda siis just paremate mullastikutingimuste puhul, tõusis teorendimõisates külv üle 4,5—5 tiinu meeshinge kohta mõisas ja talus kolmel väljal kokku ^{2 0 6} (sellele vastab külv üle 4,5 tündri tööjõulise mehe kohta ühel väljal). Põhjapoolsetel aladel oli kül-vihulk inimese kohta tavaliselt a g a palju madalam.^{2 0 7}

Mahajäänud mõisates seevastu ulatus mõisa ja talu rukkikülv kokku vaid pooleni tolleaegsetest maksimaalsetest võimalustest ja eesmiste mõisate praktikast.

Eeltoodu näitab, kuivõrd erinev võib olla külvi tase mõisates ühe ja sama rendivormi juures ühel ja samal ajal küllaltki väi­

kese territooriumi piirides, nagu seda oli Eestimaa kubermang.

Eesmistes teorendil olevates mõisates Eestimaal ületas külv töö­

jõulise mehe kohta mõisa- ja talupõllul kokku isegi mittemust-mullavööndi keskmise külvi obrokimõisates.^{2 0 8} Talupõllul oli aga külv ka nendes eesmistes mõisates tunduvalt väiksem kui kesk­

miselt obrokitalu poega del. Eestimaa eesmistes mõisates oli külv 2,5 tündrit tööjõulisele mehele ühel väljal, millele vastab natuke üle 2,5 tiinu meeshinge kohta kolmel väljal. Keskmine külv obro-kitalupoegadel oli mittemustmullavööndis a g a 3,7 tiinu.

2 0 4 Külvinormiks on võetud keskmiselt setvert tiinule ehk 1,66 tündrit tii

nuie.

2 0 5 J. Johnson, Grundsätze, lk. 49.

2 0 6 Vt. Г. H. Бибиков, Расслоение, lk. 76—112; А. M. Разгон, К ис­

тории разложения, lk. 65 jm.

2 0 7 Г. Н. Богданова, К вопросу об имущественном и социальном

расслоении крестьянства Карелии во второй половине XVI II века. Воп­

росы истории Карелии, Петрозаводск 1958, lk. 37 jm.

2 0 8 Е. И. Дракохруст, Расслоение, lk. 117; Е. И. И н д о в а, Крепост­

ное хозяйство, lk. 119, 122.

134

O l u l i n e e r i n e v u s e e s m i s t e j a m a h a j ä ä n u d m õ i s a t e külvides tööjõulise mehe kohta kujunes Eestimaal

välja XVIII sajandi jooksul. Töö kolmandas peatükis püüamegi selgitada, millistes mõisates ja kuidas saavutati need suhteliselt suured külvid tööjõulise mehe kohta XVIII sajandil Eestimaal.

Im Dokument ÜLIKOOLI TOIMETISED (Seite 127-136)