Teised vaimulikud 1. Praostid

Teel konsistooriumisse saadi tavaliselt enne praostiks. Võimuorganid on seda silmas pidanud, toetades soovitatavate isikute edutamist praostiks. Olulisimaks positsiooniks oli siin Tallinna praosti koht, nagu eespool näha võis.

1947. a. IV kvartali aruandes märkis volinik praostide Lääne ja Uustali aasta­

aruandeid, millest kumas tema hinnangul läbi kibedus, mis oli selgelt suunatud nõukogude võimu vastu. Praost Lääne alustas oma aruannet pateetiliselt:

Kui mina täna Teile, lugupeetud sinodi liikmed, 1946. aasta kurba pilti pakkuvat aruannet ettekannan, siis teen mina seda suures tänutundes Taevaseisa vastu, et meil veel kogudused on, et meil veel aruanne on, ja et meil veel aruandja on.⁸⁷²

867 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 328p.

868 Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja rahuliikumine. Tallinn, EELK Konsistooriumi väljaanne, 1986. Lk. 25.

869 EELKKA, Kuv 1946-1949, Usukultusasjade Nõukogu Volinikule Eesti NSV-s, 27.06.1946.

870 EELKKA, E. Hargi isiklik toimik. Teenistuskäik.

871 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 127

872 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7, 1. 104. EELKKA, Lääne praostkonna 1946. a. aru­

anded, Lääne praostkonna 1946. a. aruanne, 10.03.1947.

Läänemaal oli tõesti kirikuelu halval järjel, praosti hinnangul halvemal kui kunagi varem.

Viljandi praost Uustali aruanne oli voliniku arvates veel vastuvõetamatum.

Ta kirjutas rahva moraalsest laostumisest, vajadusest kirikuelu elavdada — kasvõi viia selleks sisse viisaastaku plaan, nagu tehti ümbritsevas ilmalikus maailmas. "Me oleme kui Iisraeli lapsed oma purustatud seinte ääres, ühes käes labidas, teises Jumalasõna mõõk ja ohvrituli, et kaitsta oma ohutust, rahu ja Jumalariigi tööd." Uustali hinnangul olid ajad halvad ja läksid veel hal­

vemaks.⁸⁷³

Volinik tõi oma aruandes vastupidise näitena Viru praosti Kiiviti positiivse hinnangu kaasajale ning teatas, et kavatseb Lääne ja Uustali praostiametist maha võtta. Tema kvartaliaruanne (koostatud 19.01.1948) läks lisaks UN-ile ka ENSV MN-ile, EK(b)P KK-le ning RJM-ile. Viimane asutus näitas oma koos-töövalmidust ning mõlemad praostid, kes olid juba varem olnud järelevalve all, arreteeriti 1948. a. jooksul — praost Jaan Lääne veebruaris ning Johannes Uustal 13.09. Läänemaa praosti kohta pakuti E. Hargile, kes sellest keeldus, Viljandi praostiks sai 1949. a. kirikukogu ajaks A. Tooming. Edaspidi kont­

rolliti praostkondade sinoditel peetavaid ettekandeid juba enne, volinik laskis isegi 1948. a. ühe ettekande päevakorrast maha võtta (Lääne-Harju praostkonna sinodil sooviti kõnelda piiblitundide läbiviimise tähtsusest kirikuelu elavdamise eesmärgil ning nende tundide korraldamisest).⁸⁷⁴

21.01.1949 rääkis Sadovski üleminekust usukultuste plaanipärasele regu­

leerimisele ja soovitas peale konsistooriumi ka praostide "koosseisud üle vaadata"⁸⁷⁵ 1949. aastal ei kontrollinud võimud veel kõikide praostide ametissemääramist, millest annab tunnistust see, et praostiametisse jäid ka 1949. a. kirikukogu ajal V Kuljus ja F Jürgenson, kes olid mõlemad võimude silmis ebasoovitavad isikud ning julgeolekuorganite järelevalve all. Nad olid ametis hoolimata sellest, et lisaks uue konsistooriumi liikmete ankeetidele pidi volinik Moskvasse saatma ka praostide omad.⁸⁷⁶ 09.09.1949 on ta UN-ile saatnud 15 praosti nimekirja ning 15 ankeeti.⁸⁷⁷

4.1.3.2. Koguduste vaimulikud

Veel vähem kontrolliti koguduse vaimulike, kirikuõpetajate ja jutlustajate ametisse määramist. Ametlikult nägi UN ette, et volinik kontrollib vaimulike ametissemääramist registreerimistunnistuse väljastamise kaudu (26.12.1946

B7J ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7,1. 105, 106.

874 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7,1. 248.

875 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 37.

876 Vastav meeldetuletus Poljanskilt vt. ERA, f. R-1989, n. 1, s. 8,1. 15.

877 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 8, 1. 66. Moskvas Eesti volinikuga peetud kirjavahetuse kaustades (kus olid konsistooriumi liikmete ankeedid ja iseloomustused) praostide ankeete pole.

koostatud instruktiivkiri nr. 4 täpsustas seda korda).⁸⁷⁸ Alati ei olnud see kont­

roll tõhus. Vähemalt ühel juhul on volinik andnud välja jutlustajatunnistuse valenime all esinenud isikule, kelleks oli endine poliitilise politsei kaastöötaja Karl-Ilmar Keeru, kes oli 1945. a. vangivagunist põgenenud ning töötas jutlustajana Allmetsa nime all. Ta tabati tänu A. Pähnale.⁸⁷⁹

1948. a. 3. kvartalis alanud ateismikampaania raames avaldati ajalehtedes vaimulikke halvustavaid artikleid. Voliniku hinnangul olid need väga madalal tasemel, kontrollimata faktidega ning kõigiti liialdatud. Artiklite märklauaks olid õpetajad Viljari, Maior, Kais, Keller ja Uibopuu.⁸⁸⁰ Kõik need vaimulikud käisid ka voliniku juures asja selgitamas, artiklid kaasas. Viljari esitas pika kirjaliku seletuse, milles eitas kõiki artiklis toodud fakte ja ütles, et kui kõik artiklis tema kohta kirjutatu oleks tõsi, poleks tal õigust elada vaba kodanikuna.

Volinik nentis, et selline artikkel ei saanud anda soovitud resultaati, vaimuliku autoriteet koguni tõusis. Vastseliinas, kus Viljari oli pastoriks, ning ka kogu ümbruskonnas oli märgatavalt suurenenud konfirmantide hulk. Pastoreid Maio-rit ja Kaisi püüti naeruvääristada nende alkoholilembuse arvel. J. Maior väitis volinikule, et oli täiskarsklane ning et seda teadsid kõik. Kaisi puhul möönis volinik niihästi tema alkoholilembust kui ka uskmatust ning sedagi, et ta pidas vaimuliku ametit ainult elatise hankimise eesmärgil. Tema kohta kirjutatud artikkel oli ehk ainsana tabav, kuigi üldiselt Kivi selliseid artikleid heaks ei kiitnud isegi nende sisu tõelevastavuse korral.

Volinik Kivi hinnangul oli naeruväärne, kui nõukogude ajakirjandus nõudis vaimulikelt ametieetika järgimist. Volinikule meenusid Kaisi kohta artiklit lugedes hernhuutlaste varased kirjutised, kus püüti avada usklike silmi, paljas­

tades pastorite ilmalikku eluviisi, ning ta leidis: "Minu hinnangul on need just sellised pastorid, kes võivad mõjuda nõrgendavalt kivinenud usutunnetele ja aidata vabaneda religioossest fanatismist."⁸⁸¹ Nagu varemgi märgata võis, pol­

nud volinikule meele järgi vaimulike kaadri kvaliteet, tema mõjutanuks seda pigem halvemuse suunas.⁸⁸² Tuleb aga tõdeda, et tema arusaamad ei suutnud alati takistada konsistooriumi tegevust. Julgeolekuorganid aga on eelistanud enda kaastöötajaina näha kohusetundlikke ja autoriteetseid inimesi, kes (eriti kiriku juhtkonnas töötades) suudaksid kontrollida olukorda enda ümber.

878 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 1,1. 49, 50.

879 JÜRJO, I. Pagulus. Lk. 154.

880 Enamasti on sellised artiklid ajaleheväljalõigetena lisatud vaimuliku isiklikku toimikusse EELK konsistooriumi arhiivis.

881 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7,1. 249, 250.

882 Volinik on järgmises kvartaliaruandes rõõmuga kirjeldanud pastor Lubergi tege­

vust: tema ülemäära pikad jutlused olid Virumaal Pühajõe koguduses inimesed kirikust eemale peletanud. Lihulas ja Kosel, kus Luberg varem teenis, oli sama juhtunud. Kon­

sistoorium üritas probleemi lahendada Lubergi edasisaatmisega kogudusest kogudus­

se. — ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7,1. 286.

4.1.3.2.1. Uno Sillaste juhtum

Konsistoorium tagandas ametist vaimulikke, kes ilmselgelt ei kõlvanud oma ametisse, isegi kui nad püüdsid toetuda Nõukogude võimuorganite autoriteedile ja tegid nn. patriootlikku tööd. Nii vallandati "jutlustajale sobimatute eluviiside ja ametipidamises lubamata omavolitsemise pärast" alates 14.06.1948 Haapsalu koguduse jutlustaja Uno Sillaste.⁸⁸³ Ta ei leppinud sellega, vaid esitas avalduse ametikohale edasi jäämiseks. Konsistooriumi istungil 16.09.1948 küsitleti Sillastet ning arutati uuesti tema asja. Arutelu protokoll avab juhtumi sisu. Enne Sillaste sissekutsumist kuulati ära koguduse juhatuse esimees, kes väljendas juhatuse üksmeelset soovi, et Sillaste lahkuks ametist. Annetajate hulk kogu­

duses vähenes, Sillaste ei pidanud korrast kinni, ei esitanud õigeaegselt ühtegi aruannet, ei andnud laekunud summasid laekahoidjale üle ning jättis halva mulje oma elukommetega. Sillaste oli kiidelnud oma suurte sidemetega võimu­

kandjate juures, ent kuna temast endast koguduses lugu ei peetud, heitis ta varju ka oma sõpradele.

1946. a. detsembris oli U. Sillaste avaldanud soovi saada ordineeritud õpe­

tajaks, konsistoorium oli vastu. Konsistooriumi protokollist võib põhjendusena lugeda, et "Uno Sillaste oli elanud ebakõlblat elu" ning tema abieluta kooselust oli 1945. a. lõpul sündinud laps.⁸⁸⁴ Jutlustaja kohalt teda siiski ei vabastatud, sest protokolli kohaselt hinnati tema "patriootilist" tegevust nõukogude korra taaskehtestamisel. Sillaste oli seepeale ise endale võtnud õpetaja õigused, toimetades kõiki kiriklikke talitusi. Konsistoorium talus seda, arvestades taas Sillaste "patriootlikku" tööd. Viimaks kaldus seegi negatiivseks muutuma, sest jutlustaja Sillaste seletas kõigile, kui head suhted on tal partei- ja julgeoleku-tegelastega, kui tihti koos napsu võetakse jne. Sellega diskrediteeris ta piiskopi asetäitja hinnangul ka nõukogude võimu. "Patriootlikus" töös paistis Sillaste silma sellega, et viis leeriõpilased taastamistöödele, kuid ähvardusega, et ei anna muidu leeritunnistusi kätte.

Sillastele oli antud võimalus vahetada kogudust, samuti oli tal lubatud tulla konsistooriumi ette seletust andma. Sellega oli talle küllalt palju vastu tuldud.

Enda kaitseks väitis Sillaste, et oli küll lubanud lahkuda, kuid ei saanud koguduse huvides seda teha. Nimelt oli kohalik TK andnud koguduse ruumid rahandusosakonna tegelasele, kes põdes lahtist tiisikust, ning Sillaste oli käinud tervishoiuministri juures, et ruume tagasi võidelda. Karistuseks oli rahandus­

osakond määranud talle lisatulumaksu 1000 rbl. Õpetaja õiguste osas leidis jutlustaja, et tal ei jäänud muud üle, sest piiritsooni võõrast õpetajat sisse ei lastud — kohalik miilitsaülem ei lubavat. Assessor Kiiviti andmeil oli Sillaste aga meelega kutsunud selliseid õpetajaid, kes tulla ei saanud ning korra isegi lasknud tuttaval miilitsaülemal kutsutud õpetaja tulek ära keelata. Sellest oli Sillaste ise eravestluses Kiivitile rääkinud. U. Sillaste protestis ägedalt oma eravestluses öeldu kasutamise vastu konsistooriumis.

883 EELKKA, Kprot 1948, Protokoll 5, p. lb, 07.06.1948.

884 EELKKA, Kprot 1946, Protokoll 12, p. 18, 11.12.1946.