Suhted võimuorganitega ja tõus kirikujuhiks

Voliniku hinnangul (16.01.1947) oli EELK vaimulikkonna hulgas lisaks Nõu­

kogude sõjaveteranidele ja Saksa okupatsiooni ajal antifašistlikust liikumisest osa võtnud jutlustajatele veel 3-4 pastorit, keda võis iseloomustada positiivsest küljest: nad olid osalenud üldkampaaniatel, esinesid aktiivselt banditismi vas­

tu jne.⁷³¹ Viimasesse kategooriasse kuulus ka Jaan Kiivit.

1947. a. IV kvartali aruandes märkis volinik Viru praosti Jaan Kiiviti posi­

tiivset hinnangut möödunud aastale (1946. a. aruandes), mis erines teiste praos­

tide omast. Muu hulgas ütles ta: "Paljud tulid tagasi "metsavendade elust" elu juurde, tööle oma põldudel, tunnistades valeks oma varasema käitumise ja suhtumise ning valitsus andestas neile nende eksimused." Teised praostid olid kõiki küsimusi vaadelnud ainult kiriklik-religioossest vaatenurgast ega puudu­

tanud küsimusi, mis võinuksid nõuda hinnangu andmist nõukogude võimule.⁷³² Lisaks oli volinikul 1948. a. I kvartali aruandes põhjust tuua positiivse näitena Viru-Jakobi koguduse õpetaja Kiiviti tegevust valimistele kaasaaitajana ("Ometi oli juhtum, kus pastor viis organiseeritult teatud grupi usklikke valimis­

tele").⁷³³ Sellised näited olid aruannetes vägagi haruldased.

Ei saa öelda, et õpetaja "patriootlikud" avaldused oleksid kogudusele kaasa toonud mingeid soodustusi teiste nõukogude võimu korralduste läbiviimisel.

1948. a. kevadel kaotas Viru-Jakobi kogudus oma 1944. a. saadud maavalduse, mis läks väiksemas osas koguduse teenistujatele, suurelt osalt aga valla TK teenistujaile, kellel enne maad ei olnud. Koguduse õpetaja protest tulemusi ei andnud.⁷³⁴

sus- — KIIVIT, J. Eesti. Lk. 110; SILD, O. SALO, V- Lühike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995. Lk. 159.

30 EELKKA, J. Kiiviti isiklik toimik, Jaan Kiivit. In memoriam. Koost. E. Salumaa, 26.09.1971.

731 ERA, f. R-1989, n. l,s. 4,1.4,5.

732 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 8,1. 106.

733 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 8,1. 158.

734 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 8,1. 83-85.

Jaan Kiiviti meelsuse kohta võib tuua ka vastupidiseid näiteid. 1946-1947 on ta olnud Virumaa julgeolekuorganite järelevalve all sidemete tõttu oma naisevenna Jaan Varikuga, kelle kohta oli avatud formulartoimik. Kiivit oli julgeolekuministeeriumi aruandes 26.03.1947 teiste "usaldust mitteäratavate"

isikute seas, kellega Varik läbi käis. Usaldust ei äratanud tema tegevus Saksa okupatsiooni ajal, mil ta olevat teenistuste käigus kutsunud koguduseliikmeid üles võitlusele kommunismi vastu.⁷³⁵ Kiivit oli sakslaste saabumisel 1941 jalu­

tanud demonstratiivselt Eesti lipuga läbi Viru-Jaagupi. "Virumaa Teatajas" oli ta 1941. a. jõululaupäeval kirjutanud eestlasest, kes elas Venemaal ja tahtis nüüd koju pöörduda sealse viletsa elu pärast.⁷³⁶ Ettekandes 1947. a. jaanuari-veebruari kohta kahtlustati Kiivitit kuulumises "nõukogudevastasesse natsiona-listlikusse põrandaalusesse gruppi"⁷³⁷

Agendiks värbamisel pidas julgeolekuministeerium silmas muid kriteeriume.

Julgeolekuministeeriumi plaan töö tõhustamiseks luterliku vaimulikkonna seas, mis võeti vastu 16.12.1947, nägi ette ühe uue agendina Jaan Kiiviti värbamist.

Nüüd olid endised süüdistused unustatud ning Kiiviti puhul mainiti positiivsena tema lojaalsust nõukogude võimule ja esinemist patriootlike jutlustega ning peeti teda üheks progressiivsemaks konsistooriumi liikmeks, kes võib avaldada mõju ka teistele. Tema ülesandeks pidi saama "Pähna, Jürgensoni ning teiste reaktsiooniliste luterlike tegelaste töötlemine" ⁷³⁸ Aruandes plaani täitmise kohta 06.04.1948 kinnitatakse, et Jaan Kiivit värvati agendiks varjunime "Jüri"

all. Värbamise vajadust põhjendati tema suure autoriteedi ja sidemetega eesti luterliku vaimulikkonna seas ning lähedaste suhetega selliste reaktsiooniliselt meelestatud vaimulikega nagu Jürgenson, Koppel ja Varik. Peale selle pidi agent "Jüri" tegema patriootlikku tööd luterlaste seas.⁷³⁹ Samas aruandes teatas julgeolekuminister Kumm, et kavatseb eemaldada konsistooriumist reaktsiooni­

liselt meelestatud vaimulikke. Juba oli otsustatud viia konsistooriumi liige Jürgenson tööle Viru-Jakobi kogudusse ning tuua tema asemele "meie agent Kiivit"⁷⁴⁰

06.06.1948 vahetasid Ferdinand Jürgenson ja Jaan Kiivit kohad, viimasest sai Tallinna praostkonna praost ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja.⁷⁴¹ Volinik väljendas oma rahulolu Jürgensoni kõrvaldamise üle ning ühtlasi teatas, et mõned isikud Jaani koguduses tõlgendasid seda vahetust nii: aeti ära hea, usklik pastor ning tema asemele pandi nähtavasti kommunist. Volinik põhjendas

ERAF, f. 131, n. l,s. 114,1.36.

736 ERAF, f. 131, n. 1, s. 220, 1. 147, 148. Virumaa Teataja nr. 58, 23.12.1941.

Artikkel on neutraalses stiilis kirjutatud, mingit ägedat nõukogudevastast retoorikat see ei sisalda.

737 ERAF, f. 131, n. l,s. 114,1.73.

738 ERAF, f. 131, n. 1, s. 211,1. 99. Lühikirjeldus JÜRJO, I. Pagulus. Lk. 155, 156.

739 ERAF, f. 131, n. l,s. 211,1. 109.

740 ERAF,f. 131,n. 1, s. 211,1. 111.

741 EELKKA, Kr, pp, kk, EELKK ringkiri nr. 629, 02.11.1948; JÜRJO, I. Pagulus.

Lk. 157.

selliseid arusaamu asjaoluga, et "laiematele usklike ringidele" oli Kiivit Tallinnas tundmatu.⁷⁴²

09.04.1948 tegi UN-i esimees Poljanski Kivile järelepärimise, kas Eestis on 2-3 inimest luterliku vaimulikkonna hulgast, kes "poliitilisest vaatenurgast ei ärataks mingit kahtlust" ning kellele võiks usaldada ülesande minna Nõukogude okupatsioonitsooni Saksamaale jutlustama ja ettekandeid pidama. Kivi ei saat­

nud pikka aega vastust, pärast kahte meeldetuletust esitas ta viimaks 22.10.1948 kolm kandidaati: Jaan Kiiviti, Edgar Hargi ja Georg Klausi. Esimest positiivselt iseloomustades märkis volinik tema esinemisi sinoditel, tuletades meelde, et oli Kiivitit korduvalt oma ettekannetes esile tõstnud.⁷⁴³

Julgeolekuministeeriumi aruandes 1949. a. esimese nelja kuu kohta mainiti agent "Jüri" tegevust konsistooriumi ümberkujundamisel ning tema ettekandeid (08.02.1949) assessor Koppeli nõukogudevastaste väljenduste kohta.⁷⁴⁴ Hiljem tehti Kiiviti ülesandeks ka Evald Saagi "töötlemine" ⁷⁴⁵ Tema ettekandeid Saagi kohta siiski aruandeis fikseeritud pole. Samal ajal oli ta ise ning tema lähi­

sugulased tugeva kontrolli all, uuriti tema "isiklikke ja töiseid omadusi" Oli välja selgitatud, et Jaan Kiiviti vend Hans oli mõistetud 1941. a. 10 aastaks vangi kontrrevolutsioonilise tegevuse eest, vennanaine ja -lapsed aga saadetud välja Tomski oblastisse.⁷⁴⁶

Kivi mainis oma 1949. a. I kvartali aruandes UN-ile assessor Jaan Kiiviti määramist konsistooriumi poolt piiskopi asetäitja alaliseks asendajaks. Pärast seda määramist oli Kiivit voliniku juures käinud ning rääkinud, et tema tegevus oli kuni selle ajani olnud suunatud sellele, et luterliku kiriku usklikud ei tunneks ennast Nõukogude riigis ülejäänud rahvast isoleerituna, vaid et nad tunneksid end nõukogude rahva pereliikmetena (tšlenami semi sovetskogo narodä), ja sellele, et nad võtaksid aktiivselt osa sõjajärgsetest taastamistöödest kõigis vald­

kondades, ning et ta soovib seda suunda hoida ja edaspidi arendada.⁷⁴⁷

Samal ajal olid konsistooriumi koosseisu ilma voliniku nõusolekuta koop­

teeritud Ida-Harju praost Albert Roosvalt ja Võru praost Johannes Sild.⁷⁴⁸ Viimase suhtes esitas Kivi protesti nii Pähnale kui Kiivitile. "Kuna ta on mulle vähe tuttav," põhjendas volinik oma negatiivset suhtumist Silda. Kivi suhtumine tegi piiskopi asetätija ettevaatlikuks ning tema ja ta alaline asendaja lubasid kasutada Silda assessorina harva. Konsistooriumi koosseisust väljalülitamine jätnuks voliniku hinnangul halva mulje, seetõttu seda ei rakendatud.

Assessor Kiivit ütles, et kui Sild on mulle vastuvõtmatu, siis nagunii temaga tulevases konsistooriumi koosseisus ei arvestata ja tema kõrvaldamine ei

/42ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7,1. 191.

743 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 8,1. 71-74.

744 ERAF, f. 131, n. 1, s. 211,1. 282-284; JÜRJO, I. Pagulus. Lk. 160.

745 ERAF, f. 131, n. l,s. 211,1. 325.

746 ERAF, f. 131, n. l,s. 211,1. 287

747 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 129.

748 EELKKA, Kprot 1949, Protokoll 1, p. 10, 02.02.1949.

valmista mingeid raskusi, sest kaasaegses praktikas (kõik senised põhikirja<

piiskop valib endale tavaliselt kaastöötajad — konsistooriumi assessorid.

Voliniku arvates pidi selline kord jääma püsima ka uues põhikirjas. Mingil määral viitab Jaan Kiiviti tsiteeritud mõtteavaldus ka sellele, et ta juba arvestas tulevase piiskopiametiga. Tõepoolest, volinik toetas tema kandidatuuri.

Mulle näib, et Jürgensoni kõrvaldamine konsistooriumi koosseisust ning Kii­

viti üleviimine Tallinna, millega kindlustati Kiiviti positsiooni konsistooriu­

mis, oli õige samm. Konsistooriumi ringkirjad kogudustele muutusid selge­

mateks ja kindlamateks. Julgemalt reageeritakse positiivselt ENSV-s läbi­

viidavale kollektiviseerimisprotsessile (1948. a. IV kvartalis ringkiri).⁷⁵⁰ 01.03.1949 ringkiri, mis karmistas koguduste distsipliini nõukogude korrale lojaalses vaimus, meeldis volinikule eriti ja ta tsiteeris seda pikalt. UN-is on tsitaadis alla tõmmatud koht, mis rääkis südametunnistuse vabaduse kindlus­

tamisest sellel teel, et inimestele ei suruta peale usukommete täitmist.

Kokkuvõttes leidis Kivi:

Kõigest sellest on näha, et Pähn ei tunne ennast enam konsistooriumis üksi keset teatud ironiseerijaid (Jürgenson, Koppel), vaid tal on Kiiviti näol tugi.

Ma isegi arvan, et initsiaatoriks on Kiivit, mitte Pähn. Seda võib oletada lähtudes Kiiviti varasematest esinemistest praostkonna sinoditel (1945, 1946), kui ta oli veel Viru praost.

Kõige selle põhjal olen tulnud järeldusele, et Kiivitit võib eelistada Pähnale luterliku kiriku piiskopi kohal.

Ma arvan, et see valik on õige.⁷⁵¹