Tegevuse algus piiskopi asetäitja ja peapiiskopina

Voliniku 1949. a. II kvartali aruande kohaselt oli Jaan Kiivit piiskopi asetäitja ametisse saades hakanud kasutama märksa nõukogudepärasemat keelt; läkitust kirikule 1. mai puhul pidas volinik koguni "punaseks" Samuti sai alguse rahu-võitlus ja seda voliniku sõnade kohaselt Kiiviti initsiatiivil.⁷⁵² Julgeoleku­

ministeeriumi ülesandel kontrollis uue kirikujuhi meeleolu agent "Tammur"

(Georg Klaus). 03.05. vastas Kiivit Klausi küsimusele, kuidas edaspidi konsistooriumis tööd teha:

749 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 130.

750 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 130.

751 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340, 1. 131. UN-is on selle mõtteavalduse kõrvale tõmmatud kaks jämedat joont.

752 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 161, 162.

Ma ei või kindlalt öelda, kas ma olen kaua siin piiskopi kohal, võib-olla mõne aja pärast vahetad sina mind välja. Nüüd ju kõik muutub. Pähn oli piiskop ja enam polnud, s.t. ta arreteeriti.⁷⁵³

Ilmselt isikliku vaenu tõttu polnud Jaan Kiiviti tõusuga piiskopi asetäitjaks sugugi rahul endine jutlustaja A. Raudsepp, kes saatis 11.05.1949 ENSV Mi­

nistrite Nõukogule anonüümkirja (tema autorluse tuvastas julgeolek), kus kritiseeris nii juba arreteeritud Pähna kui ka Kiivitit. Viimase kohta kirjutas ta:

Omal ajal kutsus praegu arreteeritud A. Pähn Kiiviti Viru-Jakobi kogudusest endale abiliseks, et koos varjata oma räpast tegevust — nõukogude aktivis­

tide reetmist minevikus ning praegust vaenulikku tegevust.

Kiivit oli minevikus suur fašistlik tegelane ja rahva reetja. Kaasosalisteks olid tema äi Jaak Varik ja naisevend Jaan Varik.

Seepärast olge ettevaatlik Kiiviti kinnitamisel piiskopi kohale. Ärge võtke tema ankeeti nii pinnapealselt puhtana, kuna ta püüab lambanahka pugenud hundina varjata oma minevikku.

Kahtlemata on Eesti NSV-s küllalt ilmalikke (svetskih) pastoreid, keda võib panna piiskopi ametikohale, nagu näiteks Georg Klaus ja Inglismaalt repatrieerunud Herbert Stillverk, kes ei olnud minevikus rahva reetjad.⁷⁵⁴ Mingeid järeldusi sellest anonüümkirjast ei tehtud, Kiivitit ja tema sugulasi kontrolliti niigi "igakülgselt" Aruandes peeti vajalikuks lisada, et Kiiviti ja uue konsistooriumi tegevus luterliku kiriku viimisel "lojaalsetele positsioonidele"

nõukogude võimu suhtes oli tekitanud vastuseisu nõukogudevastaselt meelesta­

tud vaimulikkonnas, kelle hulka kuulusid näiteks õpetajad Koppel, Leib jt.⁷⁵⁵ Volinik on saatnud UN-ile Kiiviti kohta 21.06. koostatud ankeedi (koos fotoga), milles nõukogude traditsioonide kohaselt oli märgitud sotsiaalne päritolu ("töö­

listest") ja kas on olnud välismaal ("ei"),⁷⁵⁶ ning 23.06. koostatud lühikese iseloomustuse. Sellised andmed saatis ta ka teiste tollaste konsistooriumi liik­

mete kohta. Iseloomustus oli järgmine:

Religioossetelt veendumustelt pietistliku kallakuga. Suhtumises nõukogude võimu — lojaalne, mis iseloomustab tema esinemisi Viru praostina 1945, 1946 ja 1947. a. Lapsed pioneerid.⁷⁵⁷

753 Venekeelses aruandes kõlas viimane lause: Vot Pähn bõl episkopom i splõl, t.e.

ego arestovali. — ERAF, f. 131, n. 1, s. 211,1. 287

754 ERAF, f. 131, n. 1, s. 211,1. 287, 288.

755 ERAF, f. 131, n. l,s. 211,1. 288.

756 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 191. Kivi oli keeleoskust kirjeldavas küsimuses nii selles kui teistes ankeetides teinud jämeda poliitilise vea: vene keele oskust kirjeldati punktis "võõrkeelte tundmine" (znanie inostrannõh jazõkov). Kiiviti ankeedil on Mosk­

vas 'inostrannõh" ja "russkiT alla tõmmatud. Ilmselt polnud ka J. Kivi harjunud vene keelt millekski omamaiseks pidama.

757 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 19lp. Võimalik, et pietistlikku kallakut järeldas volinik Jaan Kiiviti sugulusest Jaak Varikuga. Teoloogilised voolud EELK-s ja nende

Leeriõpetuse likvideerimisel hakkas Kiivit seda lünka täitma konfirmatsiooni eelse teadmiste kontrolliga. Esialgu volinik lubas seda, kuid see võttis jäljest enam keelatud leeriõpetuse kuju. Juuli algul nõudis volinik ka teadmiste

kont-• 758 *

rolli lõpetamist.

10.06.1949 saatis Jaan Kiivit Kivile kirja kavaga reorganiseerida 16 kogu­

dust teiste koguduste filiaalideks, muidu võisid väikese liikmeskonnaga kogudused lähemal ajal ise likvideeruda. Need kogudused olid: Nõva ja Järva­

kandi Lääne-Harju praostkonnast, Tuhala, Leesi ja Loksa Ida-Harju praostkon­

nast, Ilumäe, Käsmu ja Tudu Viru praostkonnast, Illuka, Kiviõli Peetri ja Püha­

jõe Narva-Alutaguse praostkonnast, Vara Tartu praostkonnast, Laatre Valga praostkonnast, Treimani Pärnu, Vahastu Järva ning Taagepera Viljandi praost­

konnast. Kogudused ei suutnud ülal pidada oma vaimulikku. Volinik pidas piiskopi asetäitja Kiiviti kirja märgiks luterliku kiriku sisemisest kriisist, "millel on tendents veelgi kasvada" Kivi arvates oli selline plaan mõeldud lihtsalt maskeerimaks kriisi ning jätmaks tegutsema kirikuid, mis tegelikult tuleks sulgeda. Oma kirjas UN-ile volinik kava ei toetanud.⁷⁵⁹

UN aga nõudis vastuse asemel veel kord voliniku seisukohta (28.07.1949) ning viimaks (24.08.1949) leidis hoopis, et on võimalik nõustuda piiskopi ase­

täitja plaaniga.⁷⁶⁰ Siiski seda plaani esialgu ellu viima ei hakatud.

Korduvalt oli edasi lükatud kirikukogu kokkukutsumist, mis pidi vastu võtma uue põhikiija. UN nõudis Kivilt 24.08.1949 uue avalduse esitamist selles asjas, nüüd juba Kiiviti allkirjaga, ning ühtlasi uue piiskopi kandidatuuri esitamist, mis oleks vabariigi juhtorganitega kooskõlastatud.⁷⁶¹ Ilmselt just Eesti NSV juht­

organitelt pärineb idee peapiiskopi ameti sisseseadmisest, sest viimatimainitud kirjas pole peapiiskopist veel juttu.⁷⁶² Pärast kooskõlastamist esitas Kivi 10.09.1949 aga juba peapiiskopi kandidaadi, kelleks oli Jaan Kiivit (selleks ajaks oli voliniku hinnang temale langenud — "kuigi ta pole eriti kvaliteetne [dobrokatšestven]."⁷⁶³). Voliniku 1949. a. I kvartali aruande kohaselt oli tema

juhid olid talle teada, ta oli kirjutanud 25.05.1946 nende kohta UN-ile eriettekande (ERA, f. R-1989, n. 2, s. 4,1. 55-62). Teine fakt, millest võiks järeldada Kiiviti pietist­

likku kallakut: ta oli toetanud äia 1939. a. "piiskopisõjas" — EELKKA, J. Kiiviti isik­

lik toimik, Jaan Kiivit. In memoriam. Koost. E. Salumaa, 26.09.1971.

758 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 225, 226. Vt. 5.4.3.

759 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 8,1. 2-5.

760 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 8,1. 18, 19, 62.

761 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 193.

762 Piiskopi ja vikaarpiiskopi ümbernimetamist vastavalt peapiiskopiks ja piiskopiks soovitas konsistooriumile ka Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe 14.03.1944. Ette­

panekut arutati 27.04. ning konsistoorium võttis vastu otsuse moodustada küsimuse arutamiseks komisjon koosseisus piiskop J. Kõpp, vikaarpiiskop J. O. Lauri, assessorid A. Täheväli, J. Liiv, abipresident V. Kargaja, assessor E. Anderson. — EELKKA, Kprot 1944, Protokoll 9ü, p. 4, 27.04.1944. Komisjoni otsusest pole midagi teada, ilmselt selleni ei jõutud.

763 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 195.

poole pöördutud "nõukogude aparaadi juhtivate töötajate poolt" ning päritud, miks luterlikus kirikus on piiskopi asetäitja, aga mitte piiskop. Kas piiskopiks peetakse ikka veel Kõppu, kes asub Rootsis? "Kas mitte lai usklike ring ei või samuti mõelda. Võib, kuid see vähendab praeguse luterliku kiriku juhtkonna autoriteeti."⁷⁶⁴ Nii jõuti nähtavasti konsensusele, et peapiiskopi tiitel lahendab veelgi paremini "rivaliteedi" kirikujuhtide vahel. Peapiiskopi tiitel likvideeris arusaamatuse kuni 1957. aastani, mil Johan Kõpust sai eksiilkiriku peapiiskop.

Kuigi võiks arvata, et peapiiskopi ameti sisseseadmine oli kiriku loomulik sisemine areng, sest selline kava oli ju ka piiskop H. B. Rahamäel, ei tõenda seda kiriku põhikirja arutelu 1946. a. Piiskoplikus Nõukogus, kus seda küsimust kordagi üles ei kerkinud.⁷⁶⁵ Pigem vastupidi, Voldemar Kuljus soovitas loobuda ka vikaarpiiskopi ametist.⁷⁶⁶ Pealegi ei olnud Jaan Kiivit Rahamäe toetajate, vaid oma äia Jaak Variku leeris. Alljärgnevas kirjeldatud vaidlus piiskoppide üle tõestab samuti peapiiskopi ameti sissetoomist kirikusse väljastpoolt ja polii­

tilistel põhjustel.

Esimeses volinikule esitatud variandis XIII kirikukogu päevakorrast oli lisaks peapiiskopile ka piiskoppide või nende asetäitjate valimine. Volinik oli selle punkti asjus vestelnud Kiivitiga. Viimane põhjendas seda sellega, et "kui on peapiiskop, peavad olema ka piiskopid", ja ütles, et "ühte isikut nii kõrgele tõsta oleks ebaotstarbekas ja välismaal oleks arusaamatu, milline võib küll olla peapiiskop, kui tal pole piiskoppe" Kivi väitis, et uus põhikiri ei näe ette sellist ametit nagu piiskop. Siis oli Kiivit nõustunud voliniku väitega ning lubanud piiskoppide valimise välja jätta, teatades, et kirikuelu sisemise ülesehituse jaoks pole piiskoppe üldse vaja, ning et konsistooriumi koosolekul oli otsustatud see punkt päevakorda sisse viia ainult seepärast, et seda peeti "hädavajalikuks riik­

likust vaatenurgast välise efekti eesmärgil"⁷⁶⁷

Ilmselt põhjendas riik peapiiskopi valimise vajadust välise efektiga, samuti tuleb vestlusest välja huvi selle vastu, mismoodi paistsid sündmused välismaalt.

Siiski võttis XIII kirikukogu lisaks põhikirjale vastu ka vaimulikest kutse-tööliste seaduse, mille kohaselt lisandus peapiiskopile piiskop.⁷⁶⁸ Hiljem, kui volinik nõudis vastuvõetud seaduste koopiaid koos venekeelsete tõlgetega, veni­

tati nende esitamisega ning Kivi sai need alles 21. detsembril. Volinik süüdistas juhtunus ainult Kiivitit. Peapiiskop vastas, et riiklikust seisukohast on niimoodi õigem. Volinik leidis, et tema seisukoht ongi riiklik ning teisi seisukohti pole enam vaja esitada. Vestluse lõpul oli Kiivit teatanud, et piiskopi nimetuse väljajätmine pole siiski raske, sest kirikukogu oli vastu võtnud seaduse, mille

/M GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 133.

765 Vt. ptk. 4.3.

766 EELKKA, PN, PN-i koosoleku protokoll, 25.09.1946.

767 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 195.

768 Konsistooriumi arhiivis pole säilinud esimest, kirikukogul vastu võetud seaduse-varianti. Ei ole ka viidet sellele, et seadust oleks kuidagi selles osas muudetud.

Vt. EELKKA, XIII, Lisa nr. 10, seadus vaimulikest kutsetöölistest.

kohaselt tuli kõigis dokumentides edaspidi "piiskopi" asemel lugeda "peapiis­

kop" ⁷⁶⁹ Volinik nõudis selle seaduse põhjal muudatuste tegemist. Põhikirjast kõrvalekaldumisi edaspidi olla ei tohtinud. Vestluses assessor Lembit Tedderiga selgus, et mainitud seadused said teatavaks alles kirikukogul ning konsistooriu­

mis polnud neid üldse arutatudki, tegemist oli Kiiviti projektidega.⁷⁷⁰ Selle juhtumi tõttu pettus volinik uues peapiiskopis:

Nii ei ole esimesed muljed uuest peapiiskopist head, mida ma, muide Kiivi­

tilt ei oodanud. See tähendab, ei uskunud, et ta võib lubada ühte, võib nõustuda, kuid teeb siiski teistmoodi.

See on hea hoiatus, mis õpetab olema edasises ettevaatlikum selle isiku suhtes.

Vestluses Kiivitiga tuletasin talle meelde lauset Kirikukogu läkitusest, kus öeldakse: "Usuinimesel ei tohi olla kahesugust palet: üks, millega ta palvetab Jumala ees ja teine, millega tema töötab ühiskonnas ja riigis."⁷⁷¹ Mainitud läkituse esimene variant ei meeldinud volinikule sugugi, meenutades talle Kiiviti koostatud 1. mai ringkirja, "milles oli palju tühja fraseoloogiat"

Näiteks tõi volinik lause: "Kirikukogu võttis vastu uue progressiivse nõukogude põhikirja" ning väljenduse "nõukogude usklikud" Läkitus jättis volinikule mulje poliitilisest deklaratsioonist, mis oli kaunistatud pisikeste religioossete fraasidega, mille lugemine pidi jätma kõigile mulje, et "see pole ju nende [kirikukogu liikmete] koostatud, vaid kusagilt kellegi poolt ette kirjutatud"⁷⁷²

Ma selgitasin Kiivitile sellise läkituse mõttetust, tema kohatust, sest usklikud ei mõista sellist dokumenti.

Minu negatiivne reaktsioon oli Kiiviti jaoks ootamatuseks. Seda oli näha tema käitumisest. Ta mõtles, et kõik ilusasti seatud sõnad nagu nõukogude, progressiivne jt. saavad minult hea hinnangu, kuid välja kukkus vastupidine.

Ma soovitasin tal koostada tekst uskliku inimese stiilis (v stile verujuštševo tšelovekä), mida võiks kaunistada näidetega tegelikust elust.⁷⁷³

Läkituse projekti parandati veel mitu korda, enne kui temast saadi voliniku hinnangul trükikõlbulik variant. Hilisem vastava komisjoni moodustamine kirikukogul (Kiivit, Klaus, Tedder) oli juba puhas formaalsus. UN hindas

voli-769 "Kõigis seniseis seadusis, seadlusis, määrusis ja muis normes tuleb lugeda Piis­

kopi asemel Peapiiskop." — EELKKA, XIII, Lisa nr. 11, seadus Konsistooriumile voli­

tuste andmise kohta.

770 Juhtumit kirjeldab vaid voliniku aruanne UN-ile. — GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 266, 267.

771 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 267

772 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 269.

773 GARF, f. R-6991, n. 3, s. 1340,1. 269.

nikli taktikalist liini käitumises luterliku kiriku juhtkonnaga 1949. a. IV kvartali aruande põhjal täiesti õigeks.⁷⁷⁴

Kiriku uus juhtkond aga jätkas samasuguses stiilis. "EELK praostite infor-matsioon-konsultatiiv nõupidamisel (peapiiskopkonna sinodil)" 15.03.1950 võis peapiiskop tõdeda, et EELK on ettevalmistava töö lõpetanud: "Möödunud aasta oli suuna leidmise aasta. Nüüd võib juba öelda, et kirik on ärganud."

Viljandi praost Alfred Tooming täpsustas: "Möödunud aasta oli uue suuna leidmise aastaks, murranguaastaks, kust pääle algas nõukogude Kirik."⁷⁷⁶

Muutunud oli ilmselt eelkõige kiriku säilitamise taktika, mida võib kõige enam seostada uue kirikujuhiga. Enam ei loodetud kiirele võimuvahetusele, ei järgitud moepärast võimu ettekirjutusi, vaid püüti aktiivselt kinni haarata või­

malustest sobituda süsteemi. Uus taktika pidi aitama kirikul püsima jääda pikema perioodi vältel. Ilmselt loodeti tegevusvabadust järk-järgult ka suurendada.

Selline käitumisviis nõudis suuremat paindlikkust, diplomaatiat, aga ka avaramat eetikakäsitlust, topeltmõtlemist, mille juhtivaks esindajaks kirjeldatud sündmuste põhjal sai peapiiskop Jaan Kiivit. Ta ei olnud kirikut juhtides siiski üksi.

4.1.2. Konsistoorium

Im Dokument EESTI EVANGEELIUMI LUTER1USU KIRIK JA (Seite 162-167)