tiivsest seisukohavõtust hoolimata. Volinik küsis 18.11.1948 kirjas EELK konsistooriumile, kas konsistoorium toetab kohalike elanike soovi palvemaja avada. Volinik päris, kas tegemist on abikirikuga või on see vennastekoguduse palvemaja.
388Kivi kirjast ENSV MN-i aseesimehele A. Vaarandile 15.03.1949 ilmnebki, et tegemist oli alates 19. sajandi lõpust vennaste palvemajana kasutusel olnud hoonega. Eesti ajal oli palvemaja tegevus järjest vähenenud.
1945. a. registreerimisavaldust ei esitatud, alles 1948. a. oli palvemaja tegevus elavnenud tänu pastor Viljari tegevusele. Volinik leidis, et "taotlus on enam pastor Viljari töö ja tahe, kui kohaliku rahva tahe" Kogudust sooviti registreerida Vastseliina koguduse filiaalina, kuigi sellel kogudusel oli juba kaks filiaali. Orava vald asus tegelikult Pindi koguduse territooriumil, seega
ERA, f. R-1989, n. l,s.5,l. 113.
384
ERA, f. R-1989, n. 1, s. 5,1. 135.
385
ERA, f. R-1989, n. 1, s. 6,1. 118, 119.
386
ERA, f. R-1989, n. 1, s. 6,1. 150.
387
ERA, f. R-1989, n. l,s. 6,1. 183.
388
ERA, f. R-1989, n. 1, s. 6,1. 239.
pidanuks palvemaja saama pigem selle koguduse filiaaliks.389 Et selle vennaste
koguduse palvemaja puhul oli märgata luterliku kirikuõpetaja Ago Viljari toe
tust, ei käsitletud seda koos teiste hernhuutlike palvemajadega, mis registreeriti üldjuhul luteri koguduste filiaalidena. Arvatavasti seetõttu saadeti avalduse esi
tajatele eesotsas Voldemar Jõesaluga Marga külast (ilmselt pärast A. Vaarandi vastava toetuse saabumist) teade, et MN on vastanud taotlusele eitavalt.390 MN polnud siiski seda palvemaja kergekäeliselt sulgenud, mida võib järeldada voliniku kommentaarist Poljanskile: "ENSV MN lõpuks nõusse jäänud [Marga palvemaja] sulgemisega, pärast voliniku selgitusi."391
Kogudustega vara kasutamise lepingute sõlmimise käigus392 likvideeriti Saaremaal Pöide vallas Pöide kogudus 31.03.1948.393 Likvideerimisel tekkinud segaduses saatis "kohalik volinik", Saaremaa TK kohaliku tööstuse insener A.
Eero volinikule hoopis Pöide vallas asunud Jaani koguduse dokumendid.
Volinik oli sunnitud segadust klaarima ning nõudma õige koguduse likvideerimist ja Jaani koguduse taastamist.394 Samas vallas asunud kirikutest tuli üks ilmselt liiga suure "kirikute tiheduse" tõttu likvideerida. 02.06.1948 saatiski insener Eero Jaani koguduse varade kasutamise lepingu Kivile ning raporteeris, et oli teatanud Jaani kogudusele ja Pöide valla TK-le, et Jaani kogu
dus võib tegevust jätkata. Varade osas oli ta sunnitud kiljutama, et Pöide kogu
dusel polnudki selliseid varasid, mida Jaani kogudus võinuks kasutada — õpe
taja maja oli suures osas kasutuskõlbmatu, saun lagunenud, ait "täielikult laos
tunud olekus", samuti põlenud tallide kivimüürid.395 Võimalik, et olukord ei olnud nii halb ja keegi soovis neid varasid ilma liigsete sekeldusteta üle võtta — mis oleks muidu takistanud nii halvas seisukorras varasid teisele kogudusele üle andmast.
Ühe lahendusvariandina abikiriku sulgemise vältimiseks pakkusid kogudu
sed välja võimaluse registreerida abikiriku kogudus suure koguduse filiaalina — võte, mida kasutati laialdaselt vennastekoguduste palvemajade puhul.
08.12.1948 saatis Kassari koguduse juhatus volinikule palve registreerida nende kogudus Pühalepa koguduse filiaalina. Kiijas öeldi, et Kassari on alati Pühalepa abikogudus olnud, ja kinnitati, et Pühalepa koguduse vastutavad isikud on sellega nõus, ning koguduse jutlustajaks paluti registreerida Pühalepa koguduse jutlustaja H. Nirk. 28.12.1948 saabus 21 Kassari koguduse liikme ametlik aval
dus registreerida kogudus Pühalepa koguduse filiaalina, selles viidati
389 ERA, f. R-1989, n. l,s. 7,1. 101.
390 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 7,1. 102. Selle juhtumi põhjal tundub, et kuuldused Ago Viljari headest suhetest volinik Kiviga — volinik olevat andnud kirikule Viljari kaudu salajast informatsiooni (LAATS, Alar. Suuline teade 12.04.2000) —, ei pea vähemalt sellel ajal veel paika.
391 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 7,1. 108.
392 Vt. järgmine peatükk.
393 EELKKA, Kr, pp, kk, EELKK ringkiri nr. 347, 20.05.1948.
394 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 6,1. 197,198.
395 ERA. f. R-1989, n. 1, s. 6,1. 203.
11.03.1946 saadetud taotlusele, millele volinik polnud vastanud. Lisatud oli Pühalepa koguduse "kahekümniku" toetusavaldus.396 Avaldust ei rahuldatud, põhjuseks tõi ENSV MN (ilmselt voliniku soovitusel) Käina palvemaja läheduse, millest pidi kohalikele inimestele küllalt olema nende usuliste vaja
duste rahuldamiseks.397
1946. a. alguses oli likvideerimisele määratud Virumaa Vihula valla Vaino-pää küla kirik, selle varade inventariseerimisakti ühe eksemplari saatis aga Vihula valla TK sekretär alles 21.02.1949.398 Sel korral oli likvideerimine (või siis akti saatmine) võtnud aega kolm aastat.
1949. aastal tegi volinik negatiivse otsuse ka Leebiku palvemaja suhtes.
Leebiku asus Valgamaal, Helme palvemajast 11 km kaugusel. Teise palvemaja lähedus oli ilmselt üks selle sulgemise põhjusi. Märkimisväärne oli aga ka palvemaja päritolu: 1934. a. olid olnud selle palvemaja ehitamise initsiaatorid ja ehituskulude katjad H. B. Rahamägi ja tema abikaasa. Alates 1944. a. oli palve
maja olnud kasutamata, 1948. a. algas taas tegevus pastor Uustali eestveda
misel. Otsus mitte avada palvemaja saadeti kodanik Uusmetsale Leebikust.399 1949. a. sai teatavaks ENSV administratiivreformi kava, mille kohaselt pidi 13 maakonna asemel loodama 40 rajooni (teostati 26.09.1950). Volinik oli küllalt agar selleks, et taotleda vastavate muutuste fikseerimist usuühingute registreerimise dokumentides. UN-i esimees Poljanski ei pidanud siiski vastavat kampaaniat vajalikuks.400
Oli ka selliseid kogudusi, kelle kirik oli purustatud ja kes soovisid end registreerida mõnes teises kogudusele kuulunud hoones, mis oli paremini säi
linud. Näiteks esitas Narva-Jõesuu kogudus 1948. a. taotluse registreerida neid endises koguduse pastoraadis. 24.09.1948 kommenteeris avaldust volinikule Narva TK esimees Klimberg. Narva-Jõesuu luteri kirik oli tema hinnangul 70-80% ulatuses hävinud, taastamine võimatu. Narva-Jõesuu oli sel ajal asus
tatud peamiselt venekeelse elanikkonnaga, seal asus oluline eriehitusorganisat-sioon, tulevikus oli plaanis võimsa sanatooriumi arendamine. Luterlaste vähe
sust (u. 50 inimest) arvestades oli TK vastu Narva kogudusest sõltumatu koguduse loomisele kuurortasulas.401
Volinik tegi sel perioodil ettepanekuid mitme luterliku koguduse likvideeri
miseks. Esialgu jäid veel püsima Oleviste ja Peeteli kogudus Tallinnas ning Kiviõli kogudus Virumaal, kuigi volinik oli hoonete kasutamislepinguid sõlmi
des esitanud UN-ile ja ENSV MN-ile nende likvideerimise kavad. Peeteli ja Oleviste olid kaks väikest kogudust, mille puhul Kivi leidis, et nad võiksid kahe peale ühte — Oleviste — kirikut kasutada, Peeteli kirik aga sobiks hästi kul
ERA, f. R-1989, n. 1, s. 6,1. 240, 241, 241p, 242.
397 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 7,1. 85, 108.
398 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 7,1. 32.
399 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 7,1. 63, 100, 108.
400 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 8,1. 6, 28.
401 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 8,1. 52, 55.
tuurimajaks või võimlaks, sest tal puudus nii torn kui sammastik, mis muidu oleks tulnud ümber ehitada.402 Õieti oli volinikul Oleviste kirikuga (teda häiris kiriku ülemäärane suurus) veel mitugi plaani — kas viia sinna üle Jaani kogudus ja sulgeda Jaani kirik (mida piiskopi asetäitja pidas usklikele täiesti vastumeelseks aktsiooniks) või lihtsalt kogudus likvideerida ja kirik sulgeda.403 Lahendus leiti 1950. aastal, mil Oleviste kirikusse koondati Tallinna evan
geeliumi kristlaste ja baptistide kogudused. Kiviõli kogudus oli kuni 1938. aas
tani olnud Lüganuse koguduse filiaal, pärast seda iseseisev. 1941. a. purustati kirik, seal polnud ka alalist vaimulikku. Kogudusel oli 110 liiget.404 Hiljem sai Kiviõli kogudus taas Lüganuse koguduse filiaaliks.
Sel perioodil likvideeriti ka kaks küllaltki suurt ja/või olulist kogudust, nagu Tartu Maaija ja Tartu Ülikooli kogudus. Maaija koguduse likvideerimise kaud
seks põhjuseks oli oma hoone puudumine ja Ülikooli koguduse puhul hoone vajalikkus Tartu ülikoolile. Võib öelda ka, et teiseks põhjuseks oli koguduste sisemine nõrkus.
2.2.3.1. Tartu Maarja kogudus
Oma kiriku puudumine (see oli sõjas purustatud) sai saatuslikuks Tartu Maaija kogudusele. Kivi kirjutas UN-ile 09.09.1947, et Tartu Maarja I ja II kogudused (kogudus koosnes kahest pihtkonnast) pole seniajani asunud oma kultushoone taastamisele, vaid kasutavad endiselt ajutiselt teiste koguduste kultushoonete ruume (ta oli registreerinud koguduse ajutiselt 22.06.1945 teise koguduse kiri
kusse405). Kivi soovis kogudused likvideerida ja viia liikmed üle teistesse kogu
dustesse. UN-i aseesimees Sadovski teatas Kivile 20.09.1947, et nõukogu ei tee takistusi nende koguduste likvideerimiseks, viidagu see läbi vastavalt voliniku instruktsioonile ja UN-i ringkirjale 195s (15.04.1946).406 Nii instruktsioonis kui mainitud ringkirjas räägitakse tegelikult ainult kultushoonete sulgemisest, mitte aga koguduste likvideerimisest, kellel polegi oma hoonet. Eeskirjade järgi ei saanudki selline kogudus eksisteerida. Põhiline nõue — heakskiidu taotlemine UN-ilt oli igatahes voliniku poolt täidetud.
Kivi käis 18.-22.11. komandeeringus Tartus ise olukorraga tutvumas. Tagasi tulles saatis ta kirja Tartu linna TK esimehele Võrsele ning kaebas, et Maarja kogudus oli omavoliliselt palvemaja avanud Õpetaja tn. 5. Jumalateenistused seal tuli lõpetada, volinik oli siiski andnud ühekordse nõusoleku jõulupühade ja uusaasta teenistusteks. Kivi väitis: "Nimetatud palvemaja tegevus jääb seisma
402 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 8,1. 138.
403 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 5,1. 144.
404 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 5,1. 145.
405 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 5,1. 15.
406 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 4,1. 145, 146.