pidamisse (kuulus Jüri Miklale), ning et ta lükkab palvemaja avamise avalduse
misel 10.07. tunnistas Pärno ka, et polnud oma agenditöös siiras ning viis samal ajal läbi nõukogudevastast tegevust. 799 Tema agenditööst ega värbamise ajast
U. Sillastel oli õigus, kui ta väitis, et mõnda õpetajat ei lubatud piiritsooni
4.3. EELK uus põhikiri
4.3.1. Katsed muuta seniseid põhimäärusi
Kirik ei saanud nõukogude korra tingimustes jätkata 1935. a. põhimääruste järgi. Nõukogude korra pakutavad raamid ei mahutanud sugugi kõike seda, mida varasemad põhimäärused kirikule ette nägid. Osalt nõudnuksid ka Saksa okupatsiooni tingimused põhimääruste sätete muutmist, siiski tehti 1943. a. vaid pisemaid muudatusi.
31.12.1945 UN-ile saadetud kirikukogu kokkukutsumise taotlusele lisas volinik ka kehtivad EELK põhimäärused (ilmselt tõlgituna vene keelde) palvega anda vajaduse korral juhiseid nende muutmiseks ja kehtiva korraga koos
kõlastamiseks ("eriti organisatsiooni struktuuri osas").924 Ilmselt oli volinikule endale juba kirikukogu küsimusega seoses muudatuste vajadus selgeks saanud.
Esialgu veel muudatuste sisseviimisega kiiret polnud, nagu võib järeldada sündmuste käigust.
Konsistoorium oli küll otsustanud juba 25.01.1946 "võtta Põhimäärused läbivaatamisele ja kohaldada need kehtivatele seadlustele ja määrustele"925 Aasta jooksul oli põhimääruste küsimus veel mitmel korral konsistooriumi istungite päevakorras. 03.05. otsustati ajakohastada piiskopi valimistega seon
duv osa ja esitada see kirikukogule kinnitamiseks hiljemalt 1. juuliks,926 24.09.
otsustati anda põhimääruste parandatud tekst läbivaatamiseks Piiskoplikule Nõukogule.927
Järgmisel päeval kogunenud Piiskoplik Nõukogu arutaski uute põhimääruste projekti, mida pole teadaolevalt säilinud. Järgnevas püüan anda ülevaate nende küsimuste arutelust, mis puudutasid hilisemate muudatuste ja voliniku sõna
võttude kohaselt ka riigi huvisid. Istungi protokoll ei kajasta põhjusi, miks asuti põhimäärusi muutma, ega põhimõttelist laadi muudatusi, mida oli projektis võrreldes varasemaga tehtud, kuigi ka neist on piiskopi asetäitja koosolekut avades rääkinud. Koosoleku abijuhatajaks sai projekti koostamisel osalenud assessor F Jürgenson. Kava oli kõigile osavõtjaile varem välja saadetud, see
tõttu alustati kohe parandusettepanekutega. Põhimääruste projektis olid ette nähtud juriidilise isiku õigused kirikule ja kogudustele. Praost Haamer juhtis siin tähelepanu vastuolule "ajutise juhendiga", kuid A. Pähna vastuse kohaselt oli riik juba tunnustanud kiriku õigust omandada, omada ja võõrandada varasid.
Praost Kiivit soovis, et kõik kogudused kuuluksid praostkonda. A. Pähn kom
menteeris, et sellel juhul oleks ka piiskop kui Toomkoguduse ülemõpetaja allutatud praostile.928 Praosti kt. Kuljus soovis oma sõnavõtus pöörduda tagasi
924 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 2,1. 52.
925 EELKKA, Kprot 1946, Protokoll nr. 1, p. 6, 25.01.1946.
926 EELKKA, Kprot 1946, Protokoll nr. 5, p. 12, 03.05.1946.
927 EELKKA, Kprot 1946, Protokoll nr. 10, p. 18, 24.09.1946.
928 Hilisema uue põhikirja järgi kuulusidki kõik kogudused praostkondadesse.
piiskop Kuke aegse lihtsuse juurde ja loobuda sellega seoses vikaarpiiskopi ametikohast ning kärpida assessorite arvu. Vikaarpiiskopi ametikoht jäeti esi
algu siiski alles, kuid otsustati täita seda vajaduse korral.
Edasi läks arutelu paragrahvide kaupa. H. Haameri hinnangul oli vale kao
tada põhikirjast kiriku ülesannete seast hingede päästmine ja misjonitöö. Samas oli misjonitööst loobumine üks võimude kindel nõue — nii et selle sissejätmine ei saanud tulla kõne alla. Otsest vastust H. Haamerile ei antudki. Õp. E. Saag puudutas ka piiskopi valimiskogu temaatikat. Tema arvates polnud kogu liiga suur, kuid kvoorumiks piisanuks ehk kolmandiku liikmete kohalolust, mitte poolte, nagu seni oli nõutud. Kuigi ka assessor Jürgenson toetas seda ette
panekut ning assessor Kimmel leidis, et oleks soovitav koosseisu vähendada, otsustati lõpuks anda see küsimus kirikukogu otsustada. Piiskopi valimiskogu suurus oli selgelt pinnuks silmas ka võimuorganeil, samas oli koosseisu vähen
damisel ka ratsionaalne põhjendus.
Ilmselt riigivõimu soovituseks võib pidada redaktsioonilist parandust, mille kohaselt õpetaja pidi valvama selle järele, et koguduse piirkonnas keegi tee
nistusi ei peaks ega ametitalitusi toimetaks ilma vastava loata. See viidi sisse piiskopi asetäitja ettepanekul.
Suuremaid vaidlusi tekitas küsimus, kas õpetaja valib koguduse täiskogu või nõukogu. Esialgu jäädi selle juurde, et õpetaja pidi valitama koguduse täiskogul konsistooriumi esitatud kandidaatide seast. Veel oli põhimääruste projektis alles ka kirikukohtuid puudutav osa.929
08.12.1946 esitas konsistoorium volinikule uue põhikirja projekti, mis soo
viti kirikukogul vastu võtta juba 1947. a. jaanuari lõpul.930 Volinik leidis oma vastuses piiskopi asetäitjale, et projekt tulnuks ka allkirjastada ("projektide ehtsust peab tõestama, et oleks selgus kust nad õieti pärit") ja et oleks vaja vähemalt ühte venekeelset eksemplari 931 23.12. saatiski konsistoorium Kivile põhimääruste kava allakirjutatult kolmes eksemplaris. Venekeelset tõlget siiski polnud, konsistoorium põhjendas seda asjaoluga, et juba seniste põhimääruste tõlge oli läinud maksma 1000 rubla ning konsistooriumile polnud jõukohane taas tõlke eest tasuda. Konsistoorium avaldas kartust, et juhul kui voliniku või MN-i märkuste põhjal tuleks taas projekti muuta, peaks ka uuesti tõlkima.932 Projekti Moskvasse saatmisega ilmselt ei arvestatud. Kivi kommenteeris projekti oma ettekandes UN-i istungil 16.01.1947, leides, et põhimõttelisi muudatusi polnud tehtud. Kiriku struktuur pidi jääma endiseks. Projektis oli ette nähtud kiriku kõrgeima organina kirikukogu, mis pidi kogunema igal aastal.
Voliniku hinnangul polnud see otstarbekas. Ta oli tutvunud õigeusu kiriku
EELKKA, PN, PN-i koosoleku protokoll, 25.09.1946.
930 EELKKA, Kuv 1946-1949, Usukultusasjade Nõukogu Volinikule Eesti NSV-s 08.12.1946.
932 EELKKA' Kuv 1946-1949, V lgp. EELK Piiskopi asetäitjale, 19.12.1946.
EELKKA, Kuv 1946-1949, Usukultusasjade Nõukogu Volinikule Eesti NSV-s 23.12.1946.
põhikirjaga, mille järgi sobor pidi kogunema "vajaduse korral ja Valitsuse loaga" Volinik polnud samuti rahul sellega, et piiskopi valimiseks pidi kokku tulema eraldi kogu, kus osales kuni 450 inimest.933 Nii suurt rahvakogunemist võimuesindajad ei soovinud.
1947. a. kirikukogul taheti arutusele võtta põhikirja muudatusi. Volinik oli selle vastu, sest tegelikult ei oldud 1946. a. lõpul esitatud projektist kaugemale jõutud. Kuigi volinik oli uut projekti tugevalt kritiseerinud, oli ta siiski nõudnud ka selle venekeelset tõlget Moskvasse saatmiseks. 29.05.1947 UN-ile tehtud ettekandes iseloomustab ta projekti kui 1935. a. põhimäärusi tagurpidi pöö
ratuna — s.t. oli alustatud lõpust. Konsistoorium ei olnud selle ajani veel esitanud projekti venekeelset tõlget, põhjendus oli voliniku sõnul ikka sama.934 Küsimus jäi esialgu lahtiseks.
Seoses uue katsega kirikukogu 1948. a. kokku kutsuda ja arutada istungil põhimääruste muudatusi, esitas volinik uuesti ka nõude tõlkida põhikirja projekt vene keelde.935 17.-18.11.1947 ongi konsistoorium vastu võtnud otsuse tõlkida parandatud põhimäärused UN-ile saatmiseks vene keelde, "et saada luba Kirikukogu kokkukutsumiseks ja Põhimääruste vastuvõtmiseks"936
12.01.1948 esitas Pähn volinikule põhimääruste projekti venekeelse tõlke.937 Piiskopi asetäitja taotles UN-i nõusolekut projektile selle esitamiseks kiriku
kogule. Volinik polnud ise saanud projekti läbi vaadata, sest oli ootamatult
"metsakampaaniale" saadetud. Seetõttu saatis ta projekti otse edasi UN-ile.
Siiski teadis ta öelda, et projekt oli üldjoontes samasugune nagu 1946. a. lõpul esitatu.938
02.06. saatis Kivi Poljanskile pikema ettekandelise kirja, kus väljendas rahulolematust põhikirja muutmise senise käiguga. Ta kurtis, et kuigi formaal
selt oli projekti saatmine UN-ile seisnud tõlkimisraskuste taga, oli tegelikuks venimise põhjuseks kiriku juhtkonna soovimatus viia sisse sisulisi muudatusi kooskõlas Nõukogude seadustega. Volinik oli mitmel korral meelde tuletanud, et uues põhikirjas peavad olema mainitud lepingulised suhted riigi ja kiriku vahel, nii nagu see oli juba tehtud õigeusu kiriku ning ka Läti ELK põhikirjas.
Kivi sõnul oli seni põhikirja läbivaatamine olnud peamiselt konsistooriumi peasekretäri Isotamme ülesandeks, kes oli lubanud ka muudatusi sisse viia.
Siiski oli aasta algul esitatud sama projekt, mis oli 1946. a. lõpul volinikuni jõudnud. Sel ajal oli voliniku hinnangul veel andestatav ebaselgus
omandi-933 ERA, f. R-1989, n. 1, s. 4,1. 6. Projekti ennast pole teadaolevalt säilinud. Ilmselt oli selles tehtud ainult vormilisi muudatusi võrreldes 1935. a. põhimäärustega. Viimast asjaolu nentis volinik oma 1946. a. IV kvartali aruandes UN-ile. — ERA, f. R-1989, n. 2, s. 3,1. 92.
934 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 5,1. 88.
935 ERA, f. R-1989, n. 2, s. 7,1. 91, 92.
936 EELKKA, Kprot 1947, Protokoll 9, p. 1, 17 -18.11.1947.
937 Saatekiri on saadetud 10. jaanuaril. — EELKKA, Kuv 1946-1949, Usukultus
asjade Nõukogu Volinik Eesti NSV-s, 10.01.1948.
938 ERA, f. R-1989, n. l,s. 5,1.6.
küsimuses, käesolevaks hetkeks olid need küsimused aga juba selgeks tehtud ja pidanuksid kajastuma põhikirjas. Pähn oli volinikule selgitanud, et pidas seda punkti lihtsalt liigseks.939
Volinik selgitas konkreetselt, mis talle põhikirja projektis ei meeldinud.