Vahelduvad kultuuriteadvused: visandeid stagnatsiooniaegsest

Kuna siinse uurimuse teema puudutab eesti kunstis alates 1960. aastatest aset leidnud muutuseid, tuleb lisaks ühiskondlikele ja kunstilistele sündmustele leida ruumi peatumaks ka perioodi mentaliteedi ajalool. Põlvkondlikkus (poeetiliselt väljendudes ajavaim) ei ole teaduslike vahenditega kergesti hõlmatav entiteet, ometi moodustab ta ühes ajas ja kohas elavate inimeste mõtlemis-, ütlemis- ja tegutsemisviiside, kunstnike puhul nende loomingu sõnastamata eelduse.

Sotsioloog ja kultuuriajaloolane Aili Aarelaid on sõjajärgsed kümnendid ini-meste psühholoogilist pealisülesannet silmas pidades määratlenud järgnevalt:

1940. aastad – ellujäämise kunst; 1950. aastad – kahepaiksuse kunst; 1960. aas-tad kommunismitondi kodustamine; 1970. aasaas-tad – elevandiluutorni ehitamine.

Käesolevas töös käsitletavate kunstnike loomingu ning selles toimunud muu-tuste vaatevinklist on huvitav võrrelda kahte viimast. Mis puutub 1960. aasta-tesse, siis Aarelaid jaotab sellel kümnendil elanud Eesti intelligentsi nelja rühma:

1) eestiaegne intelligents; 2) Venemaal poliithariduse saanud või muidu punase meelelaadiga seltskond; 3) nõukogude režiimi alguspäevil Eestis hariduse saanud inimesed; 4) sõja ajal ja järel sündinud noorus. Siin pakub eelkõige huvi kolmas, esimese vabariigi lõpupäevil või sõja ajal noormeesteks ja neidudeks sirgunud põlvkond, kelle koolipõlv langes ždanovliku ideoloogia ja küüditamishirmude aastatele. Aarelaid: „Nad teadsid tõde ka Eesti Vabariigist, saksa okupatsioonist, eestlaste massilisest põgenemisest jms., kuid neil oli kogu aeg suu vett täis – see seltskond lihtsalt kartis. Ta püüdis rääkida Eesti Vabariigist n.ö. läbi lillede, ta ei julgenud teda kiita ega tema kallal ka kurje sõnu kasutada. /.../ Nende tarvis ei eksisteerinud seda ausat alateadlikku sisekompromissi, nagu mitmetel eelmise aastakümne inimestel. Tegelikult petsid nad ennast teadlikult, aga see on muidugi nende inimeste isiklik tragöödia. Paljud nende seast muutusid Tšehhi sündmuste järel hoopiski kinnisteks ja avanesid alles 1980-ndate aastate keskpaiku, kui üldse avanesid.“²⁰¹ Kuigi Aarelaiu üldistus näib kergelt meelevaldne, psühhograafiline spekulatsioon ehk liiga julge, võib seda käesolevas töös käsitletavate kunsti-muutuste taustal vähemalt silmas pidada.

Mis puutub 1970. aastaid sellel ajal elanud inimeste teadvuses, siis pakub huvi Aarelaiu tähelepanek tema poolt läbi viidud intervjuudest. Ta märgib, et vanemad intervjueeritavad sünniaastatega 1920.–1930. ja osalt isegi 1940. aastatel jätsid selle kümnendi oma eluloos justkui vahele, see kümnend polnud nende jaoks kuigi oluline. Pigem tunti, et 1960. aastatel midagi lõppes ja 1980. aastate kes-kel algas uuesti – nende vahele jäi ähmane ajajärk, mil nõukogulik mentaliteet

201 Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes, 176–177.

aeglaselt tarretus. Aarelaiu järgi iseloomustas 1970. aastaid suur ühiskondlik üks-kõiksus, inimeste endassesulgumine, iseenda ja süsteemi vahele müüri ehitamine.

Kuna oli selgeks saanud, et süsteemi pole võimalik seestpoolt muuta, sai üks-nes loota, et ta kunagi mingil viisil laguneb, ning seni püüda sellest võimalikult sõltumatult elada. Selleks tuli luua n-ö omaette reaalsus. Aarelaiu sõnul jagunes inimeste personaalne aeg 1970. aastatel kaheks: reaalse sotsialismi aeg ja eesti nõukogude aeg. Viimane mõõdistas eestluse säilimise edukust nõukogude režiimi tingimustes, kajastudes eestimeelsete ürituste sageduses, eestikesksete kirjandus- ja kunstisündmuste tiheduses jms.²⁰²

Siinkohas võib veelkord peatuda ka Aleksei Jurtšaki tähelepanekutel hilis-sotsialismi ja „viimase nõukogude põlvkonna“ kohta. Despoodi surma järel nõu-kogude ühiskonnas aset leidnud performatiivne pööre tõi kaasa sotsiaalse tege-likkuse mitmekesistumise ja erinevate elamise stiilide plahvatuse. Ühelt poolt kandis süsteem piinlikku hoolt võimu tähistajate reprodutseerimise eest, ent tei-selt poolt oli tähistatav ankurdamata ja avatud uutele tõlgendustele. Vohasid n-ö piiritsoonid – miljööd, elustiilid ja huvid, mille teadmised ja tähendused ei päri-nenud võimudiskursusest, vaid erinevatest imaginaarsetest valdkondadest nagu teoreetiline teadus, iidsed keeled, 19. sajandi luule, religioon või rock-muusika.

Jurtšak väidab, et sedalaadi huvivaldkondade esilekerkimine ei kujutanud endast valitseva elustiili suhtes erandit, vaid oli hilissotsialistlikule süsteemile loomu-omane. Nende alternatiivsete elupraktikate suhe võimudiskursusega oli deterrito-rialiseeritud – korraga paikneti sees ja väljas, siin ja mujal. Nõnda ei saa Jurtšaki sõnul hilissotsialistliku ühiskonna alternatiivseid elupraktikaid taandada ka süs-teemivastasusele. Pigem tuleks neid piirialasid tema sõnul vaadelda aktiivse ja angažeeritud pürgimusena genereerimaks hilissotsialistlikus ühiskonnas erinevaid aegruume, sotsiaalseid suhteid ja tähendusi, mis ei olnud tingimata riigi poolt eel-datud või kontrollitud, küll aga selle poolt täielikult võimaleel-datud.²⁰³ Kahtlemata ei ole võimalik Jurtšaki poolt impeeriumi tuumikaladel kirjeldatud mudelit üks-üheselt üle kanda Eesti oludele, mida toonis impeeriumisse kuulumise laialdaselt tajutud ebaõiglus. Küll aga moodustasid need protsessid Eesti NSV ühiskondlike arengute lähima tausta, mistõttu analoogiad ei pruugi olla ka juhuslikud.

Ajavaimu kui efemeerse substraadi registreerimisel ja kirjeldamisel sobib sotsiaalteaduse (vähem või rohkem) formaliseeritud meetodite kõrval usaldada ka kirjanduslikke tekste, isegi kui tegemist on fiktsiooniga. Ühe teravmeelsema ja elegantsema sisselõike stagnatsiooniaegse intelligentsi mõtte- ja eluviisidesse võimal davad Mihkel Muti varased romaanid. Iseäranis reljeefselt tuuakse erine-vused 1960. ja 1970. aastate intelligentsi mentaliteedi vahel esile romaanis

202 Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes, 193, 201.

203 Yurchak, Everything Was Forever, 76, 127–132, 156–157.

„Fabiani õpilane“ (1980). Siinses kontekstis väärib tähelepanu raamatu nimi-tegelase, noore literaadi kirjeldus kümmekond aastat vanemast põlvkonnast.²⁰⁴ Fabiani kui selgelt 1970. aastate vaimsuse kandja silmis moodustavad 1960. aas-tate kultuuritegelased „lõbusate ja leidlike klubi“²⁰⁵. Need raamatu tegevusajaks keskealisteks saanud inimesed olid olnud juba ülikoolis väga energilised ini mesed, tulvil optimismi, ülimalt terve elutunnetuse ja renessansiinimese hingeeluga; nad tundsid elavat huvi keskkonna vastu ja tahtsid seda ümber kujundada; neil oli pidevalt kiire, neid ja nende kiirust tunnustati; nad teretasid palju enam kättpidi kui tavalised inimesed, seisid vesteldes partnerile hästi lähedal, panid käe õlale või võtsid ümbert kinni. Ülikoolijärgses elus olid nad valdavalt säilitanud nonkonfor-mistliku ja edumeelse tegelase maine. Huvitav on, et Fabianis kui uue põlvkonna intelligendis tekitavad need inimesed ületamatut kimbatust. Näib, et ühest küljest ta hindab nende eruditsiooni, ent teisest küljest näib nende romantiline idealism talle väljakannatamatult naiivsena. Ta tunneb aukartust 1960. aastate põlvkonna läbilöögivõime ees, ent tunneb, et see tuleneb kahtlemisvaimu nõrkusest.

Et kirjeldatud hoiakute konflikt polnud vaid kirjanduslik hüperbool, kinnitab Muti romaanidele vanemate kriitikute poolt osaks saanud terav kriitika. Iseära-nis heideti Mutile ette moraalset nihilismi ja ebainimlikkust seoses küünilises võtmes abielu- ja soojätkamise küsimusi käsitlenud romaanidega „Keerukuju“ ja „Kallid generatsioonid“. Mitme kriitilise sõnavõtu puhul torkab silma, et arvus-tajad võtsid Muti n-ö poliitiliselt ebakorrektset koomikat täiesti tõsimeelselt. Näi-teks määratles Ain Kaalep Muti romaane kui „eetiliselt kängujäänud noore isa võimetust leida kontakti omaenese imikueas lapsega“²⁰⁶, Jaan Kaplinski aga heitis Mutile ette, et see „kasutades inimeste kohta tõuaretaja terminoloogiat, rikub üht Euroopa humanismi olulisemat tabu, mis keelab inimese objektistamise“²⁰⁷. Ilm-selt olid kriitikute ja kritiseeritava arusaamad ilukirjandusliku teksti tõsidusest ning lubatavast travestiast väga erinevad. Mutt ise põhjendas seda põlvkondliku erinevusega. Põlvkondliku mentaliteedi seisukohalt näib programmiline Mihkel Muti vastus Vaino Vahingu poolt tema tema romaanile „Hiired tuules“ kirjutatud arvustusele. Mutt alustab tõdemusega, et kolossaalne ühismõõdu puudus kahe meelsuse vahel muudab vaidluse üksikutes punktides mõttetuks. Lahknevus 1960. ja 1970. aastate intelligentsi hulgas valitsenud mõtteviiside vahel taandu-vat sügavuse ja ülevaatlikkuse kategooriatele: Vahing (tema põlvkond) on liiga sügav, kramplik oma püüus näha igas asjas keerulist ja tõsist. Iseäranis muutvat

204 Mihkel Mutt, Fabiani õpilane (Tallinn: Eesti Raamat, 1980), 84–92.

205 Ilmselt vihjab Mutt siin 1960. aastatel Tartu Ülikooli klubis toimunud ning massilist osa-võttu leidnud nn leidlike ja lõbusate klubile, mis omakorda võttis oma nimetuse Kesktele-visooni telemängult КВН (Клуб веселых и находчевых).

206 Ain Kaalep, „Tarkusest“, Sirp ja Vasar, 31.8.1984.

207 Jaan Kaplinski, „Kultuurimõjud ja kultuurimured“, Keel ja Kirjandus, 3 (1983), 151.

teineteisest arusaamise võimatuks nõrgalt arenenud irooniameel, mida Vahingu arvus tused Muti sõnul reedavad. Järgneb loetelu sellest, millest Vahing Muti meelest pole võimeline aru saama: tsitaadilisus, nihestatus, eitus jaatuse kaudu, diskrepants eesmärgi ja selle taotlejate ning nende meetodite vahel, puudu jääb paindlikkusest ja ambivalentsusest, oma tõsimeelsuse võtab vanem põlvkond kõike üheselt, ei taba helistikku, ei mõista, et peale tema tõsimeelsuse on veel ole-mas mittetõsimeelset tõsimeelsust.²⁰⁸ Mujal on Mutt uut põlvkonda iseloomusta-vate märksõnadena välja käinud veel mosaiikse maailmapildi ja urbanismi. Noor haritlane korjab õisi, teab kõigest midagi.²⁰⁹ Uue aja inimese loomulikuks taus-taks on linnakultuur: linn võib küll inimest muserdada, ent ühtlasi on linnamehe vaim nõtkem, vabam, ambivalentsem. Isegi kui linnainimene ennast piitsutab, on eneseanalüüs, võime ennast teiste silmade läbi näha meie igapäevase suhtlemise hädatarviline eeldus, kirjutab Mutt²¹⁰.

Kirjanduslike allikate kõrval on vaadeldava ajajärgu kultuuriloost olemas ka otseselt põlvkondlikku küsimust adresseeriv manifestilaadne üllitis, nimelt 1978. aastal Tartu Ülikooli üliõpilaste Linnar Priimäe ja Ants Juske poolt mitte-ametlikult väljaantud „Tartu sügis“.²¹¹ Juske on teksti sünniloo kohta kirjutanud, et nad olid Priimäega mõistnud, et igasugune ühiskondlik aktiivsus on selles ajas mõttetu: „Muutusime tasapisi küünikuteks, kellele eelmise kümnendi seltskonna ponnistused tundusid naeruväärsed, rahvuslaste vastu rinda tagumine samuti, partei- ja komsomoliliini pidi edasi trügijad tekitasid aga lihtsalt põlastust.“²¹² Zeitgeist’i autentse dokumendina kõnekas kirjutis algab tagasi vaatavalt, 1960. aastaid katab kirjutajate jaoks juba tuntav kullakiht, kusjuures kirjutajate suhtumine sellesse lubab aimata huvitavat kombinatsiooni kadedusest ja üleoleku-tundest. Juske ja Priimäe jaoks seostuvad 1960. aastatega vaba tegutse mismaa, seotus kõige olemasolevaga, hea hariduslik ettevalmistus. Iseloomu likuna märgi-takse, et 1960. aastail oli veel säilinud side sõjaeelse Eestiga, seetõttu hindas see põlvkond oma kaasaega kui mineviku kaudu ning tollest viletsamana.²¹³ Välja tuuakse 1968. aasta sündmuste pöördelisus: selle tagajärjel eristusid selgemalt parteiliste ja parteitute kategooriad, esimeste illusioonid muutusid illusionismiks, teiste avatud rahvusteadvus muutus konfronteerivaks natsionalismiks. Oma põlv-konna saatuseks peavad kirjutajad hiljaksjäämist, loobumist ja minnalaskmist:

208 Mihkel Mutt, „Tõsimeelsuse surmapatust“, Kõik on üks ja seesama (Tallinn: Eesti Raamat, 1986), 42.

209 Mihkel Mutt, „Suure diletandi otstarbekast ajakasutusest“, Kõik on üks ja seesama, 27.

210 Mihkel Mutt, „Kas tasub uskuda tundelisust?“, Kõik on üks ja seesama, 245.

211 Ants Juske, Linnar Priimägi, „Tartu sügis“, Mana, 51 (1982), 67–72.

212 Ants Juske, „Kriitika kimbatusest“, Kirglikud aastad (Tallinn: Eesti Päevaleht, 2006), 81.

213 Brežnevi ajal ülikooli jõudnud põlvkonna jaoks oli teadmine sõjaeelsest Eesti Vaba riigist jäänud küllaltki hõredaks, kaugeks, ebaoluliseks, on väitnud ka Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes, 222.

„Näitemäng käis ja saalis polnud enam kohti. Need olid spetsialiste täis, noil oli kaasas hea ettevalmistus, mida meil polnud enam kuskil läbi elada. Nii me ei hakanudki proovima. Ja läksime kohvikusse.“ Juske ja Priimägi nendivad, et kõige sagemini on nende põlvkonna sotsiaalset hoiakut nimetatud passiivsuseks ning põhjen davad seda juurtetusega: „Oma ea ning sünnipaiga tõttu pole meil meenutada mitte midagi peale oma isikliku mineviku, ja see ei ole küllaldane alus unistamiseks millestki kollektiivsest või kollektiivselt. Meil pole meist endist väljajäävaid illusioone, mida tavatsetakse nimetada tulevikuks. Seepärast pole meie olevikus ka mitte mingit hämmastust, seda elamuslikku lõhet oodatu ja tegeliku vahel.“ 1970. aastate põlvkonna märksõnaks on kirjutajate meelest väsimus. „Väsimus mittemillestki, umbisikuline, sajandi väsimus, fin du siecle.“

Uus põlvkond käsitab oma hoiakuid subtiilsemana, need ei mahu rohmakale lubatuse-keelatuse mõõdupuule, neid ei huvita demokraatlikud vabadused ega dissidentlus: „Tegevusetust ei saa ära keelata. Mitte midagi teha võib iga korra ajal. Meie osa on kõrvalseisjana jälgida kõrvalisi, tegutsejaid, olla mitte loojad, vaid suhtujad, mitte autorid, vaid kriitikud, mitte kritiseerijad, vaid ignoreerijad.“

Siiski väidetakse, et tegemist pole nihilistidega: eitamine pole iseväärtus, vaid lähtekoht, ollakse kriitikute põlvkond: „Ideaalid on olemas, kuid neid ei märgata, sest need on liiga subtiilsed.“ 1970. aastate noori iseloomustab autorite arvates kõrgendatud individuaalsus – vaimne tegevus toimub igaühe sees eraldi. „Vaim-seid huvisid võib olla, ent neist pole mõtet seltskonnas rääkida, nad on ebaselts-kondlikud, eralõbu.“²¹⁴ Hiljem on Juske ka oma memuaarides märkinud, et Tartu üliõpilaselust oli 1970. aastateks avangardistlik vaim kadunud. „Eneseharimine jäi nüüd igaühe enda asjaks: kui viitsisid, siis istusid üksinda Toomel raamatu-kogus, ei viitsinud, siis jõid ja lorutasid niisama.“²¹⁵

Mis puutub seltskondlikusse läbikäimisse ja alkoholi tarbimisse, siis Leonhard Lapini mälestuste kohaselt oli 1960. aastatel Tallinna noorema intelligentsi eelis-tatud kooskäimise kohaks moodsa interjööriga kohvik „Pegasus“, kus alkoholi tarvitati vähe või üldse mitte, sest Lapini sõnul eelistas majanduslikult mitte eriti jõukas „Pegasuse“ seltskond hedonistlikele lõbudele vaimseid.²¹⁶ See erineb nagu öö ja päev Mihkel Muti memuaarides leiduvast kirjeldusest 1970. ja 1980. aastate haritlaste seltsielust. Mutt kahtlustab, et „praegune noorem põlvkond ei saa aru, miks ikkagi nii palju napsitati ja kuidas see võimalik oli.“ Implitsiitselt kehti-nud eelduse kohaselt joodi selleks, et demonstreerida oma opositsioonis olekut – nõnda võis Muti sõnul jääda mulje, et pea kõik kultuuriinimesed olid hirmsasti

214 Noorus otsis oma nägu ja oma tegu, ja põgenes ideoloogilise trummipõrina eest väikestesse suletud sõpruskondlikesse kultuuriruumidesse, märgib Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes, 223.

215 Juske, Kirglikud aastad, 63. Üliõpilaskonda iseloomustanud kokkuhoidmistunde taandu-mist pärast 1960. aastaid märgib ka Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes, 184.

216 Lapin, „Startinud kuuekümnendatel“, 22.

piinelnud märtrid. Mõistusest keeldumine on kahtlemata suurimaid mõeldavaid protestiilminguid, leiab Mutt, ent kuna tegelikkuses kunstiinimesed mõistusest siiski keelduda ei soovinud, väljendus boheemlikus laaberdamises pigem vastu-meelsus südika ja optimistliku riikliku üldhoiaku suhtes. Teisalt oli aga kultuuri-rahva enamikul suhteliselt palju aega, suhteliselt palju raha ning ka ühise vaenlase tajumisest johtunud ühtekuuluvustunnet. Nõnda oli Muti sõnul tõde vahepeal:

kunstirahva boheemlus oli protest, aga ka tore.²¹⁷

Nagu Mihkel Mutt ei esinda kogu 1970.–1980. aastate intelligentsi, tuleb ka

„Tartu sügist“ vaadelda eelkõige ühe seltskonna eneseväljendusena. Kirjandus-teadlase Kersti Undi sõnul iseloomustas „Tartu sügise“ eluhoiak tõesti mõneti 1970. aastate lõpu üldist tonaalsust, ent teisalt peavad manifesti autorid silmas siiski vaid oma ringkonna hoiakuid. Nii oli 1970. aastate lõpu almanahhikir-janduses dekadentsi kõrval esindatud ka süvenevalt võitlev hoiak.²¹⁸ Näiteks algasid 1979. aasta alguses KGB aktsioonid Tartus lühikest aega välja antud omakirjastusliku ajalehega Poolpäevaleht seotud inimeste vastu.²¹⁹ „Tartu sügi-sega“ võrreldes kardinaalselt vastupidisest ideoloogiast (isamaalisus ja aktiivne nõukogudevastasus, Eesti aja idealiseerimine jms) oli kantud 1980. aastal tekki-nud „Noor-Tartu“ liikumine.

Eeltoodut kokkuvõttes võib nentida, et ühiskonna kollektiivne psüühe, mida haritlaskond eeldatavasti teravdatud kujul esindas, langes kättevõidetud vaba-dustest hoolimata resignatsiooni. Võimalik, et 1960. aastate ponnistus oli rahva ühiskondliku energia varud mõneks ajaks ammendanud. Eriti 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate esimesel poolel tõusis ühiskondlikku psüühet negatiivselt mõju-tanud faktoriks tugevnenud venestamissurve. Igapäevaelus, aga ka kunsti inimeste vaimses atmosfääris tekitas see jõuetusetunnet ning pessimismi, aga samuti irooni list või sarkastilist suhtumist ümbritsevasse.²²⁰ „Eesti kirjanduslugu“ kirjel-dab 1970. aastate Eestit järgmiselt: „Tollane Eesti NSV on maailmas esirinnas raamatutiraažide, alkoholi tarbimise ja enesetappude hulga poolest. /…/ Piiratakse poliitilisi vabadusi, kuigi samas sekkutakse inimeste eraellu vähem kui sõjajärg-setel aastatel. Avalikus keelekasutuses suureneb vahe sõnumi näilise ja tegeliku sisu vahel, see süvendab jätkuvalt nii silmakirjalikkust kui ka all tekstidele orien-teeritud poeetikat. Sellisest keelest loobub aktiviseeruv dissidentlik liikumine, mis ei kujune aga massiliseks. Tavaline on kõrvalejäämine ühiskondlikust elust ja keskendumine isiklikule heaolule, seda soodustab massikultuuri laiem levik,

217 Mihkel Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel ([Tallinn]: Fabian, 2011), 87–89, 141.

218 Unt, Unt, Seilates sadamata, 62–62.

219 Arvo Pesti, „„Poolpäevalehe“ lugu“, Vikerkaar, 11 (1990), 81–87; Unt, Unt, Seilates sada-mata, 68–71.

220 Kangilaski, Kunstielu 1969–1991.

mis käib käsikäes koduste meelelahutusvõimaluste (TV, magnetofonid jne) lisandumisega.“²²¹

Eestlaste valikud nii inimese kui kunstnikuna muutusid 1970. aastatel võrrel-des eelmiste kümnenditega ühelt poolt keerulisemaks, ent teiselt poolt ka vähem traagiliseks. Võrreldes stalinistliku vägivallaga üksikisiku kallal, tajuti nüüd ohus-tatuna pigem eestlaste kultuurilist identiteeti, mis on aga enamusele siiski vähem armas kui isiklik eluraas. Kultuuri ja identiteedi tajutud ohustatus lõi n-ö tellimuse kohaliku kultuuri, sealhulgas kõrgkultuuri kui passiivse vastupanuvormi järele.

Inimeste (sh kunstnike) habitus kohandus brežnevliku ühiskondliku tegelikku-sega, mis oli pigem tülgastav ja nüri kui hirmutav. Kuna iga otsusega ei kaasne-nud enam tingimata hirmu ränkade isikuvastaste repressioonide ees, imbus nii elulistesse kui kunstilistesse mudelitesse mängulisust. Kui väga vaenulikus ja oht-likus keskkonnas on inimene endaga identne, kõige olulisemale keskendunud ja tõsimeelne, siis nüris keskkonnas otsib ta nihestust ja erinevust, hakkab mängima.

On selge, et mängiva ja elu eest võitleva inimese teadvuse struktuurid on täiesti erinevad. Kui 1960. aastaid iseloomustab valikute selgus ja ühemõttelisus, teatav lineaarsus või üheplaanilisus, siis 1970. aastate kultuuriliste valikute mängu väljak avardub uutesse dimensioonidesse. Võib-olla põhiline, mis sõja väljalt mängu-väljale siirdudes loovutatakse, on tõsimeelsus. 1970. aastate inimene peab tõsi-meelsust lihtsameelseks ja igavaks, sageli ei suhtu ta tõsimeelselt ka iseendasse.

Varasemate kümnendite dramaatiliste ja mustvalgete valikute asemel laiub neid 1970. aastate inimese ees palju. Ka eelmistel kümnenditel heroilisena kvoteeritud printsipiaalne dissidentlus võis mängivale inimesele näida dogmaatiline, vana-moeline, nürimeelne, võib-olla pea sama piiratud ja maitselage kui teises äärmu-ses paiknenud kommunistid.

221 Annus et al., Eesti Kirjanduslugu, 536.