Maailmavaatelised seisukohad

Nagu eelmises alapeatükis viidatud, seostab Arrak oma loomingus alates 1970. aastate teisest poolest aset leidnud muutuseid religiooniga tutvumisega samal ajal. Kuna oma religioossusest avalikult kõnelemisele ei vaadatud NSV Liidus hea pilguga, on sellele väitele kaasaegsetest allikatest raske kinnitust leida. Arraku sõnul arenes tema huvi religiooni järkjärguliselt ja küllalt hilja, veel 1970. aastatel sattus ta kirikusse harva. Süvenev tutvumine religiooni vaimse poolega leidis aset 1976. aasta paiku. „Olin juba neljakümnene, kui Piibli esimest korda läbi lugesin. See oligi aeg, kui pöördusin religiooni poole ja otsisin vastust küsimusele, kes või mis on Jumal. Kui algul tekkis suhe Jumalaga tundetasandil, siis ajapikku kaasasin tundele mõistuse.“³²⁴ Olgugi jumalasõnaga tuttav, leidis Jüri Arraku kohtumine religiooniga suurel määral aset kunsti pinnal, olles see-tõttu tema loomingus dešifreeritav. Ta on öelnud, et on põhiloomuselt kunstnik – mõtisklev ja filosoofiline, teatud küsimustes kahtlev ja otsiv – ning nõnda on ka enamus religioosseid mõtisklusi Arraku sõnul toimunud ateljees.³²⁵

Mõnel määral võib kunstniku hingelist teekonda jälgida kirjavahetuse põhjal Vaino Vahinguga. Arraku ja Vahingu kirjasõprus oli mehine ja südamlik, kohati pihtimuslik, sageli julgustatakse teineteist töötama, alkoholist hoiduma ja vastu pidama.³²⁶ Valdavalt on kunstniku kirjavahetus Vahinguga siiski sekulaarse ise-loomuga, metafüüsilisi küsimusi tõusetub harva. Rohkem kui Jumalast näib Arrak sel ajal tuge leidvat tööst, sõprusest, rahulikust olemisest Panga-Rehe maakodus.

„Kuradi raske oleks elu, kui töö poleks mulle esimene,“ tõdeb Arrak 1985. aastal.

„Vastasel juhul upuksin ma naiste tisside vahele. Ja ilma nendeta ka ei saa.“³²⁷ Usulised arutlused sellesse diskursusesse pigem ei kuulunud: „Elame, Vaino, ja see ongi võib-olla peamine, sest surm ei lahenda midagi.“³²⁸ Vähesed Arraku kir-jades leiduvad religiooni puudutavad märkused on pigem juhuslikku ja emotsio-naalset laadi. Huvitaval kombel ei paiguta Arrak isegi isegi ilmse kristliku sisuga teoste tegemisest kirjutades neid kirjades Vahingule religioossesse konteksti. Nii tekib kahtlus, kas kunstnik ei arvestanud Vahingu kui arsti ja teadlase eeldatava usuleigusega või siis oli tegemist omalaadse sõpradevahelise peitusemänguga.

Siiski, just maali „Jüri võitlus lohega“ alustamisest teada andes seletab Arrak oma

324 Monika Reedik, „Kunstnik ja looja“, Eesti Kirik, 26.5.2004.

325 Liiv, „Jüri Arrak: Ma usun, et olen mäeni jõudnud“, 9.

326 Arrak sõprusest Vahinguga: „Vahinguga oli imelik sobivus, tema uuris mind ja mina võib-olla teda, saime hirmus hästi läbi, ei tülitsenud, aga minul polnud teda vaja kui psühhiaatrit ega temal mind kui kunstnikku.“

327 Arraku kiri Vahingule, 1.9.1985, EKLA, reg. 2008/86.

328 Arraku kiri Vahingule, 22.8.1986, EKLA, reg. 2008/86.

suhtumist usuküsimustesse: „Kui mul puudub usk, kui mul pole peaaegu kedagi kelle kaela laskuda õnnetuses, kui minult on keegi midagi ära võtnud – kus on siis minu usk? Kirik on allakäinud, seltskond (mõtlen kunstnikke, keda paremini tean) on väikekodanlik ja nõuavad keskpära, keskpära eest makstakse ja tunnen, et ka ise kipun libastuma.“³²⁹ 1986. aastal, oma 50. sünnipäeval kirjutab Arrak Vahingule: „Näiliselt oleme veel tasemel, aga midagi on jäädavat mäda. Hakkan maalima Põrgut – kannatusi ja puhastustuld ja see pole eputamine, see on suur ja õilis teema, samaväärne kui Paradiis!“³³⁰ Üldse tuleb usk kunstnikul jutuks seoses meeleoludega, mida võiks nimetada eksistentsiaalseks ängiks. Neid meeleolusid põhjustasid kõige sagemini alkohol ja suhted naistega. 1987. aastal kirjutab Arrak Vahingule: „Maalin „Kalevipoja võitlust Sarvikuga“ 150x195 cm. Kas müüt või mitte, mis tähtsus sellel on, kõik eluga seotud ja sellest lähtuv. Ainult mõttetuse tundest ei saa ikkagi lahti. Kui metsik kuristik on kõige vahel ja mida loevad siin sõnad või pildid. Elama aga peab ja ka tuleb.“³³¹

Jüri Arrak ei saanud valgustatud ühekorraga, vaid tunne ja arusaamine tekkisid märkamatult ja järkjärgult. Arrak on rõhutanud oma religioossete veendumuste iseseisvust ja vabadust, nimetades ennast koguni egoistiks ja isepäiseks ning öeldes, et ei viitsi kõiki religiooni nõudeid täita.³³² Kummati ei ole see kunstni-kul takistanud ajuti esinemast ristiusu veendunud apologeedina, tulles välja aval-dustega nagu: „Traditsioonilistest suurtest religioonidest leian kristluse eestlasele kõige sobivama olevat“³³³ või „Kristus oli ju vaid tüüpiline ja kõige õigem näide, kuidas Jumal ja inimene saavad kõige ideaalsemalt koos elada.“³³⁴ Konkureeri-vate kristlike konfessioonide hulgast ei suutnud Arrak mõnda aega valikut teha:

„Katoliku oma tundub õigem, sest ta on algne ja tal on palju visuaalsust. Visuaal-sus ju tõmbab. Luther tegi usu leigeks, lähedasemaks inimeste maailmale, aga minu jaoks inimeste riik ja jumalariik on ikka tohutult erinevad. Katoliiklus on emotsio naalsem ning mõjub rohkem hingele. Kuid ma olen kasvanud siin luter-likus tradit sioonis ja harjunud käima Kaarli kirikus, kus olen ristitud.“³³⁵ Kui kunstnik 1990. aastatel lõpuks ametlikult kirikuga liitus, astuski ta Tallinna Kaarli luterliku koguduse liikmeks.³³⁶

Kriitilise vaimuna on Arrak olnud kõhklev ka omaenda usklikkuse hinda-misel: „Ma ei ole võib-olla nii sügavalt religioosne, nagu näitavad ka minu pildid,

329 Arraku kiri Vahingule, 6.10.1978, EKLA, reg. 2008/86.

330 Arraku kiri Vahingule, 24.10.1986, EKLA, reg. 2008/86.

331 Arraku kiri Vahingule, 26.10, 1987, EKLA, reg. 2008/86.

332 Karlo Funk, „Kunstnik ja pühakud“, Pühapäevaleht, 7.8.1993.

333 Pajupuu, „Maine müstik Jüri Arrak „Oleks hea, kui inimene suudaks kuni surmani elu üle järele mõelda““.

334 Urmas Vahe, „Arrak õppis kunstnikuks kirja teel“, SL Õhtuleht, 18.12.2007.

335 Liivrand, „Oma näoga Kristus“.

336 Liiv, „Jüri Arrak: Ma usun, et olen mäeni jõudnud“, 9.

sest osa pilte on mul inimkonna teest ja otsimistest ja konfliktidest ja suhetest ja kannatustest.“³³⁷ Kui kolleeg Olav Maranit nimetab Arrak tõsiusklikuks, siis enda kohta sõnab, et on „ka usklik, aga mitte niimoodi“. Samuti on kunstnik olnud ettevaatlik oma loomingu ühekülgselt religiooniga sidumise suhtes: „Kunst nikuna on mul mitmeid tahke, võiksin end võrrelda ehk kiviga, mis on igast küljest ise-sugune, oleneb vaid sellest, millise nurga alt vaadata. Üks minu tahkudest on krist-lik. Ja ma ise loodan ja soovin, et mida vanemaks ma saan, seda enam selle tahu osatähtsus suureneb.“³³⁸ Teisalt puudub usulise sisuga maalide ja muu loomingu vahel kunstniku enda jaoks terav eristus: „Kui ma religioosse teemaga maale loon, ega see tunne eriliselt muutu igapäevase tundega võrreldes. Oma tunde- ja mõttetasemel on mul igavikuliste asjadega pidevalt kontakt.“³³⁹

Nagu Maranil, koorub ka Arraku mõtteavalduste tagant välja omapärane anti-humanistlik või vastuvalgustuslik platvorm. Inimene ise ei saa tema sõnul luua kõrgemat õpetust, vaid elamise ja moraali reeglid peavad pärinema kõrgemalt.

Inimese poolt kehtestatavad reeglid on üksnes funktsionaalsed ja arbitraarsed.³⁴⁰

„Puhtinimkeskne maailm tundub naiivne, sarnane loomariigiga – pole nagu erinevust, miks meile see mõistus anti. Karjastruktuuris kehtivad samasugused reeglid kui näiteks meie parlamendis. Kari püsib koos reeglitel. Inimmõistus on ainu kesena võimeline suhtlema igaveste väärtustega.“³⁴¹ Nagu mõnes teiseski küsimuses on Arrak oma vaateid hiljem pehmendanud. Käesoleva töö jaoks oma seisukohti tutvustades kõneles ta järgmist: „Me peame kõiki külgi austama.

Sümbool sel tasandil tähistab seda ristipuu horisontaal ja vertikaal. Horisontaal-puu on kõik inimestevahelised suhted, töö, tapmised, erootika ja reetmised; verti-kaalpuu on inimese suhe vaimsuse või Jumala või Mõtleva Algenergiaga. Meie asume selle risti keskkohas, meil on kõik komponendid olemas, absoluutselt igas inimeses, nii vertikaal- kui horisontaalkomponendid. On proportsiooni küsimus, kui palju on mõrtsukat ja kui palju pühakut, sest kord on mõttemaailm selline ja kord teistsugune, ükskord eluseigad viivad meid ühele poole ja teine kord teisele poole. Seda risti keskpaigas olemist peab jälgima, nautima ja proovima sellest aru saada – mis asi see elu on, mis supp see on, kus me ujume, mis üldse inim konnaga toimub, sest keegi meist pole maailma naba. Niivõrd kummaline seltskond on siin maamunal, see on fantastiline, uskumatu, huvitav ja järjest suureneb soov vaadelda ning ka kujutada inimkonna teeloleku probleeme.“

337 Liiv, „Jüri Arrak: Ma usun, et olen mäeni jõudnud“, 9.

338 Marika Oja, „Altarimaal – uks Jumala juurde“, Kodumaa, 19.12.1990.

339 Sirje Semm, „Inimeseks olemise juurde kuulub religioossus“, Eesti Kirik, 31.3.1999.

340 Kadri Kõusaar, „Kunstnik Jüri Arrak uurib Panga-Rehel vaimu“, Pärnu Postimees, 25.7.1999.

341 Kaire Nurk, „Kuidas jõuda lunastuseni“, Postimees, 9.10.1995.

Kunstnikuna Eesti NSV-s. Näib, et kunstniku suhtumine nõukogude võimu püsis vaoshoitult kriitiline. Arrak: „Ma arvan, et olin kunstiga protestija: ma ei teinud koostööd, aga alalhoiuinstinkt ei lasknud teha ka enamat kui see, mis ma kunstnikuna tegin.“³⁴² Kui välja arvata vähem või rohkem varjatult ametliku ideo-loogiaga vastuolus olevad või poliitilise alltähendusega teosed, piirdus kunstniku opositsioonilisus seltskondliku ringiga: „Kiruda sai küll ja unistada Pariisist ja Vahemerest. Siin on psühholoogiline moment, et inimene kohandub. Kui 1979.

aastal algas sõda Afganistanis, siis see oli kohutav katastroof nendele meestele, kes sõtta pidid minema. Aga kui sa sellises supis elad ja midagi juhtub, siis sa võtad seda nii, et peabki juhtuma, kui juba selline sitt olukord on. Kui sa juba kord metsas oled, siis sa ka puujuure otsa komistad.“ Arraku sõnul elas ta fatalistliku teadmisega, et nõukogude režiim kestab kogu tema elu.³⁴³

Erinevalt mõnest põlvkonnakaaslasest (Lapin, Meel) tõrgub Arrak omaks võtmast võõrvõimu vastu võidelnud, selle all raskesti kannatanud või seda kange-laslikult trotsinud märtri loorbereid: „Vene ordeneid pole ma saanud, jumal täna-tud, aga kui oleksin saanud, oleksin ilmselt vastu võtnud. Tänu mu loomingule ametlik suund mind ei hinnanud. Lõpuks anti mulle „teeneline kunstnik“, noh, mis teha… Mis see mulle viga on teinud?“ Üldiselt sai Arrak oma sõnul teha enam-vähem seda, mida ta tahtis, piiras vaid esinemisvõimaluste geograafiline piiratus. Nõukogude ajal kunstis kehtinud tsensuuri mõjude suhtes kunstile jääb ta skeptiliseks: „Need, kes räägivad, et pidid tegema Leninit-Stalinit… see on spekulatsioon. Nad tegid seda raha ja kuulsuse pärast, mitte selle pärast, et muidu poleks töötada saanud. Keegi ei sundinud.“³⁴⁴

Arraku kirjadest Vaino Vahingule leiab poliitilise režiimi aadressil üksikuid sapiseid märkuseid. 1981. aasta talvel annab kunstnik teada, et Gunnar Nirgi poolt USA-st saadetud kahest kunstiajakirjast teine on tolli poolt konfiskeeritud:

„Ehk oli palju alasti naisi sees, ja meil ju vist on keelatud suguühet vaadata. Ikka nagu vanal heal ajal – pimedas toas, öömütsi ja pidžaamaga. Kuradi võltsmoraal, halastamatu valetamine ja varastamine kõikidel tasanditel.“³⁴⁵ Kultuuripoliitika võltsmoralism on etteheidete objektiks ka 1984. aasta sügisest pärinevas kirjas, mis puudutab Ingo Normeti lavastatud „Tuuleiilide“ esietendust: „Sellest oleks võinud supererootika teha ja ka ilma ühegi erootilise vihjeta, rangete kostüümi-dega absurdinäidendi. Praegu on keskeltläbi. Ega meil teisiti saagi, ja seda mitte ainult teatris. Piltidega on asi sama. Raamatutega vist ka, aga seda tead sina. Olen

342 Epner (toim), Jüri Arrak. Maalid, 26.

343 Pall, „Taksojuhist kunstnikuks“.

344 Jüri Arrak, „Poliitika meenutab mulle pori sees jooksmist“, Postimees, 8.10.1994.

345 Arraku kiri Vahingule, 20.2.1981, EKLA, reg. 2008/86.

kindel, et tegijad ebateadlikult arvestavad olukorda. Minu arust on see elusolen-dile kohustuslik, et ellu jääda.“³⁴⁶

Tagantjärgi jääb Arrak tagasihoidlikuks ka küsimuses oma loomingu võimaliku poliitilise vastalisuse suhtes. Ühelt poolt kunstnik möönab, et tema tööd sisaldasid võimukriitilisi alltekste: „ENSV-s oli ametlik sotsiaalsuse nõue ülepoliti seeritud ja ühekülgne, nagu kõigis totalitaarsetes süsteemides. Oma loomingu näitel ma ei nõustu seisukohaga, et nõukogude perioodil tegelesime ainult esteeti liste probleemidega.“³⁴⁷ Ent teiselt poolt ei taha Arrak tingimata omaks võtta potent-siaalselt meelitavat tõlgendust oma maalidest kui antisovetlikust kriitikast. „Ma ei usu, et mul säärased põhjused olid. Märkinimesed on lihtsalt standardinimesed ja nende abil ma kujutasin erinevaid olukordi ja konflikte inimeste vahel.“³⁴⁸

Hoolimata kunstniku kriitilisest suhtumisest, kohati võimukriitilisest või nõu-kogulike ideaalidega vastuolus olevast loomingust ning ohjeldamatust isiklikust elust saame hiljemalt alates 1970. aastate teisest poolest rääkida Arrakust kui kohaliku kunstielu kontekstis etableerunud kunstnikust ning rahva poolt armas-tatud meistrist, kelle loomingule ja selle eksponeerimisele üldiselt tõkkeid ei sea-tud. Nii Kultuuriministeerium kui Kunstnike Liit ostsid Arraku töid regulaarselt, näitused toimusid vabariigi esindussalongides ning mõnel määral ka välismaal, ajakirjandus kajastas kunstniku tegemisi sageli. Kõrgemad ametlikud tunnus-tused pälvis kunstnik siiski alles nõukogude aja lõpuaastatel (Eesti NSV teeneline kunstnik 1988, Kristjan Raua preemia 1990).

2.4.2. Seisukohad kunstiküsimustes: moodsa kunsti kriitika