Eestlased kodumaal
Suurem osa nii kalendritähtpäevadest kui ka inimest eluteel saat
vatest siirderiitustest olid Eesti Wabariigi päevil seotud kas kirik
like või rahvakultuuriliste traditsioonidega. Neile lisandusid riikli
kud tähtpäevad nagu vabariigi aastapäev ja Võidupüha. 1939. aas
taks olid rahvusidentiteet! kandvad traditsioonid ja rituaalid eestlaste teadvuses kindlalt juurdunud. 1940. a. juunipöörde, eriti 1944. aasta taasannektsiooni järel püüti eestlaste arusaamu nii aastaringiga seotud pühadest kui ka inimese eluteed saatvatest rituaalidest täielikult ümber kujundada.
Igasugune kiriklik tegevus oli ebasoosingus, seega ka eestlaste suurim kalendaarne püha —jõulud. Ametlikult see püha keelustati ja asendati nääridega (nimetus rahvatraditsioonist!). Paljud respon
dendid jutustasid, kuidas nad tegelikkuses jõule edasi pidasid, isegi Siberi vangilaagreis ja asumisel. Kõige armsama püha keelustami
sega tootis nõukogude võim esimese laiaulatusliku kodanikuallu
matuse ilmingu. Paksude kardinate taga ja võõraste pilkude eest varjatuna jätkasid kodueestlased jõulude tähistamist ning sellest sai omamoodi vandeseltslaslik tegevus. Probleeme tekkis eelkõige neil inimestel, kes töötasid kõrgematel ametikohtadel ja kellel võis kodusest jõulupidamisest või jõuluõhtul kirikus käimisest tekkida tõsiseid komplikatsioone. 1950. aastal sündinud helilooja jutustas loo, kuidas tal väikese poisina oli tohutult raske mõista, miks jõu
lud nende kodus mingite tähtsate onude külaskäigu järel näärideks muutusid ning tal keelati jõulude mainimine. Keskealine kirjanik
2A
rääkis, kuidas nende peres punastega kaasa läinud ja seejärel sakslaste hukatud vanaisa eest sovettidelt saadava toetuse eest jõululauda kaeti.
Teiseks eestlaste jaoks oluliseks kalendaarseks pühaks oli olnud 24. veebruar — Eesti Wabariigi aastapäev, mis uute võimude poolt otsemaid keelustati. Üks respondentidest kirjeldas, kuidas 1946. aas
tal nende kooli direktor kogu kooli vabariigi aastapäeval aulasse rivistas ja sõnatult, üksnes muusika saatel selle päeva tähendus
rikkust kohalolijatele meenutas. Koputajat selles koolis õnneks ei leidunud, direktori julgustükk aga seisis koolipoistel kaua meeles.
Rahvale pakkus pilkamismõnu asjaolu, et päev varasemale ehk 23. veebruarile sattus Nõukogude armee aastapäev, mis nagu mar
keeris ja meenutas ka kadunud vabariigi olemasolu.
Riigikorra muutus tõi kaasa kalendaarse aastatsükli kulgemise korraga kahes ringis — avalikus ja privaatses. Aasta suurimateks ametlikeks pühadeks kujunesid mai- ja oktoobripühad, mille puhul saadi mitu vaba päeva ja poodidesse ilmusid müügile defitsiitsed toidu- ja tööstuskaubad. Kahe suure töörahva püha vahele mahtus hulgaliselt ametipäevi, nagu nõukogude kalurite, metallurgide, transpordi- või kaubandustöötajate jne. päevad. Enamjaolt suhtuti neisse humoorikalt, kuigi ametiühingute toetusel võis ametipäevigi rikkalike söömaaegade või väljasõitudega tähistada. Pikapeale harjuti taolise ametliku/eraviisilise kalendriaasta kaksikkulgemi-sega, eriti meeldisid rahvale pikad maipühad, mida sai kasutada edukalt aiamaal kevadtööde tegemiseks.
Siirderiitused olid sovetieelsel perioodil olnud tihedalt seotud kirikuga, mistõttu viimase positsiooni muutus ühiskonnas külvas nii hirmu- kui ka kindlusetusetunnet. Kiriklikud riitused asendati osaliselt küll ilmalikega, kuid 1940.-1950. aastail oli neisse suhtu
mine kahetine. Karistushirmus peljati avalikku ristimist ja laula
tust, ometi mindi perekonnaseisuametis sooritatud formaalsuste järel tihtipeale salamisi kirikuõpetaja juurde käärkambrisse ja lasti lapsuke siiski ristida või noorpaar ka jumala palge ees paari panna.
Eestlaste hulgas ei levinud niisugused nõukogulikud rituaalid nagu uutele ilmakodanikele viisnurkadega kaunistatud märkide kinki
mine või pulmaliste poolt "igavese tule" külastamine. Kiriklikesse matustese suhtus uus kord leebemalt, liiatigi tekkisid varsti ka
ilmalikud matusekõnelejad ja -muusikud, kelle rituaalne väljendus-oskus oli kiriku omaga küllaltki sarnane.
Pulmade kõrval oli varasemate aegade üks kaunemaid siirde-riitusi leeritamine. Nii repressioonide hirmus kui ka uute ideoloo
giliste suuniste tingimustes hakkas leerilaste arv kiiresti kahanema.
Tahe täiskasvanuea saabumist pidulikult tähistada aga jäi ning appi tuli võtta uustekkelised kombetalitused. Ametnikud püüdsid üht
teist teha passisaamise või esmakordse valimistele tuleku puhul, kuid siin erilisi nõukogulikke traditsioone välja ei kujunenudki.
Eesti omapäraks sai komsomoli tippjuhtide poolt leeri asenda
miseks välja mõeldud noorte suvepäevad, mida organiseeriti 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel, siis suri see uudistraditsioon välja. Noorte suvepäevad olid küllaltki pompoossed, meenutades oma struktuurilt siiski ka leeri. Selle rituaali oluliseks osaks oli talvel korraldatud mitmesugused koolituskursused (kokandus, kirjandus, käitumisõpetus jne), mille eduka lõpetamise korral omandati õigus osa võtta umbes nädalasest suvisest telklaagrist.
Sellise metsalaagri korraldamises kajastusid ka omaaegse skautiiku liikumise järelmõjud, uudsed oli vestlusringid muusikute, kirjanike jt kultuuri inimestega, tantsuõhtud ja "naelaks" kohtumised vanade kommunistidega. Rahvasuu andis suvepäevadele pilkenime — võsaleer.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et kalendriliste ja inimese elukulgu märgistavate rituaalide muutused olid märkimisväärselt suured. Et vastavate rituaalide lubamine või keelustamine oli muutunud vahetuks ideoloogilise töö objektiks, siis ei saa kõnelda kodu
eestlaste vabatahtlikust kohanemisest uue võimu poolt sisse seatud kombetalitustega. Pigem valitses tendents, et omaja traditsioonilist püüti toimetada nii, et võimude silm seda riivama ei ulatuks.
Ametlikud tseremooniad aga tehti silmapilgutamata kaasa, sest keegi ei soovinud endale ilmaasjata tülinat kaela tõmmata. Tõen
diks, et põhjalikku integratsiooni selles valdkonnas siiski ei toimu
nud, on paljude sõjaaeelsete traditsioonide kiire taastamine pärast 1991. aastat. Teatavad muutused eesti inimeste teadvuses pika okupatsiooniperioodi vältel siiski toimusid, eelkõige suudeti unus
tada paljud rahvakalendrilised kombetalitused.
Eestlased Rootsis
Rootsimaale jõudnuil säilis nii kalendaarsete pühade kui ka siirde-riituste struktuur põhimõtteliste muutusteta. Tegemist oli sama luterliku kongregatsiooni alaga ning eestlastel tuli valida, kas säilitada oma kodused nüansid nende täitmisel või võtta aluseks rootslaste harjumused.
Suurima pühana säilisid jõulud, vahe oli eelkõige jõululaua katmise kommetes. Rootslased eelistavad ka jõulude ajal nn. rootsi lauda rikkalike singilõikude ja mitmekesiste soojade suupistetega, eestlased on jäänud kindlaks seapraele hapukapsasega ning veri
vorstidele. Viimaseid tuli tihtipeale ise valmistada, sest kohalik toiduturg niisugust artiklit ei tundnud.
Ajanihe oli ka kevadsuvise tuletegemise traditsioonis. Nimelt teevad rootslased tuld maiööl, mitte jaanipäeval. Viimast võetakse rohkem piknikuna, kus tuleb süüa eelkõige kodumaiseid toite, seehulgas ka esimesi varaseid Lõuna-Rootsis valminud maasikaid.
Jaanipäevast tuletegemist metsas ei peeta tulekahjuhirmu pärast soovitavaks. Tundub, et Rootsi eestlased on jaanipäeva tähista
miseks valinud vahepealse variandi: õlu ja pidu on, aga tule
tegemise keelust ka suurt üle ei astuta.
Küllaltki ruttu juurdus eestlaste seas rootslastele omane lucia-päeva tähistamine detsembri alguses. Et lucialucia-päeva sümbol — küünlakrooni peas kandev tütarlaps — on emotsionaalne ja meele
olukas, siis tekkisid ka eesti koolides ja noorteseltsides peagi omad Luciad. Seevastu taandus vastlapäeva tähistamine põhiliselt vahu-koorekuklite söömisele, mida on Rootsi pagaripoodides ohtralt saada. Kerged muutused tekkisid ka lihavõtteatribuutikas: värvitud munade vahele hakati asetama värvilisi sulgi ja keraamilisi kuke-kesi, eriti hakati pidama lugu pasha söömisest.
Läbi kogu okupatsiooniaja tähistati Välis-Eesti ringkondades erilise pidulikkusega 24. veebruari. See oli ainus tõeliselt eestilik tähtpäev, mille järjekestev ritualiseerimine andis tunnistust eest
laste elujõu kestmisest eksiilis.
Siirderiitustes (ristsed, leer, laulatus, matus jt) mingeid põhja
panevaid muutusi esimestel pagulaskümnenditel ei toimunud.
Eestlastele oli uudiseks, et ka gümnaasiumi lõpetamine oli kiriklik ning lõpetanud said õiguse kanda tekleid, mis pidulikel sündmustel neid teistest kohalolijatest eristas. Tänapäeval on see traditsioon taandunud. Muutunud on ka matusekombed (muldasängitamise asemel domineerib tuhastamine, tseremoonia on tagasihoidlik ja lühike ning sellele ei järgne rikkalikku peielauda, mälestushiied on asendamas surnuaedu jne), millega rootsieestlased on valdavalt kaasa läinud. Pigem tekitavad neis nüüd kohmetust meie pisarate
rohked ja pikkade leinatalitustega matused, samuti vanemaealiste naiste tihe surnuaedades käimise komme.
Järelduseks nentigem, et inimese eluteed ja kalendaarset tsükli
lisust korrastavate ning kultuuriliselt aktsepteeritud traditsioonide ja rituaalidega ei olnud Rootsi põgenenud eestlastel vaja oluliselt kohaneda. Luterliku kultuuriruumi ühtsuse tõttu oli tegu vaid teise
järguliste mugandustega. Hilisemates kümnendites toimunud teise-nemistega on suudetud rootslastega võrdselt sammu pidada.