Heidame põgusa pilgu veel ühele raamatute nimekirja liigile, milleks on indices prohibitorum librorum — keelatud raamatute loetelud. Kas ka selline raamatunimekirj, mis võrreldes eeltoo
dutega on koostatud hoopis teistel alustel, kannab teavet, mis viitab Rotterdami Erasmuse loomingu mitmekülgsusele, humanisti kirju
tiste vaimsele haardele, mis tõstis ta oma aja üheks trükitumaks autoriks? Kas Rooma kirikuvõimude poolt keelatuks tunnistatud teoste loetelu annab alust väita, et Erasmuse mitmekülgne retsept
sioon on 16. sajandi teiseks pooleks jõudnud ajavoolu lihtsustunud sängi kaudu või taandunud mõne üksiku loominguvaldkonna ning teose mäletamise tasandile?
Formaalselt väljendasid nad katoliku kiriku vaimsel autoriteedil rajanevat ametlikku seisukohta, sisuliselt olid koostatud kollek
tiivse otsustuse tulemusena. Individuaalsed eriarvamused olid seega loomulikuks pinnaseks ebajärjekindlusele, mis ilmneb raa
matute indeksisse lisamisel või väljajätmisel. Erasmuse loomingule osaks saanud vastukäivate arvamuste rägastik konfessioonide võit
luste ülesköetud vaimses õhustikus on keskkonnaks, millest võrsub ka tema teoste ümber toimuv mõningane segadus.17 Aastatel 1559-1596 koostatud keelatud raamatute nimekirjades (Reusch 1886:
183, 259, 474-475, 547) Erasmuse loomingu suhtes toimuv kõiku
mine katoliiklikule lugejaskonnale rangelt mittetundmisele määra
17 Individuaalsed hinnangud, erisugused rõhuasetused Erasmuse teoste tõlgendamisel võitlesid oma võitlusi katoliku kiriku sees juba autori eluajal. Vt lähemalt Rummel 1989.
tud staatuse ja autori vaimutööga mõõdukat tutvumist lubava seisu
koha vahel peegeldab autori teoste vastuvõtu komplitseeritust kõnesolevatel aastakümnetel. Hukkamõistva nimekirja koostajad ei suutnud jääda kindlaks Paulus IV 1559. a Index'i rangelt ja täie
likult eitavale seisukohale, mille kohaselt Erasmus oli enim hukka-mõistetud autorite — Auctores, quorum libri et scripta omnia
prohibentur [...] — hulgas (Reusch 1886: 183).18 Ühest küljest kaldusid katoliiklikud "kahjulike" raamatute loetelu kokkupanijad Erasmust nägema autorina, "kes munes muna, mille Luther välja haudus". Lähtudes sellest, reformatsiooni esimestel aastatel levinud Erasmuse reputatsioonist, püüdsid 16. sajandi keskpaigast alates jõulisele vastupealetungile asunud katoliiklased terava sulega humanisti loomingu mõju intellektuaalsest ühiskonnast välja juuri
da. Kuid teisest küljest ei saanud kahjulikuks tembeldavate teoste üle otsustajad eirata asjaolu, et Erasmuse eruditsiooni ja tema teoste positiivset tähendust aktsepteerisid ka Roomale ustavaks jäänud õpetlased.
Konkreetsest raamatuomandist teadmist säilitavate dokumen
tide ja eri institutsioonide poolt hukkamõistetud teoste kohta raamatuinimesi teavitavate index'ite koostamispõhimõtetest johtu
vad erinevused muudavad ka nende allikate tõlgendusvõimalusi.
Index' isse kantud teose loetavuse kohta ei anna selle teose kee
latuks tunnistamine veel selget tunnistust.19 Kuid mitut index'it kui ühtse (Erasmuse retseptsiooni) protsessi ajaliselt erinevaid ilmin
guid käsitades näitavad need Madalmaade humanisti kirjutatud pärandi retseptsiooni suhtes rohkem kui pelgalt kirjasõnas väljen
datud eitust. Just aastakümneid ärksatena püsivatel vastuolulistel hinnangutel, mis valitsesid tema loomingu tundjate hulgas, rajaneb
Mõni aasta hiljem (1564) pääseb maksvusele erandit salliv sõnastus
"Adagia" teatud väljaannete suhtes: "Auctores primae classis. [...] Adagia xero ex editione, quam molitur Paulus Manutius, permittentur, [...]"
(Reusch 1886: 259).
19 Vastupidi raamatuomandi nimekirjas olevale raamatule, mille kohta võib piisava kindlusega väita, et teos on lugejale või lugejatele tuttav;
seda enam tuntud, mida sagedamini ta varaloendites ette tuleb.
ka see ebajärjekindlus, mis iseloomustab Erasmuse teoste käekäiku katoliiklaste keelatud raamatute nimekirjades.20
LÕPETUSEKS
Kild killu haaval täieneb meie ettekujutus raamatukultuuri peidetud nurkadest, sest kultuurimälule on omane säilida mitmetahulisena ja paljudes vormides. Kasutades näitena 16. sajandi trükisõna ühe lemmiku, Rotterdami Erasmuse, mahuka loomingu esinemist raamatunimekirjades, nägime, et peegeldus ühe autori intellektuaal
sest vastuvõtust ja kohast kaasaegses kultuurikontekstis on mõneti ähmane, kuid siiski põhijoontes arusaadav. Raamatunimekiri on kultuurimälu ilming, mida saab lugeda ka sajandeid hiljem.
Raamatunimekirjade koostamispraktikast sõltub nende tõlgendus-ulatus — kasutades kolmesugusel koostamispraktikal rajanevaid raamatunimekirju, mis pärinevad teineteisele kaugetest kultuuri-regioonidest, nägime, et nende teabeväärtus raamatute retseptsiooni lahkamisel varieerub suuresti, kuid võimaldab siiski markeerida ajastu vaimset õhustikku. Millisena avaldub neis allikates Rotter
dami Erasmuse loomingu retseptsioon? Temaatiliselt organiseeritud haridusasutuste raamatukogude, isiklike raamatuomandite ja kee
latud raamatute kohta koostatud nimekirjades ilmneva Erasmiana analüüs kinnitab teistel kultuuriloo allikatel rajanevat pilti Erasmuse loomingu vastuolulise retseptsiooni kohta. Isiklikku raamatuomandit kirjeldavad nimekirjad, mis on valdavalt temaatiliselt korraldamata ning seetõttu kitsama tõlgendusulatusega, toetavad teatud piirides samuti juba väljakujunenud arvamusi Rotterdami Erasmuse loo
mingu vastuvõtust vaadeldaval ajavahemikul. Ka keelatud raamatute nimekirjad oma ebajärjekindluses kinnitavad, kui mitmetahulised ning mõneti vastuolulised olid kaasaegsete hinnangud "humanistide printsi" loomingulise pärandi kohta. Sotsiaalse kommunikatsiooni vahendid on ka kultuurimälu kandjad.
Raamatunimekirjad 16. ja 17. sajandist toimisid kaasajas kui kommunikatsioonivahendid, mida täna saab kasutada kui raamatu
20 Vt lähemalt Reusch 1883: 347-355.
ajaloo allikat varauusaegse kultuurimälu valgustamiseks. Antud näidete varal võib väita, et raamatunimekirjade kui sotsiaalse kom
munikatsiooni vahendite kasutamine varauuaegse vaimse õhustiku iseloomustamiseks on sõltuvalt nimekirjade koostamispraktika eri
pärast varieeruv ning detailse uurimise jaoks vähesobiv, kuid üldisi tendentse toob siiski piisava selgusega esile.
KIRJANDUS
Battaillon, M. 1991. Érasme et l'Espagne. Vol 1-3. Geneve (1. trükk 1937).
Darnton, R. 1991. History of Reading. — Burke, P. (ed). New Perspec
tives in Historical Writing. London, 140-167.
Den Boeft, J. 1988. "Illic Aureum Quoddam Ire Flumen". Erasmus' en
thusiasm for the Patres. — Sperna Weiland, J., Frijhoff, W. Th. M.
(ed). Erasmus of Rotterdam: the Man and the Scholar. Leiden, 172-181.
Farkas, G., Monok, I., Pozsâr, A., Varga, A. 1990. Magyarorszâgi Jez-suita Könyvtarak 1711-ig. I. Kassa, Poszony, Sârospatak, Turoc, Ungvär. // Jesuitenbibliotheken in Ungarn bis zum Jahre 1711. Bd. 1.
Kaschau, Pressburg, Sârospatak, Turöc, Ungvâr. Szeged.
Fekete, С., Kulcsâr, G., Monok, I., Varga, A. 1988. Partiumi Könyv-hâzak, 1623-1730. (Sârospatak, Debrecen, Szatmâr, Nagybânya, Zilah). // Bibliotheken in den Partium Regni Hungariae 1623-1730.
Budapest, Szeged.
Flitner, A. 1952. Erasmus im Urteil Seiner Welt. Das Literarische Erasmus-Bild von Beatus Rhenanus bis zu Jean Le Clerc. Tübingen.
Haegen, F., van der. 1893. Bibliotheca Erasmiana. Répertoire des oeuvres d'Érasme. Gand.
Jardine, L. 1993. Erasmus. Man of Letters: The Construction of Charisma in Print. Princeton.
Mansfield, В. 1979. Phoenix of his age: interpretations of Erasmus c. 1550-1750. Toronto.
Mann Phillips, M. 1980. Erasmus on his time: a shortened version of the
"Adages " of Erasmus. Cambridge.
Orula, K. 1997. Erasmiana in Sopron. A Comparative Study of the Seventeenth Century Booklists. M.A. theses. Central European University. Budapest (käsikiri).
Reusch, Fr. H. 1883. Der Index der Verbotenen Bücher. Ein Beitrag zur Kirchen- und Literaturgeschichte. Bd I. Bonn.
Reusch, Fr. H. 1886. Die Indices Librorum prohibitorum des sechzehnten Jahrhundert. Tübingen.
Rummel, E. 1989. Erasmus and his catholic critics, 1515-22, 1523-1536.
vol 1-2. Nieuwkoop.