Seega on kollektiivse mälu mõiste eluloouurimises ikka veel prob
lemaatiline. Võiks öelda, et Maurice Halbwachsi mõtteid on
eluloouurijad vähe edasi arendanud. Ühena vähestest eranditest võib välja tuua saksa sotsiaalteadlase Peter Alheiti sotsiaalse mälu mudeli, mis lähtub biograafilise teadmise ning kollektiivsete teadvusstruktuuride seostest. Teoreetiliselt toetub Peter Alheit hermeneutilisele sotsioloogiale (verstehende Soziologie), eriti selle marksistlikule traditsioonile (nt Pierre Bourdieu).
Peter Alheiti sotsiaalse mälu mudel kehtib "lääne tüüpi ühis
konna puhul (Alheit 1989: 139). Sotsiaalne mälu on vahetult seo
tud biograafiliste teadmisvormidega ning muutub pidevalt inimese tegevuse läbi.
Peter Alheit esitab sotsiaalse mälu mudelina (joonis 1), millel on kaks vastanduvat dimensiooni: kogemuslähedane ehk sündmus-ja teeevusvahetu sfäär ning normatiivsete orientatsioonide ehk ideoloogiline sfäär. Nendele kahele poolusele vastavalt jaguneb sotsiaalne mälu mäletamis/meenutamisskeemiks (Erinnerungs
schemata) ja interpretatsiooniskeemiks (.Deutungsschemata).
(Dominantsete) normatiivsete
Organiseeritud mterpretatsioonisüsteemid (mnss'.meed.j. erakonnad^ ühingudjmtj^
Insritutsionaliseeritud , (õigus, teadused, religioonid ftunshd].
Argitasandi interpretatsioonipraktika (klassi, souiadse kihi/soo. kultuurimiljöö, / elulaadi väärtusorientatsioonid)
L
Mi kindlad traditsioonid
-(esteetilised stilisetrmgmi icmrid universaalse tõenduse lisandumine^
Ml kujunevad traditsioonid (eemaldumine sündmusest, elulise tähenduse lisandumine) Spontaansed biograafilised narratirvid
(tegevuse ja sündmuse (toimumise) järgi orienteeritud)
Joonis 1. Sotsiaalse mälu mudel.
Mäletamisskeemi moodustavad individuaalsed ja kollektiivsed teadmisvormid, mis tekivad sündmus- ja kogemustasandi ümber.
Kõige alumisel tasandil on spontaansed eluloolised jutustused, mille ajaline dünaamika on organiseeritud tegevuste ja sündmuste järgi. See tasand on autobiograafilise mälu seisukohast erilise täht
susega. Mäletamisskemaatiliselt on üles ehitatud ka need lood, mis juba hakkavad kujunema traditsiooniks {beginnende Traditions bildung) — lood, mis ei ole enam nii vahetult sündmuslähedased ning millele lisandub nn eluline interpretatsioon (lebensweltliches Deutungswissen). Ka juba kindlad traditsioonid (esteetilised stili
seeringud, žanrid jmt) kuuluvad mäletamisskeemi. Neid mäle
tamisskeemi tasandeid ühendab strateegiline teadmine ehk indiviidi võime personaalseid mälestusi/lugusid kollektiivselt siduda — oskus, mida Alheit peab Jürgen Habermas! eeskujul ühtlasi indi
viidi sotsiaalse identiteedi eelduseks.
Interpretatsiooniskeemi seevastu moodustavad iseseisvad, sünd
musest sõltumatud sotsiaalse tegelikkuse töötlemise vormid. See
juures on interpretatsiooniskeemi madalaim tasand, argitasandi interpretatsioonipraktika (alltagsweltliche Deutungspraxis) võrdle
misi lähedal indiviidi konkreetsetele tegevusorientatsioonidele.
Tegemist on nn argiteooriatega, klassi-ja kihispetsiifiliste orientat
sioonidega, subkultuuri- või miljööspetsiifiliste interpretatsiooni-mustritega, millel on oma avalik-õiguslik või industriaalne (massi
meedia) ning erakondlik (parteid, ametühingud, muud ühendused) mõju. Ka institutsionaliseeritud interpretatsioonisüsteemid, nagu õigus- ja haridussüsteemid, teadus ja religioon, ka näiteks kunstid kuuluvad sotsiaalse mälu interpretatsiooniskeemi.
Loomulikult on niisuguse mudeli puhul tegemist ideaalkonst-ruktsiooniga. Mudeli kihid võivad olla augulised, paksemad või õhemad, kuid kindlasti avaldavad nad kõik mõju autobiograa
filisele mälule ning kujundavad eluloolise kogemuse kujunemise protsessi.
Mudeli muudabki keerukamaks mäletamis- ja interpretatsiooni
skeemi vaheline pinge, millele Peter Alheit omistab erilise täht
suse. Pinge kahe skeemi vahel moodustub mõiste teadmishaabitus ümber. Mõiste teadmishaabitus (Wissenshabitus) toob Alheit sisse, toetudes Pierre Bourdieule (1984). Tunnistades küll mõiste sellise
kasutamise probleemsust, kuivõrd Bourdieul tähistab haabitus hoopis komplekssemat seostesiisteemi (vt ka Fröhlich 1994), on see siiski mõttekas, viitamaks, et sotsiaalsel seisundil/positsioonil on praktikavormidele määrav mõju. Teadmishaabitus Alheiti mudelis tähendab seda, et teatud sündmused, mille pinnalt võiks mingi kogemus ja teadmine tekkida, on objektiivselt klassifit
seeritavate elutingimuste tõttu välistatud. Nii Pierre Bourdieu sotsiaalse ruumi trajektooride idee taustal, mille järgi indiviidi elu kulgeb juba ette struktureeritud sotsiaalses ruumis (Bourdieu 1984:
109 jj), kui ka Karl Mannheimi põlvkonnakäsitluse (Mannheim 1928) ja Maurice Halbwachsi "mälu sotsiaalsete tingimustega"
(Halbwachs 1985b) võrreldes tähendab see järgmist: biograafilisel kogemusel on kindlad ajaloolised ja sotsiaalsed tugipunktid auto
biograafilise meenutamise tasandilt kuni sotsiaalse teadmise kõrge
mate vormideni. Nii muutub sotsiaalse mälu mudel tihedamaks — tegemist ei ole ainult kihtide, vaid ka kihtide klassidega.
Sellest perspektiivist vaadatuna on Peter Alheiti järgi tegemist mitmesuguste teadmisprofiilidega, s.t erisuguste sotsiaalsete mälu
dega (joonis 2). Nii on olemas mitmeid sotsiaalseid vastand-/kont-rastteadmisi (Gegenwissen). Meenutagem Maurice Halbwachsi:
indiviidi võime mäletada ja meenutada on põimitud kollektiivse mälu raamidesse (Halbwachs 1985b: 381). Igas ühiskonnas on neid raame hulganisti, kuid siiski mitte suvaliselt palju. Ideaaltüüpiliselt eristab Alheit valitsevat teadmist ja sotsiaalset vastuteadmist. Sama moodi võib olla ka mitu valitsevat ja mitu vastuteadmist olenevalt sellest, mille ja kelle teadmisega on tegemist. Laias laastus erinevad valitsev ja vastuteadmine teineteisest erisuguse läbilöögivõime ning selle poolest, kuidas sotsiaalse mälu kaks poolust neis seostuvad.
Nimelt on valitseval teadmisel lai interpretatsioonikiht ning suhte
liselt väike seos tegevus- ja kogemustasandiga. Sotsiaalsed vastu-teadmised seevastu on sündmus- ja kogemuslähedased, neil võivad olla hästi välja kujunenud narratiivsed kultuurid, arenenud argi
eluliste interpretatsioonide praktika näiteks sotsiaalse temaatika näol, kuid vaevalt on arenenud või puuduvad täielikult organiseeritud või institutsionaliseeritud interpretatsioonisüsteemid.
Erinevad (kontrast s eai
Joonis 2. Konkureerivate ühiskondlike teadmisprofiilide mudel.
Teadmisvormide suhted erinevad süsteemiti. Peter Alheit toob välja totalitaarse süsteemi ja tänapäeva demokraatia erinevuse:
totalitaarses süsteemis on valitsev teadmine ning sotsiaalne vastu-teadmine hermeetiliselt lahutatud (mõelgem kas või nõukogude ajale), demokraatlikus ühiskonnas on nad pigem kontrastsed või konkureerivad teadmised, mis võivad oma kohad vahetada näiteks valimistulemuste läbi.
LÕPETUSEKS
Peter Alheiti sotsiaalse mälu mudel ei ole interdistsiplinaarses eluloouurimises erilist diskussiooni tekitanud. Põhjuseks võivad olla nii keele- kui ka distsipliinipiirid. Eestist võiks ses suhtes saada erand. Igal juhul on Halbwachsi kollektiivse mälu mõiste ja kontseptsioon eluloouurimises endiselt aktuaalne.
KIRJANDUS
Alheit, P. 1989. Erzählform und "soziales Gedächtnis": Beispiel begin
nender Traditionsbildung im autobiographischen Erinnerungs-prozess. — Alheit, P., Hoerning, E. M. (hg). Biographisches Wissen:
Beiträge zu einer Theorie lebensgeschichtlicher Erfahrung. Fank-furt/Main: Campus, 123-147.
Alheit, P. (hg) 1990. Arbeiterleben in den 1950er Jahren. Werkstatt
berichte des Forschungsschwerpunkts "Arbeit und Bildung" Band 11.
Bremen: Universität Bremen.
Assmann, J. 1988. Kollektives Gedächtnis und kulturelle Identität. — Assmann, J., Hölscher, T. (hg) Kultur und Gedächtnis. Frankfurt a.M.:
Suhkamp, 9-19.
Assmann, J. 1992. Das kulturelle Gedächtnis. Schrift, Erinnerung und politische Identität in frühen Hochkulturen. München.
Bourdieu, P. 1984. Distinction. A Social Critique of the Judgement of Taste. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press.
Burke, P. 1991. Geschichte als soziales Gedächtnis. — Assmann, A., Harth, D. (ed). Mnemosyne. Formen und Funktionen der kulturellen Erinnerung. Frankfurt/Main: Fischer, 289-304.
Dorson, R. 1996. The Local Historian and the Folklorist. — Düna way, D.
К., Baum, W. К. (ed). Oral History. An Interdisciplinary Anthology.
London: Sage, 283-291.
Erikson, A. 1988. Lebensgeschichtliche Sammlungen in Skandinavien. — BIOS: Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History 1, 75-93.
Fröhlich, G. 1994. Kapital, Habitus, Feld, Symbol. Grundbegriffe der Kulturtheorie bei Pierre Bourdieu. — Mörth, I., Fröhlich, G. (hg). Das symbolische Kapital der Lebensstile: zur Kultursoziologie der Moderne nach Pierre Bourdieu. Frankfurt/Main, New York: Campus, 31-54.
Gedi, N., El am, Y. 1996. Collective Memory — What Is It? — History and Memory. Studies in Representation of the Past 7/3, 30-50.
Geertz, C. 1993. From the Native's Point of View: On the Nature of Anthropological Understanding. — Local Knowledge. Further Essays in Interpretive Anthropology. London: Fontana Press, 55-72.
Gullestad, M. 1996. Everyday Life Philosophers. Modernity, Morality, and Autobiography in Norway. Oslo, Stockholm, Copenhagen, Boston: Scandinavian University Press.
Halbwachs, M. 1985a. Das kollektive Gedächtnis. Frankfurt a.M.:
Fischer.
Halbwachs, M. 1985b. Das Gedächtnis und seine sozialen Bedingungen.
Frankfurt/Main: Suhrkamp.
Hartewig, K. 1996. Oral History in Germany. — Dunaway, D. K., Baum, W. K. (ed). Oral History. An Interdisciplinary Anthology.
London: Sage, 363-379.
Hutton, P. 1999. Mentalities, Matrix of Memory. — Ollila, A. (ed).
Historical Perspectives on Memory. Studia Historica 61. Helsinki:
Suomen Historiallinen Seura, 69-90.
Korff, G. 1991. Bemerkungen zur öffentlichen Erinnerungskultur. — Bönisch-Brednich, В., Brednich, R. W., Gerndt, H. (hg). Erinnern und Vergessen: Vorträge des 27. Deutschen Volkskundekongresses Göttingen 1989. Göttingen: Schmerse, 163-176.
Lehmann, A. 1983. Erzählstruktur und Lebenslauf. Autobiographische Untersuchungen. Frankfurt, New York: Campus.
Lindner, B. 1991. Biographische Forschung in Ostdeutschland. Ein Rückblick und mehrere Ausblicke. — BIOS: Zeitschrift für Bio
graphieforschung und Oral History 2, 247-260.
Lowenthal, D. 1995. The Past is a Foreign Country. Cambridge:
Cambridge University Press.
Mannheim, K. 1928. Das Problem der Generationen. — Kölner Vierteljahreshefte für Soziologie 7/2, 309-330.
Michel, G. 1985. Biographisches Erzählen — zwischen individuellem Erlebnis und kollektiver Geschichtstradition. Untersuchung typischer Erzählfiguren, ihrer sprachlichen Form und ihrer interaktiven und identitätskonstruierenden Funktion in Geschichten und Lebens
geschichten. Reihe Germanistische Linguistik 62. Tübingen: Max Niemeyer Verlag.
Mintz, S. 1996. The Anthropological Interview and the Life History. — Dunaway, D. K., Baum, W. K. (ed). Oral History. An Interdiscipli
nary Anthology London: Sage, 298-305.
Niedermüller, P. 1988. From the Stories of Life to the Life History:
Historic Context, Social Processes and the Biographical Method. — Hofer, T., Niedermüller, P. (ed). Life History as Cultural Construc
tion/Performance. Proceedings of the Illrd American-Hungarian Folklore Conference held in Budapest, 16-22 August, 1987. Budapest:
The Ethnographic Institute of the Hungarian Academy of Science, 451-473.
Plato, A. von 1991. Oral History als Erfahrungswissenschaft. — BIOS:
Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History 1, 97-120.
Plato, A. von 1990. Einleitung zum Schwerpunkt: Oral History in der Sowjetunion. — BIOS: Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History 1, 1-7.
Platt, K. 1998. Gedächtnis, Erinnerung, Verarbeitung. Spuren trauma
tischer Erfahrung in lebensgeschichtlichen Interviews. — BIOS:
Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History 2, 242-262 Svensson, B. 1995. Lifetimes — Life History and Life Story. Biographies
of Modern Swedish Intellectuals. — Ethnologia Scandinavica 25, 25-42.
Thorsen, L. E. 1996. The Electric Fridge and Other Recollections. On Things as Memory Objects. — Knowledge and Society 10, 69-86.
Timm, E. 1997. Reaktionen auf die Reutlinger Geiselerschiessung 1945.
Eine Studie zum kollektiven Gedächtnis. Tübingen: Tübinger Vereinigung für Volkskunde E.V.
Todorov, T. 1996. The Abuses of Memory. — Common Knowledge 5/1, 6-26.
Vosahlikovâ, P. 1993. Biographische Quellen in tschechischen Archi
ven. — BIOS: Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History 2, 259-266.