Eestlased kodumaal
Sõda ja sellele järgnenud stalinlikud repressioonid (natsionali
seerimine, kolhoseerimine, küüditamine) mõjusid eestlaste kodule ja esemelisele keskkonnale pärssivalt. Pommitamistega oli hävinud arvukalt kodusid põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Narvas, pisteliselt ka mujal. Paljud varasemad majapidamised või suurpered lagu
nesid, 1943.-1944. aasta sõjapõgenike ja 1949. aasta deporteeritute vallasvara kandsid sugulased või võhivõõrad laiali. Hulgaliselt ese
meid, eelkõige mööblit, lauanõusid, kunsti- ja väärisesemeid, vahe
tas neljakümnendatel oma peremeest nii konfiskeerimiste kui ka maaja linna vahelise naturaalkaubanduse (tarbeesemed toiduainete vastu) käigus. Pärast sõda puhkes õitsele komisjoni- ja täika-majandus, kusjuures müüjateks olid sageli rahahädas vaevlevad eesti pered, ostjateks aga märksa paremates rahaoludes Vene sõja
väelaste naised.
Neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses oli rahvas väga väikese ostujõuga, mis tähendas ka seda, et äärmiselt harva muretseti uut mööblit või kodutarbe id, kõnelemata kodude kaunistamisest ostetud kunstiteoste või rikkalikumate tekstiilidega.
Väga palju vajalikke tarbe- ja iluesemeid püüti valmistada oma kätega: mehed meisterdasid väiksemaid mööblitükke, nagu riiulid, pingid jne, naised olid ametis linikute heegeldamise, patjade tikki
mise, kaltsuvaipade kudumise jms-ga. Nii materiaalne kitsikus kui ka soov peituda uue agressiivse väliskeskkonna eest mõningastki turvalisust pakkuvate koduuste taha andis tulemuseks esemelise keskkonna ulatusliku konserveerumise. Kodudes püüti säilitada
"eesti aega", armsaks saanud esemeid, mis olid sageli seotud kas hukkunud või Siberisse saadetud lähisugulaste mälestustega.
Sõjajärgse perioodi sotsiaalorientatsioonide üheks markantseks tulemiks olid segarahvuslikud ühiskorterid, eelkõige suuremates linnades. Paljude endiste majaperemeeste avaratesse korteritesse pandi elama Vene ohvitseride perekonnad, ränk elamispinna puu
dus tekitas "igas toas eri pere" olukorra ka teistes sotsiaalsetes
kihtides. Teise rahvuslik-kultuurilise tagamaaga inimeste asumine eestlaste korteritesse tõi kaasa pikki aastaid väldanud kultuurišoki.
Kuigi ühiskortereid hakati likvideerima juba 1960. aastatel alanud uuselamurajoonide rajamisega, lõppes see protsess alles 1990. aas
tatel, mil majade tagastamine endistele omanikele tekitas uue või
maluse sundühiselu lõpetamiseks. Erisuguste kulinaarsete harju
muste, esteetiliste tõekspidamiste ja olmekultuuriga inimeste koos
olu kitsastes korterites oli rängaks katsumuseks eelkõige olijatele, aga teataval määral ka juurdetulijatele.
Kodueestlaste memuaarides on rohkesti detaile migrantide veid
rast käitumisest neile võõras esemelises keskkonnas. Intervjuudes meenutati korduvalt vene prouade ilmumist "Estonia" teatrisse melaneesöösärkidesse riietatuna. Et vene olmes oli neil aegadel öösärk üldse vähelevinud ese, siis ei maksagi imestada, et poe
lettidel nähtud ja siidkleitidega võrreldes ilmselt odavad öösärgid ärgitasid ohvitseriprouasid jäljendama stiili "Nataša Rostova läheb ballile". Ühes mälestuslõigus kirjeldatakse kelmikalt vastust küsi
musele, mis ese on see kõvera otsaga ning riidega kaetud kepp ja milleks teda tarvitatakse. "See on vihmavari. See tuleb kiiresti avada siis, kui lähed kellegi akende alt mööda ja kipud aknast väljavisatava solgilasu alla jääma." Omajagu kurbnaljaks on Silla
mäelt pärit vene vanamemme mälestus, kuidas ta Eestisse saabudes esmakordselt nägi poeletil vähemalt viiekilost lahtist võikamakat, millest kaalukaubana tükikesi lõigati. Varasemas elus oli ta kogenud või esinemist vaid tillukestes kogustes.
Järelduseks võiks väita, et eestlaste ja venelaste erinevad aru
saamad artefaktidest, samuti ideoloogiliste vahenditega peale
surutud "õnnelik" kooselu ei saanud milleski soodustada vaba
tahtlikku integratsiooni kui vastastikust olmenormide ja esemeliste tõekspidamiste austamist ja jäljendamist. Pigem oli tegemist kahepoolse kultuurišokiga.
Eestlased Rootsis
Neid oli vähe, kes taipasid juba varem ära minna või vähemalt valmistusid kodumaalt lahkumiseks näiteks välismaa pankades valuutaarveid avades. Sakslaste lüüasaamine Stalingradi all
1943. aastal oli olnud selgeks märguandeks, et Vene okupatsioon võib tagasi tulla, enamus inimesi aga ootas viimase hetkeni, et siis kabuhirmus paatidel üle mere päästvate skääride või Gotlandi saa
reni jõuda. Põhiliselt mindi, kohver käe otsas, kaasas esmatarbe-esemed, olulised dokumendid ja fotod, heal juhul mõned pere
kondlikud reliikviad või vanaema lauahõbe. Seega sai eelnevate aegade materiaalsest elukeskkonnast vaid mälestus, kõike tuli otsast peale hakata.
Rootsile olid ülemere — paadipõgenikud teretulnud, sest kiirele moderniseerumiskursile asunud ja sõja läbi vähe kannatanud riik vajas hulgaliselt vabu töökäsi. Esmalt oli olnud plaanis nende sissetoomine Lõuna-Euroopa maadest, luterlikust ja küllaltki sar
nase eluoluga Eestist saabujad olid kindlasti eelistatum kontingent.
Et tavarootslased olid sõjaga vähe kokku puutunud, siis tundsid nad tugevat missioonitunnet venelaste eest põgenejate abistamisel.
Vene hirm on olnud rootslaste juhtmotiiv juba Põhjasõja kaota
misest saadik ning pealetulvava Vene okupatsiooni küüsist pääse
nute materiaalset abistamist peeti heaks tooniks. Nagu mäletab nüüd viiekümnendates eluaastates õppejõud, kuulis ta lapsena tihti ütlemist: "Võta kohe kaks kommi, sa oled ju põgenik!" Riigi panus oli nimetamisväärselt suur: purupaljana Rootsi randa saabunud pandi kohe karantiinlaagritesse, varustati esmaste nn. kuningariiete ja toiduainetega. Küllaltki ruttu saadeti enamus mehi põgenike
laagritest töökohtadele (eelkõige metsatöödele), naised-lapsed jäid laagritesse veidi kauemaks. Umbes aastaga oli valdav osa paadi
põgenikest nii või teisiti iseseisvat elu alustanud.
Ühiskorterite elust ei jäänud puudutamata ka Rootsi jõudnud eestlased, sest majanduslik kitsikus sundis üürima kortereid esialgu mitme pere peale ühiselt. Stockholmis ja mujal tekkisid eestlaste n-ö. kobarasumid, lähestikku paiknevad korterid odavamates linna
osades, kus nii liiklusolud kui ka kommunikatsioonid (telefon) olid tagasihoidlikumad. Esemete nappus tihendas sotsiaalset lävimist, sest mõndagi sai naabertänavalt laenata, ka ei loetud paljuks käia naabritele telefoniteateid edasi andmas. Esialgsed esemed või raha nende soetamiseks saadi samuti Rootsi riigilt (ka laenuks) ning nii sisustasid eestlased oma esimesi elamisi tagasihoidlike raudvoodite ja odavate mööblitükkidega. Olude paranendes edenes ka
eseme-line keskkond, mis hakkas üha rohkem sarnanema rootslaste omaga. 1950. aastatel vallandus Rootsis olmelise moderniseeru
mise laine ning peagi haaras see kaasa ka juba majanduslikult iseseisvuvaid eestlasi. Koliti mugavamatesse ja avaramatesse korteritesse või majadesse, osteti uutele esteetilistele tõekspida
mistele vastavaid tarbeesemeid. Minevikust polnud midagi kaasa võtta j a seega võis orienteeruda üksnes tulevikule.
Seega toimus esemeline integreerumine Rootsi ühiskonda kiiresti ja suhteliselt soodsatel tingimustel. Et sidemed kodumaaga olid täielikult katkenud, siis ei tulnud kõne allagi nn eestiaegsete asjade hankimine. Heal juhul võis mõni meistrimees toota käsi
töönduslikult eesti motiividel pisiesemeid, mida ka meelsasti osteti.
Põhiliseks eestlust kinnitavaks artefaktiks muutus raamat, samuti eestikeelne ajaleht. Et paadipõgenike seas oli palju kõrgintellek
tuaale, oli ootuspärane emakeelsete kirjastuste kiire teke. Rootsi eestlased olid varmad alles hoidma koduraamatukogude traditsioo
ni, poliitiliste olude pehmenedes ja sidemete taastumise järel kodumaaga toodi oma Rootsi kodudesse kaasa eelkõige raamatuid, samuti kunstiteoseid.
Kõige rohkem hoidsid eestlased kinni mõningastest toitumis-harjumustest, nagu hapukapsaste, verivorstide ja hapendatud leiva söömine, koduste mooside keetmine ja seente soolamine jms. Eri
list meelehärmi oli rootslastest naabritele valmistanud hapukapsa keedulõhn, mille kohta oli käidud ka aru pärimas ja meelepaha avaldamas. Eestlased omakorda ei tahtnud kuidagi harjuda roots
laste magusa heeringaga j a pelgasid tooreste šampinjonide söömist.
Meie must leib aga levis ruttu ka rootslaste seas ning on popu
laarne tänini pagaritoote Eesti leib nime all. Niisiis, vastastikuse söögilaua tundmaõppimine on üks integratsiooni soodustavaid teid.
Alalõigu kokkuvõtteks tuleb nentida, et paadipõgenike sulan
dumine rootsi ühiskonnale iseloomulikku esemelisse keskkonda toimus küllaltki kiiresti. Ühelt poolt soodustas seda 1930. aastate elulaadide suhteline sarnasus, teiselt poolt Rootsit ennast haaranud uuenduslaine, millega läksid innukalt kaasa oma kodusid taas-loovad eestlased.