Eestlased kodumaal
Sõda kahekordse okupatsiooni tingimustes oli täielikult teisendanud naiste rolli perekonnas. 1930. aastatel oli üha laiemalt levinud ideaal naisest kui tublist ja targu toimetavast koduperenaisest, kelle põhiroll on mehele turvatunde loomine ja laste haridustee toetamine. Kuigi tegelikkuses levis märksa rohkem praktilise taluperenaise tüüp, soo
sis ühiskond koduhaldja mudelit. 1940. aastad murendasid niisuguse ideaali pea olematuks, sest mehed läksid Vene või Saksa poolel sõtta ning naised pidid kodu ja lastega üksipäini hakkama saama. Linna-proua positsiooni säilitamine läks vähestel korda, paljud linnanaised pidid jätma senised kodud ning minema koos lastega maasugulaste juurde (loe: söögile lähemale) sõjapakku. Erisuguste võimurite keh
testatud esmatarbekaupade kaardisüsteemid ja pidev toiduaine-nappus ergutas naistes kombineerimisoskust, kokkuhoidlikkust, ise
tegemise vajadust. Paljudest maa-asumitest said sõja tagajärjel mees
teta külad, kus naiste kanda jäi nii kolhoseerimine kui ka isata poiste kasvatamine. Need pered, kellele sai osaks õnn näha oma isa või poega sõjast elusana naasvana, tajusid peagi, et lahingutes üleelatu oli oluliselt muserdanud meeste psüühikat. Endistes rindemeestes avaldus robustsus, viinalembus, nad lootsid kodust rohkem, kui vaesed olud suutsid pakkuda.
Niisugustes sotsiaalsetes oludes hakkas küpsema varasemast erineva käitumisega naine. Elu õpetas naisi, et eelkõige tuleb loota iseendale, sest lapsed tahavad süüa iga päev, juhtugu ümberringi mis tahes vapustused. Paljud pikaleveninud ja luhta läinud pruudi-eaga noored naised otsustasid esimestel sõjajärgsetel aastatel vabade meeste puuduse tõttu soetada endale vallaslapsed. Nii pandi alus uuele perestruktuurile: (vanaema) — ema — laps(ed), isa puu
dumine oli muutunud tavaliseks.
Nõukogulik ideoloogia jutlustas normatiivset lugu naisest kui mehega võrdsest olendist. Naist ergutati valima mehelikke elu
kutseid (traktorist, teetööline, kolhoosis oli naine mehega võrdne põllutööline, linnas ehitaja või majavalitseja). Uus võim soosis
naiste hariduslembust ning peagi täitusid kõrgkoolide auditooriu
mid sellise hulga naistudengitega, mida varasem Eesti ajalugu ei tundnud. Ajapikku hakkas naiste haridustase ületama meeste oma, vaieldamatult kergitas see naissoo eneseteadvust.
Sovetliku hoolitsuse keskmes ei olnud lapsi kasvatav täispere, vaid soodustused olid ette nähtud eelkõige üksikemadele. Vallas
ema seisusest sai privileeg korterijärjekorras, koolisoodustuste ja sotsiaaltoetuste saamisel. Meeste varasem vääramatu õigus perepea positsioonile oli tugevasti kõikuma löönud, rääkimata sellest, et paljude perede tarvis neid lihtsalt ei jätkunudki.
Kokkuvõtlikult tuleks öelda, et karm ja iseseisvumisele sundiv sõjast tingitud reaalsus oli teisendanud eesti naiste väärtusmaailma selliselt, et uus nõukogulik apologeetika mehega võrdsest naisest leidis pikapeale soodsa pinnase. Varasem kodukana idüll lagunes, kodumaale jäänud eesti naise teisenev väärtusmaailm hakkas kohati päris tugevasti resoneeruma uue riigikorra nägemusega naissoost.
Eestlased Rootsis
Paadipõgenike seas oli palju pereinimesi. Teiseks oluliseks rüh
maks oli eri sõjavägedes teeninud noormehed, kes pidasid paremaks Vene vägede eest jalga lasta.
Väga mitmed respondendid kõnelesid sellest, et juba Eestis koduperenaise seisuses olnud emad või sagedamini vanaemad jäid ka Rootsis koduseks. Üle viiekümneaastastel oli uute oludega har
jumine vaevalisem, pealegi vajasid ka kodud ning lapsed keeru
listes oludes rohkem hoolitsust kui tavaliselt. Jõukamal järjel Eestist lahkunute puhul ei tekitanud naiste koduperenaisena jätka
mine probleeme. Vaesem rahvas (hulgaliselt rannakülade elanikke) pidi endale Rootsis kiiresti uue elatusallika leidma ja naised sat
tusid tekstiilitööstusesse, haiglatesse madalama astme personaliks;
Stockholmis töötasid paljud postisorteerimiskeskuses.
1940.-1950. aastate Rootsis valitses endiselt täispere ja mehe kui perekonnapea ideaal. Paljud rootsi naised pidasid kodupere
naise ametit või töötasid osatööajaga. Seega leidsid kesk- ja vanemas eas paadipõgenikud Rootsist eest peremudeli, mis läks
väga hästi kokku nende varasema kogemuse ja pereväärtustega.
Noorte neidudena Rootsi saabunud aga pidasid tüüpiliste pagulas
tena oluliseks iseseisvat elus edasijõudmist ja püüdsid seetõttu omandada praktilist ja hästitasustatavat ametit (nt hambaarst ja -tehnik). Et valdav osa pagulaslastest ja -noorukitest õppis koos rootsi eakaaslastega, siis võtsid nad peagi omaks viimaste aru
saamad perekonnast ja sugupooltevahelisest tööjaotusest. Muide, mitmed respondendid tõdesid, et rootsi kodude uksed avanesid eelkõige just lastele, keda pereemad tunnustasid ja mõistvalt toetasid. Täiskasvanute suhted olid keerulisemad, sest introvertse elutunnetusega rootslased oma kodude uksi võõrsilt tulnuile kuigi kergelt ei avanud.
Paarikümnetuhandelise kogukonnana suure rahva sekka elama asumine tõi paratamatult kaasa segaabielude problemaatika. Kesk-ja vanemaealiste ideaaliks kujunes "puhas eesti perekond", mida püüti elunormiks seada ka oma lastele. Need, kes saabusid Rootsi 15.-25. eluaasta vahemikus, s.o olles jõudnud või jõudmas abi
ellumisikka, võimaluste korral seda ideaali ka järgisid. Takistuseks võis olla niisuguse elukoha või ameti pidamine, kus kokkupuuted sobivas eas eesti soost partneritega lihtsalt puudusid. Parimateks
"kosjakontoriteks" esimesel paguluskümnendil olid vilkalt tegut
senud eesti noorsoo-organisatsioonid. Selle põlvkonna esindajate abiellumine rootslastega tähendas tihtipeale protesti marurahvusliku vanenematekodu vastu. Rootsi gümnaasiumides ja ülikoolides käivad noored inimesed omandasid eluvaate, mis ei sundinud neid pisarsilmi taga igatsema Eestisse mahajäänut ega olema tolerantsed üksnes eestimaise suhtes. Kui vanemad kippusid neile rootsi sõpru ja armsamaid nina peale viskama, võiski tulemuseks olla soov irduda sellisest rõhutatud ja pealesunnitud eestikesksusest ning suhtestuda avarama rootsi keskkonnaga. Kaks naisrespondenti jutustasid, et vastuseks autoritaarse isa eestikultusele, otsustasid nad oma lastele eesti keelt enam mitte õpetada. Segaperekondade hulk juba Rootsis sündinud ja üles kasvanud laste seas on järk-järgult suurenemas, mis viitab normaalselt toimivale assimilatsioonitendentsile alates kol
mandast põlvkonnast. Sõja ajal noorte inimestena Rootsi saabunute lapselaste eesti keele oskus on juba minimaalne, neid kasvatatakse valdavalt rootsi peremudelite kohaselt.
Tõdegem, et Rootsi ümberasunutel säilisid kodumaalt kaasa võetud ettekujutused perest ja meeste-naiste suhetest küllaltki kaua. Viimast tänu asjaolule, et rootslaste peremudel tollasest eest
laste omast oluliselt ei erinenud. Järgnevate aastakümnete jooksul sulandusid eestlased rootslaste sotsiaalsetesse võrgustikesse seda
võrd, et hakkasid oma perekujutelmi muutma koos uue asukoha
maa põhirahvusega, sellega oluliselt ka segunedes.