Valdav enamus Eesti kultuuriruumis loodud ja sellega seotud informatsioonist on kirjalikul kujul. Krista Aru kirjutab: "Eesti raamatu ajalugu on Eesti väiksust arvestades suuresti kogu ühis
konna ajalugu. Seetõttu on igal kirjutatud sõnal eriline vastutus ja kohustus ühiskonna ning selle liikmete ees." (Aru 2000: 5). Eesti
keelse trükise säilitamine on meie kultuurimälu seisukohalt olulise tähtsusega, samas eeldab see võimalikult adekvaatset informat
siooni trükiste seisundi kohta. Järgnevalt käsitleme eestikeelse trükise struktuurset seisundit, tuginedes projektile "Thüle — kultuuriväärtuste seisund Eesti suuremates raamatukogudes", mis tehti UNESCO ja Avatud Eesti Fondi toetusel aastatel 1998-2000.
Projektis osalesid neli peamist Eesti raamatupärandi säilitamisega tegelevat raamatukogu: Eesti Rahvusraamatukogu (RR), Tartu
Ülikooli Raamatukogu (TÜR), Akadeemiline Raamatukogu (AR) ja Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu (KM).
Projekti "Thüle" üldeesmärgiks oli uurida eestikeelsete trükiste seisundit ja säilitustingimusi ülalnimetatud raamatukogudes. Statis
tiliselt kujunduselt oli tegemist süstemaatilise valikuga nime
kirjadest, mis moodustati Rahvusbibliograafia ja Eesti Kirjandus
muuseumi kartoteekide alusel. Uuring haaras kogu Eesti raamatu-pärandi alates 1525. aastast, mil ilmus esimene teadaolev eesti
keelne raamat, kuni tänapäevani. Trükiste mahu järgi võeti loen
disse kõik nelja- ja enamaleheküljelised trükised. Loendisse ei arvatud ja seega jäid uurimise alt välja ajalehed, ajakirjad, graa
filised trükised, separaadid, noodid, kaardid, mikrofilmid ja muud mitteraamatud. Valimi suuruseks oli 1982 nimetust. Uuringu raa
mes hinnati arhiivieksemplari (s.t eksemplari, millele on kehtes
tatud kõige rangem kasutus- ja hoiukord) seisundit. Kui selliseid eksemplare oli mitu, valiti uuringuks kõige originaalilähedaseni ja/või kõige paremas seisukorras olev trükis.
Trükiste füüsilise seisundi hindamiseks kasutati eksperthinnan
gute meetodit, mille korral vaatleja hindab teatud eeskirju järgides objektide (trükiste) kuuluvust vastavasse rühma. Trükiste seisund määrati neljaastmelisel skaalal: 1 — kahjustamata, 2 — osaliselt kahjustatud, 3 — kahjustatud ehk ohustatud ja 4 — tugevasti kahjustatud.
Tugevasti kahjustatud trükiste hulka kuuluvad sellised, mille edasine säilimine on võimatu ilma kohese konserveerimiseta.
Analüüsides valimisse sattunud trükiste ilmumisaegu, on näha, et 1920.-1990. a on ilmunud 92,5% ning 1950.-1990. a 68%
trükistest. Küllaltki suur osa trükistest on seega ilmunud perioodil, kui Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu. Nõukogude majandusüsteemi eripära peegeldub selgelt ka eesti trükise seisun
dis ja põhjustab suures osas neid erinevusi, mis ilmnevad võrreldes näiteks Lääne-Euroopas või Ameerika Ühendriikides ilmunud trükisetega (Reiska 2000).
Trükiste üldseisund uuritud kogudes on toodud tabelis 1. Kõige paremas füüsilises seisukorras on trükised Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus, kus kahjustamata trükiste osa on 47±2,2%
ning kahjustatud ja tugevasti kahjustatud trükiste osa 26,3±1%;
Akadeemilises Raamatukogus on kahjustamata trükiste osa 26,4±2,2% ning kahjustatud ja tugevasti kahjustatud trükiste osa 35,4±1,2%; Rahvusraamatukogus on kahjustamata trükiste osa 17,5±1,7% ning kahjustatud ja tugevasti kahjustatud trükiste osa 50,7±1,2%; kõige halvemas füüsilises seisukorras on trükised Tartu Ülikooli Raamatukogus, kus kahjustamata trükiste osa on 11,3±1,6% ning kahjustatud ja tugevasti kahjustatud trükiste osa 60,5±1,2%. Toodud andmetest on näha, et küllaltki suur osa trükistest on kas tõsiselt kahjustatud või kahjustusohus (tabel 1).
Tabel 1. Trükiste üldseisund uuritud raamatukogudes Sei
sund KM RR AR TÜR
arv % arv % arv % arv %
1 954 47±2,2 325 17,5±1,7 405 26,4±2,2 175 11,3±1,6 2 547 27±1,9 591 31,8±2,1 586 38,3±2,4 437 28,2±2,2 3 444 21,7±1,8 681 36,6±2,2 426 28±2,2 591 38,1±2,4 4 93 4,6±0,9 262 14,1±1,6 114 7,4±1,3 348 22,4±2,1
Üheks olulisemaks moodsaid trükiseid kahjustavaks teguriks on nende paberi happeline reaktsioon (Fellers jt 1989). Happeline paber vananeb kiiremini, on mehhaaniliselt vähevastupidav ning tundlik kahjulikult mõjuvate keskkonnafaktorite toime suhtes.
Väga happelise paberiga (pH<5,0) trükiste hulk uuritud raamatu
kogudes on toodud tabelis 2. Kõige suurem on sellise paberiga trükiste osa AJcadeemilises Raamatukogus — 87±1,7% ja kõige väiksem Tartu Ülikooli Raamatukogus — 76±2%. Uuritud näita
jatest on paberi happelisuse probleem üheks teravamaks, sest hap
peline paber muutub teatud aja möödudes ka mehhaaniliselt hap
raks, mis omakorda mõjutab juba otseselt tema säilivust (tabel 2).
Tabel 2. Väga happelise paberiga (pH<5,0) trükiste hulk uuritud raamatukogudes
Raamatukogu Arv %
KM 1590 78±1,8
RR 1559 83,8±1,7
AR 1331 87±1,7
TÜR 1179 76±2
KOKKUVÕTE
Iga ühiskonna ülesanne on säilitada ja muuta võimalikult laialda
selt kasutatavaks olemasolev kultuuripärand. Ühiskonna esimeseks prioriteediks on tema kultuuripiirkonnas loodud kultuuripärandi säilitamine. Vaatamata näilisele lihtsusele ja arusaadavusele on inimese loodud objektide-artefaktide ja sealhulgas loomulikult ka spetsiifiliselt kirjaliku informatsiooni transmissiooniks ettenähtud objektide — käsikirjade, raamatute, ajalehtede, ajakirjade jms, kahjustumine tegelikult kompleksne ja keeruline valdkond. Kah
justumise all mõistetakse tervet hulka protsesse, mille tulemusena toimuvad artefaktide materjalide või struktuuri muutused vähen
davad objektide säilivuskvaliteeti. Säilivuskvaliteet on objekti omadus säilitada teabeterviklus ja käideldavus ettenähtud aja kes
tel. Teabeterviklus hõlmab neid artefakti olulisi tunnuseid, mis määratlevad selle kui teistest selgelt eristatava tervikliku objekti.
Teabetervikluse seisukohalt on artefaktide korral olulised tunnu
sed, mille eristamine on säilitamise eelduseks. Trükiste nagu ka muude artefaktide säilitamine eeldab säilitatava infokogumi eel
neva määratlemise. Tuginedes projektile "Thüle — kultuuriväär
tuste seisund Eesti suuremates raamatukogudes", mis viidi läbi UNESCO ja Avatud Eesti Fondi teotusel aastatel 1998-2000. võib teha küllaltki olulisi järeldusi eestikeelse trükise säilitamisstratee-giate kohta. Esiteks, säilitamise seisukohast on leidumus küllaltki väike. Teiseks, küllaltki suur osa trükistest on kas kahjustatud või kahjustusohus. Kolmandaks, senised säilitusstrateegiad ei ole efek
tiivsed, sest keskenduvad kogude asemel üksikobjektidele.
KIRJANDUS
Aru, K.. 2000. Milles seisneb eesti kirjaliku kultuurivara erilisus? — Eesti raamatu seisund. Projekt THÜLE: Artiklite kogumik.Taïïim: Eesti Rahvusraamatukogu, 5-8.
Feather J., Matthews, G., Eden, P. 1996. Preservation Management:
Policies and Practices in British Libraries. Gower Publishing Limited.
Fellers, C., Wersen, T. Lindström, T., Rigdahl, M. 1989. Ageing/degrada
tion of Paper. Stockholm.
Genette, G. 1997. Paratexts: tresholds and interpretation. Cambridge University Press.
Priimägi, L. 2000. Renessansivaimu talumatu kergus. — Eesti Päevalehe kirjanduse ja esseistikalisa Arkaadia 32 [16.09.], 7.
Reiska, R. 2000. Eestis kasutatud trükipaberitest ja nende valmistamise iseärasustest alates 1940. a. — Eesti raamatu seisund. Projekt THÜLE: Artiklite kogumik.Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 33-39.
Tanselle, T. 1998. Literature and Artifacts. The Bibliographical Society of the University of Virginia.
van Mensch, P. 1990. Methodological muscology; or, towards a theory of museum practice. — Objects of knowledge. London and Atlantic Highlands: The Atlone Press, 141-157.
Vnouõek, J. 1991. Can we manage to restore medieval books without any loss of information? — Internationale Arbeitsgemeinschaft der Archiv-, Bibliotheks, und Graphikrestauratoren — Preprints. Uppsala.
Wainwright, E. 1995. Culture and Cultural Memory: Challenges of an Electronic Era. Conference paper at 2nd National Preservation Office Conference: Multimedia preservation — Capturing the Rainbow, in Brisbane, 28-30 November 1995.
[http://www.nla.gov.au/nla/staffpaper/npoew.html]. 11.10.2000.