Patrilokaalse abielukorralduse ning bilateraalse põlvnemisskeemi korral jaguneb naise elukäik järgmiselt: turvatud tüdrukupõlv (tyttö_piä, tyttö_valta) — siirdumine fertiilsesse ikka ( tant-su_naine) — naine sünnitajana (sauna_naine) ja emana — vana väekas naine {ämma). Kuigi pealtnäha võib-olla triviaalne, sisaldab vastav skeem hulganisti kultuurilisi antu si — teravaid vastandusi, norme ja isegi tabusid. Sellisena on ta ka küllalt mõjuvõimas kultuurilitekstide organiseerija. Patrilokaasus põhjendab mõrsja siirdumise lõplikkust ning legitimeerib mehevanemate astumise ema-isa kohale. (Vrd ka ing mother-in-law). Bilateraalne põlv-nemisskeem tähedab nii isa- kui ka emaliini kaasamist põlvnemise arvestamisel, mis põhjustab naise osatähtsuse järkjärgulise kasvu laste emana ning päädib lõpuks vanema (fertiilsest east väljunud) naise arvestatava sõnaõigusega kogukonnas.
Järgnevalt näide sellest, kuivõrd konstitueeriv on naise seisu
kohalt olnud lahkumine mehekodusse. Siitpeale on kõik tõepoolest otsustavalt teisiti, mistõttu tekib seos lahkumisega (ühest) maa
ilmast. Aspektimuutus on totaalne, lõplik ja seega saatuslik.
/А morsiat kaik' itkööt, aina?/Ain', kaik' itkööt. Morsiat kaik' [rõhutatult] itkööt, ko männööt kotont'! Kotont' ko männööt — sulho ko tulloo järkee ... Omam_pövvän takant' lähet, oman kotin ... talon ... y le sen kynnyksen — se on elo jo män't! Ko koton оГ elo hyvä miul'! [nutuselt] Uamusil' käin syömää, ain' issäin sano: "Mitä mei'n Maikko tänä_päin' syöp'?" [...] Mitä Maikko tänä_päin' syöp'? Siel оГ elo toista ко meil! [nutab]
Meil' oi' hyvä. Siel' oi' suur pere. Myö ei erältee suaneet männä.
[rahunenult] Kotont' lähet: ko y le kynnyksen lähet toisee maj-jaa — elo jo män'! (MR, Spankkuva, Korpisalo k, snd 1910).
Samasugust otsustavat piiri taha jäämist ning tagasipöördumatust peegeldavad ka järgmised ütlused.
"Mie olin koton' taatan takan'! Taatan i maaman takan' ". (EJ, Kosemkina, Kõnnu k, snd 1913).
"Mei'n kot' näky hei'n [äija-ämma] ikkunastaa. Mie ko kat soin ikkunasta, mie sanoin tällain: "Oi, äitilläin tulloo savvuu truvast." [...] Ikävä oi'. Kot'tii näkin hyväst mie! Sit' äijä sano:"Sie, äit', pa' tiä ikkuna kii'. Mari ku nousoo uamusil yllää, kapuvaa jakkaral' ja ikävöip' ain' kottii!" (MR, Spankkuva, Korpisalo k, snd 1910).
Suulises traditsioonis mängivad kultuuriliselt etteantud skriptid ning tekstualiseerimisvõtted otsustavat rolli. Nad suunavad ühel või teisel viisil mõtlema ja tegutsema, võimaldades kasutada hästi
viimistletud mnemoonilisi mudeleid. Eepilist eluloojutustamist analüüsides tekib esmajärjekorras küsimus, kuidas on võimalik, et aastakümnetetaguseid sündmusi mäletatakse nii kausaalsest, fak
tuaalsest kui ka meelelisest aspektist otsekui eilset päeva. Kas on asi pelgalt selles, et suulised kultuurid on harjunud meeli ja mälu rohkem kasutama ning usaldama, või eeskätt selles, et neis on reprodutseerimiseks vajalikud suupärased mnemoonilised stratee
giad ja võtted? Järgnevalt püüan eluloolise jutustamise näitel osutada, et mälestuste tekstualiseerimine toetub ette antud struktuu
ridele nii žanrivalikult kui nn jutustamise grammatika seisukohalt.
Need traditsioonilised kõnestamisstrateegiad on omakorda seotud kognitiivsete protsessidega, mh episoodilise mäluga.
Rahvapärane elulooline jutustamine on oma paljusõnalisusele vaatamata vägagi ökonoomne, kasutades energiasäästlikku vormi
keelt. Ta evib paiguti rituaaltekstile lähedast tihendatud ja terven
davat sõnavõimu, millele jutustaja kriitilistel hetkedel võib toetuda.
Pärimussidusa eluloolise jutustamise üheks tähelepanuväärseimaks avalduseks on nn eepiline elulooline jutustamine, mille raames seotakse spontaanselt sünteetiliseks tervikuks mitmeid pärimusliike ning kõneregistreid. Võib öelda, et jutustaja toetub traditsiooni
listele kõnestamisstrateegiatele eelkõige kriisis-kriitilistest sünd
mustest ja eluperioodidest kõneldes. Kultuuripsühholoogias on üld
tunnustatud tõsiasi, et vastavalt isikliku kriisi sügavusele või ohu suurenemisele valitakse kogemuse tekstualiseerimiseks just struk
tuuriliselt ja kategooriselt rangelt seotud, seega žanrilised kõne-strateegiad (vt nt Rubin 1995). Üheks lihtsamini mõistetavaks
juhuks on ehk vanasõna kasutamine semantiliselt ebamäärases või ebakindlas situatsioonis selleks, et väljuda tekkinud suluseisust (vt nt Briggs 1988: 101 jj). Mida keerukam situatsioon, seda komplitseeritum on žanr rahvaluule lühivormidest memoraatide ja müütideni. Ometi jääb põhimõte samaks: leida tekkinud (kriisisi
tuatsioonis adekvaatne ja sootsiumi kõiki liikmeid rahuldav kommunikatiivne kood.
Eepiline, vahel tunde kestev jutustamine on võimalik ainult range skematiseerituse tõttu. Et esituses teineteisest kaugel seisvad üksused (faabula) suudetakse siduda kausaalselt ja temporaalselt mõistetavaks tervikuks (süžee), eeldab mingit baasmudelit, mille põhjal loovalt komponeeritakse. Sellest annab tunnistust eeskätt võime esitada vajaduse korral oma elukäik n-ö kokkusurutud variandina vägagi ühendatult. Seda alusskeemi võib iseloomustada kui sotsiaalselt aktsepteeritud ning kultuuriliselt invariantset baas-teksti.
Eluloolise jutustamise temaatiline raamistik on avar. Ometigi iseloomustab jutustamissituatsiooni laiemas laastus kindel kommu
nikatiivne esitusviis ning interaktiivne häälestus (vt nt Hymes 1972: 62; Vilkko 1997: 92; Siikala 1980: 137). Kuigi elulooline jutustamine näib olevat dispersne ja raamistamata, on tal siiski oma alusskeem, mida järk-järgult laiendades moodustub episoodiline kärgstruktuur. Sellest annab tunnistust eeskätt jutustaja kompetents esitada eluloo n-ö tihe versioon, mis baseerubki nimetatud skee
mile.
Jutustaja adub üldjoontes neid ootusi, millega intervjueerija talle läheneda püüab. Taotledes kommunikatiivsust, püsib ta neile ootustele vastavas raamistikus. Kommunikatiivsustaotlus eelistab kindlaid keelelisi konventsioone ja kõneregistreid. Tugevama pärimusorientatsiooniga jutustajate puhul sisaldabki eluloolise suunitlusega intervjuu ohtralt enam-vähem kristalliseerunud jutu-pärimuse žanre (nt unenäoseletused, ilmumislood, ennustuspäri-mus, memoraadid, pajatused; jutustused ravitsemisest, leeritami
sest, pulmadest, matustest või muudest kriisis-kriitilistest situat
sioonidest).
Üldiselt võib märkida, et elulooline intervjuu on oma iseloomult küllaltki tõsine, kuid kaugeltki mitte tõsimeelne. Tõsidust ei põhjusta aga ainult mälestusliku ainese faktuaalse ja põhjusliku tõepära taotlus, vaid kõneakti enda pretensioon autoriteetsusele (Briggs 1988: 3). Niisiis on elulooline jutustamine samapalju fikt
sioon, mis saab oma kõnejõu pärimuses antust. Põhjuslike seoste tagantjärgele konstrueeritus tuleb ehk enim ilmsiks oma une
nägusid kõnestades. Unenägu muutub antud diskursiivses ümb
ruses uuesti verbaliseerituna järjest selgemaks, omandades lõpuks lausa sümboolse arheteksti väärtuse.6 Kuigi unenägu ei ole kunagi olemas olnud, on ta sageli suurema tõeväärtusega kui nii mõnigi fakt. Nagu pärimusteksti puhul ikka kujuneb kõneldu tõeväärtus vastavalt esituse laadile, sõltudes seega teatavate modaliteetide ja kõneregistrite (nt veenmine või kirglikkus) kasutamisest. On selge, et selle peale kulub suurel määral keele-energiat.
Lisaks kultuurispetsiifilistele žanrilistele skeemidele organisee
rivad jutustamist n-ö universaalse narratiivse grammatika nõuded, nn story grammars. Igal episoodil on muuseas algusvormel, taust
informatsiooni pakkuv osis, sündmustiku arengut esitav osis ja lõpu vormel. Enamasti on episoodi struktuur siiski keerukam, sisal
dades nende obligatoorsete elementide kõrval ka kultuurispetsii-filisi ning vabalt valitavaid osiseid.
Igas kindlas situatsioonis kõneldul ja jutustatul on seega oma kultuuriliselt ootuspärane eelstruktuur (nn grammatika, skript ehk käsikiri), kuhu selgitav, hinnanguline, emotsionaal-afektiivne kõne
aines sobitatakse. Kultuuriuurijale tähendab see eelkõige varase enkulturatsiooni faasis omandatud sotsiaalsete piirangute (normide) ja tähendusseoste ning neile vastavate pragmaatiliste tegevus-ümbruste (nn kontekstisidusad kõnestrateegiad ja kommunikatiivsed žanrid) sedastamist (vt Ben-Amos 1975; Briggs 1988; Hymes 1975).
6 On täheldatud nn kultuurilise unenägemise viise, kus teatavad une
näod kutsutakse kogukonna liikmetes esile kindlates rituaalsetes seostes.
Siinkohal meenutatagu kas või "unenägude aega" aborigeenidel, une
nägude otsustavat mõju neofuüdi initsieerimisriitustes šamanistlike kul
tuuride puhul ning miks ka mitte tajupsühholoogia seisukohalt küllaltki keerukaks osutuvat ennustuspärimuste kompleksi läänemeresoome rah
vastel (vt nt Tedlock 1987).