Pedagoogika professuur ja raskused selle täitmisel

Pedagoogika õppe- ja teadusdistsipliinina legitimiseeriti Tartu Ülikoolis 1920.

aastal, mil esmakordselt selle ajaloos avati pedagoogika professuur. Siitpeale oli võimalik õppida pedagoogikat peaainena ja omandada selles valdkonnas ma-gistri- ning doktorikraadi. Lisaks pedagoogika õppetoolile loodi veel eksperi-mentaalse psühholoogia ja pedagoogika laboratoorium, mis kujunes oluliseks õppebaasiks nii pedagoogika esmaõppe üliõpilastele kui õpetajate täienduskoo-litustel osalejatele.

Õppetoolide täpne struktuur sätestati 1925. aasta “Tartu Ülikooli seadu-sega” ja 1937. aasta “Ülikoolide seadusega.” 1925. aasta seadus nägi ette googika professuuri filosoofiateaduskonna raames, 1937. aastal lisandus peda-googika professuurile ka pedapeda-googika ja filosoofia ühendprofessuur.⁸⁰⁶ Võrrel-des näiteks psühholoogiaga (kumbki ülikooliseadus ei näinud ette psühholoogia professuuri), oli pedagoogika valdkond heas seisus.

Seadused fikseerisid ka nõuded professoritele ametisse kvalifitseerumisel.

Nii peeti 1925. aastal oluliseks, et professori “teaduslik aste vastaks Tartu Üli-kooli doktorikraadile.”⁸⁰⁷ Samas anti õigus valida erandina professoriks ka ilma doktorikraadita isikuid kui nad omavad valdkonnas silmapaistvaid tulemusi.

1937. aasta seadus lubas valida professoriks ainult doktorikraadiga isikuid. Kui nõuetele vastavat kandidaati ei leitud, võis valida kuni kuueks aastaks ametisse professori kohusetäitja.⁸⁰⁸

Pedagoogikaprofessoriks nimetati 10. septembril 1920 Peeter Põld, kuigi tal polnud doktorikraadi. See oli tollal aga tavaline, 1925. aastal omas kraadi vaid 66,7% professoritest ja nende kohusetäitjatest. 1937. aastaks olid juba kõik juhtivõppejõud doktorikraadiga.⁸⁰⁹

Ametisse asunud professori peamiseks väljakutseks sai keskkooliõpetajate ettevalmistuse sisu- ja korraldusküsimuste lahendamine ning pedagoogika kui iseseisva distsipliini valdkondliku identiteedi kujundamine. Varem õpetaja ja koolidirektorina töötades oli Põld järjekindlalt huvitunud pedagoogika kaasaeg-setest suundadest, stažeerides Lääne-Euroopa nimekate teadlaste juures ning avaldades nii kogemus- kui teadusartikleid.⁸¹⁰ Haridusjuhi kogemus, kombinee-rituna väliskogemusest õppimise ja suure lugemusega, lubas Peeter Põllul kujundada baasi pedagoogika ja õpetajahariduse arendamiseks ülikoolis. Kõige pakilisemaks ülesandeks sai pedagoogika õppekava väljatöötamine ja

806 Universitas Tartuensis 1632 – 2007, lk. 324.

807 “EV Tartu Ülikooli seadus”. Riigi Teataja, 1925, nr 122/123, § 56.

808 “Ülikoolide seadus”. Riigi Teataja, 1937, nr 78, § 57.

809 Tartu Ülikooli ajalugu III, lk. 57.

810 P. Põld. Töökasvatus koolis. Lastest tuntakse meid, lk. 85–98; P. Põld. Missuguseid koole tuleb meil asutada? Lastest tuntakse meid, lk. 80–82.

käivitamine. Olles ametis ainsa korralise pedagoogikaõppejõuna, langes tema õlule kohustus koostada õppekavad ja eksamijuhised, leida vastav õppekirjan-dus jne. Seejuures tuleb silmas pidada, et tollases õppetöö korralõppekirjan-duses oli suur osakaal üliõpilaste iseseisval tööl, mis tõi õppejõule kaasa suure vastutuse õp-pekirjanduse valikul. Auditoorse õppetöö maht oli suhteliselt väike ning tead-miste kontrollimine toimus peamiselt eksamite vormis.

1930. aastad kujunesid pedagoogika arengule Tartu Ülikoolis vastuolulis-teks. Ühelt poolt oli õppeülesande täitjana ametis rida noori õppejõude, kuid väärikat järelkasvu professuuri katmiseks ei nähtud. Nii jäigi pedagoogika pro-fessuur P. Põllu lahkumise järgselt (1930) täitmata, mis omakorda avaldas mõju valdkonna staatusele nii ülikoolis kui ka väljaspool seda.

P. Põllu surma järel määrati pedagoogika õppetooli hooldajaks prof. K. Ra-mul, õppeülesannete täitjatena jäid ametisse J. Tork ja A. Koort.⁸¹¹ 1932. aastast lisandusid lektoriteringi õppeülesannete täitjatena A. Elango ja J. Estam.⁸¹²

Pedagoogika õppetooli täitmise küsimust arutati 1930. aastate algul kordu-valt mitmetes otsustuskogudes.⁸¹³ Kahel esimesel konkursil 1931. aasta kevadel ja hilissügisel kandideeris pedagoogikaprofessori kohale tagajärjetult vaid J.

Tork.⁸¹⁴ 1932. aasta kevadel toimunud kolmandale konkursile esitas J. Torki kõrval⁸¹⁵ sooviavalduse ka prof. J. Kõpp, kes aga end enne valimisi siiski tagan-das.⁸¹⁶ Kolmeliikmeline valimiskomisjon jäi kandidaadi sobivuse osas eriarvamusele. K. Ramul pidas silmas äärmiselt suurt vajadust antud ametikoha täitmise järele ning hindas Torki taset üldiselt nõuetele vastavaks. A. Saareste väitel võinuks Torki valida vaid siis, kui filosoofiateaduskond tahtnuks kategoo-riliselt õppetooli kohe täita, kandidaadi kompetentsist ja omadustest hoolimata.

Komisjoni kolmas liige, P. Haliste ei pidanud võimalikuks J. Torki kandidaa-dina soovitada.⁸¹⁷

Filosoofiateaduskonna nõukogu arutas antud teemat korduvalt hiljemgi, esi-tades ikka ja jälle haridusministeeriumile ajapikenduse palve. Mitmed äpardu-nud katsed professuuri täita takerdusid ülikooli sisemiste vastuolude taha, samas ei tehtudki katset professorit väljastpoolt Tartu Ülikooli leida. Kuigi 1925. aasta ülikooliseadus lubas vabu professuure täita konkursi kõrval ka nende kutsumise teel,⁸¹⁸ pole taolistest püüdlustest andmeid. Professor loodeti igal juhul leida Eestist, millele viitab filosoofiateaduskonna nõukogu seisukoht, et selle “täitmi-sel ainult kodumaised kandidaadid võivad arvesse tulla, kuid nendele tuli või-maldada veel aega põhjalikumaks teaduslikuks ettevalmistuseks.”⁸¹⁹

811 EAA 2100-4-156, l. 46.

812 Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kavad, 1932, I poolaasta, lk. 18.

813 EAA 2100-4-156 ja 157; EAA 2100-5-281.

814 EAA 2100-5-281, l. 18, 42.

815 Samas, l. 15.

816 Samas, l. 4.

817 Samas, l. 5.

818 „EV Tartu Ülikooli seadus.“ Riigi Teataja, 1925, nr. 122/123, § 60.

819 EAA 2100-5-375, l. 3.

Varasemad uuringud⁸²⁰ viitavad, et pedagoogikaprofessori konkursil kandi-deeris ka Peeter Põllu õpilane, hilisem maailmakuulus pedagoogikateadlane Hilda Taba. Viimase õe, Marta Kadari meenutuste kohaselt naasis Taba Ameerikast Eestisse 1930. aastal, kuid ”konkursil eelistati teist kandidaati ja Hilda Tabale soovitati psühholoogia õpetaja kohta koolis.”⁸²¹ Samas ei kinnita arhiivisäilikud Taba kandideerimist. Vaid ühel korral, oktoobris 1930 on olnud jooksva küsimusena päevakorras Hilda Taba habilitatsiooni küsimus, milleks loodi koguni komisjon, koosseisus K. Ramul, A. Koort ja J. Tork,⁸²² kuid roh-kem sellele ülikooli nõukogu ega filosoofiateaduskonna protokollides ei viidata.

Küll anti 1931. aastal aga Hilda Tabale välja Tartu Ülikooli lõpudiplom peda-googika erialal, kuigi ta oli selleks ajaks omandanud USA-s magistrikraadi ning kaitses peatselt New Yorgi Columbia Ülikoolis doktorikraadi.

Huvipakkuvaks osutus kirjavahetus, kus Eesti peakonsul USA-s Viktor Mutt⁸²³ pöördus 1930. aasta aprillis Columbia Ülikooli poole palvega saada Hilda Tabaga kokku puutunud professorite hinnangut tema senisele tegevusele ja erialastele perspektiividele pedagoogikaõppejõuna.⁸²⁴ Sama aasta detsembris pöördus peakonsul taas kirjaga Columbia Ülikooli, paludes teavet Taba dokto-riõpingute käigu ning doktoritöö teema kohta.⁸²⁵ Õpetajate Kolledži ametlikus vastuses nenditi, et Taba on kõik doktoritöö kaitsmiseks esitatud nõuded täitnud (kirjale on lisatud väljavõte tema õpingutulemustest) ning dissertatsiooni

“Dynamic Thought and Education”⁸²⁶ käsikiri asub avalikult tutvumiseks kol-ledži raamatukogus. Vastuses rõhutati, et “teadaolevalt kavatsevat Miss Taba publitseerida oma doktoritöö kodus” ning kraadi omistamiseks koopiad USA-sse saata.⁸²⁷ Selle kirja põhjal võib eeldada, et Tabal olid tõsised plaanid Ees-tisse naasta ja siin oma karjääriga jätkata, mis paraku ei teostunud. Siinjuures pole vähetähtis asjaolu, et esimene naisprofessor, farmatseut Alma Aline Tomingas, valiti Tartu Ülikoolis ametisse alles 1940. aastal.⁸²⁸ Nagu erinevate meetmetega alahinnati ja tõrjuti keskkooliõpetaja karjääriks valmistuvaid nais-õpetajaid, ei võetud meestega võrdväärsetena ka naissoost õppejõukandidaate.

Vaatamata sellele, et 1930. aastatel ei õnnestunudki Tartu Ülikooli pedagoo-gika professuuri täita, oli see institutsioon ometi arenguteguriks valdkonna identiteedi kujunemisel. 1933. aastal loodud pedagoogika ja filosoofia dotsen-tuur tagas järjepidevuse pedagoogika õpetamisel ja uurimisel, mis oli eelduseks

820 E. Krull; A. Marits. Hilda Taba and the Estonian Educational Science. Tartu, 1992; E.

Krull. Maailmakuulus pedagoogikateadlane Hilda Taba 90. Haridus, 1992, nr. 7/8.

821 TÜ Raamatukogu KHO 148-58-10.

822 EAA 2100-4-156, l. 63.

823 Viktor Mutt oli New Yorgi Peakonsulaadi konsul ja ajutine asjur ning peakonsul 1925–

1932, vt. Eesti välisteenistus. Biograafiline leksikon 1918–1991, lk. 157.

824 ERA 1608-1-498, l. 5.

825 Samas, l. 6.

826 Väitekiri ilmus siiski hiljem pealkirja all The Dynamics of Education: A Methodology of Progressive Educational Thought. Kegan Paul, 1932.

827 ERA 1608-1-498, l. 7–8.

828 Album Academicum. Universitatis Tartuensis 1918–1944. III, Tartu, lk. 476.

eesti kasvatusteadusliku mõtte arengule ja süstematiseerimisele. Õpetajakooli-tuse arengule mõjus täitmata professuur aga kindlasti pärssivalt. Kasvõi see-tõttu, et napi pedagoogilise isikkoosseisu juures ei leidunud motiveeritud ja vastutavat isikut, arendamaks koostööd haridusministeeriumiga. Samuti sai professuuri täitmata jätmine takistuseks läbirääkimistel didaktilis-metoodilise seminari staatuse selgitamise küsimustes 1930. aastate algul.