2.6.1. Õpetajakutse omistamine algajale õpetajale
Lisaks õpetaja esmakoolituse raames toimunud koolipraktikale ja kutseeksami juurde kuulunud proovitundidele, tuli tulevastel õpetajatel läbida õpetajaameti kandidaadiperiood, kaasaegses tähenduses stažööriaasta. Alles seejärel omistati keskkooliõpetaja kutse ning anti välja vastav kutsetunnistus. Pedagoogilistele õpingutele järgnenud katseperioodi (tollases seadusandluses nimetati seda
“praktikaaeg”) ja kutsetunnistuste väljaandmist reguleerisid järgmised määru-sed.
Haridusministeeriumi määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta (1921)505 nägi ette kutsetunnistuse omistamise aine- ja pedagoogiliste õpingute ning sooritatud kutseeksamite põhjal. Vastavad eksamiprotokollid tuli saata haridusministeeriumile, mille alusel viimane väljastas õpetaja kutsetunnistuse.506
Alles 1925. aasta määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta507 sätestas kutse omistamise tingimusena kutseeksami kõrval ka “rahuldavakstun-nistatud praktika aasta,” kusjuures viimane arvestati õpetaja teenistusaastate hulka.508 Selle määruse järgi andis kutsetunnistuse välja haridusministeerium pärast stažööriaastat ning kui kutseeksami komisjoni esimees oli edastanud
“eksamite protokollid ühes teiste nõutavate dokumentidega.”509
Olulise muutuse õpetajakandidaatide praktikakorralduse käiku ja kestvusse tõi juba eespool nimetatud 1931. aasta “Õppejõudude teenistuse seadus.”510 Selle seadusega pikendati kohustuslikku katseaega aasta võrra, nüüdsest tuli pärast kutseeksamite sooritamist läbida kaheaastane pedagoogiline praktika, kusjuures õpetajaameti kandidaadi koormus pidi olema vähemalt 25% seaduses ettenähtud nädalatundide normist.511 Praktika tuli läbida viie aasta jooksul pä-rast kutseeksamite õiendamist512 ning praktikandile oli lubatud maksta palka
“kutselise õpetaja normide järgi.”513 Seaduse käivitamisel, 1931/32 õppeaastal eelarve selleks summasid siiski ette ei näinud, mistõttu haridusministeeriumi
505 Haridusministeeriumi määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta. Riigi Teataja, 1921, nr. 45.
506 Samas, § 15.
507 Riigi Teataja, 1925, nr. 124/125.
508 Haridusministeeriumi määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta. Riigi Teataja, 1925, nr. 124/125, § 2.
509 Samas, § 16.
510 „Õppejõudude teenistuse seadus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 59.
511 Õpetajakutse andmise määrus 1934 täpsustab veelkord, et “praktika-aastate arvestamisel loetakse aasta aastaks, kui õppejõud on töötanud õppeasutuses vähemalt 25% õppejõu nädalatundide normaalarvust.” „Õpetajakutse andmise määrus,“ 1934, § 2.
Hariduskorralduslike aktide andmebaas 1918–1940.
512 „Õppejõudude teenistuse seadus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 59, § 23.
513 Samas, § 24.
koolivalitsus ei saanud praktikantidele tasu määrata.514 Edasistel aastatel kavan-dati praktikaajal olevate õpetajate töötasu riigieelarvesse.
Praktika järelvalve ja hindamise ülesanne pandi haridusnõunikule (nimetati alates 1937. aastast ümber koolide peainspektoriks),515 kes võis ülesande delegeerida kohalikule koolide inspektorile, koolidirektorile või mõnele koge-mustega õpetajale. Iga kooliaasta lõpul pidi haridusministeerium korraldama õpetajaameti kandidaatidele kursused, et “selgitada praktikaajal tekkinud küsi-musi ning täiendada teadmisi.”516 Arvesse võttes õpetajakandidaadi poolt esita-tud praktikaaja andmeid ning koolide peainspektori hinnangut, otsustas hari-dusministeeriumi kooliosakond kutse andmise, kusjuures vajadusel võis prakti-kaaega veel ühe aasta võrra pikendada. Pärast praktika sooritamist tuli õpetaja-kohale kandideerida võrdsetel alustel kutseliste õpetajatega.517
Üheks tõsiseks probleemiks osutus praktikaks sobiva kooli leidmine olukor-ras, kus keskkooliklasside hulk nagu ka õpilaste koguarv vähenes. Seetõttu nägi haridusministeerium ette õpetajaameti kandidaadile “tundide loomiseks klassi-komplektide lahutamise või klassi grupeerimise teel teatavais aineis kui ka tun-dide üleandmise teel õpetajalt õpetajaameti kandidaadile kuni 25% ulatuses koormusest.”518 Sellistel juhtudel oli “oma tunnid loovutanud” õpetaja ülesan-deks praktika järelvalve, kusjuures tema töötasu säilis.
Kutseomistamisele eelneva kaheaastase praktikaperioodi korraldust, supervi-seerimist ja aruandlust reguleerisid õppejõudude teenistuse seadusele tuginevad täpsustavad määrused.
Esimene neist, 1931. aastal vastu võetud “Õppe- ja kasvatustöö ülevalve teostamise määrus”519 selgitas noorte õpetajakandidaatide juhendamisse kaasa-tud haridusnõunike (või nende poolt volitakaasa-tud “vanema vilunud õpetaja”) üles-andeid. Tegemist oli rangemat õpetajate selektsiooni taotleva meetmega, kus haridusnõuniku rolliks oli “selgusele jõuda kandidaadi kõlbulikkuse kohta õpe-tajaametile.”520 Selleks tuli järelvaatajal tegeleda nii noore õpetaja nõustamisega (aasta töökavade ja aruannete koostamine, õpikute valik, soovitused pedagoogi-lise enesetäiendamise vallas) kui ka kontrollimise ja hindamisega. Haridusnõu-nik oli kohustatud vähemalt kaks korda praktikaaja vältel külastama kooli, kus noor õpetaja töötas, jälgima “tema tundide ettevalmistust, kirjalike tööde paran-dust, õppetöö käiku ja edukust klassis, korda tunnis ja vaheaegadel, läbisaamist kaastöötajate ja lastevanematega” jne. Praktikaperioodi lõpuks esitasid kõik osapooled kirjalikud aruanded, millest kokkuvõtte koos seisukohaga õpetaja-ameti kandidaadile kutsetunnistuse andmise kohta esitas haridusnõunik nii kut-sekomisjonile kui haridusministeeriumi kooliosakonnale.521
514 Haridus- ja sotsiaalministeeriumi ringkiri 27. oktoober 1931. Hariduseala korraldus, lk. 374.
515 „Haridusnõuniku ja koolinõuniku nimetuse muutmise seadus“. Riigi Teataja, 1937, nr. 49.
516 „Õppejõudude teenistuse seadus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 59, § 26.
517 Samas, § 39.
518 Haridus- ja sotsiaalministeeriumi ringkiri 27. oktoober 1931. Hariduseala korraldus, lk. 374.
519 Riigi Teataja, 1931, nr. 103.
520 „Õppe- ja kasvatustöö ülevalve teostamise määrus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 103, § 28.
521 Samas, § 33.
Teiseks selgitavaks määruseks oli 1932. a. vastu võetud “Kesk- ja kutse-kooli õpetajaameti kandidaadi pedagoogilise ülesande täitmise ja aruande koostamise ning kandidaatidele kursuste korraldamise määrus“.522 Selle kohaselt sai õpetajaameti kandidaat kutsekomisjonilt pedagoogilise ülesande, mille kirjaliku lahenduse esitas ta teise praktika-aasta lõpuks koolide peains-pektorile, kes omakorda saatis laekunud materjalid kutsekomisjoni esimehele.
Lisaks sellele nägi määrus ette kirjaliku praktikaaruande esitamist. Selles üle-vaates pidi praktikal viibinu kirjeldama: 1) üldisi töötingimusi (kooli ruumid, seaded, õppevahendid, kooli tüüp, klassi koosseis jms.); 2) oma tegevust õppe-kasvatustöös ja selle tulemusi; 3) õpetajatöös tekkinud ja selgitust vajavaid küsimusi; 4) kirjanduse ja õppevahendite kasutamist, mis toetasid õpetajaameti kandidaadi üldise ja pedagoogilise hariduse täiendamist praktikaaja kestel.523
Õppejõudude teenistuse seadusest tulenevalt kirjeldati määruses ka kursuste korraldamist õpetajaameti kandidaatidele. Selleks nähti ette igakevadised kol-mepäevased kursused, mida korraldasid kutsekomisjonid Tartu Ülikooli ja Tal-linna Pedagoogiumi juures. Nendel kursustel arutleti praktika aruannete ning praktika ajal tekkinud küsimuste üle ning kuulati kutsekomisjoni liikmete ja ülikooli metoodikaõppejõudude ettekandeid.524
Eesti Ajalooarhiivi kogudes on säilinud Tartu Ülikooli kutseeksami komis-joni poolt määratud pedagoogiliste ülesannete teemad õpetajaameti kandidaati-dele. Vastusena kandidaadi sooviavaldusele saatis kutsekomisjon taotlejale kirjalikus vormis pedagoogilise ülesande. Nii näiteks pöördus 1936. aastal keskkooliõpetajate kutseeksami komisjoni esimehe poole noor usuõpetaja kan-didaat M. Saar järgmise palvega: “Õiendasin sel kevadel keskkooliõpetaja kut-seeksamid usuõpetuse osas. Praegu töötan tunniandjana (10 nädalatunniga) Türi keskkoolis ja gümnaasiumis. Palun mulle määrata pedagoogiline ülesanne, mille lahendamine on nõutav keskkooli ja gümnaasiumi usuõpetaja kutse saa-miseks.”525 Kutseeksami komisjoni esimehe Tarveli vastuses määratakse tee-maks “Usulise luule, eriti kirikulaulu, tähendus ja käsitlus usuõpetuses” ning palutakse töö esitada kindlaks tähtajaks koolide peainspektorile vastavalt eelni-metatud määrusele.
Ka teistes valdkondades on komisjoni poolt määratud pedagoogilised teemad ainevaldkonnaga seotud praktilised ülesanded, näiteks “Kettaheite õpetamine poeglaste keskkoolis ja gümnaasiumis”;526 “Koolijõudluste hindamine inglise keele alal”;527 “Ühe klassi õpilaste edasijõudmine saksa keeles võrreldes samade õpilaste edasijõudmisega teistes ainetes”;528 “Õppekäik loodusloo õpetamise
522 „Kesk- ja kutsekooli õpetajaameti kandidaadi pedagoogilise ülesande täitmise ja aruande koostamise ning kandidaatidele kursuste korraldamise määrus“. Riigi Teataja, 1932, nr. 85.
523 Samas, § 3.
524 Samas, § 8.
525 EAA 2100-11-79, l. 2.
526 Samas, l. 13.
527 Samas, l. 25.
528 Samas, l. 27.
vahendina.”529 Mõnel juhul on õpetajaameti kandidaat pöördunud komisjoni poole kindla teemasooviga ning komisjon on pedagoogilise teema määramisel ka sellega arvestanud.530 Alates 1938. aasta kirjavahetusest nähtub, et pedagoo-gilisele teemale lisatakse kutsekomisjoni poolt ka soovituslik kirjandus, mis toetab teema sügavamat avamist.
Praktikaperioodi läbinute ja õpetajakutse omandanute kohta peeti väga täpset arvestust kuni 1933/34 õppeaastani, mil haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna aruannetes sisaldusid vastavad andmed. Nii oli vabariigi loomisest kuni 1934. aasta kevadeni õpetajaameti kandidaadiperioodi läbinud ja seega keskkooliõpetaja kutse saanud 206 algajat õpetajat, lisaks kutses kinnitatutega (vt. järgmine alapeatükk) oli õpetajakutse omistatud ligi neljasaja viiekümnele isikule.531 Edasised haridusministeeriumi aruanded (1935–1940) ega ka ”Eesti Statistika” kuukirjad arvandmeid keskkooliõpetajate kutsetunnistuste välja-andmise kohta ei sisalda.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et õpetajaameti kandidaadiperioodi ning õpetaja-kutse omistamist reguleeriv seadusandlus liikus rangema korralduse ja detail-semate ettekirjutuste suunas. Seda tingis vajadus õpetajate tugevama selekt-siooni järele. Ühest küljest oli see reaktsioon ülikooli võimetusele rangemaid valikumehhanisme kehtestada. Teisest küljest näitas see tendentsi hariduse tsentraliseerimisele, sest järelvalve praktikaperioodi üle läks koolide peains-pektoritele, kes töötasid haridusministeeriumi alluvuses. See võimaldas ühtlasi kontrollida ja tagasisidestada õpetajate ettevalmistust ülikoolis. 1930. aastate algul hakkas haridusministeeriumist tulema ülikooli õpetajakoolitusele ettehei-ted, et ettevalmistus on “puhtteoreetiline”, võõrkeeleõpetajatel puudub piisav keeleoskus jne.
Samas tõid 1930. aastate alguse arengud kvalitatiivse muutuse daadi perioodi järelvalvesse. Varasematel perioodidel oli noore õpetajakandi-daadi juhendamine niigi ülekoormatud koolijuhataja kohustuseks. Nüüdsest pakkus kaasaegse mentori ülesannetes haridusnõunik või kogenud õpetaja ka sisulist tuge.
2.6.2. Õpetajakutse omistamine kogenud õpetajale
Kuni diplomeeritud keskkooliõpetajaid ei jätkunud, anti kutsetunnistusi välja ka töökogemuse alusel. Nii võimaldati kuni 1925. aastani keskkooliõpetaja kutse saamist varasema eeskujuliku õpetajatöö põhjal, ilma kutseeksamit sooritamata.
Maakondade koolivalitsuste ettepanekul kinnitati haridusministeeriumis selli-seid keskkooliõpetajad (kuni 1925. a.) kokku 243.532 Haridusministeeriumi tegevusaruanded annavad jaotuse aastate lõikes, kus selle õpetajaterühma kohta kasutatakse terminit “kutses kinnitatud.”
529 EAA 2100-11-79, l. 67.
530 Samas, l. 11.
531 ERA 1108-5-750, l. 23.
532 Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi tegevus 1918–1934, lk. 14.
Haridusministeeriumi 1925. aasta määrus keskkooliõpetaja kutse omanda-mise kohta533 võimaldas seni, kuni kutsega keskkooliõpetajaid nappis,
”kutsetunnistusi välja anda kutseeksami õiendanud isikuile ka ilma praktika-aastata.”534 Sama nõuet kordas 1931. aasta “Õppejõudude teenistuse seadus,”
mis lubas haridusministeeriumi koolivalitsusel vabastada nii praktikaaja kui pedagoogilise ülesande täitmise kohusest isiku, kes on vähemalt kaks aastat kesk- või kutsekoolis rahuldavate tagajärgedega õpetanud.535 Samuti lubas mää-rus anda eritingimustel kutse ka senistele keskkooliõpetajate kohusetäitjatele.
Haridusministri loal võis kutse omistada neile, kes olid töötanud Eesti Vabariigi koolides rahuldavate tagajärgedega vähemalt kümme aastat.536 Sama seaduse uue redaktsiooniga 1934. aastal vähendati õpetajana töötamise eeldust viie aas-tani, kuigi selgitusega, et “ministril on õigus, mitte kohustus õpetajakutses kin-nitust anda.”537
Kahjuks ei anna tollane haridusstatistika kuigi täpset pilti, kui palju selliseid erijuhtumitel “kutses kinnitatuid” oli. Küll aga andsid mitmed haridusministee-riumi ringkirjad juhiseid kutse taotlemiseks, loeteluga vajalikest dokumentidest ning selgitustega, kuidas tõestada läbitud õpinguid, mille kohta kinnitavad tun-nistused puudusid või olid kadunud.