4. PEATÜKK. PEDAGOOGIKA ÕPPEJÕUD, AINEKURSUSTE SISU JA
4.3. Pedagoogikaõppejõudude kaader
Pedagoogika valdkonna õppejõude oli vaadeldaval perioodil väga vähe, mis-tõttu nende töökoormus kujunes ebatavaliselt suureks. Seda põhjusel, et õppe-jõud olid paralleelselt hõivatud nii pedagoogikat peaainena õpetades kui ka didaktilis-metoodilises seminaris erimetoodikaid lugedes ning praktikatunde juhendades. Pedagoogikaõppejõudude aeg kulus suuresti õppetöös vajalike allikmaterjalide tõlkimisele, analüüsimisele ja kohandamisele Eesti oludesse.
Erinevalt teiste valdkondade õppejõududest, suurendasid nende koormust loen-gud ja seminarid õpetajate suve- ja täienduskursustel ning osalemine riikliku kutseeksami komisjonides. Seejuures osalesid nad paljude otsustuskogude ja erialaliitude ekspertidena Eesti hariduspoliitika kujundamisel.
Peamine koormus pedagoogika õpetamisel (millele lisandus väga mahukas administratiiv-organisatsiooniline tegevus) aastatel 1920–30 langes professor Peeter Põllule. Näiteks võib tuua tema 1923. aasta sügissemestri nädalakoor-muse: üldine kasvatusõpetus (2 tundi), sissejuhatus pedagoogikasse (1 tund), proseminar didaktikas (2 tundi), eriseminar töökooli teemadel edasijõudnutele (2 tundi).870 Neil juhtumitel, kui mõne valdkonna metoodikaõppejõudu ei leitud, tuli Põllul DMS-i juhatajana eriala metoodikatki lugeda. Nii juhtus näiteks 1924. aastal, mil Põllu ülesandeks oli “uute keelte didaktika ja metoodika”
loengute ja seminaride läbiviimine.871 Kuigi Peeter Põllu kitsamaks huvialaks olid üldise kasvatusõpetuse ja pedagoogika ajaloo probleemid, luges ta kõiki pedagoogika aineid, viis läbi seminare ning juhendas ka koolipraktikat. P. Põllu õpilase A. Elango mälestuste kohaselt oli Põllu loengutel alati väga lai kuula-jaskond ning just tänu tema “süstemaatilistele, sügavatele ja samas üldarusaa-davatele loengutele” oli pedagoogika Tartu Ülikoolis väga auväärne distsip-liin.872 Põld oli ainsaks koosseisuliseks pedagoogikaõppejõuks kuni oma sur-mani 1930. aastal.
Alates 1925. aastast oli pedagoogikas õppeülesande täitjana ametis ka Tartu Õpetajate Seminari direktor Juhan Tork (1889–1980, Kanada), 873 kes oli lõpetanud 1914. aastal TÜ ajalooteaduskonna cand. hist. kraadi ja võimlemis-õpetaja kutsega.874 Ülikoolis luges Tork ülddidaktika ja kasvatusõpetuse kõrval erikursusi pedagoogilisest psühhodiagnostikast,875 karakteroloogiast ja karakteri
870 EAA 2100-2b-61, l. 10
871 Samas, l. 16.
872 A. Elango. Peeter Põllu õpilasena Tartu ülikoolis, lk. 55.
873 EAA 2100-2-1248, l. 1; EAA 2100-2-1248, l. 26.
874 Eesti kooli biograafiline leksikon, lk. 252.
875 EAA 2100-2-1248, l. 3.
kasvatamisest,876 19. ja 20. saj. pedagoogidest,877 viis läbi proseminare andeku-sest878 ning õpilaste intelligentsuse uurimisest.879 Läbi aastate oli Torki ülesan-deks juhtida DMS-i seminari pedagoogika metoodikas, mis olid mõeldud peda-googika valdkonna õpetajatele kesk- ja kutsekoolides. See toimus igal semestril, nädalakoormusega 1–2 tundi Tartu Õpetajate Seminari ruumides, Lai 28.880 Kuigi J. Tork oli hea akadeemilise ettevalmistuse ja suure lugemusega õppe-jõud, oli ta Elango sõnutsi “introvertne isiksus ja tööstiililt anarhistlike joon-tega,”881 mis võis olla takistuseks tema liikumisele karjääriredelil pedagoogika-õppejõuna. Elango kui Torki kaasaegse hinnangut saab tõlgendada kui kahe mehe maailmavaatelist vastuolu, kuid sellel võis olla ka muid põhjusi.
Alates 1928. aastast lülitus pedagoogikaõppejõudude ringi Alfred Koort (1901–1956), kes oli oma ettevalmistuse saanud juba omariiklusaegses Tartu Ülikoolis ning läbis tollasele ajale iseloomuliku õppejõuks saamise protsessi – stažeerides teadusstipendiaadina välismaal. Pärast õpinguid Göttingenis882 ja Pariisis883 asus ta õppeülesande täitjana lugema filosoofiat ja pedagoogikat ning viis läbi seminare. Pedagoogikas luges ta nii üldkursusi kui ka erikursusi kooli-uuendusliikumisest. Koorti sulest on ilmunud üks põhjalikumaid analüüse 20.
sajandi uuenduspedagoogikast ja J. Dewey ideede retseptsioonist pedagoogi-kas.884
A. Koorti kandidatuuri silmas pidades, loodi Tartu Ülikoolis 1933. aastal fi-losoofia ja pedagoogika dotsentuur. Esialgu täitsid seda õppeülesande täitjatena A. Koort ja W. Freymann, 1935. aastast valiti sellele kohale Koort, kes oli äsja kaitsnud doktorikraadi filosoofias.885 Kuigi filosoofia ja pedagoogika kombinat-sioon õppejõudude profiilis oli iseloomulik juba tsaariaegsele Tartu Ülikoolile nagu ka meie naaberriikidele,886 siis Koort eristus eelkõige selle poolest, et tal oli hea akadeemiline haridus mõlemas valdkonnas ning tema uurimisteemad olid tõeliselt interdistsiplinaarse iseloomuga.
Kõrvuti A. Koortiga luges 1931. aastal pedagoogika valdkonna üliõpilastele filosoofia ja filosoofia ajaloo loenguid eradotsent Walter Freymann (1883–
1960 Saksamaa).887 Ta oli lõpetanud Tartu Ülikooli, seejärel töötanud mitmes Tartu gümnaasiumis antiikkeelte ja filosoofia õpetajana. 1928. aastal kaitses ta
876 Samas, l. 7.
877 Samas, l. 28.
878 Samas, l. 14.
879 Samas, l. 75.
880 Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava 1928, II poolaasta, lk. 14.
881 A. Elango. Peeter Põllu õpilasena Tartu ülikoolis, lk. 57.
882 T. Rui. Ulkomaiset tiedemehet Tarton yliopistossa ja virolaisten opintomatkat ulkomaille 1919–1940, lk. 118.
883 Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944, II, lk. 12.
884 A. Koort. Kasvatuse ja õpetuse metoodilise põhiprintsiibi kujunemisest uuendus-pedagoogikas. Kasvatus, 1936, nr. 6, lk. 1–20; A. Koort, John Dewey pedagoogika alused.
Eesti Kool, 1935, nr. 5, lk. 173–181 ja nr. 6, lk. 225–230.
885 Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1940, II, lk. 12.
886 T. Iisalo. The Science of Education in Finland 1828–1918.
887 Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava 1931, I poolaasta, lk. 18.
TÜ-s eksternina doktorikraadi.888 Kuna Freymanni eesti keele oskus oli kehv, anti talle TÜ valitsuse poolt eriluba lugeda kursusi esialgu saksa keeles.889 Tema varasem gümnaasiumiõpetaja kogemus (sh. Hugo Treffneri Gümnaasiumist) andis talle võimaluse kõrvuti filosoofia loengutega õpetada ka filosoofia õpeta-mise metoodikat didaktilis-metoodilises seminaris,890 samuti oli ta tegev õpeta-jate suvekursustel ning Eesti Keskkooliõpetaõpeta-jate Kogus. W. Freymanni sulest ilmus üks esimesi keskkooli loogikaõpikuid.891
1932. aastast hakkas pedagoogikakursusi lugema õppeülesande täitjana Aleksander Elango (1902–2004, kuni aastani 1924 kandis perekonnanime Johanson). Sarnaselt A. Koortiga oli ta Tartu Ülikooli teadusstipendiaat, stažee-rides Viinis (1929–31).892 Elango biograafia on antud uurimisteema seisukohalt huvipakkuv, sest ta läbis täies ulatuses tüüpilise õpetajakoolituse õppekava TÜ-s: erialaõpingud kulgesid TÜ filosoofiateaduskonnas, kus ta õppis pedagoogikat peaainena, millele järgnes keskkooliõpetaja ettevalmistus DMS-s ning kesk-kooliõpetaja kutseeksami sooritamine. Elango õpingud Viinis möödusid Karl ja Charlotte Bühleri juures, reformpedagoogiliselt meelestatud Viini Pedagoogili-ses Instituudis.893 Seetõttu kujunesid Elango valdkondadeks eelkõige noorsoo-psühholoogia ja Esimese maailmasõja järgse Euroopa hariduskorraldus. Siiski jäi tema koormus ülikoolis esimesel omariiklusperioodil suhteliselt väikeseks, piirdudes 1–2 nädalatunniga proseminaride juhendamisel.
Samaaegselt Elangoga luges pedagoogika üldkursusi (samuti õppeülesande täitjana) Johann Georg Estam (1891–1955, USA). Ta oli hariduselt inglise filoloog, lõpetanud 1915 Moskva Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Esmase töökogemuse omandas ta gümnaasiumiõpetajana Moskvas, hiljem koolidirek-tori ning koolinõunikuna Pärnus. Estami teaduslikuks huviks kujunes õpilaste koolijõudluse hindamine, rakendades statistilisi meetodeid, samal teemal kaitses ta ülikoolis magistritöö ja õpetas ainekursusi. Võõrfiloloogina oli ta tegev ka didaktilis-metoodilises seminaris, lugedes loenguid inglise keele metoodikast ja juhendades vastavaid praktikatunde.894 Väga hinnatud oli ta õppejõuna suvekur-sustel ning õppevahendite autorina.895 Estam valmistus ka doktoritööd kaitsma, sooritades 1938. aastal Tartu Ülikoolis doktorieksamid.896 Kraadini ta siiski ei
888 Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1940, III, lk. 527.
889 EAA 2100-2b-17, l. 17.
890 EAA 2100-4-135, l. 141. Juunis 1935 oli ta K. Ramuli äraolekul määratud ka DMS-i juhataja asetäitjaks, EAA 2100-2b-17, l. 107.
891 W. Freymann. Loogika. Tartu: Kool, 1936. Sellele õpikule on kirjutanud aspirantuuri astumise tööna analüüsi Enn Koemets, vt. Kodanliku Eesti loogika õpikute, eriti W.
Freymanni “Loogika” kriitiline iseloomustus, 1947. TÜ Raamatukogu KHO 84-126.
892 EAA 2100-2-109, l. 144.
893 A. Elango. Tartu Ülikooli stipendiaadina Viinis 1929–1931. Pedagoogiline Aastaraamat.
Tartu, 1991.
894 EAA 2100-5-277, l. 105.
895 EÕL. Tartu täienduskursused: loenguid ja kokkuvõtteid. II. Toim. J. Käis. Tartu, 1939; J.
Estam. Õppetöö ratsionaliseerimisest. Tartu, 1940.
896 EAA 2100-2b-16, l. 30.
jõudnud, kuid Tartus kogutud empiiriliste materjalide põhjal kaitses Estam oma doktoritöö 1942. aastal, pärast emigreerumist Berliini.897
Eelöeldust võib järeldada, et esimesel omariiklusperioodil nappis eraldatud ametikohti, mistõttu enamik pedagoogikaõppejõude töötas osakoormusega.
Valdkonna üldkursusi lugesid selle perioodi vältel kuus õppejõudu, neist vaid kaks põhikohaga (Põld ja Koort). Ülejäänud olid ametis õppeülesande täitjana, kellega sõlmiti töösuhted vaid lühiajaliselt, reeglina 1–2 aastaks, mis ei andnud neile õppejõu ja veel vähem teadlasekarjääri kavandamisel küllaldast kindlus-tunnet. Enamik neist oli saanud ettevalmistuse Tartu Ülikoolis (v.a. J. Estam) ning nad kõik olid stažeerinud lühemat või pikemat aega Lääne-Euroopa erine-vate õppeasutuste juures.