ainealased ja pedagoogilised õpingud
Keskkooliõpetajate ettevalmistus toimus esimese omariikluse perioodil peami-selt Tartu Ülikoolis. Nendel erialadel, mida ülikoolis ei õpetatud, lubas hari-dusministeerium keskkooliõpetajaid koolitada ka teistes õppeasutustes. Nii valmistati tehniliste ainete õpetajaid ette Tallinna Tehnikumis, muusikaõpeta-jaid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis ning kunsti-õpetajaid Kõrgemas kunstikoolis “Pallas.” Kutseainete õpetajatelt ei eeldatud kõrgharidust, mistõttu Tallinna Tehnikumi õpetajakoolituse osakondadesse võeti vastu nii 6-klassilise algkooli kui keskkooli lõpetanuid.441 Laulu- ja muusi-kaõpetaja kutse omistamist reguleeriti erimäärusega442 ning kutsetaotlejailt eeldati kõrgemat muusikalist haridust, mida sai omandada nii Tallinnas kui Tartus, erandi moodustasid aastad 1930–1937, mil koolimuusika osakonnad
436 „Õppejõudude tasude seadus“. Antud Riigivanema poolt dekreedina 7. augustil 1935.
Riigi Teataja, 1935, nr. 69.
437 Samas, lisa § 3 juurde.
438 Samas, § 11.
439 Samas, § 20.
440 „Õppejõudude tasude seaduse muutmise seadus“. Riigi Teataja, 1939, nr. 26, § 20.
441 Haridusasutused Eestis 1919–1940, lk. 184–185.
442 Haridusministeeriumi määrus keskkooli laulu- ja muusikaõpetaja kutse omandamise kohta. Riigi Teataja, 1925, nr. 67/68.
olid suletud, kuna keskkoolis kaotati laulutunnid.443 Ka kunstiõpetajate etteval-mistuse põhimõtted olid sätestatud erimäärusega,444 mis nägi ette kõrgema kunstiõppeasutuse lõpetamist ning vastavate kutseeksamite sooritamist. Peami-selt said kunstiõpetajad erialase ja pedagoogilise ettevalmistuse Tartus asuvas
“Pallase” kunstikoolis, 1930. aastatel viidi nende pedagoogiline ettevalmistus Tartu Ülikooli didaktilis-metoodilise seminari juurde.445
Õpetajate ettevalmistamisel tuli juhinduda riiklikest regulatsioonidest, mis nägid ette järgmist õpetajakoolituse mudelit: esmalt tuli omandada “kõrgem erialaline haridus,”446 mille järgselt sai iga õpetajakutse taotleja vastava pedagoogilis-metoodilise ettevalmistuse. Viimane koosnes “teoreetiliste peda-googiliste ainete õppimisest ja praktilise metoodilise seminari õiendamisest.”447 Üldjuhul korraldas ministeerium pedagoogilise hariduse andmist sama õppe-asutuse juures, kus kutsetaotleja sai erialase ettevalmistuse. Alates 1932. aastast koondati pedagoogiline ettevalmistus kulude kokkuhoidmise eesmärgil kahe õppeasutuse – Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogiumi juurde. Nendes õppe-asutustes töötasid ka otse haridusministeeriumile alluvad keskkooliõpetajate kutseeksami komisjonid.448
Järgnevalt antakse lühike ülevaade peamistest seadustest, mis reguleerisid eelkõige aine- ja pedagoogikaõpinguid õpetajate esmaõppe raames.
Vastavalt 1922. aasta “Avalike keskkoolide seadusele”, nõuti keskkooli-õpetajalt kõrgemat erialast haridust. Sellele seadusele tugines 1925. aastal vastu võetud haridusministeeriumi määrus “Keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta”.449 Määrusega anti võimalus saada keskkooliõpetaja kutse järgmistes ainevaldkondades: eesti keel ja kirjandus, ajalugu, saksa keel, inglise keel, prantsuse keel, vene keel, ladina ja kreeka keel, soome keel, filosoofia, peda-googika, kodanikuteadus, matemaatika, loodusteadus, usuõpetus, põllumajan-duslikud ained, kaubanpõllumajan-duslikud ained, tehnilised ained, majapidamine, käsitöö, kujutav kunst, laulmine, võimlemine.
Et täpsemalt sätestada nõudeid õpetajakoolitusele ülikoolis, kinnitati 1925. a.
valitsuse poolt haridusministri määrus “Keskkooliõpetajate ettevalmistamise kohta Tartu Ülikoolis”,450 mis toetus Tartu Ülikooli seadusele451 ja fikseeris teaduskonniti ainerühmad, millest tulevane keskkooliõpetaja valis ühe pea- ja ühe kõrvalaine.
443 Haridusasutused Eestis 1919–1940, lk. 190–191.
444 Haridusministeeriumi määrus keskkooli joonistamise õpetaja kutse omandamise kohta.
Riigi Teataja, 1923, nr. 138.
445 EAA 2100-4-135, l 211.
446 Selle juurde kuulusid nii õpetatava aine aluseks oleva teadusdistsipliini baasõpingud kui pedagoogika valdkonnaõpingud alamastme ulatuses.
447 ERA 1108-5-750, l. 22.
448 ERA 1108-5-750, l. 23.
449 Riigi Teataja, 1925, nr. 124/125.
450 Haridusministri määrus keskkooliõpetajate ettevalmistamise kohta Tartu Ülikoolis.
Kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt 14. oktoober 1925. Riigi Teataja, 1925, nr. 169/170.
451 „Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli seadus“. Riigi Teataja, 1925, nr. 122/123.
Filosoofiateaduskonnas oli võimalik omandada õpetajaharidust järgmistes valdkondades: eesti keel ja kirjandus, ajalugu, saksa keel, inglise keel, prantsuse keel, vene keel, ladina ja kreeka keel, filosoofia ja pedagoogika.452 Matemaa-tika-loodusteaduskonnas toimus antud määruse alusel keskkooliõpetajate ette-valmistus matemaatika, füüsika ja kosmograafia, loodusteaduse, keemia ja maateaduse alal.453 Samuti reguleeriti määrusega usuõpetuse, kodanikuteaduse, põllumajanduslike ja kaubanduslike eriainete õpetajate ettevalmistust.454
Kahe eraldi määrusega reguleeris haridusministeerium pedagoogilise ja eri-alase (tollases kõnepruugis teadusliku) ettevalmistuse komponente õpetajakoo-lituses. Pedagoogilise ettevalmistuse sisu ja korralduslikke elemente käsitles 1932. aasta “Kesk- ja kutsekooliõpetajate pedagoogilise ettevalmistuse määrus”.455 Selle kohaselt kuulusid teoreetilise pedagoogilise ettevalmistuse hulka järgmised õppeained: loogika, psühholoogia, pedagoogika ajalugu, Eesti kooli ajalugu, pedagoogika, didaktika ja koolitervishoid. Praktilise ettevalmis-tuse moodustavad “kutseaine metoodika, hospiteerimine koolides,456 harjutus-tundide andmine ja nende arutamine”.457 Määrus sätestas, et teoreetilised pedagoogilised ained tuli läbida Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, prakti-lise suunitlusega ained ülikooli juures asuvas didaktilis-metoodiprakti-lises seminaris.
Viimases oli lubatud avada vastav kursus vähemalt viie õppija korral, samuti andis määrus haridusministrile õiguse mõnes aines praktiline ettevalmistus korraldamata jätta või kursuslaste arvu piirata, eelkõige õpetajate üleprodukt-siooni vältimiseks.458
Tulevaste õpetajate erialaõpet reguleeris 1933. aastal vastu võetud “Kesk- ja kutsekooliõpetajate teadusliku ettevalmistamise määrus”.459 Selle vastuvõt-mine muutis kehtetuks 1925. aasta määruse keskkooliõpetajate ettevalmistamise kohta Tartu Ülikoolis.460 Erinevalt eelmisest seadusest, mis nägi õpetajaks val-mistumisel ette ühe pea- ja ühe kõrvalaine, pidi erialaõpe nüüdsest hõlmama nelja ainet: kahele peaainele (näiteks eesti keel ja ajalugu) tuli juurde valida kaks “kutseainele lähedal seisvat ainet,” näiteks eesti ja võrdlev rahvaluule, etnograafia vms. Sarnaselt eelmise määrusega olid ainete valikrühmad ette an-tud. Võrreldes 1925. aastaga lisandus peaainena soome keel, nüüdsest sai üli-kooli filosoofiateaduskonnas kesküli-kooliõpetaja ettevalmistust kümnel erialal.
452 Haridusministri määrus keskkooliõpetajate ettevalmistamise kohta Tartu Ülikoolis. Riigi Teataja, 1925, nr. 169/170, § 3.
453 Samas, § 7.
454 Samas, § 11-14.
455 Riigi Teataja, 1932, nr. 48.
456 Kaasaegses tähenduses vaatluspraktika.
457 „Kesk- ja kutsekooliõpetajate pedagoogilise ettevalmistuse määrus“. Riigi Teataja, 1932, nr. 48, § 1.
458 Samas, § 3.
459 „Kesk- ja kutsekooliõpetajate teadusliku ettevalmistamise määrus“. Riigi Teataja, 1933, nr. 81.
460 Haridusministri määrus keskkooliõpetajate ettevalmistamise kohta Tartu Ülikoolis. Riigi Teataja, 1925, nr. 169/170.
Matemaatika- ja loodusteaduskonnas sai endiselt matemaatika, füüsika, kos-mograafia, loodusteaduste ning maateaduse õpetaja ettevalmistuse.461 Lisaks oli õpetajate ettevalmistamisega seotud veel neli teaduskonda: usuteaduskond (usuõpetuse õpetajad), õigusteaduskonna majandusteaduse osakond (kauban-duslike ainete õpetajad, kodaniku- ja majandusteaduse õpetajad), põllumajan-dusteaduskond (põllumajanduslike ainete õpetajad) ja arstiteaduskonna “Keha-kasvatuse instituut” (kehalise “Keha-kasvatuse õpetajad).462 Määruses nimetatud nõud-miste kontroll tehti ülesandeks kutsekomisjoni esimehele.
Selline töökorraldus jäi kehtima kuni 1940. aastani, mil keskkooliõpetajaid ettevalmistava Tartu Ülikooli didaktilis-metoodilise seminari tegevus lõpetati
“Pedagoogilise Instituudi määrusega”.463 Sellega rajati Tartu Ülikooli juurde haridusministeeriumile alluv Pedagoogiline Instituut, mille ülesandeks oli kesk-kooliõpetaja kutse taotlejaile “kutselise erihariduse ja praktiliste oskuste and-mine, kaasaaitamine õpetajate edasiharimiseks, pedagoogiliste uurimuste kor-raldamine ja muude ülesannete lahendamine, mida Haridusministeerium Peda-googilisele Instituudile annab.”464 Instituuti lubati õppima asuda nii Tartu Üli-kooli kui ka teiste kõrgemate õppeasutuste lõpetanuid. Vastuvõtmine toimus
“katsete alusel paremuse järjekorras”, vastuvõtuarvud määras kindlaks hari-dusminister.465 Õppetöö korraldus kopeeris suuresti DMS-i tegevust, instituudi õppe- ja eksamikavad ning kodukorra töötas välja Instituudi valitsus ning need kinnitati haridusministri poolt.
Nimetatud seadusaktidest järeldub, et õpetajakoolitus oli Eesti esimese oma-riikluse perioodil tsentraliseeritud ning seda reguleeriv seadusloome kuulus vabariigi valitsuse pädevusesse. Ühest küljest oli see seotud vajadusega suunata eelkõige rahvuslikult meelestatud õpetajaskonna kujunemist, teisest küljest taheti seeläbi kindlustada kontrolli õpetajate ettevalmistuse kvaliteedi üle. Ala-tes 1930. aastate esimesest poolest pidi range riiklik reguleeritus ohjama ka õpetajate üleproduktsiooni, õppeprogrammide kooskõlastamine haridusminis-teeriumis pidi tagama ideoloogilise ja maailmavaatelise ühtsuse. Kuna kesk-kooliõpetajate ettevalmistus vaadeldaval perioodil toimus peamiselt Tartu Üli-koolis, tuli nii vastavatel teaduskondadel kui didaktilis-metoodilisel seminaril eriti pingsalt jälgida etteantud raame, mis ei olnud alati kooskõlas akadeemilise vabaduse printsiipidega. Võib koguni öelda, et kogu keskkooliõpetajate ette-valmistust puudutav seadustik oli kantud teatavast “ülikooli ohjamise vai-must”.466 Eelkõige avaldus see detailideni määratletud regulatsioonides, mis puudutasid õpetajaks õppijate ainekombinatsioone, õppekavasid koos kirjan-duse loeteludega ning DMS-i töökorraldust. Tsentraliseeritud juhtimine tõi kaasa ka suhteliselt paindumatu süsteemi ning pika ettevalmistusaja õpetajaks
461 „Kesk- ja kutsekooliõpetajate teadusliku ettevalmistamise määrus“. Riigi Teataja, 1933, nr. 81, § 8.
462 Samas, § 9–10.
463 „Pedagoogilise Instituudi määrus”. Riigi Teataja, 1940, nr. 29.
464 Samas, § 2.
465 Samas, § 15, 16.
466 T. Karjahärm; V. Sirk. Vaim ja võim, lk. 87.
õppimisel. Nii omandasid meessoost keskkooliõpetajad kutse keskmiselt 30,6, naised aga 28,7 aasta vanuselt.467 Pikka ja paindumatut ettevalmistust kritiseeri-sid ka ülikooli õppejõud ise (P. Põld,468 J. Tork,469 G. Rägo470), kuid väheste tulemustega.