Eesti Vabariigis juurutatud süsteemi kohaselt tuli õpetaja kutseeksam sooritada eriala- ja pedagoogiliste õpingute järgselt haridusministeeriumi poolt määratud kutseeksami komisjoni ees. Kui paljudes teistes riikides püüti kutseeksam eral-dada alusõpingutest ning seda hindas sõltumatu komisjon, polnud see Eestis vähest inimressurssi arvestades võimalik. Seetõttu asutati siin õpetajakoolitu-sega tegelevate õppeasutuste juurde kutseeksamikomisjonid ning kutseeksami hindajateks olid üldjuhul üliõpilasi ettevalmistanud õppejõud. Kuigi kutseek-sami kavad kinnitas haridusministeerium, koostati need ülikoolis,471 mistõttu ministeeriumi tegelik roll keskkooliõpetaja kutsenõuete fikseerimisel oli vä-hene. Alles 1930. aastate lõpul ilmnes haridusministeeriumi suurem huvi kutse-nõuete vastu, seda eelkõige seoses õpetajate üleproduktsiooniga ning vajadu-sega tugevdada eksaminõuete karmistamise abil üliõpilaste selektsiooni. Kutse-eksami sooritamine andis õiguse asuda katseperioodiks õpetajaameti kandidaa-dina tööle, mille järgselt omistati õpetajakutse.
Keskkooliõpetaja kutseeksamit oli vabariigi algusperioodil võimalik soori-tada ainult Tartu Ülikooli juurde loodud komisjonis. Selle komisjoni esimeheks oli prof. P. Põld (kuni 1930. aastani, edaspidi prof. P. Tarvel). Uute erialade lisandumisega loodi 1927. aastast alates kolm lisakomisjoni: kunstiõpetajate kutseeksami komisjon (Tartus, esimees P. Põld); muusikaõpetajate komisjon (Tallinnas, esimees G. Ney) ning keskkooli tehniliste ainete õpetajate kutseko-misjon (Tallinnas, esimees J. Kiivet).472 Komisjonid võtsid vastu ka eksternina kutseeksami sooritajaid. Nagu varem nimetatud, koondati alates 1932. aastast kesk- ja kutsekooliõpetajate kutsekomisjonid kahte õppeasutusse – Tartu Üli-kooli ja Tallinna Pedagoogiumi.473
Esimene kutseeksamit reguleeriv seadus ilmus 1921. aastal. Haridusminis-teeriumi määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta474 seadustas Tartu Ülikooli juures toimuvad keskkooliõpetajate kutseeksamid järgmistes õppeainetes: 1) eesti keel ja kirjandus; 2) ajalugu koos filosoofia, propedeutika
467 J. Tork. Keskkooliõpetajate ettevalmistusest. Eesti Kool, 1939, nr. 2, lk. 107.
468 P. Põld. Keskkooliõpetaja kutse omandamine. Kasvatus, 1930, nr. 1.
469 J. Tork. Keskkooliõpetajate ettevalmistusest. Eesti Kool, 1939, nr. 2.
470 G. Rägo. Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistamisest. Varamu, 1939, nr. 6.
471 EAA 2100-5-271, l. 9.
472 ERA 1108-5-476, l. 104.
473 „Õpetajakutse omandamise määrus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 110, § 11.
474 Haridusministeeriumi määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta. Riigi Teataja, 1921, nr. 45.
ja ühiskonnaõpetusega; 3) inglise keel; 4) saksa keel; 5) vene keel; 6) prantsuse keel; 7) ladina keel; 8) matemaatika koos füüsika ja kosmograafiaga; 9) loo-dusteadus koos keemia ja maateadusega. Määrus nägi ette kahte tüüpi kutseek-sameid: keskkooliõpetaja esimese ja teise liigi kutse omandamiseks, millest sõltus edaspidi palgajärk.475
Keskkooliõpetaja esimese liigi kutseeksamile lubati ülikooli vastava teadus-konna või välismaa kõrgema õppeasutuse lõpetanuid. Teise liigi eksamile lubati vähemalt 20-aastaseid isikuid, kes on lõpetanud keskkooli või teinud vastava küpsuseksami, samuti neid, kes olid vastu võetud Tartu Ülikooli täieõiguslikuks üliõpilaseks. Määrust täiendati 1923. aastal märkusega, et “kõik keskkooliõpe-taja kutseeksami tegijad peavad olema osa võtnud didaktilis-metoodilisest se-minarist, mille kava haridusminister kindlaks määrab.”476
Määruse kohaselt sai kutseeksamit sooritada Tartu Ülikoolis haridusminis-teeriumi poolt kinnitatud programmi alusel ja see koosnes kahest osast – nn.
teaduslikust eksamist, mis oli kombineeritud suuline ja kirjalik erialaeksam477 ning pedagoogilis-metoodilisest osast. Viimases tuli teha suuline teoreetiline eksam “hingeteaduses, pedagoogikas (või pedagoogika ajaloos), didaktikas, kutseaine metoodikas ja koolitervishoius.” Eksami praktilise osana tuli anda kaks proovitundi keskkoolis, mida hindas kutseeksami komisjon.
Need õpetajakandidaadid, kes olid keskkooli lõpetanud enne 1919. aasta ke-vadet, pidid lisaks sooritama ka eesti keele eksami keskkooliprogrammi ulatu-ses.478 Ka nende eksamite vastuvõtmine oli kutsekomisjoni ülesanne.
Kutseeksamil näidatud teadmistele anti hinnang “nõrk, rahuldav või hea”, kus-juures eksam arvati sooritatuks, kui kõigis üksikkomponentides oli tulemus vähemalt rahuldav.
Kutseeksamite näol oli tegemist põhjaliku ja sisulise kontrollivormiga, mida illustreerib järgmine näide.
1922. aastal sooritas keskkooli joonistamisõpetaja II liigi kutseeksami Natalie Mei, hilisem Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi kunsti-õpetaja479 ja paljude raamatute, sh. kooliõpikute illustraator. Tema kutseeksam koosnes erialaeksamist kaheksas kunstivaldkonnas (maalimine, kompositsioon, ilukiri, perspektiiv jt.) ning pedagoogikaeksamist, mille komponentideks olid pedagoogika ja didaktika, psühholoogia, metoodika ning tervishoid.480
475 10.05.1921 aastal vastu võetud õpetajate palgaseaduse alusel.
476 Haridusministri täiendav määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta. Riigi Teataja, 1923, nr. 138, § 12.
477 Eesti Vabariigi (1918–1940) seadusandluses nimetati teaduslikeks aineteks erialaaineid, mille õpetamiseks tulevane õpetaja ülikoolis valmistus.
478 Seda nõuet korrati hiljem ka “Õppejõudude teenistuse seadusele” tuginedes 1932. a.
haridusministeeriumi korraldusega, millega nõuti “veneaegse kutsega õpetajatelt eesti keele oskuse tunnistust.” Haridusministeeriumi korraldus nr. 3705 eesti keele oskuse nõudmise kohta veneaegse kutsega õppejõududelt. Eesti rahvahariduse ja kultuuriala korraldus, lk.
462.
479 A. Veiderma. Elu hariduse radadel, lk. 332.
480 ERA 1108-5-167, l. 164.
Pedagoogikaeksami kava vastas pedagoogika approbaturi õppekavale (vt. lisa 4).481 Lisaks eksamitele tuli anda kaks proovitundi (joonistusõpetuses ja kunsti-ajaloos). Eksamikomisjoni esimeheks oli prof. P. Põld ning koos K. Ramuliga hindasid nad pedagoogika valdkonna aineid. Kunstiainete hindamiskomisjonis olid tuntud kunstnikud ja kunstiõpetajad A. Starkopf, N. Triik, K. Schnell ja L.
Sapotzki.482
Teine etapp keskkooliõpetajate kutseeksami nõuete täpsustamisel algas 1925. aastal haridusministeeriumi määrusega keskkooliõpetaja kutse oman-damise kohta.483 Uue määrusega sätestati võimalus saada keskkooliõpetaja kutse 12 ainevaldkonnas. Eritingimustel reguleeriti majapidamis-, käsitöö-, joonistamis-, laulu- ning muusikaõpetajakutse omistamist.484 Oluline erinevus eelmisest määrusest oli see, et kaotati keskkooliõpetaja II liigi kutseeksamid (kuni 1925. aastani said II liigi kutseeksamit sooritada need, kellel polnud kõrg-haridust).485 Nüüdsest lubati keskkooliõpetaja kutseeksamile ainult ülikooli lõpetanuid.
Võrreldes 1921. aasta määrusega olid kutseeksami korraldus ja tingimused täpsemini kirjeldatud. Endiselt koosnes kutseeksam kahest osast – eriala- ja pedagoogilisest eksamist, kuid selle erinevusega, et erialaeksam tuli sooritada ainult nendel aladel, mida Eesti kõrgemates õppeasutustes ei õpetatud.
Pedagoogika kutseeksam koosnes omakorda kahest osast: teoreetilisest ja praktilisest. Esimesse kuulusid kasvatusteaduslikud alusdistsipliinid: üld- ja pedagoogiline psühholoogia, loogika, pedagoogika ajalugu, koolitervishoid,486 kasvatusõpetus, didaktika ja ainemetoodika.487 Eksami praktilises osas tuli ko-misjoni ees anda kaks proovitundi.
Arhiivimaterjalidele toetudes on võimalik anda ülevaade kutseeksami sisust erinevatel perioodidel. Nii näiteks sisalduvad kutseeksami protokollides peda-googika ajaloo valdkonna kutseeksami küsimused aastast 1927, kus eksaminee-rijateks olid prof. Põld ja dots. Ramul. Viiele eksamineeritavale esitatud küsi-mused olid järgmised: “Kasvatuse siht ja õpetuse meetod Pestalozzi juures.
Venestusjärk Eesti koolis”; “Rousseau tähtsus, Rootsiaegne rahvakool”;
“Herbart. Vallakooli tekkimine”; “Fröbel. Aleksander I koolireformid”; “J.
Locke. Rahvusliku pedagoogika tekkimine Eestis.”488 Sama aasta pedagoogilise
481 ERA 1108-5-167, l. 121.
482 Samas, l. 140.
483 Riigi Teataja 1925, nr. 124/125. Sellega kaotas kehtivuse 1921. aasta haridusminis-teeriumi määrus keskkooliõpetaja kutse omandamise kohta (Riigi Teataja, 1921, nr. 45).
484 Haridusministeeriumi määrus keskkooli joonistamise õpetaja kutse omistamise kohta.
Riigi Teataja, 1923, nr.138; Haridusministeeriumi määrus keskkooli laulu- ja muusika-õpetaja kutse omistamise kohta. Riigi Teataja, 1925, nr. 67/68.
485 ERA 1108-5-347, l. 98.
486 Need neli eksamit võisid määruse kohaselt olla sooritatud eeleksamitena didaktilis-metoodilisse seminari pääsemiseks.
487 Need kolm eksamit tuli tingimata sooritada didaktilis-metoodilise seminari lõpu-eksamitena.
488 EAA 2100-11-69, l. 186.
psühholoogia kutseeksamit võtsid vastu P. Põld ja J. Tork. Küsimused kahele eksamineeritavale kõlasid protokollis järgmiselt: “1) Lapse arenemise käik.
Teesid, milles seisab intelligents. Tähelepanu tüüpilised lahkuminekud. 2) Pro-dutseeritud kujutlused. Lugemine kui kuju produtseerimine. Illusoorse fantaasia arenemine”.489
Kolmas etapp kutseeksami nõuete arengus sai alguse 1931. a. “Õppejõudude teenistuse seaduse”490 ja sellel põhineva “Õpetajakutse omandamise mää-ruse” rakendamisega.491 Võrreldes 1925. a. määrusega lisandus seitse uut õpetajakoolituse valdkonda, mida määruse järgi nimetati oskusaineteks (meren-dus, kalan(meren-dus, masinakiri jt.). Nüüdsest oli võimalik omandada kesk- või kutse-kooliõpetaja kutse 19-s aineterühmas. Kutsekomisjonide liikmed määrati endi-selt haridus- ja sotsiaalministri ettepanekul, kuid nende töösse lubati kaasata vastava valdkonna erialaspetsialiste (ülikoolist, kunstikoolist “Pallas”, Tallinna tehnikumist, pedagoogiumist jm.). Kutseeksami korralduses, võrrelduna 1925.
aastaga nimetamisväärseid muutusi ei tehtud. Endiselt koosnes eksam teoreetili-sest (pedagoogika, didaktika ja kutseaine metoodika) ning praktiliteoreetili-sest osast, kuhu kuulus kahe proovitunni andmine kutsekomisjoni ees.492 Küll anti sama määrusega keskkooliõpetajate kutse omandanutele võimalus taotleda ka alg-kooliõpetaja kutset, milleks tuli sooritada täiendavad eksamid Tallinna Peda-googiumi kutsekomisjonis. Samuti tõsteti eksamite toimumise sagedust, vara-sema kahe korra asemel sai nüüdsest keskkooliõpetaja kutseeksamit sooritada kolm korda aastas. Kutseeksamile soovijad pidid esitama komisjonile avalduse koos tervisetõendi,493 elulookirjelduse ja haridust tõendavate dokumentidega (sh. tõend osavõtu kohta didaktilis-metoodilisest seminarist), samuti tuli tasuda kutseeksami maks.494 Eesti Ajalooarhiivis on säilinud perioodil 1934–1940 õpetajakutset taotlenute avaldused kutseeksamite sooritamiseks.495
Selle perioodi “kutseaine metoodikaeksami” näide pärineb 1938. aastast, mil keemiaõpetaja kutset taotles DMS-i üliõpilane Endel Varep, hilisem TÜ profes-sor. Kirjalikus eksamiosas tuli vastata neljale küsimusele. Esimene sisaldas võrdlevat analüüsi tollaste tuntud keemia õpetamisviiside kohta (Wilbrand ja Scheid), seejärel tuli üliõpilasel koostada kava gümnaasiumikursuse ulatuses kloori ja selle tähtsamate ühendite käsitlemiseks. Kolmas küsimus puudutas terminit “valentsus”, nimelt paluti anda selle selgitusviise õpilastele. Neljas küsimus oli keemiaõpiku analüüs ning selle vastavus metoodika nõuetele.496 Eksamiküsimused toetusid sõna-sõnalt keemia ainedidaktika programmile,497
489 EAA 2100-11-69, l. 204.
490 „Õppejõudude teenistuse seadus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 59.
491 „Õpetajakutse omandamise määrus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 110.
492 Samas, § 25.
493 Tervisetõendi nõue lisandus alates 1931. a. määrusest.
494 „Õpetajakutse omandamise määrus“. Riigi Teataja, 1931, nr. 110, § 17.
495 EAA 2100-5-353.
496 TÜ Raamatukogu KHO 55- 4-70, l. 29–31.
497 TÜ Raamatukogu KHO 55-4-62, l. 12.
kõik teemad olid eelnevalt käsitletud didaktika loengutes, õpikuanalüüse oli harjutatud vastavates seminarides.
Kutseeksamit hinnati endiselt 3-pallilisel skaalal: nõrk, rahuldav ja hea. Ek-samikomisjon vormistas iga eksamisessiooni kohta protokolli, mis sisaldas:
eksamineeritava nime, eksamiainet, samuti sisaldusid protokollis eksami küsi-mused ja otsus. Protokoll allkirjastati kõigi komisjoni liikmete poolt ning sellele lisati märge, millal see on haridusministeeriumile edastatud. Viimane oli olu-line, kuna haridusministeerium kontrollis protokollide põhjal eksami käiku ning pidas arvet kutseeksami sooritajate üle. See on ka põhjus, miks enamik kutseek-sami protokolle sisalduvad nii Eesti Riigiarhiivi kui Eesti Ajalooarhiivi Tartu Ülikooli kogudes. Viimases leiduvad kutseeksamite protokollid neljas mahukas säilikus aastatest 1923–1941.498 Samas leidub ka proovitundide protokolle järg-miste andmetega: tunniandja, kool, klass, aeg, aine, teema ja komisjoni hinnang.
Enamik proovitunde on hinnatud “rahuldavaga”, harva ka “hea” või “puuduli-kuga.” Proovitundide protokollides leidub ka selliseid hinnanguid nagu “vaevalt rahuldav”, “kaunis hea”, “nõrgavõitu” ja “puudulikuvõitu.”499
Kutseeksami sooritajate arv kõikus aastate lõikes. 1922.–1925. aastate and-med kajastavad nii I liigi (kõrghariduse baasil) kui II liigi (kesk- või keskeriha-riduse baasil) kutseeksamite sooritajaid, keda oli vastavalt 32 ja 31 isikut.500 1920. aastate teisel poolel oli keskkooliõpetaja kutseeksami sooritajaid keskmi-selt 40–50 inimest aastas.501 Kutsetaotlejate arv tõusis 1930. aastatel veelgi. Nii andis Tartu Ülikooli kutseeksami komisjon seitsme aasta vältel (1931–1938) välja 508 vastavat tunnistust.502 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan P.
Tarvel tunnistab oma 1937. aasta kirjas haridusministeeriumile, et “praegusel momendil taotlevad 381-st filosoofiateaduskonna üliõpilasest tervelt 325 õpe-tajakutset. Ainult 56 üliõpilast taotlevad lihtdiplomit või magistriastet ilma õpetajakutseta.”503
Kuigi kõik ei asunud hiljem õpetajakutset taotlema ega õpetajakandidaadina praktikakohta otsima, viitas see ometi suurtele üliõpilasvoorudele õpetajakoo-lituse harudes. Olukorras, kus keskkooliõpetajate koguarv oli tuhande ringis (nendest kutseta vaid 11%) ning keskkoolivõrku pigem koondati, oli see ilmne viide õpetajate üleproduktsioonile. Haridusministeerium püüdis ülikooli tege-vust keskkooliõpetajate massilise vastuvõtu osas korduvalt ohjata. Peamise abinõuna nähti tõsisemat selektsiooni juba stuudiumi jooksul, mil peaks sel-guma isiku sobivus õpetajakutseks.504
498 EAA 2100-11-69; EAA 2100-11-70; EAA 2100-11-77; EAA 2100-11-78.
499 EAA 2100-11-70, l. 135.
500 ERA 1108-5-206, l. 85 (õppeaasta 1922/23); ERA 1108-5-298, l. 101 (õppeaasta 1923/24); ERA 1108-5-347, l. 98 (õppeaasta 1924/25).
501 Arvandmed Haridusministeeriumi tegevusaruannetest 1926–1930. ERA 1108-5-347, l 98;
ERA 1108-5-476, l. 102; ERA 1108-5-521, l. 8; ERA 1108-5-576, l. 76.
502 J. Tork. Keskkooliõpetajate ettevalmistusest. Eesti Kool, 1939, nr. 2, lk. 107.
503 EAA 2100-5-271, l. 127.
504 Samas, l. 124.