Õpetajaskond moodustas esimese omariikluse perioodil vaieldamatult kõige arvukama ja organiseerituma haritlaskonna grupi. Rahvaloenduste (1922 ja 1934) andmeil töötas hariduse ja vaimse kultuuri vallas ca 10 000 isikut.563 Kooliõpetajate osakaal oli neist veidi alla poole, kusjuures märkimisväärset tööhõive tõusu hariduses nimetatud perioodi vältel ei toimunud.
Vaatamata noorele riigiaparaadile hakati Eesti Vabariigis väga operatiivselt koguma ja edastama statistilisi andmeid koolide, õpetajate koosseisude, nende hariduse ja kutselisuse kohta. Nimetatud andmed kajastusid Statistika Keskbü-roo kuukirjades,564 spetsiaalsetes valdkondlikes kogumikes,565 analüütilistes dekaadiülevaadetes566 jne. Sellega seoses on statistiline andmestik õpetajas-konna kohta suhteliselt põhjalik, kuid nende usaldusväärsus on mõnikord ka-heldav. Nagu varem osutatud, võisid vastuolud statistikas olla tingitud sellest, et paljud õpetajad töötasid üheaegselt kahes ja enamas koolis (puudutas eriti kesk-kooliõpetajaid). Statistika aluseks olid aga peamiselt koolidest saadetud arv-andmed, mistõttu läks osa õpetajaid arvesse korduvalt.
Täpsemat ülevaadet võimaldasid aeg-ajalt Haridusministeeriumi või õpeta-jate ühenduste poolt algatatud küsitlused, kus anketeeriti õpetajaid nn. teatelehe
562 „Pedagoogilise Instituudi määrus“. Riigi Teataja, 1940, nr. 29.
563 Eesti elanike üldarv oli vastavalt 1922 ja 1934 rahvaloendusele 1 107 000 ja 1 126 413.
Rahvastikuprobleeme Eestis. II rahvaloenduse tulemusi, 1937, lk. 63.
564Eesti Statistika: kuukiri = Recueil mensuel du Bureau Central Statistique de l'Estonie.
Tallinn, 1922–1940.
565 Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis. Tallinn, 1924.
566 Riigi Statistika Keskbüroo. Eesti 1920–1930. Arvuline ülevaade. Tallinn, 1931.
abil ning see võimaldas välistada topeltarvestuse. Sellise meetodiga korraldati näiteks ulatuslik küsitlus 1922/23 õppeaastal.567 Seetõttu võib pidada ülevaadet õpetajaskonnast 1922/23 suhteliselt täpseks.568 Küll tuleb aga suhtuda ettevaatli-kult 1930. aastate arvandmetesse, eriti nendesse, mis iseloomustavad olukorda pärast 1934. aasta koolireformi, mil paralleelselt tegutsesid nn. vanad ja uued keskkoolid, mille õpetajatekaader suures osas kattus.
1922/23 õppeaastal oli Eestis ametis 1638 keskkooliõpetajat,569 nende osa-kaal õpetajate üldkogumis moodustas 26%. Kui algkooliõpetajad olid peamiselt eestlased, siis keskkooliõpetajate hulgas oli eestlastest õpetajate osakaal 60,8%.
Muudest rahvustest olid enam esindatud sakslased (21,6%) ja venelased (13,3%).570 Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et veel 1918. aastal oli eesti soost üliõpilaste osakaal Tartu Ülikoolis vaid 16%, mistõttu on mõistetav ka eestlastest keskkooliõpetajate nappus. Samal ajal kuulus enamik keskkooliõpe-tajatest (93,3%) eesti kodakondsusesse.571 Kuna suur osa keskkoolidest paiknes linnades, moodustas keskkooliõpetajatest enamiku linnaõpetajaskond. Nii töötas 1930. aastate esimesel poolel tuhandest keskkooliõpetajast maal kõigest 45.572
Sooliselt valitses 1922/23 õpetajate kogukonnas tasakaal, üldisest õpetajate arvust oli mehi 52% ja naisi 48%, algkoolides vastavalt 50,6% (m) ja 49,4% (n) ning keskkoolides 58% (m) ja 42% (n).573 Suhteliselt madalam naisõpetajate osakaal keskkoolis oli tingitud sellest, et nende kõrghariduse omandamise või-malused olid veel tsaariaja lõpulgi võrdlemisi piiratud. Nii on teada, et naisüli-õpilaste osakaal Tartu Ülikooli üliõpilaskonnas oli 1918. aastal 20%, neist vaid üksikud olid eestlased. Eesti naiste võimalused kõrgharidust saada laienesid EV Tartu Ülikooli loomisega 1919, mil alustas õpinguid 170 naist, neist eestlanna-sid 155.574
Seoses naisüliõpilaste osakaalu suurenemisega hakkas muutuma ka õpetajate sooline suhtarv. 1930. aastate teisel poolel räägiti juba õpetajakutse liigsest feminiseerumisest (vt. eelmine alapeatükk) ning kaaluti abinõusid meesõpeta-jate aktiivsemaks värbamiseks. Naisõpetameesõpeta-jate osakaal suurenes eelkõige 1934.
aasta reformiga loodud uutes keskkoolides, moodustades näiteks 1936/37 õppe-aastaks 44,5%.575 Gümnaasiumiosas jäi naisõpetajate osakaal kuni omariikluse lõpuni 38–39% vahele.576
567 Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis, lk. 209.
568 1922/23 õa. statistikas eristatakse keskkooliõpilasi (kuhu arvestati juurde ka keskkoolide juures olevate algklasside õpilased) ning keskkooliklassides õppivaid õpilasi, vt. Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis, lk. 35.
569 Riigi Statistika Keskbüroo. Eesti arvudes 1920-1935. Tallinn, 1937, lk. 271–272.
570 Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis, lk. 213.
571 Samas, lk. 214.
572 Riigi Statistika Keskbüroo. Eesti arvudes 1920–1935, lk. 278.
573 Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis, lk. 209.
574 S. Tamul. Naisüliõpilased Tartu ülikooli üliõpilaskonnas. Vita academica, vita feminea.
Koost. S. Tamul. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, lk. 118.
575 Eesti Statistika, 1937, nr. 193, lk. 644.
576 Eesti Statistika 1938, nr. 205, lk. 629; Eesti Statistika, 1939, nr. 217, lk. 640.
Hariduslikult iseloomustaski Eesti õpetajaskonda erakordselt ebaühtlane ettevalmistus. 1920. aastatel töötas koolis neid, kes olid hariduse saanud venes-tuse eel baltisaksa provintslikus vaimus, rohkesti oli tsaariaegsete õpetajate seminaride nagu ka õigeusu vaimulike seminaride kasvandikke. Samuti oli õpetajate hulgas neid, kes olid saanud ettevalmistuse kiirkorras pedagoogilistes klassides ja kursustel, leidus erakoolides õppinuid ja õpetaja kutseeksami soo-ritanuid, oli Tartu Ülikooli, erinevate Vene kõrgkoolide ja välismaa pedagoogi-liste õppeasutuste lõpetanuid.577 S. Tamuli andmetel töötas Eesti gümnaasiumi-tes ka tsaariaegsete kõrgemate naiskursuste vilistlasi, kes olid ametis peamiselt matemaatika, füüsika, prantsuse ja inglise keele ning ajaloo õpetajatena ning kelle klassikalist haridust Eesti Vabariigis hinnati.578
Vabariigi algusaastail oli keskkooliõpetajate hulgas ka ainult alghariduse omandanuid. 1922/23 õppeaastal oli algharidusega keskkooliõpetajaid ca 4%, samal ajal kui kõrgema haridusega keskkooliõpetajate osakaal oli 74% mees-õpetajate ning 25% naismees-õpetajate hulgas.579 Õpetajad, kelle haridus ei vastanud seadustes ettenähtud tingimustele, töötasid koolis ajutiselt ametisse määratult.
Omariikluse teiseks kümnendiks oli enamik keskkooliõpetajatest lõpetanud kõrgkooli.
Õpetaja eelnevast haridusest sõltus tema kutsekvalifikatsioon. Keskkooli-õpetaja kvalifikatsioonile vastas 1923/24 õppeaastal veidi üle poole keskkoolide õpetajaskonnast (51,5%).580 Viimaste hulka kuulusid need, kes olid lõpetanud kõrgkooli ja sooritanud vastava kutseeksami. Samal ajal töötas keskkoolides ka palju peamiselt tsaariaegse kodukooliõpetaja kutsetunnistusega isikuid (20,9%), algkooliõpetajaid (14%) jt.581
Kutsekvalifikatsiooniga õpetajate osakaalu kiire tõus algas 1920. aastate tei-sel poolel, mil ülikoolis valmistusid õpetajakutseks ja sooritasid kutseeksameid suured voorud. Keskkoolide ja õpetajate koondamisel 1930. aastate algul lõpe-tati töövahekord esmajoones nende õpetajatega, kellel puudus vastav kvalifikat-sioon. Nii vähenes kutseta keskkooliõpetajate arv märkimisväärselt, moodusta-des 1934/35 õppeaastal vaid 11,6%.582 Vabariigi lõpuaastail jäigi kutseta kesk-kooli- ja gümnaasiumiõpetajate osakaal keskmiselt 10% piirile.583
577 T. Karjahärm; V. Sirk. Vaim ja võim, lk. 72.
578 S. Tamul. Eestlannade õpingutest Venemaa kõrgkoolides enne rahvusülikooli avamist.Vita academica, vita feminea. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, lk. 196.
579 Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis, lk. 216.
580 Eesti Statistika, 1926, nr. 60, lk. 9.
581 Riigi Statistika Keskbüroo. Haridus Eestis. Eesti demograafia, 1924, vihik nr. 1, lk. 217.
582 Eesti Statistika 1935, lk. 612.
583 Eesti Statistika 1938, nr. 205, lk. 629; Eesti Statistika 1939, nr. 217, lk. 640.