Laialt levinud usk teaduse neutraalsusse ja objektiivsusse (milles viimasel ajal on küll ka kahtlem a hakatud) on pikka aega kandunud üle teaduslikule stiilile. Viimast on vaadeldud kui midagi, mis definitsiooni poolest ei sisalda inimlikke jooni. Uurimuse tekstilist vorm istam ist on reeglina nähtud kui protsessi, mis kulgeb “kilju
tavast eg ost ’kõrgem al’ ja ‘väljaspool’” (Duszak 1997: 12), juhitud vaid teadusliku teem aarenduse sisemisest loogikast ja uurimis
objekti loomusest. Teaduslikul tekstil kui “olemasoleva teadmise aforistilisel väljendusel” (“gnomic statement of available know
ledge”) (Nichols 1988: 400) on sellise lähenemise korral otsekui ontoloogiline eristaatus, tema loomisel osalevad Halliday (1985/
94) pakutud keele funktsioonidest üksnes ideatsiooniline ja teks- tuaalne, täiesti kõrvale jääb interpersonaalne. Oluline on vaid õige term inoloogia valik ja mõttekäigu loogiline arendus, millele eelkõige anglosaksi kultuuriruumis liitub informatsioonivoo teks- tuaalselt voolav esitus (sobiv teem a-reem a struktuur, kohesiivsete vahendite rakendamine jne).
Viimasel ajal on selline vaade teaduslikule tekstile kahtluse alla seatud ning hakatud ka seda tekstiliiki käsitlema kui suhtlus- sündmust, kus osaleb keele interpersonaalne funktsioon. Vaate
punkti muutus on seotud anglo-ameerika teadusstiili üha laiema levikuga: just selle stiili puhul, iseäranis vastanduses germaani stii
liga, torkavad dialoogilisus ja interaktiivsus eriliselt silma. Teisi
sõnu, keele interpersonaalse funktsiooni osatähtsus teadusteksti loomisel avastati - nagu uued nähtused enamasti - tema avaldu
mise variatiivsuse kaudu. Kohati on seda variatiivsust kirjeldatud dihhotoomilise vastandusena dialoogilise ja monoloogilise, ekposi- toorse ja kontemplatiivse akadeem ilise stiili vahel (vt näiteks Cmerjkova, Danes 1997), kus dialoogilis-ekspositoorset stiili esin
K. V ogelberg 193
davad anglo-ameerika akadeemilised tekstid ja m onoloogilis- kontemplatiivset germaani/teutooni teaduslik traditsioon. Esimese puhul rõhutatakse lugejasõbralikkust ja asjaolu, et teksti arusaada
vaks muutmise ülesanne lasub autoril, samas kui teise puhul on esiplaanil uurimistulemuste esitamine n-ö teaduse ja tõe nimel (vt näiteks Clyne 1987).
Sellise jäiga dihhotoomia kasutamise vaieldam atu eelis on, et see võimaldab akadeemilistele tekstidele esitatavate nõudmiste kultuurilist variatiivsust efektselt esile tuua. Samas on aga oht, et jäetakse mulje, nagu oleks keele interpersonaalne mõõde omane vaid mõnele akadeemilisele stiilile. Siinkirjutaja m itte üsknes ei jaga veendumust, et igasugune akadeem iline kogukond kujutab endast ühtlasi diskursuskogukonda (Duszak 1997), vaid leiab ühtlasi, et mistahes stiili, sealhulgas ka kontem platiivset, harras
tavas kogukonnas kujutavad akadeemilised tekstid enesest suhtlus- akte, mis peegeldavad ja taastoodavad/konstrueerivad kogukonna liikmete vahelisi suhteid. Ka need autorid, kes näiliselt tegelevad üksnes objektiivse tõe impersonaalse kirjeldamisega, on oma eeldatavate lugejatega interpersonaalsetes suhetes. Impersonalisee- rimist ennast võib vaadelda kui üht strateegiatest, mis projit- seerivad ja legitimeerivad autori ja lugeja vahelise suhte, kus autor kui objektiivse tõe kandja on võimuhierarhias kõrgemal posit
sioonil. Siinkohal sobiks viidata B ourdieu’le (1997: 152), kes väidab, et “nii igapäevases kõnes kui ka õpetatud diskursuses on stiilid hierarhilised ja hierahiseerivad; ‘ülev’ keel on omane ‘kõrg
tasemel’ mõtlejale” (minu tõlge - K.V.).
Siinkirjutaja on mitmel puhul (vt näiteks Vogelberg 2003a) osutanud viisakusmudelite, eelkõige Browni ja Levinsoni mudeli potentsiaalile kirjutaja ja lugeja vaheliste suhete kirjeldamisel.
Kuigi algselt välja töötatud, lähtudes nn kanoonilisest suhtlus
situatsioonist (Lyons 1977: 637), kus kõnelejad üksteist näevad ja kuulevad ning kõnevoorud vahelduvad, on mudel edukalt rakendatav ka kirjutatud tekstile. Siinkohal pole huvituseta m är
kida, et ka Brown ja Levinson ise toovad oma viisakusstrateegiate näidete hulgas arvukalt selliseid, mida saab reeglina rakendada vaid kirjutatud kõnes (An urgent request is m ade f o r you r cooperation - “Teie koostöö on tungivalt soovitav” - või It is
reg-25
194_______ V iisaku sstrateegiatest põiklus- ja enesekin dlu sväljen dite näitel väitest, et kirjeldavate lausungite puhul “näo”-häiritus puudub, kuid samas näiteks jaapani keeles on austusmorfeemid tarvilikud ka selliste lausungite puhul nagu “Homme on laupäev”. Sellega seoses olen osutanud (Vogelberg 2002a, b), et igasugust tähelepanu taotlem ist - saati siis uute teaduslike seisukohtade esitamist või teaduslikku vaidlust - võib lõppkokkuvõttes vaadelda “nägu”- ähvardava teona ning teisalt võib W väärtus olla nullist suurem ka siis, kui R võrdub nulliga.
Lähtudes Browni ja Levinsoni mudelist võib anglo-ameerika akadeemilist stiili vaadelda kui sellist, mis projitseerib kirjutaja suhteliselt madalat võimu lugeja üle (ja vastavalt P kõrget väär
tust), kahe suhtluspoole vahelist märkimisväärset distantsi ning teaduslike väidete esitamist kui suhteliselt olulist “näo”-ähvardust, mis lõppkokkuvõttes viib W suhteliselt kõrgele prototüüpsele väär
tusele. W kõrge väärtus omakorda tingib negatiivsete viisakus- strateegiate laialdase rakendamise tekstis. Negatiivsete strateegiate näidetena toovad Brown ja Levinson konventsiotsionaalse kaud
suse, põiklusväljendid (“hedges”), pessimismi, häirimise mini- meerimise, impersonaliseeerimise (passiiv, viitamine üldistele reeglitele, T eie-vorm), nominaliseerimise ja meioosi. Kõigi nende strateegiate ühisolemuse võiks võtta kokku sümboolselt väljen
datud soovina mitte kitsendada kuulaja (lugeja) tegevusvabadust1.
Anglo-ameerika akadeemilises stiilis on loetletuist levinuim põiklusväljendite, eriti osalisust väljendavate põiklusväljendite rakendamine. Põiklusväljendite näiteina võib tuua kahtluse alla
1 Rõhk on siin sõnal “süm boolselt”, sest erinevalt järgm isest super- strateegiast - vihjam isest - negatiivse viisakuse puhul “nägu”-ähvardav tegu siiski eksplitsiitselt sooritatakse.
K. V ogelberg 195
pandud performatiivid / suppose / think / suggest / w ould like to say th a t...- “M a arvan / mõtlen / panen ette / sooviksin öelda” (vrd Lakoff 1972 - uurimus, kus esmakordselt juhiti tähelepanu põiklusväljendite olulisusele), mis anglo-ameerika akadeem ilises diskursuses on tihti kombineeritud teiste negatiivse viisakuse stra
teegiatega nagu näiteks konventsionaalne kaudsus, impersonali- satsioon ja nominalisatsioon (It cou ld be su g gested that ..., A
“paistab, näib, tõenäoselt, teatud mõttes, võib-olla, teataval määral, umbes, põhiliselt” jne). Sw ales’i järgi (1990: 174) on nende väljen
dite eesmärk luua mulje “aususest, tagasihoidlikkusest, sobivast ettevaatlikkusest” ja diplom aatilisusest. M yers selgitab põiklus
väljendite kasutamist anglo-am eerika akadeemilises diskursuses viisil, mis on lähedane Browni ja Levinsoni argum entatsioonile, neid autoreid küll mainimata. Myersi järgi on põiklusväljendid selles diskursuses konventsionaliseerunud ning vajalikud eelkõige tekstiosades, mis väljendavad autori isiklikku seisukohta, kus nad kindlustavad “sobiva hoiaku väite esitamisel kogukonnale” (minu tõlge - K. V.) (Myers 1989: 13). Oma isikliku seisukoha esitam ist vaadeldakse siin sisuliselt - kuigi mitte eksplitsiitselt - kui “nägu”- ähvardavat tegu, mida tuleb põiklusväljendite abil leevendada (meenutagem, et tegemist on sellise akadeemilise kogukonnaga, kus P ja D väärtused on prototüüpselt suured). Taas on tegemist sümboolse leevendamisega, mis ei tähenda tingimata, et autor oma väites tegelikult kindel poleks. Tõsi, igasugune konventsio- naliseerumine vähendab vastava strateegia mõjukust, kuid teisalt avaldub mistahes lingvakultuuri eetos kõige paremini selles, mis temas on konventsionaliseerunud (vrd Vogelberg 2001).
Nii põiklusväljendeid kui ka teisi negatiivse viisakuse stra
teegiaid tarvitatakse teataval määral ka vene ja eesti akadeemilises diskursuses, mis mõlemad kuuluvad Ida-Euroopa stiilide hulka, mille kohta on üldistavalt väidetud, et need on otseselt mõjutatud germaani/teutooni stiilist (Cmerjkova ja Danes 1997: 24). Samas
196 V iisaku sstrateegiatest põiklus- ja en esekin dlu sväljen dite näitel
aga pole vene akadeemilises stiilis haruldased väljendid, mis ran
gelt võttes Browni ja Levinsoni viisakusstrateegiate alla ei mahu.
Siin on eelkõige silmas peetud parenteetilisi väljendeid, milles, otsese vastandina põiklusväljendeile, avaldub autori enesekindlus (tagasitõlkes vene keelest: po le mingit kahtlust et..., kaasajal juba enam ei tohi ignoreerida fakti, et..., on täiesti ilmne, et..., ise
enesestki mõista, võib täie kindlusega väita, et ..., on lihtne näha, et jä reld u s sunnib end peale, torkab silma, et ... jne). Ühelt poolt on igati alust arvata, et ka sellised väljendid kannavad inter
personaalset funktsiooni, samas aga pole tegu ei “vähem viisaka”
positiivse viisakuse ega isegi otseütlemisega (Browni ja Levinsoni
“bald on record strategies”).
Võib siiski väita, et ka siin toimib lõppkokkuvõttes viisakus, kuid kujul, mida Brown ja Levinson ei käsitle, ja nimelt enese- viisakuse (“self-politeness”) kujul. Vastava termini on pragmaati
kasse toonud Rong Chen (2001), kes pole oma vaateid hiljem siiski pikemalt edasi arendanud. Chen näitab õigusega, et Browni ja Levinsoni teooria, kuigi mainib ka
kõneleja
“nägu”-ähvardavaid tegusid, sobib põhiosas siiski vaid kuulaja “nägu”-ähvardavate tegude leevendamise kirjeldamiseks. Iseäranis kehtib see Browni ja Levinsoni põhivalemi suhtes ning suuresti ka nende poolt esitatud strateegiate kohta, kus tihti strateegia formuleering ise sisaldab orienteeritust adressaadile (näiteks “avalda austust kuulaja suhtes”,“liialda tähelepanu kuulaja suhtes” jne). Chen vaatleb pikemalt vabandusi, mis on ka Browni ja Levinsoni järgi kõneleja “nägu”
ähvardavad teod, mille puhul rakendatavaid strateegiaid ja nende valikuprintsiipi aga Browni ja Levinsoni mudel ei võimalda määrata.
Siiski säilib ka Cheni käsitluses kõnetegude jagamine kuulaja ja kõneleja “nägu”-ähvardavateks. Kuigi Chen möödaminnes (2001: 104) möönab “kõneaktide mitmetahulisust nende “nägu”- ähvardava potentsiaali suhtes”, vaatleb ta eneseviisakust ja viisa
kust teise suhtes (“other-politeness”) kui kontinuumi, kus ühe motivatsiooni tõus toob kaasa teise languse. Samas näitab kõne
tegude ning eriti kõnetegude ahelate või ja d a d e lähem analüüs, et peaaegu igasuguses suhtluses on potentsiaalselt ohus nii kõneleja (kirjutaja) kui ka kuulaja (lugeja) mõlemad “näod” - negatiivne ja
K. V ogelberg 197
positiivne. Näiteks palve ohustab kõneleja positiivset “nägu” (nii
hästi seetõttu, et ta on sunnitud ennast paluja rolli asetama kui ka võimaliku keeldumise tõttu), kuulaja negatiivset “nägu”, sest ohustab tema tegevusvabadust (see on ainus ähvardus, m ida Brown ja Levinson käsitlevad) ning ka kuulaja positiivset “nägu” (võim a
lik keeldumine jätaks kuulajast mulje kui vastutulem atust ja kitsist inimesest). Samal viisil ähvardab mingi teadusliku väite esitamine vähemalt adresaadi negatiivset “nägu” (talle surutakse mingit vaadet peale) ja ühtlasi väite esitaja positiivset “nägu”, kuivõrd jätab lahti võimaluse väite kriitikaks (üksikasjalikum aid käsitlusi vt
Vogelberg 2003a ja b).
Niisiis, kõneaktide ahelate dünaamiline analüüs teeb ilmsiks võimaliku konflikti kõneleja ja adressaadi “näo”-vajaduste vahel.
Anglo-ameerika ja vene akadeemilistes diskursuste võrdlus nendes kasutatavate vastavalt põiklusväljendite ja “enesekindlusväljen- dite” seisukohalt viib mõttele, et sellist konflikti on võimalik lahendada vähemalt kahel viisil: kas strateegiate abil, mis kanna
vad kahetist funktsiooni, kaitstes ühtlasi nii kirjutajat kui lugejat, või strateegiate abil, mis ähvardust lugeja “näole” pigem tüsis- tavad, kuid see-eest ennetavalt kaitsevad kirjutaja “nägu” võima
liku kriitika eest. Põiklusväljendid kuuluvad esim ese grupi stra
teegiate hulka: ühelt poolt ei suru nad lugejale midagi peale, teiselt poolt ei seo aga ka autor end kindlalt ühegi väitega - asjaolu, mis teda automaatselt kriitika eest kaitseb (näiteks on väga raske üm ber lükata järeldust, mida väljendatakse kujul Tundub, et siin võiks olla tegem ist X-ga). Enesekindlusväljendite puhul, mis kuuluvad teise gruppi, jätab autor lugeja “näo” suhteliselt kaitseta (mis viitab akadeemilisele diskursuskogukonnale, kus W väärtus on väike) ja seob end ühemõtteliselt oma väidetega, kuid kaitseb ennetavalt oma positiivset “nägu” võimaliku kriitika eest. Siinkohal tuleb märkida, et ka Cheni esialgselt visandatud eneseviisakuse stra
teegiate seas leiame strateegia “Ole enesekindel” (Chen 2001: 91).
Kahtlemata pole akadeemilise diskursuse ja rakendatavate viisakusstrateegiate suhe ühene: põiklusväljendeid leidub ka vene akadeemilises stiilis ja enesekindlust anglo-am eerika omas.
Viimase üldisele enesekindlale tonaalsusele võrreldes tšehhi aka
deemilise diskursusega - mis eelpool toodud jäm edajoonelise
Viisakusstrciteegiatest põiklus- ja en esekin dlu sväljen dite näitel
üldistuse järgi peaks ju koos vene diskursusega kuuluma germaani akadeemilisse ruumi - on oma empiirilises uurimuses viidanud näiteks Cmerjkova ja Danes (1997)2. Siit tuleneb vajadus viisakus- strateegiate, sealhulgas põiklus- ja enesekindlusväljendite, esine
muse empiiriliste uuringute järgi. Käesolevas artiklis on võimalik anda üksnes esialgne ülevaade käigusolevast projektist, mis vaatleb põiklus- ja enesekindlusväljendeid anglo-ameerika, vene ja eesti humanitaaria-alastes tekstides.
Projekt oma esialgses staadiumis keskendub, nagu öeldud, põiklus- ja enesekindlus väljenditele. Samas on uurimistöö käigus selgunud mõnevõrra ootamatu asjaolu, et eesti akadeemilist dis- kursust iseloomustab tavatult sage
positiivsete
viisakusstrateegiate kasutamine. Positiivsete viisakusstrateegiate ühisnimetajaks võib pidada eelkõige ühistunde ja gruppikuuluvuse sümboolset tähistamist, mis Browni ja Levinsoni järgi muuhulgas teostub slängi ja žargooni kaudu, mille vasteks akadeemilises diskursuses võiks sel juhul pidada kõnekeelseid väljendeid. Vaadeldava materjali hulgas oli silmatorkav selliste väljendite rohkus, mida kasutasid muus suhtes küllalt erinevad autorid. Siinkohal saab tuua vaid mõned näited: teadu pärast, aru pähe panema, see oleks küll kahtlase väärtu sega ettevõtm ine, õnneks edeneb uurimise poolel kõik ä ärm iselt jõu dsalt, kindel on üks, selle probleem i lahendab lihtne asi. Grupitunde erilise rõhutamise seletusena võiks pakkuda eesti akadeem ilise kogukonna suhtelist väiksust (kogukonna suuruse ja akadeem ilise stiili vahelistele seostele on osutanud paljud autorid, näiteks M elander et al 1997, Farrel 1997 jpt, kuigi erinevad autorid toovad esile erinevaid sõltuvusi).
Käigusolevas projektis võrreldakse kuut humanitaaria vald
konda kuuluvat teksti igas kolmes keeles, kusjuures autorite positsioonid kõigis keeltes varieeruvad doktorantidest tunnustatud teadlasteni. Lisaks uuritakse ingliskeelsete tekstide tõlkeid eesti ja vene keelde, milles katsealused pole tõlget ära tundnud, st mida võib idiom aatilisuse poolest pidada adekvaatseteks või, täpsemini, varjatud tõlgeteks (House 1998).
2 Om am oodi huvitav on, et ka ülalnimetatud üldistusele viitavad, seda vaidlustamata, teiste hulgas needsamad Cmerjkova ja Danes.
K. Vogelberg 199
Esialgsed tulemused näitavad eesti ja vene akadeem iliste dis- kursuste suuremat varieeruvust, mida suuresti põhjustab konver
gents anglo-ameerika stiili suunas. Samas on jub a leidnud kinnitust enesekindlusväljendite sagedasem esinemine vene akadeem ilises diskursuses - seejuures mitte kõigis tekstiosades, vaid ju st neis, kus esitatakse “nägu”-ähvardavaid väiteid (kriitika, järeldused).
Samas ei tekita teksti enesekindlat tonaalsust m itte üksnes nende väljendite
esinemine,
vaid ka põiklusväljenditepuudumine
vastavates tekstiosades. Eesti diskursus jääb vaadeldavas aspektis kahe suure diskursuse vahele ning varieerub autoriti tunduvalt enam.
Tuleb siiski rõhutada, et “enesekindel tonaalsus” on fraas, mis vas
tavate strateegiate konventsionaliseerumise tõttu sobib iseloom us
tama muljet diskursusest pigem kõrvalseisja pilgu läbi. Kõrval
seisjat esindab ka kogenud tõlkija: idiomaatilistes tõlgetes on inglise kõhklusväljendeid tunduvalt vähendatud. Siinkohal tuleb projekti varase staadiumi tõttu hoiduda täpsemate statistiliste andmete esitamisest, sest paljude väljendite kodeerim ine (näiteks nn ideatsiooniliste ja interpersonaalste m odaalverbide eristam ine, vt Vogelberg 2003c, strateegiate psühholoogilise mõju ja konvent- sionaliseerumisastme määramine jne) nõuab veel täiendavate teoreetiliste küsimuste läbitöötamist. Küll aga võib ju b a praegu öelda, et variatiivsusele ja dünaamilisusele vaatamata järjestuvad anglo-ameerika, eesti ja vene akadeemilised stiilid põiklus
väljendite kasutamise poolest üldjoontes langevas ja enesekindlus
väljendite kasutamise poolest tõusvas järjekorras.
KIRJANDUS
Bourdieu, Pierre 1997. Language and Sym bolic Power. Cambridge:
Polity Press.
Brown, Penelope, Levinson, Stephen C. 1979/1987. Politeness. Som e Universals in Language Usage. Cambridge: Cambridge U niversity Press.
Chen, Rong 2001. Self-politeness: A proposal. - Journal o f Pragmatics 33, 87-106.
200 V iisaku sstrateegiatest põiklu s- j a en esekin dlu sväljen dite n äitel Clyne, Michael 1987. Cultural differences in the organization o f acade
mic texts: English and German. - Journal o f Pragmatics 5, 2 1 1 -2 4 7 . Cmerjkova, S., Danes, F. 1997. Academ ic writing and cultural identity:
The case o f C zech academ ic writing. Culture and S tyle in A cadem ic
Halliday, Michael 1985/1994. An Introduction to Functional Grammar.
London: Arnold.
Lyons, John 1977. Semantics. Cambridge: Cambridge U niversity Press.
Melander, Björn, Swales, John M., Fredrickson, Kirstin 1997. Journal abstracts from three academ ic fields in the United States and Sweden:
Swales, John 1990. Genre Analysis. Cambridge: Cambridge University Press.
Vogelberg, Krista 2002a. K eelelise viisakuse m udelite m õnedest vaieldavatest aspektidest eesti, vene ja inglise keele võrdlevate uurin
gute valguses. - Teoreetiline keeleteadus Eestis. Toim -d R. Pajusalu,
K. V ogelberg 201 I. Tragel, T. H ennoste, H. Öim. (Tartu Ü likooli üldkeeleteaduse õppetooli toim etised 4 .) Tartu: Tartu Ü likooli Kirjastus, 2 9 7 -3 1 2 . Vogelberg, Krista 2002b. Politeness debate continued - N otes on some
key controversial issues in Brown and L evin son ’s theory. - Catcher o f the M eaning. Publications o f the Department o f General Linguistics 3. Tartu: Tartu University Press, 3 4 0 -3 5 5 .
Vogelberg, Krista 2003a. Brown and L evin son ’s m odel o f politeness behaviour: Its relevance to translation theory. - Special Issue.
Hermes - International Journal o f Linguistics, 4 1 -7 3 .
Vogelberg, Krista 2003b. W hose rules? N egotiation o f power in intercultural com m unication. - Encounters: Linguistic and Cultural- Psychological A spects o f C om m unicative Processes. Tartu Univer
sity Cultural Studies Series 3. Eds. K. V ogelberg, E.-R. Soovik.
Tartu, Tartu U niversity Press, 2 4 7 -2 6 6 .
Vogelberg, Krista 2003c. Interpersonal m eanings in academic dis- course:Cross-cultural variation and its relevance to translation. - The Third Riga Sym posium on Pragmatic A spects o f Translation. Ed. A.
V eibergs. Aarhus School o f B usiness. U niversity o f Latvia, 2 2 1 -2 3 1 .
26