Ülevaade EAAS-i koosolekust 19. mail 2017
51 sides võrdlust ajaloost, on juhtumas midagi
niisu-gust, mida kirjeldatakse eesti ühiskeele kujunemise protsessina 19. sajandil. Nimelt 19. sajandi keskpai-gani eksisteeris siin eestlaste aladel kaks kirjakeelt, võrdsete võimalustega saada eestlaste ühiseks kir-jakeeleks. Aga Pärnu Postimees ja Jannseni tead-likult põhjaeestilise valikuga Tartus ilmunud Eesti Postimees kinnistasid ühiskeelena ühe neist. Mis tähendas teise, antud juhul lõunaeesti keele taandu-mist, mitte väljalülitataandu-mist, vaid positsiooni muutust.
Meedia juures võime täheldada samasuguseid muu-tusi. Tänaseks on meedia muutunud meie ühiseks keskkonnaks teatava ühise keelena, mis on enamat kui verbaalsus; kus on põimitud liikuv pilt ja sõna ja kõik elemendid ühtsesse formaati surutud kuni tehnikani välja. Selle taustal paistab trükiajakirjan-dus mulle üha enam meedia kui ühiskeele allkee-lena. Ühise kirjakeele kujunemise võrdluse puhul lõunaeesti keelena.
Võib ju öelda, et meedia tõusis ajakirjanduse kõr-vale 1950.–1960. aastatel, kui raadio kõrkõr-vale oli end kehtestavalt sisse seadnud televisioon. Igatahes on murranguliseks peetud 1967. a ilmunud Marshall McLuhani teost „Medium is the message“,6 mille pealkiri polnud autori poolt sellisena kavandatud ning mis algselt oli kavandatud lõppema küsimär-giga ja sisaldama viidet massiinimesele. Masside ajastust ja meedia objektiks sageli olevast massiini-mesest ehk objektinimassiini-mesest on kirjutatud juba 1930.
aastal ilmunud Ortega y Gasseti teoses „Masside mäss“ (eesti k 2002),7 et mass on eriliselt kvalifit-seerimata isikute kogum. Seega ei tule massi all mõista üksnes ega peamiselt töötavaid masse. Mass on keskmine inimene. Niimoodi muutub mõiste, mida iseloomustas ainult kvantiteet, rahva hulk, kvalitatiivselt määratletuks. See on tavalisus, see on sotsiaalne kodutus, see on inimene, kes kuigivõrd ei erine teistest inimestest, vaid kordab liigiomast tüüpi.
Massiinimene on manipuleeritav kui mistahes ese. See ei tähenda mingil juhul massi ja eliidi vas-tandumist, mida mõni kord on Gassetile omistatud.
Ta on selgesõnaliselt öelnud, et ühiskond on alati
6 Originaali tiitel Marshall McLuhan, Quentin Fiore. The Medium is the Massage: An Inventory of Effects. London: Bantam Books, 1967.
7 José Ortega y Gasseti „Masside mäss“ (orig „La rebelión de las masas“) ilmus eesti keeles esmakordselt ajakirja Akadeemia veergudel järjeju-tuna (1991, nr 8 – 1992, nr 2) Ruth Liase tõlkes, seejärel 2002. aastal Vagabundi kirjastuse raamatuna.
kahe teguri, eliidi ja massi dünaamiline ühtsus. Eliit on eriliselt kvalifitseeritud üksikisikud või inim-rühmad. Oluline on aga siinkohal näha kultuuri rolli, mis ühelt poolt loob eneseteadvust ja indivi-dualiseeritust, seda ka massi hulgas. Teiselt poolt aga seob kultuur ühiskonda.
Eesti ajakirjandusloos on see olnud nähtaval ko-hal selle esimestel kümnenditel, ärkamisajal, kuid paradoksaalsel kombel ka 1980-ndate lõpus, see-juures kõik tsensuuri tingimustes. Ma mäletan, et 1990-ndate algul, kui hakati taastama Kultuurka-pitali, siis kõlasid ka nõuded taastada ajakirjanduse sihtkapital, mis oli olemas 1920. aastatel. Ajakirjan-duse kui institutsiooni eneseteadvuses oli siis veel selgelt olemas kultuurilisuse taju, ajakirjandust tun-ti siis osana kultuurist ja kultuuri kandjana.
Kuid ilmselt olid 1990-ndate keskpaigaks juba maad võtnud meediale iseloomulikud jooned, mis-tõttu kultuurilises mõttes algas ajakirjanduse kui institutsiooni perifeeriaks kujundamine.8
Taasiseseisvumisejärgsesse aega jääb ka tohutu põlvkonnavahetus. Informatsiooni tootmine ja müük tõi ajakirjandusse tööle suure hulga ajakir-janduslikuks tööks ettevalmistamata noori inimesi, nii et käibele tuli lapsajakirjanduse nimetus.
McLuhani suure mõjuga raamatu ilmumisest on möödas 50 aastat. Meil on vaja toime tulla ju-ba uue meediavormiga — sotsiaalmeediaga, mis totaliseerib erisused, tekitab lakkamatult trombe, kogukondlikke kõlakodasid, otsekui oleks tegemist paralleeluniversumiga, kust purskuvad illusioonid, kvaasi- ja pooltõed või lausvaled meie igapäevasesse meediasse, milles omakorda eristatakse peavoolu meediat ja alternatiive või peavoolu ümber kont-sentriliselt kujunevaid meediaplatvorme.
Online-meedia ja sotsiaalmeedia puhul näeme, kuidas keskkond dikteerib käitumise. Parim näi-de on Twitter oma etteantud tähemärkinäi-de arvuga.
Etteantud tähemärgid võõrandavad inimese dis-kursiivsusest. Ma pole kohanud sotsiaalmeedias tõsiseid arutamisi. Selle asemel leiame säutsumise, mis deformeerib me kõnevõimet. Kogu meie kõne-lemisvõime atrofeerub.
Lähen nüüd kultuurisemiootika juurde. Kultuu-risemiootika üks alusmõisteid on Juri Lotmani loo-dud semiosfääri mõiste, mida iseloomustab piiride,
8 Vt Helle Tiikmaa artiklit võitlustest ajakirjanduse sihtkapitali ümber käesolevas aastaraamatus.
sh sisepiiride olemasolu ja teatav tähenduste korras-tatus. Nüüd on meil tegemist uue virtuaalse tegelik-kusega, blogosfääri ehk nn igameheajakirjandusega, kuhu ma liigitan Twitteri, Instagrami, Facebooki.
See seab küsitavaks semiosfääri mõiste. Nii nagu meediaga seoses on kogu aeg küsitavas positsioo-nis kultuur. Kultuur on informatsiooni vahetamise, loomise, salvestamise, vahendamise ja taasloomise väli või keskkond, nagu on seda ka meedia.
Mul on kiusatus väita, et kultuuriinformatsiooni ja meedia erisus seisneb selles, et meedia tendeerib kaose ja erosiooni suunas, kultuuriinformatsioon on aga seostava ja korrastava iseloomuga. See ise-loom ilmneb juba Lotmani tõdemuses, et kultuuri ei pärita, vaid seda on vaja pidevalt taasluua ja mee-nutada. Kultuur on ühtlasi haridus, see on valgustus ja selgitamine. Sedasi mõistab ka kultuuri ka Ortega y Gasset. Kultuur on õpitav. Mõnikord väidetakse, et meedias on info levitamine ja vahetamine väär-tusvaba, samal ajal kui kultuuriline informatsioon on küllastatud väärtussuhetest. Kuid teame, et see pole nii. Infovahetus meedias algab samuti vahete-gemisest olulise ja ebaolulise vahel, mis ongi juba väärtustamine. Kusjuures see väärtustamine võib olla omakorda pöördvõrdelise iseloomuga. Turu nõudel, klikkide ja kasumi eesmärgil muudetak-se olulimuudetak-seks muudetak-see, mis tegelikkumuudetak-se enda tasandil on ebaloomulik — iga päev näeme kohutaval hulgal dramatiseerimist, sh argielu dramatiseerimist vaid selleks, et seda müüa.
Vahe meediainfo ja kultuuriinfo vahel, lisaks sel-lele, et ühel on tendents kaose ja teisel korrastatuse poole, seisneb ka selles, et meedias leviv info esineb pideva voona, samal ajal kui kultuuriinformatsioon ärgitab pidevat tagasivõtmist, peatumist, mõtesta-mist ning fikseerib saatja ja vastuvõtja vahelise si-deme püsivamalt. Kunagi käibis isegi ajakirjanduse kohta ütlus, et ei ole midagi aegunumat kui eilne ajaleht. Ma pean ütlema, et mu meelest teeb see tä-nase infovoo tingimustes lehtedele liiga. Mind on hämmastanud, et kokkupuude vanade ajalehtedega
mõjub vaimselt vägagi rikastavalt. Aga see võib tu-lenedagi sellest, et ajakirjandusest saab kaugemas ajas järelvaates kirjandus.
Üks eristav asi veel. Nagu teame, pole püsivamat rubriiki ajakirjanduses kui surmakuulutused. Iga-vesti värske ja lõplikkust esindav ajakirjandusžanr.
Aga meedia infovoos on inimese surm märkamatu, samahästi võib see olemata olla. Siin näen meedia sarnasust teatriga — nii meedia kui ka teater on kaduv kunst.
Ärgu loetagu eelöeldust välja meedia ja ajakir-janduse vastandumist. Seda ma ei taha. Minu ju-tu mõte on selles, et ajakirjandus kui instiju-tutsioon, mis on poolteist sajandit olnud ka Eestis kultuur ja kultuurikandja, on nüüdseks allutatud või allunud meediale.
Trükiajakirjandus on täna nišitoode. Meil on Eesti Meedia, aga pole iseseisva ajakirjandusliku üksusena Postimeest. See on juba ära kustutatud, õhtule saadetud. See on suurima ajalehena veel ole-mas, aga seda pole iseseisva ajakirjandusliku insti-tutsionaalse üksusena. See on nüüd tooteliik.
Miks on ajakirjandus kultuuri küsimus? See tule-neb juba nimest: aja kirjandus. Aja kaaskirjutus, aja jälg, aja läbikirjutus. Isegi ülekirjutus, ajakirjandus kui palimpsest. Ajakirjanduses on oluline autor, ma kirjutamissuutlikkus, sõnavalitsemisoskus, te-ma eetika ja esteetika, mille keskmes on stiil. Kir-jutaja puhul on oluline loomingulisus. Ajakirjanik jäädvustab aega, aga ka rekonstrueerib minevikku ja konstrueerib tulevikku. Seda näeme eriti ilmekalt ajakirjanduse algusaegade puhul, ajakirjaniku ja tema lugeja suhe oli usalduslik.
Kuigi ülemmõisteks on saanud meedia ja ajakir-jandus on allmõiste, on meil võimalik täita meedia ajakirjandusega. Võimalik on meedia ajakirjandus-tamine. Täidame meedia ajakirjandusega. Selles ongi meie võimalus, et me täidame meedia subjek-tidega — ajakirjanduslikkusega, nagu Maarja oma sissejuhatuses rõhutas.
53