137 net end teemaga kurssi viima. Selliste ülesannete

täitmise aeg langes tihti pärastlõunasele perioodile, mis on kõige kiirem aeg noore ajakirjaniku päevas.

Vaatlustulemustest selgub ka see, et noorte ajakirja-nike tööpäev kestis kauem kui vanemate oma.

Üks suuremaid erinevusi noorte ja kogenuma-te ajakirjanike töö vahel on allikakogenuma-tega suhtlemise viisi valikus. Kui kogenumad ajakirjanikud eelista-vad allikatele pigem helistada ja seda oma töölaua tagant lahkumata, siis nooremad suhtlevad pigem e-kirja teel.

Kui allikas palub noorel ajakirjanikul saata kü-simused e-kirja teel, siis nõustub viimane üsnagi lihtsalt. Kogenenumad ajakirjanikud aga survesta-vad allikat pigem telefonis vastama ja hoiasurvesta-vad nii aega kokku. Noored ajakirjanikud peavad ootama e-kirja teel vastuste saamist, mis raiskab aega ja tekitab stressi. Pealegi ei saa nad ette teada, millal vastused saabuvad, ja seega kaotavad rolli oma aja peremehena, mis on jällegi pingeallikas.⁶

Vaatluspäevadel saabusid e-kirja teel luba-tud vastused tihti alles kella 15–16 ajal ja sedagi sageli alles siis, kui ajakirjanik oli teinud allikale meeldetuletava kõne. Nii sai noor ajakirjanik loo kirjutamise juurde asuda alles siis, kui vanemad olid tööpäeva juba lõpetamas. See aga venitas nen-de tööpäeva pikemaks ja sundis neid toimetusse jääma ka siis, kui kõik teised olid juba lahkunud.

Pikad tööpäevad võivad soodustada töö ja eraelu konflikti tekkimist, mis on aga omakorda üks stressi allikatest.⁷

Lisaks saab allikas e-kirja teel küsimustele vas-tates oma vastuseid lihvida, ja kui vastus hakkab küsimusest kõrvale kalduma, ei saa ajakirjanik allikat esitatud küsimuse juurde tagasi juhtida või täpsustavaid küsimusi lisada. Nii annab ajakirjanik initsiatiivi allika kätte ega oma täit kontrolli selle info üle, mida allikas talle saadab.

E-kirja teel vastates ei näe ajakirjanik ka allika reaktsiooni küsimustele, mistõttu on tal raske ot-sustada, kas allikas ikka räägib täit tõtt, ja see võib omakorda mõjutada ajakirjandusliku sisu kvaliteeti.

Ajakirjanik võib allika vastuseid ka valesti

tõlgen-6 Steve M. Jex, Tina C. Elacqua. Time management as a moderator of relations between stressor and employee strain. — Work & Stress, 1999, Vol. 13, nr 2, lk-d 182–191.

7 Jasmine B. MacDonald, Anthony J. Saliba, Gene Hodgins, Lind A.

Ovington. Burnout in journalists: A systematic literature review. — Burnout Research, 2016, Vol. 3, nr 2, lk-d 34–44.

dada (nt naljaga öeldut tõsiselt võtta) ja nii tekitada endale hiljem lisastressi, kui artiklis avaldatu tõele-vastavus võib osutuda küsitavaks.

Kokkuvõte

Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli välja selgi-tada, mille poolest erineb noorte ajakirjanike iga-päevane allikatega suhtlemise praktika kogenud töötajate omast. Samuti oli eesmärk uurida, kuidas mõjutavad ajakirjanike kommunikatsioonivahen-dite valikud stressi tekkimist.

Peamine leid oli, et noored ajakirjanikud valivad allikatega suhtlemiseks tihti kommunikatsioonivii-si, mis muudab nende ajaplaneerimise keerulise-maks. See omakorda võib mõjuda stressifaktorina ja sillutada teed läbipõlemisele.

Varasemate uuringutega tutvudes selgus, et lä-bipõlemist soodustavaid faktoreid on ajakirjaniku-töös väga palju. Mõned neist käivad selle ametiga paratamatult kaasas ja ajakirjanikud võtavad neid kui vältimatuid stressitekitajaid. Ilmnes, et suure-mas läbipõlemisohus on just need noored ajakirja-nikud, kes fragmenteerivad oma tööpäeva: kasuta-vad allikatega suhtlemisel asünkroonset kommuni-katsiooniviisi ehk e-kirja, lahkuvad tihti töökohalt ning teevad sageli sotsiaalmeedia kasutamise ja kohvipause. Aga üks peamisi noorte ajakirjanike stressi ja läbipõlemise põhjusi tuleneb ikkagi valest allikaga suhtlemise viisi valikust, mis omakorda võib olla tingitud noorte ajakirjanike hirmust saada kritiseeritud.

Edasisi uuringusuundi on palju. Näiteks tasuks uurida sedagi, kuidas mõjutab stressi tekkimist toi-metuse sisekliima. Kas see, kui toimetaja ja teiste kolleegidega saadakse hästi läbi, visatakse omavahel nalja, nagu kogenumad ajakirjanikud minu vaat-lustulemuste näitel tegid, ja julgetakse abi küsida, tekitab vähem stressi kui see, kui igaüks töötab omaette ja toimetajaga suheldakse ainult töistel eesmärkidel? Ka seda teemat võiks teaduslikult kä-sitleda ja lähemalt uurida.

Heleri All

139

Gree te Palmiste

A J A L U G U

Järgnev kirjutis on ilmunud Juhan Peegli raamatus

„Puhtetähed: ajakirjandusloolisi jutustamisi“ (Eesti Raamat, 1991). Selle taasavaldamisega jätkame eel-mises aastaraamatus alanud eestikeelse ajakirjan-duse 250. aastapäeva tähistamist.

[---]

Esimese paberile trükitud ajalehe loomise au kuu-luvat hiinlastele. See ajaleht olevat hakanud il-muma juba 725. aasta paiku. Muidugi oli see veel tahveltrükk, s.o tekst oli tervikuna puusse lõigatud.

Euroopas ei toonud trükikunsti leiutamine kohe kaasa ajakirjanduse teket: raamat oli siin loomuli-kult ees. Veel XVI s. lõpuni kasutati käsitsi paljun-datud teadetelehti ja alles järgmise sajandi alguses hakkavad Lääne-Euroopas ilmuma esimesed aja-lehed (1609 Saksamaal, 1618 Madalmaades, 1622 Inglismaal, 1631 Prantsusmaal, 1644 Rootsis, 1661 Poolas, 1690 Põhja-Ameerikas, 1700 Iirimaal, 1703 Venemaal jne). Sajandi teisest poolest ilmuvad juba esimesed päevalehed (1660 Saksamaal, 1702 Inglis-maal, 1777 Prantsusmaal). Esimesed ajakirjad loo-di 1665. a Prantsus- ja Inglismaal, 1670 Saksamaal.

Eestimaal on 1991. aastal teinegi juubel: sada aastat tagasi hakkas ilmuma esimese eesti päevalehena Postimees Tartus.

Esimene Baltimaade ajaleht — muidugi saksa-keelne — ilmus a-il 1675–1678 Tallinnas (Ordinari Freytags (hiljem Donnerstags) Post-Zeitung). Oma-keelsete ajalehtede-ajakirjadega läks meil ja lähe-mail naabreil veel aega: esimene eestikeelne ajakiri ilmus 1766–1767, ajaleht aga 1806. Lätlased said omakeelse ajalehe 1797, soomlased 1776.

Tegelikult oli aga asi nõnda, et trükitud infor-matsiooni sai maamees ammu enne omakeelsete ajalehtede ja ajakirjade tekkimist. Ametlikud kä-sud-keelud ja korraldused tulid kubermanguva-litsusest, kõrgematest kohtuinstantsidest või kiri-kuvõimudelt pastoraadi kaudu. Neid dokumente kutsuti plakatiteks, patentideks, publikaatideks või relatsioonideks. Mõistagi ei kuulunud need kõik ettelugemisele kirikukantslist või muudel

rahvako-gunemistel, vaid teatamisele tulid need, mis vahe-tult rahvast puudutasid. Osa neist oli juba ülalpool maakeelde pandud, aga küllalt paljudel puhkudel tuli kirikhärradel ise nende tõlkimise kallal pusida.

See oli kaunikesti tülikas töö esiteks seepärast, et paljude pastorite eesti keel oli kange ja rahvakauge ja, teiseks, eestikeelne kantseleistiil ja õigustermi-noloogia olid ju alles päris algust saamas. Iga pas-tor pani siin saksakeelset originaali ümber üsnagi omanuhti. Plakatid kuuluvad seega eestikeelse il-maliku trükisõna algusse ja nende omalaadsel stiilil võis olla mõju ka hilisematele perioodidele, eeskätt ametlikumat laadi informatsioonile. Vanim säili-nud saksakeelne plakat on väljastatud 1638. aastal, vanimad eestikeelsed plakatid pärinevad XVII s.

teisest poolest. Kindlasti on neid kaduma läinud ja — nagu öeldud — enamik neist tõlgiti kohapeal.

Ajaloolasele on need huvitavaks allikaks talurah-va olukorra, meeleolude jms kohta. Kordutalurah-valt on plakateis manitsusi sõnakuulelikkusele, hoiatatak-se vastuhakkude ja kargumineku eest jne. Huvitav on nende trükiste keel, millest mõned näited: Am-mete Murre perast ‘ametikohustuste tõttu’ (1665);

avva Ramat ‘avalik kiri’; se Nuchtlus peab nende pähle keima ‘neid peab karistatama’; neist Wörkö-perist ‘ülesostjate poolt’ (1695); ihho polest kahjo teeb ‘kehavigastusi tekitab’ (1697); errahaukutada

‘ära meelitada’; Waino pakkumisse ‘sõjakuulutami-se’ (1700); peab ilma armota lüllä (=võllasse) ülles pohdus sama (1707).

Üldiselt on varasemad eestikeelsed plakatid üsna raskepärases sõnastuses, nõnda et nendest arusaamine oli omal ajal kindlasti vaevaline, eriti kui neid veel tölbilt ette loeti. Leidub aga ka näiteid suhteliselt korralikust väljendusest. Nõnda kutsub Eestimaa kindralkuberner Axel Julius de la Gardie plakat 1702. aastast marodööridest talupoegi kõi-ge valjema nuhtluse ähvardusel korrale: „Seperrast mainitzeme Kunningast sadut Wallitzeja-Ammeti polest/ igga ühhe/ sest kurjast Nouust kangest er-ra; et Wainlase Päletullemisse ajal (mis Jummal