Kuigi bakalaureusetöö tegemise algul valitses au-toris skeptitsism valdkonnaüleste saadete suhtes, on tema arvamus pärast mõlema formaadi analüü-simist muutunud. Lähtudes väitest, et tänapäevase kultuuri funktsiooniks on vajadusi tekitada, mitte neid rahuldada, ning et kultuuriajakirjandus peab sellele vastama ajakirjandusliku professionaalsu-se kaudu,22 on „OP-i“ meeskonnal seda raske ta-gada, kui saatejuht on oma inimene keskkonnas, kus tegutsevad tema kajastuse ja kriitika objektid.
Valdkondadeülene „OP“ on kindlasti rohkem aja-kirjanduslik, kuid seda valdavalt positiivses mõttes, hoolimata sellest, et uue formaadi saadete vaadata-vus on mõnevõrra langenud. Ekraanil on tasakaa-lustatum, objektiivsem ja analüüsivam kultuurisaa-de, mis vaatleb küll juba tunnustatud kultuuri, kuid ei sea enam teemavalikule otseseid valdkondlikke piiranguid. Valdkonnapõhine saade ei pakkunud sügavamat kriitilist analüüsi ning jättis põhjenda-matult juba algusest peale kõrvale suure osa kul-tuurimaastikust.
Siiski leidus ka valdkonnapõhistes saadetes väär-tuslikke elemente, mis uue formaadi tulekuga ta-gaplaanile jäid ja mis võivad olla ka populaarsuse mõnetise languse põhjuseks. Tuleb tõdeda, et kul-tuurisaates „OP“ on kahtlemata suur ja oluline roll saatejuhil. Endist „OP-i“ juhtisid traditsiooniliselt pigem kultuuritegelased (nt Karl-Martin Sinijärv, Jim Ashilevi), mistõttu mõjus ka valdkondadeülese formaadi ajakirjanikust saatejuht just kauaaegse-le kultuuritegelastest auditooriumikauaaegse-le võõrastavalt.
Kuigi varem on välja toodud mitu suurema ajakir-janduslikkusega kaasnenud positiivset tendentsi, kadusid uue saatejuhiga ekraanilt vabamad vestlu-sed, mis ei olnud pelgalt küsimuse-vastuse vormis.
See tähendab, et valdkondadeülese formaadi puhul ei ole saatejuhi isikul enam nii suurt rõhku, sest kul-tuuriväljal tegutsejate meelest puudub ajakirjanikul hinnangute andmiseks ja kriitikas osalemiseks pii-sav kompetents.
22 I. Skulte 2014.
95 Aga kindlasti ei olekski otstarbekas
ajakirjanik-ku oma vaateid avaldama panna, sest ajakirjanik- kultuuriini-mesed ei võtaks teda ebapiisava kultuurilise ja süm-boolse kapitali tõttu tõsiselt. Samas pakuvad vabad vestlused või debatid vaheldust „OP-i“ tavapäraste-le lugudetavapäraste-le, mis on valdavas osas hoolikalt kokku monteeritud ja illustratiivsete kaadritega varusta-tud ülevaatelood. Kahe või enama inimese vahetu kontakt laseb arutelul meeldivalt areneda. Võimalus kultuuri üle arutleda ning seda nt võrreldes trü-kiajakirjandusega vahetus ja „elavas“ võtmes teha on ka üks televisiooni kui meediumi eripärasid,23 mistõttu oleks kahetsusväärne see kasutamata jätta.
Seega on autori hinnangul kaks võimalust, kui-das leida kuldne kesktee, et kombineerida mõlema formaadi paremad küljed. Esimeseks võimaluseks
23 Katrin Seppel. ETV kultuuriteabe vahendajana. Diplomitöö. Tartu Üli-kool, žurnalistika kateeder, 1981.
on lisada praegusele valdkondadeülesele formaa-dile järjepidev debati- või arutelurubriik (nagu aeg-ajalt „OP! Filmis“ kasutatud „Must foorum“), kus ajakirjanik modereerib kahe arutleja vestlust. Nii tekib tempokate ülevaatelugude vahele saates paus ning lastakse kujuneda teistsugusel ja vahetumal arutelul, mis ei põhine ainult ühe inimese vastus-tel saatejuhi küsimusvastus-tele. Teine võimalus on tuua saatejuhiks taas mõni kultuuriinimene, kelle kul-tuuriline ja sümboolne kapital võimaldab rohkem varem kirjeldatud vormis intervjuusid ja arutelusid.
Seejuures oleks aga oluline tagada ajakirjanduslik taustajõud, et säilitada praeguse valdkondadeülese formaadi analüütiline ajakirjanduslik suund, mis on võrreldes valdkonnapõhise kajastusega muut-nud „OP-i“ kultuurikäsitluse mitmekesisemaks.
Gre ta Külve t
97
Tuudur-Jaan Rekkor
S O T S I A A L M E E D I A
Minu doktoritöö „Kujutletavate auditooriumide tajumine sotsiaalmeediapädevuste osana“ käsitleb peamiselt seda, kuidas inimesed tajuvad ja konst-rueerivad sotsiaalmeediasuhtluses oma kujutleta-vaid auditooriume ning millised on kesksed sot-siaalmeediapädevused, mis seonduvad erinäoliste auditooriumitega suhtlemisel.
Lisaks on doktoritöö eesmärgiks panustada valdkonna metodoloogilise mõtte arengusse, ana-lüüsides kvalitatiivsete loovuurimismeetodite ka-sutamise võimalusi ja riske veebiauditooriumide uurimisel ning mõtestades uurija võimalikke rolle tundlike uurimisteemade käsitlemisel.
Teoreetilised ja empiirilised lähtekohad
Sotsiaalmeediat ja sotsiaalvõrgustikke on siin kon-tekstis käsitletud kui veebipõhiseid platvorme ja teenuseid, mis võimaldavad inimestel end unikaal-sete (pool)avalike profiilide kaudu esitleda, tekitada teiste kasutajatega võrgustikke ning tarbida, luua ja suhestuda sisuga, mida teised kasutajad nendel platvormidel loovad või vahendavad.1
Viimastel aastatel oleme olnud tunnistajateks
1 Vt Nicole B. Ellison, danah m. boyd. Sociality through social network sites. — William H. Dutton. (Toim) The Oxford Handbook of Internet Studies. Oxford: Oxford University Press, 2013, lk-d 151–172.
mitmele probleemsele juhtumile, mille keskmes on väärettekujutus oma sotsiaalvõrgustikes saadetava-te sõnumisaadetava-te auditooriumist ehk vastuvõtjasaadetava-test. Jus-tine Sacco säuts ja Lindsey Stone’i foto Facebookis, Vinni-Pajusti Twitteri-skandaalid ning Sergei
Men-kovi YouTube’i postitus — need on vaid mõned juhtumid, mis on näidanud selgelt sotsiaalmeedia ja seal toimetavate tohutute erinäoliste aktiivsete auditooriumide võimu.2
Keskne probleem, mida selliste tehnoloogia poolt vahendatud suhtluse negatiivsete näidisjuh-tumite puhul märkame, on kontekstide kokkuvari-semine3 — olukord, kus varem eraldiseisvate kom-munikatsioonisituatsioonide kontekstid ja osalised on veebikeskkondades sulandunud. Sotsiaalmee-dias saadetud sõnumi auditooriumiks võivad olla kas üheaegselt või ajalisest kontekstist üldse lahti-haagituna nii endised kui ka praegused sõbrad ja romantilised partnerid, kolleegid, sugulased, aga ka potentsiaalsed tööandjad ja kliendid, võõrad, suur-korporatsioonid jne jne. Teatud mõttes on selline kontekstide kokkuvarisemine tinginud massilise pideva ühisjälgimise, omnoptikumi,4 kus „kõik jäl-givad kõiki“, olles indiviidina samal ajal ise jälgija ning jälgitava rollis.
2 Vt Jon Ronson. So You’ve Been Publicly Shamed. New York: Riverhead Books, 2016.
3 Vt danah m. boyd. It’s Complicated: The Social Lives of Networked Teens. New Haven: Yale University, 2014.
4 Vt Jakob Linaa Jensen. The internet omnopticon: Surveillance or coun-terinsurgency. — Henrik Bang, Anders Esmark. (Toim) New Publics with/out Democracy. Frederiksberg: Samfundslitteratur Press/NOR-DICOM, 2007, lk-d 351–380.