Segakoopiad

Eelmistes alapeatükkides vaadeldud keelenäited kirjeldasid täieliku koopia põhikeelde integreerumise eri malle. Keeleühikute kopeerimine ei ole alati terviklik. Kopeerida võib ka nii, et soome ühiku üks osa on kopeeritud täie-likult, teine aga valikuliselt. Koodikopeerimise mudelis nimetatakse niisugu-seid koopiaid segakoopiateks (mixed copies). Segakoopia moodustub keele-ühiku struktuuri ning selle tähenduse kopeerimise tulemusena (Johanson 1993:

215, 2002a: 292). Esimese põlvkonna keelejuhtide kõnes on segakoopiateks eranditult liitnimisõnad (v.a üks analüütilise verbi kopeerimise esinemine).

Segakoopiaid võib nimetada ka keeltevahelisteks kompromissvormideks, mis ei kuulu kummagi keele ükskeelsesse varianti. Michael Clyne’i (2004:

244) definitsiooni järgi tähendavad kompromissvormid emakeelde sisestatud ning selle ühikutega kombineerunud morfeeme. Traditsioonilises laensõnade uurimises tuntakse kompromissvorme ka mõiste all loanblend. Michael Clyne (2003: 145) on seda nimetanud ka morfosemantiliseks transferentsiks ehk liitsõnade ja idioomide sõnasõnaliseks tõlkimiseks.

Eesti keeleteadlastest on kakskeelsete liitsõnade moodustumist kõige põhjalikumalt käsitlenud Anna Verschik (2004b, 2005, 2008). Ta on uurinud liitsõnade esinemist eestivene keelevariandis. Eesti-soome kontaktsituatsiooni näitel on nende esinemist põgusalt vaadelnud Kai Stahl (2002) ning Maria Frick (2003). Stahl (2002: 125) nimetab kakskeelseid liitsõnu laenatud liit-sõnadeks, Frick (2003) soome-eesti segasõnadeks (nt lauses Saataisiin vähän bilehoogua). Liitnimisõnade näiteid esineb rohkelt ka Mai Loogi Tallinna

noorte kõnekeele ainestikus (vt nt Loog 1988), aga ka laste keelekasutuses (vt nt Hasssinen 2002).

Selles töös vaadeldavas ainestikus on liitsõnad moodustatud eranditult sega-kopeerimise teel. Täielikult kopeeritud soome liitsõnade kohta näited puudu-vad. Liitsõnad on struktuurilt enamasti läbipaistpuudu-vad. Esimene komponent võib olla soome, teine eesti päritolu: nt toppajope (sm toppatakki ‘sulejope’) ja ajokeeld (sm ajokielto ‘sõidukeeld’), veroamet (sm verotoimisto ‘maksuamet’), verokaart (sm verokortti ‘maksukaart’). Või vastupidi, liitsõna esikomponendi annab eesti, teise komponendi soome keel: nt suusaloma (sm hiihtoloma

‘suusapuhkus’), lähipiir (sm lähipiiri ‘lähiringkond’). On ilmne, et mõnede liitsõnade kopeerimine on kõneleja jaoks semantiliselt spetsiifilisem, kuna kasutatud sõna sisaldab tähendust, mis emakeelsel vastel puudub. Näiteks segakoopiad verokaart ja veroamet. Kindlasti ka segakoopia suusaloma tähendus. Selle all ei mõisteta puhkust suusatama minekuks, vaid Soomes kindlal ajal algavat ametlikku talvist koolivaheaja- ning puhkusenädalat.

Kõige läbipaistvama struktuuriga segakoopiad on (132) ja (133). Mõlemas näites eristuvad keeltevahelised üleminekud selgelt ning keelendid on mõiste-tavad ka soome keele oskusega monolingvaalide jaoks. Esimesena vaatluse alla tulevas näites kopeerib kõneleja soome liitsubstantiivi ajokielto (ee sõidu-keeld). Liitsubstantiivi põhisõna annab eesti keel (komponent keeld), täiend-sõna soome keel (komponent ajo). Kopeerimise tulemusena moodustub sega-koopia ajokeeld. Mõlema keele piirid eristuvad liitsõna komponentide lõikes selgelt ning ka koopia ise on struktuurilt läbipaistev. Kõne tootmise protsessist lähtudes sisestatakse koopia vestluse põhikeelde sujuvalt, selle esinemine on markeerimata ning puuduvad kopeerimist saatvad suhtlussignaalid:

(132)

INF11: Minu meelest ta jäi politseile vahele ning nüüd on ajokeeld üheks aastaks.

(sm ajokielto ‘sõidukeeld’)

Analoogsetel põhimõtetel kopeeritakse ka liitsõna automekaanikko (‘auto-mehaanik’). Kuigi ka selle näite puhul eristuvad liitsõna komponendid keelte lõikes selgelt, lubab koopia häälikuline struktuur seletada koopia esinemist kahel viisil. Võimalik, et kõneleja lähtub eesti ekvivalendist mehaanik. Sel juhul moodustub segakoopia sõnasiseste häälikute asendumise (h→k) teel.

Teine variant on, et kõneleja kopeerib soome liitsõna häälikuliselt lühenenud kujul (mekaanikko→mehaanik):

(133)

INF8: Ütleme kahekümneaastane noor poiss ja teeb mingisuguse, ütleme ta on mingi automekaanikuks Tartus. Ja siis ta saab mingisuguse sõbra käest, et pakkumine on, et Helsingis kuskil lähedal vajatakse ka.

(automekaanikko ‘automehaanik’)

Mõneti keerulisem kopeerimise protsess paistab näites (134). Kõneleja kopeerib liitsubstantiivi kerhohuone (‘seltsiruum, vaba aja veetmise ruum’).

Kuna eesti keeles puudub sõnale täpne vaste, ei pruugi koopia monolingvaalse kõneleja jaoks mõistetav olla. Sestap pole ka tõenäoline, et kõneleja tugineks segakoopiat luues mõlema keele vahenditele. Pigem on alust arvata, et soome vahendid ühinevad liitsõnakoopiaks eri printsiipidel. Liitnimisõna mõlemad komponendid kopeeritakse terviklikult soome keelest, põhiosa kopeerides tugineb kõneleja aga eesti häälikuliselt lähedase ühiku analoogiale (ee hoone vs sm huone). Samas ei ulatu kopeerimine semantilisele tasandile – kõneleja ei pea keelendit luues silmas hoonet kui teatud tüüpi suuremõõdulist ehitist, vaid lähtub soome keelendist huone ehk tuba. Substantiivid huone ja hoone on soome ja eesti keeles häälikuliselt lähedased, kuid semantiliselt erinevad noomenid (sm huone ‘tuba’, ee hoone ‘rakennus’):

(134)

KP: Kus see üritus toimub?

INF4: See on nende endi majas. Ma ei oska öelda, kas neil on kerhohoone juba kinni pandud.

(sm kerhohuone ‘seltsiruum, vaba aja veetmise ruum’)

Mitmeid seletusvõimalusi pakub ka keeleühiku avoliit(t)u+sid (PartPl) kopeeri-mine (näide 135). Selle kõige selgem komponent on täiendosa avo – see on kopeeritud terviklikult soome keelest. Põhiosa liit määratlemine jääb koopia puhul lahtiseks. Keeleühik kuulub mõlemasse keelde (sm liitto, ee liit), mis võimaldab kopeerimisel tugineda emma-kumma keele ühikutele:

1) liitsõna mõlemad komponendid kopeeritakse soome keelest: ühik avo kopeeritakse täielikult, ühik liitto kopeeritakse integreerunud kujul.

Häälikuliselt kohandatud tüvele liidetakse eesti PartPl käändelõpp -sid;

2) soome keelest kopeeritakse ühik avo, liitsõna põhikomponent liitto asendatakse terviklikult eesti sõnaga liit. Näites liittu+sid (PartPl).

(135)

INF5: Muidugi noorte elu on siin natukene mida mina vaatan ütleme väga palju on nisukesi avoliittusid (.) vabaabielu. Naine käib oma po: oma sõbrannadega kuskil, kõrtsus või kuskil mingisugustel terrassidel, terrassidel käiakse õlut joomas, istutakse lihtsalt ja siis räägitakse oma oma seltsis. Ja mees käib oma porukas ja siis kunagi saavad kodus kokku. Et no minu arust nagu vähemalt oma laste järgi tean, et meil kui kuskil käiakse, siis käiakse ikka koos ja nigu ei tahagi minna üksi, minnakse koos. Aga siin on täitsa loomulik, et minnakse üksi ja pidut-setakse. Naised oma porukas ja mehed omaette. Et see oli niisugune imelik mulle. Ja muidugi õlut nad joovad väga palju.

(sm avoliitto ‘vabaabielu’)

Liitsõnade kolmas moodustusmall on segakoopia loomine nii, et soome ele-ment peegeldab kopeeritavat kaudselt. Seda illustreerib näide (136). Ühikut

kopeeritakse semantilise kopeerimise põhimõttel (siin tõlkimise teel), kus ühiku mõlemad komponendid “tõlgitakse” eesti keelde: tumma→tume, ihoinen→ihuline. Nende põhjal luuakse innovaatiline segakoopia: tume + ihuline = tumedaihuline. Moodustunud segakoopia on küllalt läbipaistev, et olla mõistetav ka monolingvaalse kõneleja jaoks:

(136)

INF14: Nii palju kui mina tunnen ennast, mina arvan, et eestlastesse suhtutakse paremini.

INF3: On erandeid ka küll, aga see on väga väike osa.

KP: Aga millest see võib tulla, et eestlastesse suhtutakse paremini? Põhjus või kas üldse ongi võimalik niimoodi öelda?

INF14: Mingid ajaloolised ja geograafilised.

INF3: Kindlasti.

INF14: Ja siis on ja siis on minu arust soomlastes on ikka päris hea annus rassismi sees. Kui mõelda, et nende tumedaihuliste vastu on (.) vastu vaadatakse ikka viltu.

(sm tummaihoinen ‘tumedanahaline’)

Peatüki kokkuvõtteks võib öelda, et esimese põlvkonna keelejuhtide suulise kõne ainestiku näitel on täielike koopiate põhiliseks integreerumise malliks eesti tunnusmorfeemide liitmine soome tüvedele (nt gradu+t, verotoimisto+st, mestari+d, puhu+ma). Selliseid näiteid esineb ainestikus umbes 70. Koopiate hulgas on ootuspäraselt ülekaalus substantiivid. Erinevalt neljandas peatükis vaadeldud nn integreerumata koopiate käitumisest eestikeelsetes vestlustes on integreeritud koopiate esinemine tavaliselt automaatne, juhuslik, enamasti ka markeerimata. Analoogiapõhiselt moodustatud koopiaid esineb ainestikus kümmekond (nt saad automaadist kuiti vastu). Esineb ka kahekordset markeerimist (nt maahanmuuttajaita), kuid see on kolme keelejuhi keele-kasutuse eripära. Lõpukaoliste nimisõnade (nt nürk, kort) osakaal on täiskasva-nute kõnes väike (kokku 8 näidet).

Täielikud koopiad esinevad kõige sagedamini nimetavas käändes ja koha-käänetes. Järgnevad genitiiv (GenSg) ja partitiiv (PartSg). Ülejäänud käänete esinemine on marginaalne. Ainestikus puudub täielikult soome struktuurile vastava instruktiivi ja komitatiivi kopeerimine. Mitmusevormide kopeerimine on fikseeritud üksikjuhtudel, välja arvatud NomPl esinevad vormid.

Ainestikus esineb kümmekond soome verbitüve, mis on substantiivide esinemissagedusega võrreldes väga väike hulk. Lihtverbide madalat esinemis-sagedust võib seostada nende semantilise silmapaistvuse puudumisega. Erine-valt substantiividest ei väljenda verbid üldjuhul kõneleja seotust ümbritseva keeleruumiga, mis võiks nende kasutusatraktiivsust tõsta ning mõjutada nende sagedamat esinemist keelejuhtide kõnes. Seega võib öelda, et soome liht-verbide täielik kopeerimine on esimese põlvkonna esindajate jaoks margi-naalne.