Peresisesed keelevalikud

Keelejuhtide peresiseste keelevalikute relevantseim mõjur on rahvus. Rühma-välistes ja rühmasisestes abieludes on eesti ja soome keele valikute suhe ootuspäraselt erinev. Kui rühmasisese abielu (9) puhul on keelejuhi ja abikaasa vaheline põhisuhtluskeel eesti keel (v.a vestlussituatsioonides ühel või teisel põhjusel toimuvad üleminekud soome keelele), siis eesti-soome segaperedes eristuvad erinevad keelevalikud, mille hulgas domineerib soome keel.

Abikaasadevaheline keelevalik kui kokkuleppe küsimus. Eesti-soome abieludes, kus abikaasad esindavad erinevaid keele- ja rahvusrühmi, konku-reerib suhtluskeele valikutes kolm keelt: eesti, soome ja inglise keel. Rühma-väliste abielude puhul võib suhtluskeelevalikut paljudel juhtudel ettemääratuks pidada, kuna enamuskeelt rääkiv osapool omandab vähemuskeele staatuses oleva enamuskeele asukohariigis üldiselt harva. Seda kinnitavad ka keele-juhtide väited abikaasade eesti keele oskuse kohta, kus kuueteistkümnest mitte-Eesti kodanikust on omandanud eesti keele neli isikut. Kui rühmasisese abielu (9) puhul on keelejuhi ja abikaasa suhtluskeel ainult eesti keel, siis ekso-gaamilistes peredes eristuvad erinevad keelevalikud, milles domineerib ootus-päraselt soome keele kasutamine. 11 keelejuhti räägib abikaasaga ainult soome keelt, kolmel juhul domineerib soome keele kasutamine. Kolmes eksogaami-lises peres on keelte rollid vahetunud ning dominantkeele positsioonil on eesti keel, st emakeelena soome keelt rääkiv isik on valinud vähemuskeelt toetava tee, kasutades pere suhtluskeelena eesti keelt. Vähemuskeele eelistamist suhtluskeelena seletavad mitmed asjaolud, mille hulgas näivad olevat

relevant-semad soomlase Eesti-kogemus ning tema suhtumine Eestisse (nimetatud isikutel oli juba enne abiellumist isiklikke kontakte nii Soome kui Eesti eest-lastega). Oluline roll on kindlasti ka eesti keele oskusel – kõik kolm valdavad eesti keelt väga hästi. Läbivalt soome keelt kasutavates peredes on soomlasest osapoole eesti keele oskus puudulik või olematu ning puuduvad ka isiklikud kontaktid Eesti ja eestlastega.

Keelevalikud suhtluses teise põlvkonnaga. Enamik (65%) keelejuhte kasutab lastega kõneldes eesti keelt. Emakeelena eesti keelt rääkiva osapoole ning teise põlvkonna vahelises suhtluses eristub kolm teadlikult kujundatud ning rakendatavat keelestrateegiate süsteemi (sõnastatud keelejuhtide ütluste järgi):

1) kumbki vanem räägib oma emakeelt (st põlvkondadevahelises suhtluses on kasutusel mõlemad keeled);

2) emakeel on ema keel (st pereliikmete vahelise põhisuhtluskeelena kasu-tatakse eesti keelt);

3) isa maa, aga ema keel (st pereliikmete vahelise põhisuhtluskeelena kasutatakse eesti keelt).

Lähtuvalt perede keelevalikutest ning eesti keele edasi andmisest järgmisele põlvkonnale võib keelejuhid tinglikult jagada keele säilitajateks ning vahetajateks. Niisugune jagunemine ei ole kindlasti lõplik, sest inimese keele-valikud võivad aja jooksul muutuda. Peresisene soome keele kasutamine ei tähenda ka lõplikku keelevahetust selles mõttes, nagu oleksid keelejuhid eesti keele kasutamisest täielikult loobunud. Pigem on nende keelekasutus kindlalt piiritletud: pere suhtluskeel on soome keel, teiste eestlastega suheldes kasu-tatakse eesti keelt.

Peresiseselt paralleelselt kasutatavad keeled võivad hakata omavahel konkureerima, mis toob sageli kaasa lõpliku valiku ühe või teise keele kasuks.

Kolmes peres on toimunud (ja kahes toimumas) perekonnasisene keelevahetus ehk eesti keel on asendunud (või asendumas) soome keelega. Keelevahetuse toimumises on tihtipeale suunaandjaks teise põlvkonna esindaja, kes on üldjuhul sündinud Soomes, käib soomekeelses koolis ning kelle soovimatus eesti keelt rääkida väljendab negatiivset suhtumist eesti keelde. Keelevalikutes ning vähemuskeele kasutamises mängib olulist rolli ka vanemate keeleline käitumine, suhtumine ning tõekspidamised, mis määravad nende keelelise käitumise. Keelejuhtide kommentaaride põhjal eristuvad neli peamist keele-vahetust suunavat tegurit: 1) abikaasa negatiivne suhtumine eesti keelde, 2) lapse negatiivne suhtumine eesti keelde, 3) laste raskused keeleomandamisel ning 4) keelejuhi isiklikud põhjused.

Kuigi esimese põlvkonna omavaheline suhtlus toimub eesti keeles, ei tähenda see automaatselt sama keelevalikut teise põlvkonna poolt. Merja Tarnanen ja Minna Suni (2005: 16) väidavad oma uurimuses, et mida väikse-mad lapsed peres on, seda tõenäolisemalt toovad nad asukohariigi keele kooli ning sõprade kaudu koju. Elukohariiki vahetanute esimese põlvkonna

noore-mad lapsed elavadki tihtipeale erinevas keeleümbruses kui näiteks perede vanemad lapsed. Mitmete perekondade näitel võib vanemate ja lastevahelise keelekasutuse puhul rääkida kakskeelsest diskursusest (bilingual discourse), st vanemate ja lastevahelises suhtluses on kasutusel mõlemad keeled (nt vanemad kasutavad lastega järjekindlalt eesti keelt, lapsed vastavad ja räägivad soome keeles) (sama on täheldanud ka Michael Clyne 2003: 44 ning Magdolna Kovács 2004: 207). Keelejuhtide hinnangul võib laste soome keele kasutamist tõlgendada nende süveneva negatiivsusena eesti keele kasutamise suhtes.

Eesti-soome peredes on eesti keel teise generatsiooni vahelises suhtluses selgelt piiratumas ulatuses kasutusel – üldjuhul kasutab teine põlvkond oma-vahelises suhtluses peaaegu eranditult või domineerivalt soome keelt. Situat-sioonides, kus võib valida vestluspartneri ja selle järgi keele, on suhtluskeeleks osalusvaatluste alusel soome keel. Teise põlvkonna vahelisi keelevalikuid näib kaudselt mõjutavat see, kui palju on esimesel ja teisel põlvkonnal kontakte teiste omavanuste eesti keelt rääkivate teise põlvkonna esindajatega. Mida rohkem on vanematel ja nende lastel kontakte eestlaste või eestikeelsete pere-kondadega, seda stabiilsem on lastevaheline suhtluskeel ning seda rohkem kasutatakse omavahelises suhtluses eesti keelt.

Seda, kas eesti keelt kasutatakse kodukeelena, näib oluliselt mõjutavat keelejuhi Soome saabumise aeg ja saabumise ajal Eestis valitsenud poliitiline situatsioon. Keelejuhid, kes on saabunud Soome Nõukogude Liidu perioodil või vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, kalduvad keelevalikutes eelistama soome keelt. Seevastu 1990. aastate keskpaigas või hiljem Soome saabunud on pigem keele säilitajad. Soome saabumise ajal on omakorda seos keelejuhtide ühise ajalookogemuse ja Eesti-identiteediga. Keelejuhid, kes on Eesti taas-iseseisvumist isiklikult kogenud ja osalenud sellele eelnenud poliitilistes sündmustes (Balti kett, laulev revolutsioon), on ka emakeele kasutamise osas keeleteadlikumad.

Üksnes keelejuhtide positiivsest suhtumisest eesti keelde jääb põhikeele valiku langetamisel siiski väheks. Rühmaväliste abielude puhul näib olevat oluline pigem see, kuidas suhtub Eestisse ja eesti keelde keelejuhi abikaasa.

Suhtumine on omakorda seotud mitme teise teguriga, mis tingivad eesti keele kasutamise kodukeelena: abikaasa eesti keele oskus, isiklike Eesti-kontaktide olemasolu ja Eesti-kogemus. Need tegurid kokku kujundavad keelejuhi abi-kaasa positiivset suhtumist eesti keelde, Eestisse ja kõigesse Eestiga seondu-vasse. Siiski on alusetu on arvata, nagu tähendaks soome keele valik auto-maatselt negatiivset suhtumist Eestisse ja eesti keelega seonduvasse. Nagu kinnitavad mitmed uurimused, ei põhjusta keelevahetus automaatselt identi-teedi või grupilojaalsuse kaotust (Jürgenson 2002: 200). Enamasti on keele-vahetus tingitud isiklikest põhjusest, millel ei pruugi olla seost keelejuhi suhtumisega konkreetsesse keelde või rühma. Mitmed keelejuhid on valinud pere põhikeeleks teadlikult soome keele, kuid samas osalevad aktiivselt Tampere Eesti Klubi tegevuses ning edendavad eestikeelset kultuuri- ja hariduselu.

Soome hilistekkeliste vähemusrühmade keelevalikuid eri keelekasutus-väljadel ning keele edasiandmist järgmisele põlvkonnale on uurinud Karmela Liebkind ja tema kolleegid (Liebkind jt 2004). Uurimuse tulemusena joonistub välja seos soome keele oskuse ning keelevalikute vahel, mis omakorda mar-keerib keelevalikute heterogeensust: mida paremini oskavad vastanud soome keelt, seda haruldasem oli üksnes emakeele kasutamine peresiseses suhtluses oma lastega. Umbes pooled vene ja kaks kolmandikku eesti naistest kasutavad lastega kas peamiselt või ainult soome keelt, mis on omakorda seletatav eksogaamiliste abielude rohkusega. Liebkind analüüsib ka haridustaseme rolli keelevalikutes. Selgub, et kõrgharidusega keelejuhid (v.a ingerisoomlased) kasutavad rohkem oma keelt (eesti või vene keelt), sõltumata sellest, kui hästi nad soome keelt oskavad. Soome eestlastele kui keeleliselt käitumiselt äärmi-selt heterogeensele rühmale viitavad ka Minna Suni ja Merja Tarnaneni (2005:

10–11) uurimuse tulemused.