2. KONTAKTIDEST JOHTUVAD KEELEMUUTUSED
2.5. Kakskeelse kõne moodustumist mõjutavad tegurid
Keelekontaktide kirjeldamise ja analüüsimise juures on tuliseks vaidlus-punktiks keelemuutusi mõjutavad tegurid – keelte struktuur (tüpoloogilised jooned) versus sotsiolingvistilised tegurid. Ükski kontaktidest tulenev muutus ei avaldu kõneleja idiolektis kunagi niisama, samuti ei ole teise keele vahen-dite, struktuuri, tähenduse vms laenamise (laiemas tähenduses) ainupõhjuseks üldsõnaline “teise keele mõju”, vaid iga idiolektis esinev uuendus (innovat-sioon) siseneb emakeelde teatud põhjustel. Kuigi keelekontaktide puhul on keeruline tuvastada konkreetset tegurit või tegurite allikaid, oleks õigem rääkida erinevate tegurite koosmõjust.
Mis tahes elementide, ühikute, mustrite või kombinatsioonide laenamine või kopeerimine ei ole kunagi juhuslik, vaid johtub mitmete tegurite koosmõjust.
Igas kontaktsituatsioonis eksisteerivad keelesisesed ja -välised tegurid, mis soodustavad uute mallide teket, kasutuselevõttu ning kasutusele jäämist (teemast lähemalt Thomason ja Kaufman 1991; Thomason 2001; Johanson 2002b: 306–310). Kimberly Farrar ja Mari C. Jones eristavad kolme põhilist keelemuutusi tingivat tegurit: keelesisesed (intrasystematic) tegurid, keelte-vahelised kontaktid (external ehk contact-based) või keelevälised (extra-linguistic) tegurid (Farrar, Jones 2002: 1, viidatud Kerswill 2006 järgi).
Kontaktilmingute mitmelähtelisust (monilähtöisyys, multiple causation) arves-tab ka Helka Riionheimo (2007: 59 ja sealsed viited). Mitmelähtelisus ehk mitme muutuse koosmõju tähendab keelesiseste ja keelteväliste tegurite ühine-mist: mitmelähteline on keelemuutus, mida on võimalik seletada nii keele-siseste kui keeleväliste tegurite kaudu. Kuigi keelesisesed muutumissurved ja kontaktkeele mõju on eri tüüpi ilmingud, ei ole nende vahel võimalik selget piiri tõmmata (Riionheimo 2007: 59).
Ühelt poolt on kontaktidest johtuv keeleelement või konstruktsioon kõneleja jaoks selles vestlussituatsioonis mingil põhjusel atraktiivne, kuid teisalt mängib
rolli ka keeletüpoloogia. Ühiseid keelestruktuure jagavate kontaktkeelte puhul on kopeerimise protsess lihtsustatum, keeltevahelised üleminekud avalduvad eri seostes, mis muudab võõrkoodi elementide ülekandmise põhikoodi kõikidel keeletasanditel märgatavalt laiemaks (Johanson 2002b: 306; Riionheimo 2007:
32–33). Teise keelevariandi materjalide, struktuuri, tähenduse vms ülekand-mine võib olla lihtsam, kui kontaktis olevatel keeltel on ühiseid põhistruktuure.
Pieter Muysken (2006: 154; detailsemalt Muysken 2000: 35–59) nimetab oluliste kakskeelse kõne struktuuri mõjutavate lingvistiliste faktoritena kon-taktis olevate keelte lineaarset ekvivalentsi (linear equivalence of the lan-guages involved, nt sõnade järjekord), kategoriaalset ekvivalentsi (categorial equivalence of the languages involved), inflektsionaalse morfoloogia olemas-olu või puudumist (simple or absent inflectional morphology), kontaktis olevate keelte leksikaalset sarnasust (lexical similarity) või ühist päritolu (cognate status). Lähisugulaskeelte kontaktsituatsioone kirjeldades tõstab Muysken esile keeltevahelist sarnasust, nimetades seda kakskeelset keele-kasutust lihtsustavaks teguriks (lähemalt Muysken ja Appel 1987). Keelte-vahelised ühised kokkupuutepunktid muudavad keelte piirid hägusaks ning
“tagavad” leksikaalses mõttes neutraalsed alad, kus kakskeelne kõneleja võib suurema kõrvalekaldumiseta kasutada vorme, mida ta peab normiks oma emakeeles (Andersson 1993: 251–252). Lähedaste sugulaskeelte kontaktide puhul ei kehti mitmed kontaktsituatsioonide üldistused: näiteks seisukohad, et sõnavara laenamine toimub alati enne grammatika laenamist ning põhisõnavara laenamise eeltingimuseks seatakse rääkija kakskeelsus (Thomason 2001: 70–
71). Thomason rõhutab, et keelestruktuuri poolest sarnaste kontaktkeelte mis tahes elementide laenamine on lihtsam, kuid grammatiliste struktuuride laena-mine on võimalik ka siis, kui rääkija ei valda võõrkeelt sujuvalt.
Ka Lars Johansoni koodikopeerimise mudel näeb ühe või teise keelendi kopeeritavuse kõrgemas astmes seost keeletüpoloogiaga (Johanson: sarnasused lihtsustavad kopeerimist), aga ka keelendite atraktiivsusega (attractiveness), väites, et mida atraktiivsem on keelend kõneleja jaoks, seda lihtsamini keelend kopeerimisele allub. Vähem atraktiivsed elemendid on stabiilsemad ega allu kopeerimisele. Samas on keelendite atraktiivsus suhteline mõiste. Atraktiivsus moodustub mitme komponendi summast: vormide ja/või struktuuride läbi-paistvusest, reeglipärasusest ning keeletüpoloogiast (lähemalt Johanson 2002b:
306–309). Ignoreerida ei saa ka sotsiaalsete tegurite ning sotsiolingvistilise situatsiooni tähtsust.
Kuigi uusi variante tekib keelesisestel põhjustel, mõjutavad uuenduste levikut siiski sotsiaalsed tegurid. Sotsiaalsed tegurid määravad ka selle, miks on keelekontaktide tulemused rühmade lõikes sedavõrd erinevad ning miks on mõned rühmad keele säilitamises edukamad kui teised. Sarah Thomason rõhutab (2001: 21; vt ka Thomason ja Kaufman 1988: 35), et sotsiaalsed faktorid on ainsad, mida tuleb stabiilsuse määramisel arvesse võtta. Lingvisti-lised faktorid (nagu kontaktkeelte üldine struktuuriline sarnasus) näivad tema arvates olevat täiesti ebaolulised.
Neid seisukohti toetab ka Pieter Muysken (Muysken 2000: 3): kakskeelse kõne esinemisvormid ei sõltu kunagi ainult keeletüpoloogiast, vaid neid suunavad erinevad sotsiolingvistilised tegurid, näiteks kahe keele oskuse aste, rääkija viibimine ükskeelses või kakskeelses režiimis, keeltevaheline poliitiline tasakaal, keelde suhtumine ning suhtluse toimumiskoht. Kuigi strukturaalsed faktorid määravad paljuski kakskeelse kõne struktuuri, on keeleliste tegurite kõrval võrdselt olulised ka erinevad mitte-keelelised tegurid, millest Muysken nimetab olulisematena keeleoskust (competence), keelelist režiimi (language mode), normatiivsust (normativity), keelehoiakuid (attitudes), vanust (age), stiili (style) ning põlvkondlikku kuuluvust (generation) (Muysken 2006: 155–
157).
Struktuuriliste ning sotsiolingvistiliste tegurite rolli keelekontaktide arengus on käsitlenud ka Anna Verschik (Verschik 2009 ilmumas). Verschiku hinnan-gul ei määra ainuüksi struktuurilised ning tüpoloogilised omadused keele-kontaktidest johtuvate muutuste tulemusi, kuigi igasugune sarnasus (kas geneetiline, juhuslik või kontaktidest tingitud) suurendab laenamise tõenäosust.
Sotsiolingvistilised tegurid ise ei põhjusta muutusi, kuid loovad need tingi-mused, milles eri keelte kõnelejate vahelised kontaktid on võimalikud.
Mis tahes kontaktidest johtuvate keelemõjude puhul on oluline tegur kõneleja ise. Isegi keele struktuuri suhtes loomulikud innovatsioonid ei levi, kui rääkijal ei ole motivatsiooni nende omandamiseks (Kunnas 2007: 85).
Keelekontaktide oluline märksõna on ka prestiiž. Edith Moravcsiku (Moravcsik 1978: 109, viidatud Thomason ja Kaufman 1988: 43 järgi) kontaktlingvistikas paljutsiteeritud hüpotees keelekontaktide tagajärgede ning keele prestiiži seoste kohta ütleb, et keelest ei ole võimalik laenata midagi, kui seda ei peeta laenava keele rääkijate hulgas prestiižseks. Sarah Thomason lisab, et soodsate sotsiaal-sete ning lingvistiliste tingimuste korral alluvad kõik keelestruktuuride aspektid keeltevahelisele ülekandmisele (Thomason 2001: 11).
Keelekontaktide tulemusi mõjutavad suuremalt jaolt sotsiolingvistilised tegurid ja pidevalt tehtavates otsustes väljenduvad kõnelejate suhtumised.
Keelemuutuse teostumiseks on oma lingvistilised tingimused, kuid isegi nende täitmise korral ei pruugi keelemuutus realiseeruda, kui selleks puuduvad keele-muutust soodustavad keelevälised, sotsiaalsed aspektid (Kurki 2005: 25 ja sealsed viited). Iga keelemuutus koosneb kahest etapist: esiteks, innovatsioon ühe või enama rääkija kõnes, teiseks, innovatsiooni levik kogukonna teiste liik-mete keelekasutusse. Kuigi keelekollektiivide liikmed produtseerivad jätkuvalt uusi innovatsioone, jääb neist suurem osa ühekordsesse kasutusse, sest nad ei saavuta kogukonna heakskiitu, mõned aga levivad kontaktide vahendusel ühelt rääkijalt teisele, hakates keelekollektiivis üha sagedamini esinema (Kunnas 2007: 84 ja sealsed viited). Suur osa innovatsioonidest ei realiseeru siiski muutusena keelesüsteemis.
Olulist rolli mängivad kõneleja ka keelehoiakud ja keeleline loovus. Kõne-lejad on võimelised keel(t)ega eri viisidel manipuleerima, langetades tahtlikke ja teadlikke valikuid, mis põhjustavad mittetriviaalseid leksikaalseid ja
strukturaalseid keelemuutusi (Thomason 2001: 149–152). Sarah Thomason lisab, et see, kas tahtlikust muutusest kujuneb rääkija idiolektis või keelekogu-konnas tervikuna püsiv osa, on sotsiaalse ja lingvistilise tõenäosuse, mitte võimalikkuse küsimus (Thomason 2007: 45).
Rääkijate keelelise loovuse ignoreerimist kritiseerib ka Anna Verschik (Verschik 2004b: 182–187). Loovus on identiteedi konstrueerimisel oluline tööriist, mis mõjutab nii keel(t)e strukturaalseid omadusi kui kõnelejaskonna sotsiolingvistilist profiili. Intensiivsed keelekontaktid võivad mõjutada kon-taktides osalevate keelte strukturaalseid tunnusjooni ning muuta rääkijate ettekujutust selle kohta, mis on keeleliselt vastuvõetav. Anna Verschik lisab, et oluline ei ole teatud ilmingute esinemissagedus (frequency), vaid fakt, et niisuguseid ilminguid esineb.
Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et struktuurilised ning sotsiolingvistilised faktorid üheskoos kõneleja individuaalsete eesmärkidega moodustavad tegurite kompleksi, mille toimimismehhanismid ning mõjusuunad sõltuvad konkreet-sest kontaktsituatsioonist, kontaktsituatsioon omakorda suunab keelekontaktide edasisi arenguid.