Keelemuutuste stsenaariumid kontaktsituatsioonis

Kontaktlingvistikas on esitatud mitmeid arengustsenaariume immigrantsituat-sioonis aset leidvate keeleliste protsesside kohta. Erinevates uurimustes esitatud tulemustele tuginevalt võib nimetada kaks kontaktidest johtuvat tõe-näosuslikku keelelist arengut: divergents (divergence) ehk kiire kaugenemine kõneleja esimesest koodist – emakeelest ning konvergents (convergence) ehk rääkija liikumine uue, võõrkoodi suunas (Johanson 2006: 7). Emakeelest kaugenemine ei johtu ainult uue keeleümbruskonna mõjust, vaid monoling-vaalsest keelekollektiivist ning monolingvaalse keele “normaalsest” arengust kõrvalejäämisest, aga ka emakeele (eriti mittevernakulaarse kõne) kasutus-võimaluste puudumisest, mis võib põhjustada teatud keelejoonte kadumise (language loss) kas puuduliku keeleomandamise (imperfect acquisition) või keelekulumise (language attrition) läbi (Boeschoten 1994: 254, viidatud Backus 2004: 711 järgi).

Immigrantkontaktsituatsioonis ei ole kahe rühma või keele vahelised suhted kunagi võrdsed. Neid iseloomustavad keelte ebavõrdsest ühiskondlikust staatu-sest, keelte funktsioonidest ja kasutusvõimalustest ning kõnelejate keeleosku-sest johtuvad asümmeetrilised ehk kontaktis olevate keelte ebavõrdsed sotsio-lingvistilised suhted (teemast lähemalt Halmari 1997: 69; vt ka Thomason 2001: 8–11; Myers-Scotton 2002: 41). Kontaktsituatsioonis nähtub see ühe suuna domineerivamas keelemõjus. See tähendab, et vahetused keelest A keelde B ilmnevad sagedamini kui vahetused keelest B keelde A, üldjuhul sotsiolingvistiliselt tugevamalt keelelt sotsiolingvistiliselt nõrgema keele (= kõneleja emakeel) suunas.

Sally Boyd ja Paula Andersson (1991: 17) esitavad kuus võimalikku keele-kontaktide arengustsenaariumi immigrantsituatsioonides. Esimese stse-naariumi järgi markeerib kontaktsituatsioonis aset leidvaid protsesse uue keeleainese lisandumine, mis avaldub K2-st johtuvate kontaktilmingute – koodivahetuse/laenamise näol.

Keelemõjude suhtes immuunset keeletasandit ei ole olemas. Kontakt-situatsioonides on võõrmõjudele kõige vastuvõtlikum leksikaalne tasand (mis on ühtlasi kontaktmõjude leebem esinemisvorm), kuid kontaktilmingud ei piirdu kunagi ainult leksikaalse tasandiga, vaid ulatuvad ka morfoloogilisele ja süntaktilisele tasandile (Thomason 2001: 10–13; Backus 2004: 711–712; samal teemal ka Sankoff 2001). Gillian Sankoff (2001: 5) nimetab foneetilist/

fonoloogilist ning leksiaalset tasandit kaheks põhikoridoriks, mis moodustavad peamise “värava” kõikidele teistele kontaktidest johtuvatele keelemuutustele.

Anna Verschik (2009, ilmumas) rõhutab, et leksikaalsed materjalid on ainult esmane kanal. Seega ei ole näiteks koodivahetus kunagi ainult leksiaalsete laenude vahendaja, vaid mõjutab kontaktis olevate keelte struktuuri tervikuna (nt rektsiooni, sõnajärge jne). Verschik toob enda ainestikule toetuvalt (eesti-vene kakskeelne kõne) näiteks liitsõnad ning analüütilised konstruktsioonid,

kus üks element võib olla ühes, teine teises keeles (nt выучить pähe ‘pähe õppima’, kirsi-помидоры ‘kirsstomatid’). Niisamuti juhatab koodivahetus sisse muutused keele morfosüntaktilises struktuuris. Selle üheks ootuspäraseks tagajärjeks võib olla morfosüntaktiline konvergents ehk kontaktis olevate keelte lähenemine või teineteisega sarnasemaks muutumine. Anna Verschik esitab näite M. Leinoneni uurimusest, kus vene lause sõnajärge mõjutab koodi-vahetuslik GenSg esinev soome nimisõna Uudenkaupungin (sm Uusi-kaupunki):

(2)

после Uuden-kaupungi-n мир-а pärast Uusi:G-kaupunki-G rahu-G

‘pärast Uusikaupunki rahu(lepingut)’

Lähedase näite võib tuua ka eesti-soome ainestikust. Üksikjuhtumina esinev näide markeerib soome adverbi yli (‘enam kui’) täielikku kopeerimist eesti keelde, kus adverbile yli eelnev kellaaega markeeriv numeraal (kakskümmend) esineb nominatiivis (kakskümmend üli, kell on kakskümmend minutit kuus läbi).

Monolingvaalne eesti keele kõneleja kasutaks siinkohal konstruktsiooni kell on kakskümmend (minutit) üle kuue. Seega ei tähenda juhuslik K2-elementide kopeerimine ainult emakeelse keelendi asendumist mudelkoodi ekvivalendiga, vaid mõjutab konstruktsiooni laiemalt:

(3)

INF3: Kell on kakskümmend üli kuus.

(sm kello on kaksikymmentä yli kuusi)

Anna Verschik (2009, ilmumas) juhib tähelepanu ka sellele, et üksikud koodi-vahetuse kaudu sisenenud elemendid ei mõjuta tavaliselt keele struktuuri.

Keele struktuurile avaldavad siiski suuremat mõju koodivahetuslikud konst-ruktsioonid, analüütilised vormid (ühendverbid, liitsõnad jne), niisamuti on pre- ja postpositsioonidel keelestruktuurile suurem mõju kui üksikutel leksi-kaalsetel morfeemidel.

Teine tõenäoline stsenaarium on, et keelekujud erinevad monolingvaalsest keelekujust suurema varieeruvuse ja heterogeensuse poolest. Kuigi indi-viduaalsed erinevused on iseloomulikud kõikidele keelekollektiividele, on need eriti märkimisväärsed kakskeelsetes kollektiivides, kus idiolektidevahelised erinevused võivad keelekontaktide esinemisvormide osas olla vägagi erinevad.

Seda tõestavad veenvalt näiteks Anneli Sarhimaa (1999) uurimustulemused.

Idiolektidevahelist varieerumist ning eri keelekujude teket rõhutab ka Lars Johanson (vt 1993: 202, 1998a: 247). Kakskeelse kõneleja A- ja B-koodid (st K1 ja K2) koosnevad eri keelekujudest (variantidest), mida Johanson nimetab alfalektideks ja beetalektideks (ingl lect ‘keelekuju, keelevariant’). Johansoni hinnangul on termini alfalekt kasutamine õigustatud juba esimese põlvkonna esindajate keelekujude puhul, sest esimese põlvkonna keelekasutus ei vasta

enam monolingvaalsetele normidele. Esimese põlvkonna sisserännanute teise keele oskus ei ole üldjuhul võrreldav ka teise põlvkonna esindajate keele-oskusega ning keeleoskusest tingitud põlvkondadevahelised keelelise käitumise erinevused ei puuduta ainult keelejuhtide keele-eelistusi ning keelevalikute malle, vaid ka kakskeelse kõne struktuuri. Kolmas ootuspärane stsenaarium on monolingvaalsest keelekujust kadunud keelejoonte säilitamine kõneleja keele-kujus. Niisuguseid keelendeid – nende hulka võivad kuuluda vanema kirjakeele sõnad, murdesõnad või monolingvaalsest keelest kadunud sõnad – esineb rohkelt näiteks siberieesti ja rootsieesti keeles. Tiit Hennoste (1998: 15, 26) koostatud loetelu põhjal võib rootsieesti keelest leida keelendeid nagu haige-maja ja börse või rootsieesti keele grammatikast murdemõjusid, nt va-lõpp (sõivad, jõivad) või si-partitiiv (haudasi).

Neljanda stsenaariumina on tõenäoline teatud keelevormide lihtsustumine (simplification) või redutseerumine (reduction), aga ka keelekao (language attrition)¹² juhtumid. Viienda stsenaariumina on võimalik, et immigrant-keelekujud läbivad iseseisvad arengujooned, unikaalsed keelemuutused, mis ei ole tingitud keelekontaktidest, kuid mida ei ole põhjust seostada ka keele lihtsustumise või redutseerumisega. Kõige viimase ning võib-olla kõige vähem tõenäolisema stsenaariumina näevad Boyd ning Andresson monolingvaalse keelekuju säilimist puutumatul kujul, st mingis võrdluspunktis ei pruugi ilmneda ühtki erinevust kõneleja keelekuju ning selle monolingvaalse kuju vahel (kuues stsenaarium).

Sarah Thomasoni ja Terrence Kaufmani (1988/1991) seisukohad.

Keelekontaktid ei arene kunagi iseseisvalt, vaid sõltuvad ennekõike sotsioling-vistilisest situatsioonist. Sarah Thomason (lähemalt 2001: 129–153, vt ka Thomason 1997) nimetab seitse keelemuutuste täideviimiseks rakendatavat interferentsi mehhanismi (processual mechanism). Üldtuntud ja traditsiooni-liste interferentsi mehhanismide nagu koodivahetuse-laenamise ning keele-vahetusest johtuva interferentsi (st esimese keele omaduste ülekandmine omandatavasse keelde) kõrval eristab Thomason järgmised: koodivaheldus (code-alternation), keele või murde passiivne oskus (passive familiarity), kokkuleppimine (negotiation), teise keele omandamise strateegiad (strategies of second language acquisition) ning teadlik muudatus (change by deliberate decision). Kõigist interferentsi mehhanismidest on kõige rohkem tähelepanu pööratud koodivahetusele-laenamisele, mis Anna Verschiku (2001: 531) hinnangul on seletatav sellega, et nende näol on tegemist kontaktide tule-mustega, st koheselt nähtavate ja kättesaadavate andmetega, samal ajal võtavad teised protsessid rohkem aega ja tulemused lasevad end oodata.

Mis tahes keelekollektiivide sotsiolingvistiliste situatsioonide uurimisel tuleb eristada kaks põhimõtteliselt erinevat kontaktsituatsioonide põhitüüpi kui

12 Keelekadu (language attrition) on peamiselt psühholingvistika valdkonda kuuluv termin, mis viitab indiviidi keeleoskusele. Kees De Bot (2001, viidatud Clyne 2003: 5 järgi) defineerib keelekadu (language attrition) keeleoskuse kadumisena aja jooksul

olulisimat aspekti kontaktide arengus. Sarah Thomason ning Terrence Kauf-man (1988/1991) esitavad oma klassikalises teoses “Language Contact, Creo-lization, and Genetic Linguistics” kolm kontaktsituatsiooni tüüpi: säilitamine (language maintenance), interferents keelevahetuse kaudu (language shift through interference) ning uute kontaktkeelte teke (the creation of new contact languages). Terminit interferents kasutavad autorid kontaktidest johtuva keele-muutuse (contact-induced change) tähenduses. Erinevalt interferentsist Uriel Weinreichi tähenduses ei kanna Thomason-Kaufmani termin negatiivset tähen-dust ega viita kõneleja kompetentsile ühes või teises keeles, samuti ei räägi Thomason ja Kaufman ideaalsest kakskeelsusest. Peamiste interferentsi tüüpi-dena nimetavad Thomason ja Kaufman laenamist (borrowing) ning substraat-mõju (substratum interference).

Keele säilitamine ning keelevahetus on kontaktidest tingitud muutuste vastandjuhtumid, teineteisest erinevad keelekontaktide kategooriad, mis saavad alguse eri põhjustel ning annavad erinevad tulemused.¹³ Esimesel juhul toimub interferents suunas K2 > K1 (st kõneleja emakeelt mõjutab võõrkeel), teisel juhul K1 > K2 (st võõrkeelt mõjutab kõneleja emakeel).

Keele säilitamine. Tüüpilised keele säilitamist markeerivad keelekontaktide avaldumisvormid on laenamine ja koodivahetus, st eriastmelised kontaktkeele mõjud sõnavaras ja struktuuris, mille toimumissuund on K2 > K1. Thomason ja Kaufman (1991: 37) defineerivad laenamist võõrjoonte inkorporeerimisena kõneleja emakeelde: emakeel säilib, kuid on avatud ning vastuvõtlik teisest keelest johtuvatele keelelistele mõjutustele, mis aga ei tähenda kõneleja emakeele kasutamisest loobumist. Laenamise protsess avaldub ahelreakt-sioonina: mida intensiivsemad on kontaktkeelte rääkijate vahelised kontaktid, seda rohkem esineb laenamist. Laenamine algab reeglina sõnavarast ja jätkub struktuuri laenamisega. Juhuslikus kontaktsituatsioonis (iseloomulik immi-grantkeelekontaktidele) laenatakse mittepõhisõnavara, pikaajaliste kontaktide puhul ning tugeva sotsiolingvistilise surve all on ootuspärane struktuuri (peamiselt fonoloogia ja süntaksi) ja sõnavara laenamine.

Kontaktsituatsioonides ei saa kunagi välistada ümberpööratud suunas laena-mist ehk K1-lt K2-le (lähemalt Sankoff 2001). Nii võib näiteks klassikaliste immigratsiooniriikide enamuskeelte sõnavaradest leida eri kultuurilaene (enne-kõike toitude-jookide nimesid), mis on pärit vähemuskeeltest, nt kebab, döner, lamazun saksa keeles (laenatud türgi keelest) või taco ja margerita (laenatud hispaania keelest).

13 Kuigi enamik kontaktsituatsioonidest liigitub selgelt ühte või teise kategooriasse, eksisteerib nende kõrval kontaktsituatsioone, mida ei ole võimalik selgepiiriliselt liigitada. Mitmed kontaktsituatsioonid paigutuvad keele säilitamise ja vahetumise vahele (nt Balkani keeleliit). Problemaatiliseks jääb ka kontaktkeelte nagu pidžinite, kreoolide ja segakeelte klassifitseerimine ühe või teise liigi alla, mis ei esinda ei keele säilitamist ega keele vahetust otseses tähenduses, kuigi nad jagavad mainitud

situat-Keelevahetus. Keelevahetus tähendab rääkija esimese keele vahetumise protsessi teise keele kasuks teatud aja jooksul (Henriksson 2001: 54–55).

Keelevahetuse situatsiooni iseloomustavad rääkijatevahelised intensiivsed kontaktid, mille tulemusena läheb väike rääkijaterühm üle K2-le (enamuskeel) või omandab K2 täielikult. Keelevahetusega kaasneb eriastmeline K1 mõju K2-s, kus põhikeele osalisest või täielikust vahetumisest tingitud kontaktsituat-sioonis kannab rääkija K1 jooned üle K2-e. Keelevahetuse tagajärjel tekkinud keelemuutuste kirjeldamiseks kasutavad Thomason ja Kaufman terminit substraatmõju (substratum interference), hiljem on Thomason (1997) poolda-nud sotsiolingvistiliselt neutraalsemat terminit shift-induced interference ehk keelevahetusest tingitud kontaktmuutus (lähemalt mõlema termini kasutuse kohta Thomason 2001: 74–75). Lars Johanson (1998a: 259, 2002a: 253–255) kasutab siinkohal terminit code-shift¹⁴ (ehk keelevahetus). Anna Verschiku hinnangul on keelevahetus mingil määral võrreldav uue keele õppimisega:

mõlemal juhul omandatakse teatud hulk K2 sõnavara, samuti ei avaldu K1 mõju ainult sõnavaras, vaid foneetikas resp. prosoodias (nn aktsent) ja morfo-süntaksis. Olukorrad erinevad aga selle poolest, et keele õppimisega ei kaasne oma keelest loobumine õpitava keele kasuks (erinevatest juhtumitest lähemalt Verschik 2009, ilmumas).