Kontaktsituatsioon ja keelekuju

Kontaktlingvistikas eristatakse neli põhilist kontaktsituatsioonide tüüpi (Win-ford 2003: 101–102, vt ka Loveday 1996): 1) keeltevahelised pikaajalised ja stabiilsed kontaktid (nt Šveits, Belgia, Luksemburg, Soome rootsikeelne osa);

2) koloniaaltekkelised keelekontaktid (paljud Aafrika, Kagu-Aasia, Lõuna-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riigid), mis on kujunenud Euroopa riikide (Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Portugal, Holland) koloniaal-vallutuste tulemusena; 3) immigrant- ja enamuskeele kontaktid Euroopa Liidu tööstusriikides (Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Itaalia), nn heaoluriikides (Soome, Rootsi, Taani, Norra) ning traditsioonilistes immigratsiooniriikides Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias ning 4) enamusrühma ja põlisväikekeelte kontaktid (nt baski, bretooni, katalaani keel Prantsusmaal, baski ja katalaani keel Hispaanias, gaeli keel Šotimaal, kõmri keel Walesis jne). Kindlasti ei ole see ainuvõimalik liigitus ega hõlma kõiki kontakt-situatsioone, niisamuti pole ka loetletud rühmade kontaktsituatsioonid võrd-väärsed, vaid erinevad ennekõike ajalooliste tegurite ning sotsiolingvistiliste situatsioonide poolest.

Väitekirjas vaatluse all olev eesti-soome kontaktsituatsioon kuulub immigrant- ja enamuskeele kontaktsituatsioonide hulka (immigrant language contact, termin nt Pauwels 2005: 124). Kontaktlingvistikas kasutatavad termi-nid immigrant language variety või immigrant variety (immigrantvariant või immigrantkeelekuju) on neutraalsed kontaktsituatsioonipõhised terminid, mille all mõistetakse kontaktsituatsiooni ühte tüüpi ning kontaktidest johtuvat keelekuju. Sõna immigrant ei ole siinkohal kindlasti hinnanguline ja sellesse

tuleks suhtuda kui nimetusse, mida kasutakse konkreetse kontaktsituatsiooni ning keelekuju kirjeldamiseks.

John Edwardsi (1992: 38–39) vähemuskeelte keelesituatsiooni geograafi-listest määratlusalustest lähtuvalt võib Soome eesti keelt nimetada paikkond-likuks vähemuskeeleks (local minority). See tähendab, et ühes geograafilises ruumis on eesti keel vähemuskeel, teises enamuskeel ja riigikeel. Kuigi Soome eesti keel on immigrantrühmadele tüüpiliselt ühiskondlikul tasandil piiratumate kasutusvõimalustega keel, moodustavad Soome eestlased eri eestikeelsete rühmade lõikes sotsiolingvistiliselt situatsioonilt ning keeleliselt käitumiselt mitmetahulise ja heterogeense kogukonna. Kindlasti ei ole Soome eestikeelsete kogukondade esindajate keelelise käitumise ning keelesuhete kohta võimalik esitada rangeid, kõikide kogukondade lõikes kehtivaid seaduspärasid, vaid lähtuda tuleb ennekõike üksikkõnelejast ja tema keelelisest käitumisest.

Väitekirja autor nimetab vaatluse all oleva rühma keelekuju Soome eesti keelevariandiks. Soome eesti keel on eesti keele piirkondlik erikuju (ehk eesti keele variant või keelekuju), mida räägitakse ühes geograafilises ruumis.

Soome eesti keelt võib nimetada ka kontaktimõjuliseks keelekujuks (ka immigrantvariant, ingl immigrantvariety, termin nt Extra, Verhoeven 1998: 9;

Backus 2004: 711; ka diaspora variety, termin Johanson 1993: 197–198), mis tekib väikerühmade või üksikisikute emigreerumisel teise riiki ning nende liitumisel kohaliku rahvaga (Riionheimo 2007: 29; vt ka Thomason 2001: 10–

12, 18–19).³ Immigrantkeelekuju ei ole normeeritud keel, vaid asukohariigi mõjutusi sisaldav paikkondlik, üldjuhul suuline keelevariant, mille ise-loomulikuks jooneks on asümmeetria (st keeltevahelised ebavõrdsed suhted), dünaamilisus ja ajas muutumine ning varieeruv kasutus põlvkondadevahelises suhtluses.

Eesti keeleteaduses on väliseesti keelekujusid defineeritud erinevalt. Tiit Hennoste (2003a: 235) nimetab väliseesti allkeeli territoriaalseteks dialektideks (põhjendus: iga keelevariant on seotud kindla ala või riigiga, kus inimesed elavad, saades mõjutusi selle riigi põhikeelest); teisalt on tegu sotsiolektidega (põhjendus: keeles toimunud muutused on seotud kogukonna sotsiaalse struktuuriga); kolmandaks on tavaliselt tegemist mitte kogu keele, vaid kindlate registrite ja stiilidega (põhjendus: eesti keelt kasutatakse muukeelses kesk-konnas elades kindlates situatsioonides ning kindlates valdkondades).

3 Helka Riionheimo (2007: 29) kasutab Eesti ingerisoome keele kirjeldamisel nimetust siirtolaiskielimuoto (diasporaa-keelekuju). Rootsi ungari keelekuju puhul on kasutatud nimetust siirdeline ungari keel (Henriksson 2001: 54). Lääne-Euroopa riikides räägitavat türgi keelt nimetab Lars Johanson türgi keele uueks kohalikuks variandiks (Johanson 1993: 197–198). Jarmo Lainio nimetab Rootsis kõneldavat soome keelt Rootsi soome keeleks (Lainio 1989: 19–20). Austraalias räägitava soome keelekuju kirjeldamisel kasutab Magdolna Kovács nimetust austraaliasoome keel (Kovács 2001:

18–19). Kõikide keelekujude nimede puhul tuleb silmas pidada seda, et need

kontakt-Raimo Raag on nimetanud väliseesti keelt eesti keele paikkondlikuks keele-kujuks, regiolektiks (Raag, Viikberg 2008). Iga regiolekt kujuneb välja oma keelekeskkonnas, vastava asukohariigi põhikeele mõjul, rääkija näitab oma keelepruugiga, millises keelekeskkonnas ta elab. Keelekeskkonnast lähtuvalt võib eristada angloeesti, rootsieesti, hispaaniaeesti jne keelekuju. Raag rõhutab ka, et ainult rootsieesti ja siberieesti keelekuju puhul võib rääkida omaette keelest (põhjuseks kontaktide ajaline pikkus ning keelekuju pikaajaline ise-seisev areng).⁴ Eesti keelenõukogu mõistab väliseestlaste eesti keelena väljaspool Eestit elavate eesti emakeelega ja eestikeelseist esivanemaist põlvnevate inimeste eesti keelt (keelekuju), mis on seotud selle ala või riigiga, kus väliseestlased elavad.⁵

Ükski kontakttekkeline keelekuju pole kunagi ühtne (samal teemal ka nt Pajusalu 1998, Viikberg 2001, Hennoste 2003a). Samas geograafilises ruumis eksisteerib mitu üksteisest erinevat (piirkondlikku) keelekuju ehk keelekujude kimpu (ka klaster, ingl cluster of varieties), mille moodustusaluseks on kontaktkeelte kõnelejate idiolektid. Kuigi uurimuse autor toetab Raimo Raagi seisukohti rootsieesti keele nimetamise kohta omaette keeleks, erineb tõenäoliselt ka Teise maailmasõja järgselt moodustunud Rootsi eestlaskonna eesti keel ehk rootsieesti keel 1990. aastate emigratsioonilainel või pärast Euroopa Liidu laienemist Rootsi emigreerunud eestlaste keelekujudest. Selle poolt räägib hilisemigrantide ühine ajaloolis-ühiskondlik-keeleline Eesti-kogemus ning rootsieestlastega võrreldes erinev Eesti-kogemus kokkupuutest Rootsi ühiskonnaga. Rootsi eestlastest hilisemigrantide kontaktsituatsiooni puhul võib paralleele tõmmata pigem Soome hilistekkeliste rühmade suulise keelekasutuse ja keelekujudega, kuigi need situatsioonid ei ole omavahel terviklikult võrrel-davad juba kas või seetõttu, et Soome eestlaskonda toetab geograafiline lähedus emamaaga ning eesti ja soome keele lähisugulus.

Seega ei ole väljaspool emamaa geograafilist ruumi räägitavate keelekujude defineerimine ühtsetel alustel võimalik. Vähemusrühmadest ning nende keeltest rääkides tuleb lähtuda igast üksikjuhtumist (st rühmast ja keelest) eraldi, arvestades kontaktsituatsiooni tüüpi, rühma sotsiolingvistilist situat-siooni, ajamõõdet, rühma suurust, emigratsiooni jätkuvust ja järjepidevust. On selge, et mõiste väliseesti keel, mille kasutus on õigustatud ehk rootsieesti või siberieesti keele puhul, ei ole samadel alustel rakendatav näiteks Belgia eesti keele või Soome eesti keele puhul. Viimaste puhul on tegemist hilistekkeliste, heterogeensete, teadliku emigratsiooni tulemusel tekkinud rühmadega.

4 Raimo Raag annab väliseesti keelekujude nimede kirjutamiseks ka ortograafilisi näpunäiteid: kokku ja väikese algustähega tuleks kirjutada rootsieesti keel ning siberi-eesti keel kui keelte nimed, hilistekkeliste keelekujude puhul tuleks asukohariigi nimi kirjutada esisuurtähega ning lahku.

5