Sõjapidamise piirid hägustuvad – infosõda versus klassikaline sõda

Hedley Bull on sõda defineerinud kui poliitiliste jõudude organiseeritud vägivalda teiste poliitiliste jõudude vastu. Clausewitzi jaoks on sõda füüsilise jõu kasutamine ning kui konfliktis isegi reaalset sõdimist ei toimu, on lõpptulemus sellega siiski seotud (Clausewitz 1989: 269-270). Clausewitz käsitleb sõda kui sotsiaalset fenomeni, kui isikutevahelist teadlikku vägivallaakti, mida alustati teatud eesmärgi saavutamiseks.

Tema jaoks ei ole sõda midagi muud kui suuremõõtmeline duell (Clausewitz 1989: 80-81). Kui palju vägivalda ja hävitavat jõudu on vaja kasutada, sõltub vastasest. (Lonsdale 2004: 35)

Ilmselt ei ole aga väga palju neid sõjandusteooria raamatuid, mis ei tunnistaks, et sõja olemus on ühiskonna ajaloo jooksul palju muutunud ning muutub ka edaspidi. Ka Francois Heisbourg (1997, Lonsdale 2004: 19 kaudu) väidab raamatus „The Future of Warfare“, et seeria tehnoloogilisi, poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi

muudavad ka sõja iseloomu. Ning kui 21. sajandi sõjal on üldse mingi n-ö teema, siis on selleks informatsioon (Leonhard 1998). Samamoodi tõdevad Arquilla ja Ronfeldt, et informatsiooni revolutsioon muudab sõja iseloomu (Arquilla & Ronfeldt). Robert R.

Leonhard väidab koguni, et informatsiooniajastu näol on tegemist suurima muutusega sõja iseloomus (Leonhard 1998: 6). Strateegiline infosõda on ilmselt strateegilise pommitamise järeltulija (Lonsdale 2004: 136).

Lonsdale´i (2004) hinnangul tuleks sõja iseloomu analüüsimisel informatsiooni ajastul arvesse võtta, et meie arusaamu võivad muuta ka aeg ja kultuur. 21. esimese sajandi saabudes on Lääne maailm pöördumas vähem hävituslike sõjapidamise vormide juurde ning üritatakse vähendada hukkunute arvu (nii sõdurite kui tsiviilisikute). Tasub kaaluda, kas see infoajastu mõtteviis, mitte niivõrd sõja reaalsus, võib viia liiga kergelt klassikalise strateegia hülgamiseni.

Klassikutest rääkides toob Samuel Griffith välja, et Sun Tzu jaoks on sõdade puhul olulised järgmised asjad: sõda tuleb lõpetada võimaliku lühima ajaga, väikseima võimaliku pingutuse ja kaotusega inimjõududes ning minimaalsete ohvrite arvuga vastaste poolel (Lonsdale 2004: 33). Omamoodi ühineb Sun Tzu mõttega ka Christopher Coker, kes väidab, et postmodernse sõja kõige olulisem ilming on „inimeste sõda,“ kus eesmärk ei ole mitte tappa, vaid kahjutuks teha (Lonsdale 2004: 51).

Sun Tzu hinnangul ei ole saja sõja võitmine sajas lahingus veel oskuste tipp. Alistada vastane ilma võitluseta on oskuste tipp (Lonsdale 2004: 33). Ka Rootsi kaitsekolledži uurija Henrik Friman väidab, et traditsiooniline sõda on riskantne ettevõtmine, kuna sõja nimel ohverdatakse inimelusid. Alati peab seega kaaluma, kas oma eesmärki on võimalik saavutada ka teisiti (Friman 1999).

Infosõda on kindlasti üks sellise vähem hävitusliku sõjapidamise näiteid. See on kiirem, enamasti odavam ning kindlasti väiksemaid kaotusi ressurssides (inimesed, tehnika, relvad jne) kaasa toov sõjapidamise vorm. Infosõda võib tuua võidu ilma piisagi vere

47 valamiseta ja ilma ühegi pommiplahvatuseta. Seega Sun Tzu järgi on infosõda justkui oskuste tipp, kuna infosõjas on võimalik vastast alistada ilma, et ta sellest ise arugi saaks.

Sageli käsitletaksegi militaarväljal toimuvat infosõda kui ühte osa n-ö päris sõjast.

Enamasti räägitakse sellest füüsiliste rünnakute ettevalmistava vahendi kontekstis. Sellise infosõja eesmärk on testida, kas vastane on valmis alistuma füüsilist jõudu kasutamata.

Kui see nii ei lähe, kannab infosõda sobivat meelestust tekitavat eesmärki. Nii on füüsilise rünnaku edu korral ründajatel ennast kergem legitimeerida. Kuusisto (2005:

183) väitel võib infosõda käsitada sõjatandri muutumisena. Sellisel juhul kasutatakse infotehnoloogiat, et toetada traditsioonilisi sõjalisi operatsioone, pakkudes käimasolevate operatsioonide kohta lisateavet.

Sõda on seega ajaloo jooksul palju muutunud nii sõdimise viiside kui konkreetse relvastuse osas. Tulevikus võime aga täheldada sõjapidamises järgmisi muutusi (Mägi &

Vitsut 2008: 15):

• Riikidevahelised sõjad vähenevad või kaovad ning asemele tuleb kuritegevus, terrorism jms.

• Suureneb mittesurmavate meetmete ja eriüksuste kasutamine.

• Suureneb tahte, juhtimise ja teadmiste osakaal.

• Suureneb rahvusvahelise massikommunikatsiooni ja psühholoogilise sõja osatähtsus.

Sõda on tahete lahing. Van Creveld väidab, et sõda on alati kahe moraalse jõu duell ning kõik analüüsid, mis ignoreerivad sõjas emotsioonide tähtsust, on väärtusetud. See paneb psühholoogia otse sõjapidamise südamesse. Sun Tzu väidab, et sõjas on peamiseks sihtmärgiks vastase juhi mõistus (Lonsdale 2004: 37).

Potšeptsov (2009) toob sisse strateegilise sõja mõiste, mis mahub pikaaegsete sõdade mõiste alla, kuna on seotud mõjuga nii massi- kui individuaalse teadvuse mõtlemisele.

See võib toimuda pehme jõu ruumis erinevalt tavasõjast, mida peetakse karmi jõu ruumis.

Pehme jõu ruumis on oluline osa emotsioonidel.

Sageli on riigid tegelikult oma otsustes väga emotsionaalsed ning tihti tehakse paljud otsused baseerudes emotsioonidele, mitte ratsionaalsetele ja analüütilistele otsustele.

Infosõjas on samuti võimalik emotsioonidega manipuleerida. Infosõja üks peamisi eesmärke on panna vastaste juhid tegema asju, mida teine pool soovib nii, et nad sageli ise sellest aru ei saa.

Eelnevate autorite käsitlustest võib järeldada, et olulisemaks muutub olukorra kontrollimine ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Informatsioon on sõjapidamise ja strateegia oluline dimensioon (Lonsdale 2004: 1). Sun Tzud võib samas kritiseerida tema väite eest, et sõda ja informatsioon on rohkem kontrollitavad, kui nad tegelikult on (Lonsdale 2004: 41). Lisaks sellele, et muutuvad sõjapidamise vahendid, muutub ka selle aeg.

Infosõja aegne sõda muudab juhtimise põhimõtteid. Otsuste vastuvõtmise aeg väheneb, informatsiooni hulk suureneb ning üleüldine ebakindlus muudab seda, kuidas me mõistame klassikalist juhatamist ja juhtimist (Huhtinen 2005: 13). Tegelikult ei ole olemas enam klassikalist sõda, kuna edu aluseks on vastase negatiivses mõttes üllatamine. Kui füüsilise sõja puhul on vastaspoole luureüksuse ülesanne hoida silma peal, kuhu vaenlane oma vägesid paigutab, siis infosõjas on seda peaaegu võimatu teha.

See annabki ründajale sõjandusteoorias nii olulise ootamatuse efekti. Lisaks sellele ei tea kunagi, mida ning kuidas rünnatakse.

Potšeptsov (2009) väitab, et kaob üldse sõja ja rahu erinevus, kuna vastase ühiskonda käsitletakse mitte kui füüsilist, vaid kultuurilist tegelikkust. Tegelikult ei ole see uue põlvkonna sõda midagi uut vaid hoopis tagasipöördumine olukorra juurde, mis oli enne riikide teket. See on tagasipöördumine kultuuride, mitte riikide maailma juurde.

49 Selles sõjas muutuvad nii sõjapidamise põhimõtted, relvastus kui ka aeg. Kui klassikalise sõja mõttes võib Eestit maailma mastaabis pidada pigem väikseks ja ilma teiste toeta pigem nõrgaks, siis uute sõjapidamise põhimõtete alusel on meil isegi lootust. Potšeptsov (2009) toob välja, et selles sõjas on näiteks USA mitte tugev, vaid nõrk mängija. Seega ei loe infosõjas, kas ollakse suur või väike, loeb kiirus ning väiksed struktuurid on tihtipeale kiiremad. Ühtegi lahingut ei saa juba ette kaotama minna ja need lahingud on Mart Laari hinnangul võidetavad (Kann 2009).