Infosõda kui propaganda

Sõna propaganda tuleneb ladinakeelsest sõnast propagāre, mis eesti keelde tõlgituna tähendab „laiendama“ või „levitama“ (Propaganda). Agu Uudelepp (2008) toob oma propagandateemalises doktoritöös välja, et tegelikult on alates 17. sajandist nimetatud inimeste mõjutamist propagandaks, kuid oma tõelise hiilgeaja saavutas ta 20. sajandil.

Tänapäeva keskmise inimese jaoks on propaganda midagi halba ja manipuleerivat, mille eesmärk on musta valeks rääkida ja inimesi soovitud suunas arvama ning käituma panna.

Küsimuse peale, kes propagandistidest tuleb esimesena meelde, vastavad enamus Goebbels. Võrreldes Ida ja Lääne propagandasüsteeme, on Potšeptsov (2009: 39) väitnud, et Nõukogude Liit valdas kahtlemata propagandat, kuid see pigem sundis kui köitis. Lääs aga valdas massikultuuri, mis köitis, kuid ei sundinud. Köitev info võitis sundinfo.

Mõjutustegevus ise on tegelikult inimkonna ajaloos vana nähtus, kuid alates 20. sajandist kannab ta ka tänapäeval tuntud ‘propaganda’ nime. Siiski on tema tähendus ajas oluliselt muutunud. Uudelepp toob välja, et üks varasemaid propaganda definitsioone pärineb Lipmannilt (Lippmann 1997: 16, Uudelepp 2008: 7 kaudu) aastast 1922, kus ta väitis, et propaganda on: „Katse muuta seda vaadet, millele inimesed reageerivad, et asendada üks sotsiaalne muster teisega.“ Iseenesest võib ka siit propagandisti tahte pealesurumise välja lugeda, kuid see ei sisalda veel manipulatsiooni mõistet.

29 Liikudes ajatelge mööda edasi, väidavad Jovett ja O´Donnell (1986, McQuail 2000: 381 kaudu), et propagandat defineeritakse kui sihilikku ja süstemaatilist katset kujundada arusaamasid, manipuleerida teadmistega ja otsese käitumisega, et saavutada reaktsiooni, mis vastab propagandisti huvidele. Aava (2003: 101) väitel nimetatakse meediateoorias propagandaks kavatsetud, sihipärast manipulatsiooni, mis seisneb informatsiooni korraldamises poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nendest definitsioonidest joonistuvad väga selgelt välja inimestega manipuleerimine ning süstemaatiline tegevus.

Eriti oluline on just viimane tegur, sest propaganda ei ole enamasti imerelv, mis muudab inimeste arvamust ühest või teisest küsimusest tunni või päevaga. Reeglina on tegemist siiski pikaajalise sihikindla tegevusega eesmärgi saavutamiseks.

Uudelepp (2008: 7) toob välja propaganda peamised karakteristikud erinevate autorite lõikes:

Walter Lipmann Hoiaku muutmine Sotsiaalsete mustrite kujundamine

Inimesed

Edward Bernays Hoiaku muutmine Suhete muutmine Avalikkus Harold Lasswell Mõlema muutmine Representatsiooni

manipuleerimine

Inimesed

Jacues Ellul Mõlema muutmine Psühholoogiline manipulatsioon

Tabel 1. Propaganda definitsioonide võrdlus. Allikas: Uudelepp 2008: 7.

Sageli kasutatakse propagandat ja infosõda sünonüümidena. See, mida kutsuti algselt

„propagandaks“, on hiljem pehmendatud „avalikuks arvamuseks“ ning veel hiljem

„veenmiseks“ (Robins & Webster 1989, Webster 1995: 125 kaudu). Juba selle mõiste

sõnastuse muutumine ajas on hea näide selle kohta, kui oluline on viis, kuidas ühest või teisest asjast ning mõistest räägitakse.

Webster (1995) toob välja, et kolme propagandateooria „lipulaeva“ Lasswelli, Lippmanni ja Bernay silmis on informatsiooni juhtimine vajalik ja positiivne jõud. Kõik kolm autorit on seisukohal, et propaganda ei kao lähitulevikus kuhugi ning on arvamusel, et inimesed sõltuvad sellest nii kriisiolukordades kui vajavad seda tihti ka tavasituatsioonides.

Propagandat presenteeritakse siin kui teadlikku informatsiooni juhtimist, mis on vajalik ka liberaalsele demokraatiale. See hõlmab endas nii konkreetsete sõnumite üldsusele saatmist kui teisest küljest ka kontrolli info sisu üle, teatud juhtudel isegi tsensuuri lubatavust. Nimetatud USA propagandateooria klassikute käsitluses võib propaganda näol olla tegemist meetodiga, mis on positiivse sisuga. Kui vaadata lähemalt sellist propaganda mõiste lahtiseletust, võiks pigem väita, et propaganda all mõistetakse siin proaktiivset kommunikatsiooni või kriisikommunikatsiooni. Kuid puutudes 20. sajandi 30ndatel aastatel kokku natsistliku Saksamaa ja kommunistliku Nõukogude Liidu käivitatud propagandamasinatega, mille täisvõimsust saadi hinnata alles II maailmasõja käigus, muutus ka klassikalise propagandateooria fookus, keskendudes propaganda teadlikule kasutamisele vaenlase poolt ja selle vastumeetmete väljatöötamisele (Aava 2003). Olen autoritega nõus, et propaganda ei kao tänapäeva ühiskonnast veel niipea (kui üldse), seda enam et ta on integreeritud infosõtta, mis pigem tugevdab oma positsioone sõjandus- ja kommunikatsiooniajaloos. Mis puutub aga n-ö positiivse, inimeste vajadusi arvestava propaganda mõistesse, siis tänapäeval on see pigem muutunud suhtekorralduse, mainekujunduse ja reklaamiteooriate osaks.

Tuleb tõdeda, et sellist piiritõmbamist propaganda ja mainekujunduse vahele tajuvad ilmselt paljud, kaasa arvatud selle töö autor.

Seega tuleb enamasti tõdeda, et tegemist on negatiivse konnotatsiooni mõistega. Nii toovadki näiteks Kempf ja Luostarainen (2002: 17) välja, et sageli asendatakse mõiste

„sõjapropaganda“ hoopis mõistega „kriisikommunikatsioon“, kuna sõnal „propaganda“

on paljuski halvustav alatoon. Kempfi ja Luostaraineni väitel üritavad ka praktikud ise

31 seda sõna vältida ning selle asemel, et end propagandistideks kutsuda, on nende ametinimetuseks hoopis avalike suhete nõunik, informatsiooni spetsialist või kõneisik.

Autori hinnangul on siiski suhtekorraldajate ja propagandistide vahel seesama piir, mis jookseb ka suhtekorralduse ja propaganda vahel. See, et ametinimetus on ajas muutunud, ei näita vaid formaalset muutust, vaid annab pigem siiski märku ka kvalitatiivsest muutusest.

Jürgen Habermas peab informatsiooni juhtimist avalikku sfääri moonutavaks. Habermasil on õigus, et propaganda ja avaliku arvamuse mõjutamine viib selleni, et informeeritud ja kaasa mõtleva avalikkuse asemel suundutakse hoopis avaliku arvamusega manipuleerimise suunas. Propagandat peetakse tavaliselt ratsionaalse avaliku debati suhtes vaenulikuks (Webster 1995). Ometi kasutatakse seda siiani laialdaselt, sealhulgas ka riiklikul tasemel. Enamik riike ei tunnista küll ilmselt avalikult, et nad tegelevad avalikkuse manipuleerimisega, kuid see ei muuda tegelikkust. Ka Potšeptsov (2009: 31) väidab, et isegi võimu vahetamine seaduslike valimiste korral on ikkagi võimalik üksnes sellel juhul, kui propagandatöö elanikkonna kallal tõestab senise võimu ebaõiglust või ebaefektiivsust.

Kempf ja Luostarainen (2002: 18) selgitavad, et kui varasematel aegadel on näiteks DeFleur ning ka Herman ja Chomsky näinud propagandat kui suhteliselt lihtsat protsessi, kus meediasõnum mõjutab vastuvõtja käitumist ja emotsioone, siis nüüd, kus massikommunikatsiooni uuringud on toonud välja palju uusi ja huvitavaid lähenemisnurki, võime pigem siiski tõdeda, et propaganda all mõistame palju nüansirikkamat ja keerukamat tegevust. Kempf ja Luostarainen väidavad, et kuna propaganda eesmärk on jäänud endiseks — mõjutada inimest, on selle avaldumisvormid üha mitmekesisemad. Nii kasutatakse ära ka selliseid kanaleid, nagu multifilmid, filmid, ajaloolised uurimused, uudised, arvamuslood, kunst, arvutimängud, muusika jne

Propaganda haarab sihtauditooriumi ideede ja aktsioonidega kaasa peamiselt kolmel viisil (Mägi & Vitsut 2008: 50):

1. Esitab neid kui tarku, arukaid, mõistlikke vms.

2. Sisendab, et mingi tegevus või seisukoht on moraalne või õige.

3. Tekitab meeldivaid tundeid, nagu tähtsuse-, kuuluvuse- vms tunne.

Sihtrühmani jõudmiseks kasutatakse ära kõikvõimalikud kanalid. Enamasti ongi propagandistlike sõnumite edastamiseks uudistele alternatiivsed kanalid paremad, kuna uudiste lugemisel on lugeja sageli sõnumi adekvaatsuse suhtes kriitilisem kui mõne muu kanali puhul. Olukorras, kus inimene on tulnud lõõgastumise eesmärgil kinno mõnda filmi vaatama, on tõenäosus, et filmi peidetud sõnum jõuab kohale, suurem, kuna puuduvad kõrvalised segajad. Inimese tähelepanu on fokusseeritud ning suure tõenäosusega on ka tema „kaitsekilp“ nõrgem. Näiteid erinevatest mõjutustegevustest leiab aga kõikjalt.

Juba 2005. aastal on ajaleht Postimees (USA…2005) vahendanud ajalehe USA Today uudist selle kohta, kuidas USA kaitseministeerium on käivitanud 300 miljoni dollarilise psühholoogilise sõja, mis muu hulgas hõlmab Ühendriike positiivses valguses näitavate teadete paigutamist välisriikide meediasse. Üks programmiga lähedalt seotud sõjaväelane rääkis lehele, et USA erioperatsioonide üksuse koordineeritava kampaania eesmärk on võidelda terrorismiideoloogia levikuga ning kallutada välisriikide elanikke Ameerika poliitikat toetama. USA sõjavägi kavatseb pidada infosõda al-Qaedaga läbi ajalehtede, interneti, raadio, televisiooni ja ka selliste esemete abil nagu T-särgid ja autokleepsud.

Nagu näha, on tegemist väga paljusid valdkondi hõlmava masinavärgiga, mis kõik on tööle rakendatud soovitud eesmärgi saavutamiseks. Enamasti inimesed küll teavad, mis on propaganda, sest valet või selgelt kallutatud informatsiooni suudetaks siiski tõest eristada. Propaganda ja infosõda tunduvad aga sageli sünonüümidena. Tegelikult ei olegi see päriselt vale, kuna propaganda on üks infosõja osa.

33 Propaganda kui termini laialdast ja infosõja vähest tundmist tõestab ka Eesti peamiste päevalehtede online-otsing. Kui lüüa Eesti kolme juhtiva päevalehe: Postimehe, Õhtulehe ja Eesti Päevalehe viimase kümne aasta otsingusse sisse sõna „infosõda“ tuleb kolme lehe peale kokku vaid 27 vastet. Tuleb tunnistada, et seda on oodatust kordades vähem. Kui aga sama otsingut korrata sõnaga „propaganda“, on tulemus hoopis teistsugune. Kümne aasta peale annavad otsingumootorid ligikaudu 2000 vastet. See näitab, kui uus mõiste on Eesti ühiskonna jaoks infosõda ning kui laialt kasutatakse mõistet propaganda.