Ideoloogia kui relv infosõjas

Rääkides infosõjast, tuleb rääkida ka vahenditest, millega seda sõda peetakse. Eelnevates peatükkides on autor käsitlenud nii füüsilisi kui psühholoogilisi vahendeid. Inimese psühholoogiliseks mõjutamiseks on sageli vaja rõhuda emotsioonidele. Kõige tugevamad emotsioonid baseeruvad sageli inimese mina-pildile. Viimane aga omakorda mingile ideoloogiale, mis on inimese jaoks oluline. Teun van Dijk (2005: 19) defineerib ideoloogiat järgmiselt: „Ideoloogia on grupi liikmete ühiste sotsiaalsete representatsioonide alus.“ Van Dijk (2005) väidab, et ideoloogia võimaldab inimestel kui grupi liikmtel, korrastada oma arvukaid sotsiaalseid uskumusi. Tema hinnangul võib ideoloogiat käsitleda kui sotsiaalsete uskumuste süsteemi, mis asub sotsiaalses mälus.

Seega ei saa ideoloogia olla kunagi personaalne ja omane vaid indiviidile. Üksikisiku tasemel on pigem tegemist arvamuste, teadmiste, uskumuste ning hoiakutega. Ideoloogia on aga oma olemuselt sotsiaalne ning seda jagavad grupi liikmed. Aava (2003: 101) lisab siia juurde, et ideoloogia on „Korrastatud ideede süsteem, mis väljendab kindlaid väärtusi. Ideoloogia esindab vaid ühte ühiskonna seletamise ja tõlgendamise viisi, mida peab ainuõigeks.“

Sageli taandub infosõja temaatika asjaolule, et mingi grupp soovib teisele oma ideoloogiat n-ö peale suruda. Ka Teun van Dijk (2005) toob oma raamatu „Ideoloogia“

läbiva mõttena välja, et ideoloogiat kasutatakse sageli võimu või rõhumise legitimeerimiseks või vastupanu avaldamiseks. Sama väidetakse ka rahvusluse kriitikas,

öeldes, et rahvustunnet kasutatakse selleks, et inimesi sõdima panna. Selle mõttega ühineb ka Potšeptsov (2009: 50), kelle väitel tuleb alati meeles pidada, et rahvusliku huvi mõistet kasutatakse kõige sagedamini manipulatiivsetel eesmärkidel, kuna rahvuslike huvide määratlemise mõistetavaid ja objektiivseid meetodeid pole olemas. Praegu mõistetakse sageli rahvusluse all seda, et üks kultuur on teistest parem. Seda kogesime korduvalt ja väga teravalt ka n-ö aprillikriisi ajal ja selle järel.

Oma arutlustes jõuab van Dijk (2005) järelduseni, et ideoloogia põhiomadus on positiivne enese-esitlus ja teiste negatiivne esitlemine. Seega võib ideoloogiat ühest küljest pidada omakasupüüdlikuks skeemiks Meie ja Nende kui sotsiaalsete gruppide vastandamisel. Kes aga on üldse need Meie ja Nemad? Mille alusel tunnistavad inimesed ühtesid omaks, teisi aga võõraks?

Julia Kristeva (1991: 95-96) väidab, et võõras on keegi, kes ei kuulu gruppi, ei ole üks meie seast, vaid on see keegi teine. Tavaliselt on sõnal „võõras“ küljes negatiivne maik.

Võõras võib olla nii perekonna, klanni kui ka hõimu suhtes. Ta on sündinud mõnes teises riigis. Peamiselt eristataksegi võõraid maa/riigi või veresidemete alusel. Sünniriigi alusel tunnistatakse „omaks“ inimesi siiani näiteks USAs. Rahvusriigi tekkega tekkis ka Kristeva jaoks ainukene selge „võõra“ definitsioon, mille kohaselt on võõras keegi, kes ei kuulu meie riiki, kus me oleme ja kellel ei ole sama kodakondsust.

Kuid see ei ole ainukene lähenemisnurk. Kristeva (1991: 1) toob välja, et võõras on midagi, mis elab meie endi sees ja on tegelikult meie varjatud pool. Võõras tuleb mängu siis, kui me tajume ennast teistest erinevana ning see kaob, kui me teadvustame endale, et olemegi võõrad, kes ei pea aru andma piiridele ja kogukonnale. Kristeva tõstatab küsimuse, kas võõras, kes oli primitiivses ühiskonnas kui vaenlane, võib modernses ühiskonnas üldse kaduda.

Autori hinnangul see ilmselt nii ei ole, sest enamasti inimesed ei pea kõiki ühiskonna liikmeid võrdseteks ja ühtmoodi aktsepteeritavateks. Bourdieu (2003) käsitluse järgi tunnevad inimesed, et nad on teineteisele justkui võõrad seetõttu, et kapitali olemus

35 võimaldab subjektidele tunda enda kohta sotsiaalses ruumis ning leida sobivamat positsiooni. Agentidel on seda enam ühist, mida lähemal nad üksteisele selles koordinaadistikus paiknevad, ning seda erinevamad üksteisest, mida suurem on nendevaheline vahemaa.

Eesti mõistes vastandatakse kõige sagedamini omavahel eestlasi ja venelasi.

Ajakirjanduses räägitakse palju lõhest Eesti ühiskonnas, mis jagab siinsed inimesed kaheks. Eriti teravalt tõusis integratsiooni ja ühiskonna polariseerumise teema päevakorda pärast nn pronkssõduri kriisi. See näitab, kuidas on omavahel seotud ideoloogiad, rahvusriik ja inimeste kategoriseerimine „omadeks“ ja „võõrasteks“.

Kristeva (1991) hinnangul ei kuulu „võõras“ ühtegi aega ega kohta. Eesti venelaste jaoks on see väide ilmselt tuttav. Eestis suhtuvad eestlased neisse pahatihti kui võõrastesse vallutajatesse, kes peaksid minema tagasi Venemaale, kuid Venemaal ei peetaks neid samuti omaks, sest kogu oma elu kuskil mujal elanud inimene ei ole päris oma. Lähtudes Kristeva (1991) teooriast, võib väita, et eestlased on justkui suure mõtleja Platoni ideede tulihingelised austajad, kuna Platon pidas võõraid enamasti mööduvaks nähtuseks. Nad tulevad, vaatavad ringi, õpivad ja õpetavad teisi ning siis peaksid nad minema tagasi sinna, kust nad tulid.

Inimeste mõjutamiseks, on vaja neile soovitud ideid võimalikult atraktiivselt ja usutavalt presenteerida. Seega on ideoloogia kujunemisel või pigem kujundamisel ülioluline roll kommunikatsioonil. Nii konstrueeritakse sõnumid ideoloogia kujundajale sobilikult.

Fairclough (2001: 94) väidab, et diskursus on mingi valdkonna või sotsiaalse praktika konstruktsioon konkreetsest vaatenurgast. Diskursuse ja ideoloogia ühe olulise erisusena toob van Dijk (2005) välja, et erinevalt diskursusest ei toodeta ideoloogiat käigu pealt.

Ideoloogia kujundamine on pikk ja aeganõudev protsess, mis ei muutu hetkega ning mida ei mugandata strateegiliselt individuaalsetele vastuvõtjatele sobivaks. Siinkohal toob ta paralleeli keele grammatikaga. Pean seda väga tabavaks võrdluseks, kuna tegelikult on nii grammatika kui ka ideoloogia ajapikku mõnevõrra muutumas, kuid see protsess on väga aeglane ja nõuab panust rohkem kui väikeselt grupilt. Et see püsima jääks, peavad selle omaks võtma ka teised.

Ideoloogia ja eriti ideoloogiliste mõtteavalduste diskursuse kujundamine peab olema ülimalt läbi mõeldud. Samas on van Dijki (2005: 229) hinnangul diskursusel ideoloogia taastootmisel eriline staatus. Paljudest teistest sotsiaalsetest praktikatest erinevalt ning enamikust teistest semiootilistest koodidest (foto, pilt, märk, maal, film, žest, tants jne) selgemalt, võimaldavad paljud tekstid ja kõne omadused sootsiumi liikmetel tegelikult väljendada või formuleerida abstraktseid ideoloogilisi uskumusi või mis tahes muid ideoloogiaga seotud arvamusi.

Ideoloogiad on inimese maailmapildi lahutamatud osad ning seega manipulatsiooni allikad, mida on võimalik kasutada relvana infosõjas. Tavaliselt rõhutaksegi infosõjas suurtele narratiividele, mille kaudu muudetakse inimese enesetaju ning maailmapilti ja suunatakse teda seeläbi tegevusele, mida soovib ründaja.