Infosõda kui mõtete sõda

See, kui rünnatakse servereid ning inimene ei saa kasutada näiteks internetipanka või lugeda internetist ajalehti, on kõik selgelt tajutav ning on võimalik öelda, et meid rünnatakse. Palju ohtlikum võib olla tegevus, mille puhul inimene ei taju rünnakut ning ta pannakse temale endale teadmatult tegema ründaja poolt soovitud asju. Georgi Potšeptsov (2009: 19) väidab, et ühiskond on jõudnud neljanda põlvkonna ehk strateegilise sõjani, mis puudutab otsuseid langetavatele isikutele nende toetust moodustavate inimhulkade kaudu teadete saatmist.

Üks ebatraditsiooniline informatsioonilis-psühholoogiline tegevus on Venemaa allikates kasutatav mõiste ‘refleksiivne kontroll’. See on kontrolliteooria üks haru, mis keskendub teiste otsuste mõjutamisele. Militaarses kontekstis võib seda käsitleda kui vahendit, mis võimaldab väejuhil omandada kaudselt kontroll vastaspoole väejuhi otsuse langetamise protsessi üle. Refleksiivne kontroll on: „Protsess, kus informatsiooniga manipuleeritakse nii, et vastane on sunnitud tegutsema nii, nagu kontrollivale poolele on sobivam (Thomas 1997).

Vene refleksiivse kontrolli uurija Vladimir A. Lefebvre väidab, et refleksiivne kontroll on: „Nõukogude kontseptsioon vastase otsustusprotsessi mõjutamisest.“ Clifford Reid defineerib sama mõistet kui kontrolliteooriate ühte haru, mis on seotud teiste otsuste mõjutamisega. Timothy Thomas väidab aga, et refleksiivse kontrolli teooria Venemaal on sarnane USAs levinud tajude sõja teooriaga (Shemayev 2007). Refleksiivne kontroll on pigem levinud Venemaal ning näiteks USAs on tegemist pigem võõra mõistega.

Seejuures ei kasutata seda mitte ainult sõdade strateegilisel, operatiivsel ja taktikalisel tasandil vaid ka sise- ja välispoliitikas (Thomas 1997).

USA kaitseministeerium defineerib taju juhtimist kui: „Tegevused edastamaks ja/või keelamaks välismaisele auditooriumile valitud informatsiooni, et mõjutada nende emotsioone, motiive ja kainet mõtlemist. Samuti tehes seda välismaiste luuresüsteemidega ning kõigi tasandi juhtidega, selleks, et mõjutada nende ametlikke

25 hinnanguid ja seisukohti, mis viiks käitumise ja ametlike aktsioonideni, mis on kasulikud ja soodsad algataja eesmärkidele“ (Mägi & Vitsut 2008: 64).

Refleksiivse kontrolli teooriatele sarnane on ka tajude sõda (i.k. perception warfare).

Selle all mõistetakse sageli infosõja psühholoogilist poolt. Taju sõja näol ei ole iseenesest tegemist uue nähtusega, kuid tehnoloogia võimaldab viia seda uuele tasemele. See on võitlus n-ö otsustaja ehk komandöri (i.k. commander) mõistuse üle. Otsustaja ei pruugi olla vaid indiviid vaid võib olla ka grupp (Friman 1999).

Eelnevast on näha, et sarnaste asjade kirjeldamiseks kasutatakse erinevaid mõisteid.

Pigem võib väita, et refleksiivne kontroll on rohkem kasutatav vene koolkonnas ning tajude sõda ameerika koolkonnas. See, kuidas asju nimetatakse ei muuda nende olemust.

Definitsioonide põhjal võime järeldada, et nii refleksiivse kontrolli kui ka tajude sõja peamiseks eesmärgiks on emotsioonide mõjutamise kaudu saavutada kontroll vastase otsustusprotsessi üle nii, et kõigil on siiski mulje, et nad on langetanud parimad otsused ning kõik võidavad.

Joonis 3. Tajude sõja ja refleksiivse kontrolli peamised komponendid.

Jooniselt nähtub, et selles sõjas on emotsioonide mõjutamine olulise tähendusega.

Potšeptsovi (2009) hinnangul on tõenäoline, et emotsioonid ühendavad inimesi kergemini kui ratsionaalsed järeldused. Siinkohal võib näiteks tuua kasvõi revolutsioonieelse retoorika, mis hakkab üha enam sisaldama tähendusega märksõnu, nagu “vendlus” või

“seltsimehelikkus.” Emotsionaalsus kodeeritakse Potšeptsovi väitel omakorda vastavatesse narratiividesse, mis hoiavad massiteadvust ohjes ja edastavad alternatiivideta versiooni sellest, kellel on õigus ja kes on süüdi. Massiteadvus mõtleb väga täpselt neis mustvalgetes kategooriates, mille näiteks on vaid konkreetses keeles kõnelev rahvamass.

Tajude sõda ei ole siiski ühtlustatav infosõjaga, kuid neil on sarnasusi. 1996. aastal tehtud uuringus jõudis Friman (1999) koos kahe teise uurijaga järeldusele, et infosõja taga olevad filosoofiad ei ole iseenesest midagi uut, kuid uued tehnoloogilised lahendused pakuvad uusi võimalusi. Reaalsed kogemused ja harjutused on näidanud, et infosõja tegelikku tulemit on äärmiselt raske kontrollida. Samad inimesed käitusid sama informatsiooni osas erinevatel juhtudel erinevalt, mis näitab, et informatsioon ise ei määra ära lõpptulemust. Probleem on keerukam kui otsene info ja tulemi vaheline seos.

Üks seletus sellele on näiteks see, et indiviidid ja grupid kujundavad oma arusaamu situatsioonides toetudes kas ratsionaalsetele või emotsionaalsetele mõjuteguritele, mis võibki anda erineva tulemuse.

Emotsionaalselt ei üritata mõjutada vaid tsiviilisikuid. Vene sõjateoreetikud on alati olnud mures vaenlase võime pärast kas propaganda või informatsiooni manipuleerimise kaudu mõjutada Venemaa sõdurite psüühikat. Nende jaoks on sõduri moraalne ja psühholoogiline ettevalmistus sõjapidamise üheks aluseks. Kui Nõukogude Liidus kasutas Kommunistlik partei propagandat kui vahendit kontrollimaks ühiskonda ja sõjaväge, siis nüüdseks on esiteks propaganda asendunud informatsioonilis-psühholoogilise võitlusega. Teiseks peavad osad teoreetikud psühholoogilisi operatsioone üheks sõjapidamise viisiks, mis nõuab väljaõppinud inimesi ning treeningut. Mõned Vene

27 ohvitserid peavad aga psühholoogilisi operatsioone infosõja lahutamatuks osaks (Thomas 1997).

Sageli defineeritakse refleksiivse kontrolli ja tajude sõja teooriaid, kui võitlust vastase juhtide otsustusprotsessi üle. Vene relvajõud on nii taktikalisel kui operatiivsel tasandil juba pikalt uurinud refleksiivse kontrolli võimalusi nii vaenlase otsustusprotsessi kontrollimise eesmärgil kui ka pettuse ja desinformatsiooni tehnikate arendamiseks (Thomas 1997). Eduka infosõja puhul peabki fookus olema suunatud liidritele, mis mõjutab kaudselt ka järgijaid. Rootsi infosõja uuringud toovad välja, et infosõja kõige olulisem eesmärk on mõjutada sihtrühma võimet langetada ratsionaalseid otsuseid.

Avalikkust mõjutavad liidri väljaütlemised ning kaudselt isegi tema uskumused. See on sarnane propagandaga, kuid erineb objektiivsuse osas. Mao TseTung on öelnud: „Et saavutada võitu, peame püüdma sulgeda vaenlase silmad ja kõrvad, muutes ta pimedaks ja kurdiks ning külvata segadust vaenlase juhi meeltesse ajades ta nii hulluks“ (Friman 1999).

Inimestel on teatavasti piiratud võimalused situatsioonide tajumiseks. Male suurmeistrit ja algajat eristab võime näha situatsioonides ja struktuurides kindlaid mustreid. Kui neid struktuure ei ole, siis ei ole suurmeistril eelist. Sarnaselt malele, on rünnak tajule tegelikult rünnak liidri võimele näha selles situatsioonis oma struktuuri. Ilma selleta ei näe juht selles loogika mustrit. Ümberpööratult tähendab see, et rünnak võib tekitada struktuuri, mis omakorda tekitab mustri ja paneb juhi käituma soovitud viisil (Friman 1999).

Antud väide ei võta siiski arvesse asjaolu, et inimesed on sageli väga ettearvamatud.

Autori hinnangul võivad inimeste otsuseid mõjutada näiteks emotsioonid. Seda, aga millise emotsiooni üks või teine infokild või tegevus endaga kaasa toob, on ilmselt veel raskem ette ennustada kui liidri võimalikku käitumist. Seega peaks käitumise mõjutamiseks ehk mustri tekitamiseks mõjutama emotsioone, kuid selle õnnestumise tõenäosus ei pruugi olla väga suur.

Võib öelda, et modernne sõda on lahing usalduse üle. Selles usalduse lahingus ei otsita tõde, nagu Püha Graali vaid hoopis üritatakse tõde kontrollida. Tajude sõda ei ürita mitte tõde kahjustada vaid hoopis luua uut tõde (Friman 1999).

Huhtineni (2005) hinnangul kasutatakse selleks sageli ka hirmu tekitamist. Hirmu atmosfääri kasutatakse saavutamaks psühholoogilist, psüühilist ja emotsionaalset rahutust, mis viib sotsiaalse abituse, allandmise või vastupanu korral täieliku hävimiseni.