Infosõda kui infoühiskonna nähtus?

Tänapäeval tundub nii loomulik, et elame informatsiooniajastul. Praust (1998) väidab, et infoühiskonna all mõistetakse ühiskonna elukorraldust, kus enamik inimkonna loodud väärtusi on kätketud teabesse, mida talletatakse, hoitakse, teisendatakse ja edastatakse universaalsel digitaalsel kujul. Üleüldine andmeedastusvõrk tagab teabele juurdepääsu kõigile ühiskonnaliikmetele. Paljud teoreetikud väidavad, et 20. sajandi lõppu ja 21.

sajandi algust võibki pidada informatsiooni ajastuks (Lonsdale 2004: 1). Suur osa eluks vajalikku ja ka lihtsalt huvipakkuvat informatsiooni asub vaid mõne hiirekliki kaugusel.

Sageli sõltub ka inimeste tööalane edu või ebaedu sellest, kui kiire ja adekvaatne on informatsiooni liikumine.

Ülaltoodu võimaldab defineerida infoühiskonna viis põhimõtet, mis defineerivad piisava üldistusega, kuid samas võimalikult täpselt seda elulaadi, mille suunas liigutakse (Praust 1998):

1. Enamikku inimkonna talletatud teavet hoitakse, teisendatakse ja edastatakse universaalsel digitaalkujul teatud seadmete (tänapäeva arvutite mantlipärijate) abil.

2. Inimene on masinatele usaldanud peale raske füüsilise töö ka rutiinse vaimse töö, tegeldes vaid loomingulise vaimse tööga.

3. Peaaegu kogu maailm on ühendatud ühtse infoedastusvõrguga – tänapäeva Interneti järeltulijaga, mis suudab piisavalt kiiresti edastada kõiki inimtegevuseks vajaminevaid infokogumeid.

4. Enamik inimkonna loodud väärtusi on kätketud teabesse.

5. Kogu inimtegevus on üles ehitatud võimalikult ratsionaalselt eeltoodud põhimõtteid aluseks võttes.

Infoajastu muudab ja kujundab globaalseid jõujooni ja –vahekordi sõltuvalt riikide võimest juurutada ja rakendada üliefektiivseid infosüsteeme ja –tehnoloogiaid majanduses, kultuuris, sõjanduses ja teistes ühiskonnasfäärides (Mägi & Vitsut 2008: 11).

Me tõdeme, et ühiskond on pidevas muutumises ning meie kui ühiskonna liikmete ülesanne on nende muutustega kaasas käia või neid ise suunata.

Ameerika sotsioloogi Daniel Belli väitel on võimalik jälgida eelindustriaalse ühiskonna muutumist läbi industriaalse postindustriaalseks ühiskonnaks (Bell 1976: x). Bell väidab, et informatsioon ja teadmised on postindustriaalse ühiskonna jaoks olulised nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes. Ühest küljest paneb postindustriaalne ühiskond meid rohkem informatsiooni tarbima ja vajama. Teisalt on Belli hinnangul postindustriaalses ühiskonnas märgata ilmset kvalitatiivset muutust, eriti mis puudutab

„teoreetilise teadmuse“ tähtsuse kasvu. See tähendab, et ei ole mitte lihtsalt rohkem informatsiooni, vaid seal on ka palju teistsugust informatsiooni ja teadmust. See seletab, miks Belli postindustrialismi teooriat hindavad need, kes soovivad seletada informatsiooniühiskonna esilekerkimist (Webster 1995: 31).

Websteri (1995) hinnangul on Bell hakanud asendama „informatsiooniühiskonna“

mõistet „postindustrialismi“ omaga. See kõik ei muuda aga iseenesest asja sisu. Ilmselt ei saa tänapäeval enam keegi vastu vaielda, et informatsiooni ja teadmuse maht on plahvatuslikult suurenenud. Samuti tuleb tunnistada, et need on muutunud tänapäevases ühiskonnas igapäevase elu konstrueerimisel väga oluliseks. Giddens (1987: 27) on kinnitanud, et kuigi tavapärane arvamus on see, et inimkond hakkas jõudma alles 20.

sajandi lõpuks informatsiooniajastusse, on tegelikult kaasaegsed ühiskonnad olnud infoühiskonnad juba alates nende loomisest.

Tegelikult on inimesed informatsiooni vajanud aegade algusest alates. Pigem on muutunud see, millist infot vajatakse ja kuidas seda kasutatakse. Võib ka väita, et just informatsiooniajastu tekitab inimestes üha suuremat infonälga. See on justkui lumepalli- efekt, kus igapäevases elus adekvaatseks orienteerumiseks vajavad inimesed üha

9 suuremat hulka informatsiooni. Sageli on tegemist illusiooniga, kuna inimesed tajuvad justkui vajadust saada informatsiooni, mille järele puudub reaalne vajadus. Pigem on tegemist ühiskondliku ootusega, et inimesed oleksid ühe või teise teemaga kursis.

Infoajastule on omane järjest suurem sõltuvus vahendatud informatsioonist. Samas väheneb võimalus seda informatsiooni oma kogemustele toetudes kontrollida. Suurenevat sõltuvust ekspertsüsteemidest peab Beck (2005) üheks kaasaegse riskiühiskonna põhitunnuseks. Sõltuvus vahendatud infost ja ekspertsüsteemidest avab aga suuremaid võimalusi inimestega manipuleerimiseks ning ühiskonna kahjustamiseks väärinfo sihipärase levitamise teel.

Kui tuua paralleel ühiskonna ja sõjanduse arengu vahel ning toetudes Belli teooriale selle kohta, kuidas ühiskond on jõudnud põllumajanduslikust ühiskonnast infoühiskonda, siis võib väita, et ka sõdade pidamise osas on relvastatud vägede liigutamisest jõutud infosõdade ajastusse. Tegelikult ei ole vägede liigutamine ega ka põllumajandus iseenesest kuhugi kadunud, lisandunud on ainult teised vahendid.

Nii võibki tänapäeva sotsio-majandusliku ühiskonna puhul välja tuua järgmised tunnused (Shemayev 2007: 28):

• Pidev potentsiaalne kohalike või piirkondlike relvastatud konfliktide oht.

• Märgatavalt väiksem relvastatud jõudude sekkumise võimalus.

• Üha kasvavad võimalused realiseerida rahvuslikke huvisid militaarjõudude kaudu.

Infosõda on pigem uus ja siiani veel üheselt defineerimata mõiste. Ühed käsitlevad infosõda kui eraldiseisvat ehk n-ö uut sõda. Teised aga väidavad, et see on enamasti vaid eelmäng päris sõjale või üks selle osa.

Ka Eesti üks tuntumaid kommunikatsioonikonsultante ning infosõdade uurija Raul Rebane (2007) väidab, et ehkki propagandasõda, infosõda, küberrünnakud, psühholoogilised operatsioonid jne on sees pea igas lehes, tuleb paraku tunnistada, et seoses teema uudsusega tarvitatakse termineid üsnagi vabalt.

Kuigi infosõja defineerimisel puudub ühtne lähenemine, võib selle üldjoontes jagada iseseisvaks ja integreeritud infosõjaks. Iseseisev infosõda võib olla sõja alternatiiv, näiteks kui tsiviilobjekte või infosüsteeme ründavad terroristid. Integreeritud infosõda võib vaadelda aga sõjatandri muutumisena. Sellisel juhul kasutatakse infotehnoloogiat, et toetada traditsioonilisi sõjalisi operatsioone, pakkudes käimasolevate operatsioonide kohta lisateavet (Pfaltzgraff & Shultz 1997). Infosõjast rääkides peaks mõtlema selle üle, kas informatsioon on sõjas relv või eesmärk. Eesmärgi puhul on pigem tegemist traditsioonilise sõjaga, mida peetakse informatsiooniajastul ning kus eeldatavasti kasutatakse ka traditsioonilist relvastust, et vaenlaselt vajalik informatsioon, mis on tänapäeva maailmas sageli määrava tähtsusega, kätte saada või kaitsta enda infot. Kui informatsiooni kasutatakse aga relvana, siis on käesoleva töö mõistes tegemist infosõjaga.

Engeri (2005) hinnangul kasutatakse informatsiooniajastu sõjas infotehnoloogiat kui vahendit, et suurendada võiduvõimalust, infosõda käsitleb aga seevastu informatsiooni ennast kui võimsat relva või hoopis informatsiooni kui sihtmärki. Informatsioon ise on tehnoloogiast sõltumatu, kuid informatsiooniajastu tehnoloogia võimaldab vahet teha, kes seda omavad ja kes mitte.

Vitsut (2008) toob aga välja, et uus lähenemine vaatleb relvadena kõiki vahendeid, mis iseenesest võivad olla sõjandusest kaugel või sellest täiesti eemalseisvad, kuid mida saab kasutada lahinguoperatsioonides. Maailmas pole asja, mida ei saa muuta relvaks või kasutada relvana. Kõikehõlmavus on piiramatu infosõja ideoloogiline lähtepunkt.

Piiramatu sõja puhul ei ole enam vahet, mis on ja mis ei ole lahinguväli ja seal kehtib reegel, et ei ole mingeid reegleid.

11