Artikkel põhineb 2012. aasta juunis Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis kaitstud bakalaureusetööl (juh Maar-ja Lõhmus). Vt http://hdl.handle.net/10062/25817.
kuid juhuvalimi tõttu ei saanud ma lähtuda erine-vate perioodide intervjuude hulgast.1
Tulemused
Saate teemad varieerusid periooditi. Kui varem olid need mitmekesisemad, siis aastatel 1995–2006 rää-giti peamiselt II maailmasõjast ja poliitikast. Aas-tatel 1977–1984 domineeris jutt perekonnast, seda esines kahel juhul neljast. Ühel korral oli teemaks ka töö ja ühel juhul kultuur. 1987–1992 räägiti ka-hel juhul kolmest sõjast ning üka-hel juhul kolmest tööst. 1995–2006 esines peateemana 11 juhul 16-st sõda ja viiel juhul 16-st poliitika.
Kõrvalteemad olid ajuti sarnased. 1977–1984 käsitleti kolmel juhul neljast ühiskonda ning ühel juhul neljast reisimist. 1987–1992 on kõrvalteemaks ühel juhul kolmest II maailmasõda, ühel juhul ühiskond ja ühel juhul perekond. 1995–2006 käsit-leti kõrvalteemana kuuel juhul 16-st ühiskonda, kuuel juhul igapäevast eluolu, kolmel juhul 16st poliitikat ja ühel juhul perekonda.
Teemaarenduse tendentsid olid erinevad. Aasta-tel 1977–1984 olid teemad kahel juhul neljast jutus-taja eluloo kesksed, ühel juhul teise isiku- ja ühel juhul sündmusekeskne —intervjueeritav rääkis
1 Kõik saated on järelkuulatavad Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis (http://arhiiv.err.ee/).
konkreetsest alguse ja lõpuga juhtumist. 1987–1992 olid teemad kahel juhul neljast jutustaja eluloo kesk-sed, ühel juhul sündmuse- ja ühel juhul teise isiku keskne. 1995–2006 olid intervjuud 15 juhul 16-st sündmusekesksed, vaid ühel juhul 16-st oli interv-juu teise persooni keskne.
1977–1984 käsitleti teemasid ka varjatud tasandil.
Neljast intervjuust kolmes oli varjatud sisu, mis kahel juhul puudutas poliitikat ning ühel juhul keskkonna ja kultuuri keelatud elemente. Kahel juhul andis sõnumit edasi saatejuht, ühe intervjuu puhul ka intervjueeritav. Varjatud tähendusi anti edasi vihjete, võrdluste, sümbolite ja seostega, mida kandsid sõnakasutus, intonatsioon, pausid, helitaust jms. Sel ajal kontrolliti iga sõna rangelt ning tege-likku mõtet sai edasi anda vaid kunstiliste võtete abil — Lembit Lauri sai mängida pigem emotsio-naalsuse ja helidega. Siiski suutis ta ka sel perioodil küsimuste, rõhutuste ja vormiliste elementide kau-du luua seoseid ja anda edasi tähenkau-dusi, millel oli kuulajate jaoks tihti varjatud sõnum.
Mida aeg edasi, seda julgemaks muutusid teemad ja saates osalejad. Algul oldi kontrollitumad ja neut-raalsemad, kuid hilisematel perioodidel muutusid esinejad avameelsemaks ja kriitilisemaks. Kvalita-tiivne sisuanalüüs näitas, kuidas vastavalt perioo-dile, mil saade eetris kõlas ja esinejad oma lugu rääkisid, muutus info hulk, millest avatult räägiti.
Tabel 1. Valim
Kuupäev Saate teema Esinejad
Interv- juu-
sid saates
06.02.1977 Tõlkija Melanie Rauki elulugu Melanie Rauk 1
20.08.1978 Oskar Lutsu lesk räägib kirjaniku elust Valentina Luts 1
03.01.1982 Eesti Raadio üks staažikaim teadustaja Elfriede Ilves räägib oma tööst Elfriede Ilves 1
13.05.1984 Kunstnik Valerian Loik räägib oma elust kunstnikuna Valerian Loik 1
29.03.1987 Helilooja Boris Kõrveri elu muusikas Boris Kõrver 1
27.08.1989 ... kui lahkus saksa vähemusrahvus Leo Laur 1
05.01.1992 Juhan Jaiki tütar räägib tema elust ja loomingust Ilo Jaik–Riedberg 1
05.07.1995 Soome kaudu vabadusse Heino Toome 1
22.08.1998 1939.–1940. a lindistused punaste kõnedest Neeme Ruus ja 8 tundmatut esinejat 9 11.08.2001 Meenutatakse Sinimägedel II maailmasõjas 1944. a toimunud lahinguid Taavet Sillamets ja 1 tundmatu esineja 2 13.11.2004 II maailmasõda Sõrve poolsaarel ja Saksamaal Vaino Kallas ja Olav Taru 2
01.07.2006 Küüditamine Robert Tasso ja 1 tundmatu esineja 2
Vähenes vajadus tuua loo tegelik tähendus esile kaudsete vihjete, suunavate küsimuste, sümbolite ja seoste kaudu.
Lembit Lauri kujundas inimeste arvamusi ja seisukohti intervjuudega, tihti rõhutas ta interv-jueeritavate positiivseid külgi küsimuste kaudu. Ja seda, mida ta ilmselt ise juba teadis, püüdis saates-se sissaates-se tuua samuti küsimuste saates-sees. Lauri võtted muutusid — kui aastatel 1977–1992 oli ta pigem vaoshoitud ja vähesekkuv, siis hiljem esines ta oma hinnangutega palju rohkem. Intervjueeritavate roll oli jutustada oma kogemusest, saatejuhi oma aga hoida jutustusel kindlat suunda, konkreetset algust ja lõppu. Kuna hilisemal perioodil esines rohkem intervjuusid, oli saatejuhi ülesanne nende sidumi-ne sissejuhatavate ja taustinfot jagavate lõikudega, mis kujundasid saatest terviku.
Kokkuvõte
Analüüsi tulemustest selgus, et intervjuude teemad ja sisu muutusid periooditi tuntavalt. Kui saate algusperioodil (1977–1992) oli teemade valik mit-mekesisem, suurel määral oli esindatud ka kultuur, siis aastatel 1995–2006 liikus rõhk II maailmasõ-jale ja poliitikale. Nagu Lembit Lauri on öelnud Vello Lääne 1991. aastal ilmunud raamatus,2 võttis ta stagnaajal sageli vestluskaaslasteks poliitikast kaugemal seisvaid inimesi. Kultuur oli neutraalsem teema, mida andis käsitleda viisil, mis ei tekitanud suuri pingeid valitseva korra kontekstis. Kuigi saa-dete eesmärk jäi üldiselt samaks — ühiskonna pee-geldamine saatekülaliste abil —, siis erinevatel pe-rioodidel sõltus selle eesmärgi täitmine suuresti võimalustest ja piirangutest.
Nõukogude perioodil, kui toimis nii väline tsen-suur kui enesekontroll, ei läinud eesmärkide täit-mine alati korda. Siin mängis suurt rolli vastutus, sest oluline oli tagada saatekülaliste turvalisus, ja nii ei saanud jutustajad teatud ohtlikest teemadest rääkides minna liiga kaugele. Varjatud tähenduse edasikandmine ebaõnnestus mõnikord ka saate-külaliste hirmu pärast või seetõttu, et nad ei mõist-nud saatejuhi taotlusi. Tsensuur seadis tegelikkuse väljendamisele palju piiranguid, kuid Lembit Lau-ri otsis võimalusi, kuidas vahendada keelatud tee-masid nii, et neid välja ei tsenseeritaks. Nii
kasuta-2 Vello Lään. Päev ja öö Eesti Raadios. Tallinn: Olion, 1991.
ti „Kirjutamata memuaarides“ mõtte edastamise vahendina näiteks emotsionaalsust, mida Lauri püüdis oma küsimustega jutustajates esile kutsuda.
Eesmärkide saavutamisel oli tähtis osa saatejuhi tekitatud õhustikul, mille ta lõi, et tagada vaba ja tulemuslik vestlus. Ivar Trikkel on märkinud, et intervjuu tulemus sõltub eelkõige sellest, kuidas intervjuu läbi viiakse ja kas saatejuht suudab luua õige vastastikuse mõjusfääri, mida säilitada kogu vestluse kestel.3 Lauri püüdis õiget atmosfääri luua emotsioonide, jutustusele reageerimise ja interv-jueeritava julgustamise abil, et innustada saatekü-lalist rääkima ja kogemusi jagama. Kvalitatiivse analüüsi tulemustest selgus, et Lauri hoiak oli in-tervjueeritavate puhul erinev ning sõltuvalt vest-luspartnerist ja teemast suutis ta end sobivalt hää-lestada, olles näiteks formaalne, sõbralik, julgustav või väärtustav, mis näitas tema oskust olla erineva-te inerineva-tervjueeritavaerineva-tega paindlik. Nii oli tunda, et jutustaja elavnes ning avanes kuulaja jaoks veel rohkem, kui Lauri tema loole kaasa elas.
Maarja Lõhmus on kirjutanud, et nõukogude aega iseloomustas valikute, tähenduste, seoste, hin-nangute ja väärtuste üldine ühtlustamine, kus ei jätkunud kohta isiklikele ja tegelikele kogemustele.4 On märkimisväärne, et hoolimata kõigest suutis Lembit Lauri tuua Eesti Raadio kavasse saatesarja, mille eesmärk oligi väärtustada isiklikke kogemu-si. Väärtused, mida edastati, olid siis pigem aima-tavad — Lauri küsis palju nn esimese vabariigi kohta, kuigi varjatult, ettevaatlikult. Saates kajas-tati ridade vahel eestimeelsust, Eesti ajalugu, kul-tuuri, toodi esile silmapaistvamaid isikuid.
Hilisema perioodi saated keskendusid sõjale, põgenemisele ja nõukogudeaegsetele repressiooni-dele. Lauri rääkis Vello Läänele, et ta on pärast nõukogude perioodi hakanud lindistama neid, kes varem pidid vaikima, olgu tegu siis Eesti leegionä-ri või politseinikuga.5 Ka minu analüüsitud interv-juudes esinesid enamasti sõjaga seotud inimesed.
Intervjueeritavate mälestused nõukogude pe-rioodist olid sünged. Järjest olulisemaks muutus isikliku kogemuse vahendamine, saadetes kajastu-sid nii faktiteadmised kui mälestused.
3 Ivar Trikkel. Raadiokommunikatsiooni spetsiifika, väljendusvahendid ja žanrid: Õppevahend žurnalistika eriharu üliõpilastele. Tartu: TRÜ, 1969.
4 Maarja Lõhmus. Toimetamine: kas looming või tsensuur. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999.
5 V. Lään 1991, lk 36.
Mitmel puhul tuli ette, et intervjueeritav jäi tund-matuks, sest saatejuht ei tutvustanud teda nimepi-di, vaid juhatas ta sisse seoses käsitletava teemaga.
Kohati oligi tunda, et hilisemal perioodil, aastatel 1995–2006, ei olnud enam niivõrd oluline jutusta-ja isik, vaid kogemus, mida ta kuulajutusta-jatega jutusta-jagas.
Lembit Lauri kui saatejuhi roll seisnes eelkõige saate ülesehitamises küsimuste ja suunamiste toel ning saate arengu kontrollimises. Aga selleks, et saates oleks sisu, pidi Lauri looma sobiva meeleolu, mis pani tema intervjueeritavaid end avama ning oma mälestusi raadiokuulajatega jagama. Selle saa-vutas ta toetava ja huvi üles näitava hoiakuga. Lau-ri ülesandeks oli ka terviku, mulje ja tunnetuse loomine. Ta tekitas kuulajatele võimaluse vaadata minevikku nende inimeste mälestuste kaudu, kes olid seda aega kogenud. Nagu ütles ka Lauri ise Vello Lääne raamatus,6 püüdis ta nõukogudeaeg-setes saadetes jäädvustada momente eesti kultuu-riloost, püüdis panna saatekülalised ulatuslikult jutustama, vältides seejuures omapoolseid hinnan-guid ja kommentaare.
Niisiis oli erinevate perioodide jooksul saatejuhi
6 Ibid.
roll väärtuste edastamisel kas siis varjatud või ava-tud tasandil. Aastatel 1977–1984 tegi ta seda pigem küsimuste kaudu, rõhudes palju nn esimese vaba-riigi aegadele — inimeste mälestustele ja kogemus-tele. Ene Kõresaar on kirjutanud, et vanema gene-ratsiooni jaoks oli nõukogude perioodil oluline nende väärtuste säilitamine, mis olid eestlastel val-davad esimese vabariigi ajal.7 Lauri püüdiski saa-tekülalistelt saada seda perioodi puudutavat infot ning mälestusi kultuuritegelastest, hoolimata sellest, et teema oli keelatud. Hilisemal perioodil, aastatel 1987–2006, oli Lauri roll väärtuste ja hinnangute edastajana kergem. Tema seisukohti ei pidanud enam otsima sõnade tagant, vaid neid sai kuulda otsesõnu ja tunda meeleolust. Lauri jagas taustain-fot ning sidus omavahel jutustusi. Saate episoode ühendas ta saatekülalisi sisse juhatades ja teemade kohta taustinfot jagades ning seda tihti viisil, mis andis aimu tema enda seisukohtadest ja vaadetest.
Lembit Lauri „Kirjutamata memuaare“ väärib kindlasti edasist uurimist, sest saatesari on eesti kultuuriloo väga oluline materjal.
7 Ene Kõresaar. Mälu, ajalugu ja elulugu 1980. aastate lõpu ja 1990.
aastate Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 33.