Fakt ei sõltu vaid formaalsetest esitamistingimus-test (kuigi mõnel juhul nõnda just arvatakse), ka mitte üksnes ajakirjanduslikust praktikast. Küsi-mus tegelikkusevastavuse tunnustamisest kerkib ka nüüdisaegse infoliiasuse ehk nn infouputuse (information overload) tingimustes. Info odavneb ja hinda läheb keskendumisvõime.15 Mistahes in-fosüsteemides võib tänapäeval olla tohutu hulk andmeid, mida saab bittides-baitides mõõta, kuid hajusad andmed iseenesest ei moodusta informat-siooni. Informatsioon eeldab andmete korrasta-mist, struktureerimist. Suvalisel andmelasul ei pruugi olla tähendust avalikkuse jaoks ja seega ei sõnastata ka selle põhjal ajakirjanduslikke fakte.
Kontroll info üle on üks võimalus avalikkuse haldamiseks. Samas pole võim kunagi avalikkus.
Nii info üleküllus kui nappus või puudumine osutavad teatud universaalsetele suhetele avalik-kuse ning faktide kui teatud tüüpi tähenduste va-hel. Faktis saavad need suhted nähtavaks. Fakt saab olla väide, mis esitab tegelikkust. Niisugust erilist suhet võiks kirjeldada mõistega tegelikkusekujutlus.
Tegelikkusekujutlus on ennekõike hüpoteeti-line pragmaatihüpoteeti-line abikonstruktsioon, mis väl-jendab ajakirjandusliku teksti üldist seost kind-la olustikuga ega kuulu üksnes teksti autorile (või ka võimu- või ajakirjandusinstitutsioonile), vaid kujuneb avalikkuses. Tegelikkusekujutlus märgib avalikus kommunikatsioonis osalejate kollektiivset valmisolekut pidada teksti tegelik-kusele vastavaks (tegelikkusekujutluse printsiip on analoogne koostööprintsiibiga). Niisugune valmisolek ei hääbu ajas, kuigi tegelikkuse va-hendamisega seotud tähendused ja ka sündmu-sed (tähenduslikkusündmu-sed) võivad ajas täiesti muu-tuda. Tegelikkusekujutlus ei sünni üksikus, spon-taanses tajuhetkes, vaid on pikaajalisem ning seotud kommunikatsiooni paljude osalistega. Te-gelikkusekujutluse najal saavad üksikisiku hoia-kutest ja uskumustest tähtsamaks kollektiivsed hoiakud ja uskumused. Tegelikkusemulje on seetõttu kindlasti püsivam kui mistahes üksik-hetk. Nagu keel ei ole kellegi oma ning samas on siiski millelegi suunatud, ei kuulu
ajakirjan-15 James Gleick. Information: A History, a Theory, a Flood. Kindle Edition, Vintage, 2011.
dusega seotud tegelikkusekujutlus otseselt mit-te kellelegi ning keegi ei saa seda vahetult sät-tida. See kujuneb üldises kommunikatiivses pürgimuses.
Ajakirjandus toimetab tähendusruumis, mis on määratud tegelikkusekujutlusega. See väljendab ennekõike teksti ja tegelikkuse pragmaatilist su-het, mida kannab avalikkus. Ajakirjandusega seo-tud tegelikkusekujutlus ei ole kunagi täielikult ühe-poolne ja asi iseeneses, selle toime kehtib kauem kui mistahes üksiksündmus. Tegelikkusekujutlus ei ole pelk lepe, vaid pigem keerukas, samas aga küllaltki püsiv suhtesüsteem, mida määravad ühi-sed teadmiühi-sed, uskumuühi-sed ja hoiakud, nn ühis-alus (common ground), „mis on organiseeritud na-gu ulatuslik mentaalne entsüklopeedia“.16 Tegelik-kusekujutlus on faktiloomet ning ka ajakirjandust tervikuna kandev universaalne printsiip.
Eri ajajärkudest pärit empiiriline materjal vii-tab, et tegelikkuse esitamine ei tähenda tingima-ta kokkupuudet reaalsusega. Paljudel juhtudel esindab tekst vaid muljet ehk kujutlust tõest. Sel juhul aitab tegelikkusekujutlus selgitada keeru-kaid suhteid teksti ja tegelikkuse vahel. Ka tota-litaarse olustiku ajakirjandus mängib kujutluse-ga tõsiseltvõetavusest või tõepärasusest. Tegelik-kusekujutlus võimaldab kirjeldada ka olukordi, kui teksti esitatakse kui tõest, kuigi tegelikult esi-tatakse valet. Niisuguseid olukordi tuleb ette näi-teks sõjapropagandas. Tekste esitatakse tegelik-kusekujutlust silmas pidades, aga need ei ole ome-ti tõesed. Võimule võib olla kasulik väita seda, mis pole tõene, kuid ometi ei saa eirata janduse üldist iseloomu. Üldjuhul eeldab ajakir-jandus sotsiaalset tunnustust, ajakirajakir-jandus peab ka mõjuma ajakirjandusena. Sel juhul tuleb ar-vestada sotsiaalselt kujunevat taustsüsteemi ja nõnda ei saa ükski võim ajakirjandust tervenis-ti hallata.
Tegelikkusekujutlus võimaldab ajakirjandusel kirjeldada ka tegelikkuse seisundeid, mis pole ot-seselt tunnetatavad, mis on aja või ruumi mõttes kauged. Tegelikkusekujutlus on kommunikatsioo-ni määrav printsiip. Nii on ka kiri kommukommunikatsioo-nikat- kommunikat-sioonivahendina olnud füüsilise ja sotsiaalse kor-ralduse kõikehõlmav tehnoloogia, mis võimaldab inimesel meeltega tajutavast reaalsusest lahus
hoi-16 Herbert Clark. Using language. Cambridge: Cambridge University Press, 1996, lk 106.
da „kujutletavat, emotsionaalset, tunnetatud maailma“.17
Jürgen Habermasi käsitluses pole kommunikat-sioon mitte üksnes vahendamine, vaid ka asjako-haste võimaluste loomine järelduste tegemiseks — seega siis ka tegelikkuse kujutlemiseks. Ratsionaal-sus peitub Habermasi käsitluses intersubjektiivse kommunikatsiooni struktuurides, mitte ebamää-rases kõiksuses või üksiku subjekti teadmises. Kom-munikatsioon on koostöö ja rajaneb lootusel, et lu-geja teksti ka mõistab — nõnda rakendub Paul Grice’i18 kirjeldatud pragmaatika koostööprint-siip ehk kooperatiivsusprintkoostööprint-siip. Selle järgi eeldab lugeja-kuulaja, et teksti autor (või üldisemalt kõ-neleja) sõnastab teksti igal juhul mõistuspäraselt, selliselt, et see oleks mõistetav. Koostööprintsiibi vaikimisi rakendamine avalikkuses tähendab, et kommunikatsioonis lähtutakse nii palju kui või-malik situatsioonist, ühisest kontekstist ja tead-mistest. Paul Grice’i koostöömaksiimi käsitleva teooria edasiarendused — nt Dan Sperberi ja Deirdre Wilsoni19 nn relevantsusteooria (asjako-hasusteooria) — rõhutavad pigem nn asjakohasus-printsiipi, mitte niivõrd koostööd kui kõige täht-samat põhimõtet suhtlusaktis.
Ajakirjandus on avalikkuse üks olulisemaid töö-vahendeid tegelikkuse tunnetamiseks ja mõistmi-seks. Ajakirjandust võib käsitleda ka kui teatud lii-dest (interface). Liides koondab eri vahendid, mil-le abil saavad ühe süsteemi kasutajad tinglikult su-helda teise süsteemiga. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on liides ühispiir kahe funktsionaalosa vahel.
Ajakirjandus paikneb tegelikkuse ja avalikkuse ühispiiril. Ajakirjandusväljaannet saab üldjuhul usaldada pika aja jooksul, sest väljaanne ei muu-da iga päev toimimispõhimõtteid, mis samuti ku-jundavad avalikkuse ja tegelikkuse vahelist liidest.
Liides rakendub teatud vormistamisvahendina, teatud tööriistana, mis peab vastu pidama mista-hes olukordades ning hakkama saama ka kõige ootamatute mõtete väljendamisega. Nii nagu nüü-disaegne arvutikasutaja saab loota mõnele kasuta-jaliidesele (user interface), et täita väga erineva
ise-17 Marshall McLuhan. Understanding Media. The extensions of man.
London: Routledge, 1964/2002, lk 95.
18 Paul Grice. Logic of Conversation. — Peter Cole, Jerry Morgan.
(Toim) Syntacs and Semantics, Vol 3: Speech Acts. New York: Aca-demic Press, 1975.
19 Dan Sperber, Deirdre Wilson. Relevance: Communication and Cog-nition. 2nd ed. Oxford: Blackwell, 1995.
loomuga unikaalseid ülesandeid, nt luua täiesti uu-si tähemärkides vormistatud tekste, võib avalik-kus loota tegelikavalik-kuse vahendamisel ajakirjandu-sele. Ajakirjandus kui liides hõlmab avalikkuses kujunevaid tähendusmehhanisme, mille rakenda-misel on erinevaid otstarbeid ehk funktsioone.
Totalitaarse ühiskonna puhul võis näha, kuidas võim üritas kujundada ajakirjandust kui liidest uue tehnoloogia abil. Samas tekkisid tehnoloogia-ga uued võimalused tegelikkuse käsitlemisel, mi-da ei suutnud hallata ei tsensuur ega peatoimeta-jate võim. Teisalt näitas nüüdisaegse, demokraat-likus ühiskonnas toimiva ajakirjanduse analüüs, et tegelikkuse esitamise elemendid kehtestab aja-kirjandus valikuliselt — mitte kõik tegelikkuse as-pektid ei jõua avalikkuse ette, pealegi ei soovi ava-likkus ka kõike teada. Nii võiks Euroopa ühishu-vide seisukohalt eeldada, et avalikkus võiks olla informeeritud teatud tegelikkuse asjaoludest, ise-gi siis kui avalikkus seda ei soovi. Samamoodi na-gu kasutusliides aitab inimesel suhelda masinaga ning ühtlasi ka abstraktse ja hoomamatu andme-koguga, aitab ka ajakirjandus liidesena toime tul-la tohutu infokülluse olukorras. Sel juhul muutub liides omamoodi puhvriks. Vaid teatud osa keeru-kast tegelikkusest saab ajakirjanduslikuks tekstiks.
Üha täiuslikumaks muutuvad sünkroniseerimis-mehhanismid võimaldavad üha täpsemat tegelik-kusekäsitlust. Samas toob iga ajahetk uue info. Te-kib oht kapselduda ülikiiresti uuenevatesse olevi-kuhetkedesse ja seejuures kaotada üldpilt. Liides võib koondada ka avalikkuse sarnaseid, tüüpilisi ning ka üha vaesuvaid valikuid. Nii võib juhtuda, et hoolimata rikkalikest tehnoloogilistest võima-lustest soovitakse vaid ühetüübilisi tekste.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi faktiloome analüüs osu-tas, et avalikkuses võib kujuneda oma arusaam te-gelikkusest, mis ajakirjandusse ei jõua. Ajakirjan-dus ei esindanud kõiki arusaamu ning vältis tea-tud fakte. Faktid on tõepoolest sotsiaalselt konst-rueeritavad ja ajakirjandus võib selles protsessis olla abiks, aga võib tekkida olukord, kus neid konst-rueeritakse väljaspool omamaist ajakirjandust — välismaiste kanalite abiga, omavahelises suhtluses, moodsal ajal kasvõi sotsiaalvõrkudes. Kui paljud eestlased 1939/1940. aastal jälgisid Soome kana-leid ja väljendasid kirjades Soome ringhäälingule oma seisukohti, oli tegu avalikkuse lausungitega, kuigi need ei leidnud ajakirjanduslikku käsitlust.
Ajakirjanduslik sünkroonsus eeldab ajakirjan-duselt reflekteerimisvõimet, võimet tekitada tege-likkuse vahendamisel seoseid. Nii nagu mistahes televisiooni uudislugu on monteeritud, eeldab iga tekst autori panust ja rolli. Üks sõjaeelse Eesti prob-leeme oli refleksiivsuse kadumine: ajakirjandus muutus üksnes vahendajaks ja nii minetas lõpuks ka võime tajuda tegelikkust.
Ajakirjanduslikule faktiloomele jääb alati koge-muse ja tähenduste haldamisega seotud kompo-nent. Võim saab otseselt toimida vaid nn institut-sionaalse modaalsuse kaudu. Nõukogude totali-taarne olustik osutab võimu püüdlustele suunata ajakirjandust vaid teatud kindlatele sündmustele, samuti tekitada teatud (peamiselt rituaalseid)
sünd-musi. Paljud avalikkuse huvi seisukohalt olulised sündmused jäeti siis kajastamata, sest neid peeti nõukogude inimese jaoks kahjulikuks või tarbe-tuks. Näiliselt tähtsusetuid sündmusi esitati kui tähtsaid. Sündmuse mõistet tuleb näha laiemalt.
See pole mitte pelgalt füüsilise reaalsuse muutus, aja ja ruumiga seotud kategooria. Nõukogude pe-riood näitas, et sündmus võib ka olla institutsio-naalne, võimu konstrueeritud ametliku tegelikku-se objekt. Nõukogude võim püüdiski hallata sää-raseid objekte. Faktiloome puhul üritab võim kont-rollida lausungite ajakirjanduslikuks saamise prot-sessi, aga ta ei saa täiel määral sekkuda avalikku-se pragmaatikasavalikku-se. Avalikkus ei ole kunagi väliavalikku-se võimu poolt hallatav, sest ta lihtsalt ei kao!
Ajakirjandusvabadus on ühiskonnale oluline, ent see vabadus peab teenima avalikkuse huvi saada kvaliteetset teavet. Seega on Euroopa meediapolii-tika üks keskseid küsimusi, kuidas tagada ajakir-jandusorganisatsioonide suurem motiveeritus too-ta mitte üksnes odavat ja hästimüüvat, vaid ees-kätt kvaliteetset informatsiooni. Kas ja kuivõrd võ-tavad meediaorganisatsioonid vaevaks avalikku kriitikat kuulata? Veel tuleb seoses meediaorgani-satsioonide vastutusega küsida, kui läbipaistev on ajakirjanduse sisutootmine ja kui valmis on aja-kirjandusorganisatsioonid dialoogiks auditooriu-miga. Viimane on muutunud mõnevõrra lihtsa-maks seetõttu, et professionaalne ajakirjandus on tehnoloogiliste võimaluste tõttu nagunii üha enam interaktiivseid võimalusi kasutama hakanud.
Need kaks küsimust on Euroopa Liidu seitsmen-da raamprogrammi projekti MediaAct põhiküsi-mused. 2011. aastal küsitleti ajakirjanikke 13 rii-gis: Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Hollandis, His-paanias, Soomes, Eestis, Rumeenias, Poolas, Suur-britannias, Prantsusmaal, Jordaanias ja Tuneesias.
Lõplikus valimis oli 1764 vastanut (11,3% peametajaid; 59,6% reportereid; 17,1% juhtivaid toi-metajaid; 0,8% praktikante; 11,0% vabakutselisi).
Eestist vastas 146 isikut, maade võrdlevaks ana-lüüsiks valiti 100 täiskohaga töötavat vastanut. Pro-portsioonide arvestamisel lähtuti sellest, kui palju töötab arvestuslikult ajakirjanikke erakanalites (sh ajalehtedes, ajakirjades, raadios, teles), avaõigusli-kus ringhäälingus, online-meedias ja teabeagen-tuurides. Kuna ametlikke andmeid täiskohaga töö-tavate ajakirjanike kohta pole, saime 2011. a suvel
kõiki olemasolevaid andmeid kokku lugedes aja-kirjanike üldarvuks umbes 1000. Ankeet tõlgiti eesti keelde, vastamine toimus internetis; vene kee-les töötavaist ajakirjanikest vastasid vaid need, kes valdasid eesti keelt.
Küsitluses oli küsimusi, mis puudutavad Ees-ti ajakirjandust vähe (näiteks küsimus erialaaja-kirjade mõju või ombudsmanide kohta). Eestis ei ole meediakriitilist erialaajakirja ja nn meedia-ombudsmani funktsiooni täidab vaid üks inime-ne avaõiguslikus ringhäälingus. Seetõttu on järg-neva analüüsi tarbeks välja valitud Eesti puhul olulisemad andmed.
Küsimustikus kasutati meetodit, kus vastajal pa-luti hinnata skaalal 1–5 ühe või teise probleemi või meetme olulisust tema jaoks.