MEDIADEM-i projektis Euroopa riikide meedia-poliitikat võrreldes on erinevate riikide esindajad töökohtumistel küsinud Eesti omapärase dualist-liku eetikakogude süsteemi kohta, silmas pidades just niisuguste nõukogude esindatust ja funktsioo-ne. Kas kaks erinevat kogu pigem toetavad erine-vate huvigruppide dialoogi, kujundamaks demo-kraatiat toetavat meedia toimimist? See on küsi-mus, millele Eesti omamoodi unikaalne olukord saab vastuseid anda.
Samalaadseid küsimusi, kuid veidi erineva foo-kusega on esitanud ka projekti MediaACT uuri-jad. Kuidas nn vanad vastutuskohusluse instru-mendid toimivad interaktiivsel ajastul, mil avalik-kuse esindajad saavad hõlpsasti avalikku tagasisi-det anda ja meediakriitilist debatti algatada? Kui järjest enam „auditooriumi liikmeid“ muutub ise kommunikaatoriks ja peaks seega jälgima avaliku kommunikatsiooni head tava, siis kuidas on see tagatud? Uute probleemide lahendamisel on pa-kutud märksõnadeks „meediakriitikat“ ja „mee-diasüsteemi läbipaistvust“.
Euroopa konteksti arvestades on Eesti nn vas-tutuskohusluse „instrumentaarium“ piiratum kui suurtel riikidel, sest puudub järjekindel meedia-kriitika. Näiteks on suurtes keeleruumides levi-nud meediaparoodiad, mida peetakse tõhusaks
— meil juhib üksikutele jaburustele veidi tähele-panu vaid „Ärapanija“. Meediakriitilistest blogi-dest on meil rohkem tuntud ainult Daniel Vaa-riku oma, kus kriitika ei ole väga intensiivne.
Üldse puudub ajakirjanike erialaajakiri. Käesolev akadeemilise ajakirjandusseltsi kogumik on ai-nus, mis erialase perioodika kohta täidab, kuid sedagi aastaraamatuna. Selline kontekst on olu-line, kui hakata hindama kahe pressikaebuste menetluskogu olemasolu ja tegevust meediakrii-tilises võtmes. Näiteks ühe ja sama kaasuse
la-henduskäigud viivad ka erinevate tulemusteni.
Meediakriitilisest rakursist vaadatuna saab siin öelda, et erinevus rikastab.
Samuti tuleb arvesse võtta seda, et üks kogudest esindab valdavalt peatoimetajate vaadet koos ava-likkuse kutsutud esindajatega, teises on esindatud ajakirjanike liit, meediakoolitajate liit, juristide liit, tarbijakaitse liit. Eelnimetatud MEDIADEM-i pro-jekti poliitikaanalüüsi üks peamisi tulemusi ongi erinevatel positsioonidel olevate toimetegelaste mo-tiivide ja huvide erinevuse väljatoomine hea tava defineerimisel.
Eraldi tuleks küsida, kuivõrd toetavad kaks ko-gu meedia läbipaistvust. Seda funktsiooni täida-vad mõlemad kogud ülivähe — kui mitte arvesta-da searvesta-da, et koos luuakse suurem hulk kaasusi. Ku-na PN-i kaasused sisaldavad ka toimetuste selgi-tusi (ja ASN-i omad valdavalt mitte), siis nähtuvad PN-i kaudu toimetuste arusaamad ja käsitlusviisid.
Kolmas kriitiline küsimus on seotud meedia-nõukogude autoriteedi ja eetikaga.
„Legitiimsuse“ taotlus (eneseregulatsiooni or-gan peaks olema autoriteetne) on mõneti vastu-olus tänase situatsiooniga — piir professionaalse-te ajakirjanike ja erinevaprofessionaalse-te organisatsioonide ning tavakasutajate kommunikatsiooni vahel ähmas-tub. Samas muutub üha teravamaks küsimus, kes valvab riigis võimukasutust, kes jälgib otsustus-protsesse ning kes ja kuidas selekteerib infotulvast välja olulise ja usaldusväärse (loe: kallutamata, ava-likust huvist lähtuvalt konstrueeritud sõnumid).
Informatsiooni kvaliteedi küsimus on otseselt seo-tud demokraatia kvaliteediga. Kuidas aga moti-veerida kommertsalustel toimivat meediat lähtu-ma kvaliteedist?
Ehk siis — meediakriitika funktsioon on demo-kraatia kvaliteedi aspektist üks kesksemaid. Ka selles võtmes vaadatuna on kaks kogu kasulikud, eriti kui nad veel pisut konkureerivad.
Ressursi aspektist on kahe kogu olemasolu tõe-poolest küsitav. Võiks öelda, et väga laiapõhjaline ning erinevaid huvigruppe esindav kogu võiks ol-la polüfunktsionaalne —nii ol-lahendada konkreet-seid kaasusi kui ka ise algatada meediakriitilisi de-batte. Palju enam peaks ühe laiapõhjalise kogu pu-hul olema esindatud ka reporterite hääl (peatoi-metajate kõrval kaebustele vastamisel). Siin näib olevat üheks takistavaks hoiakuks seegi, et
„orga-nisatsioon peab kaitsma oma ajakirjanikku“. Täh-tis oleks kriitiliselt küsida: kas ajakirjanikku tuleb tõesti avalikkuse eest kaitsta? Valvekoera rolli täi-tes peab ta küll tekitama inimestele ebameeldivu-si ja paljuebameeldivu-sid avaldatu vihastab, aga profesebameeldivu-sionaal- professionaal-set ajakirjanikku eristabki see, et ta oskab kaalut-letult valida väärtuste vahel ja põhjendada oma moraalseid otsuseid. Kui ta ei oska, vaid loodab, et seda teeb ülemus, siis on see toimetusele või aja-kirjandusele tervikuna indikaator olulise pädevu-se puudumipädevu-sest.
ASN küsib menetletava juhtumi puhul selgitust ka asjaga seotud ajakirjanikult ning kaasusteko-gus on selle kohta nii mõnedki ilmekad näited.
Kaasuses 508 ütleb loo kirjutanud ajakirjanik:
„Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud põhimõte
— kaitse nõrgemat ja anna pealekaebajale peksa.
Palun vabandust, kui see kellegi teise põhimõtete-ga kokku ei lähe.“ Isegi juhul, kui ajakirjaniku esi-tatud põhjendus ei hoia ära taunivat lahendit,
või-maldab see avalikkusel ajakirjanikku paremini mõista.
Laiapõhjalise ja indiviididele suunatud nõuko-gu kasuks räägib ilmselt ka see, et piir ajakirjan-duse ja muu ajakirjanduslaadse sisuloome vahel hägustub: infotainment, reklaami ja sisu sulandu-mine, tõsielusarjad, kommentaariumid, sisu ränd-lus kanalist kanalisse jms. Eri kaasuste ümber tek-kiv fokuseeritud ja modereeritud arutelu võiks ol-la oluliseks hea kommunikatsioonitava arendami-se kohaks.
Eesti meediale tervikuna tuleks kasuks, kui pres-sikaebuste menetluskogude funktsioonide mää-ratlemisel saadaks üle eeldusest, et tuleb mõista üksnes süüdi või õigeks. Väärtuslikum on otsuse-ga seotud erinevate printsiipide kaalutlemine ja kõikide poolte arutluskäikude vaagimine, reflek-sioon. Pressikaebuste menetluskogude töö hinda-misel ongi keskseks argumentatsiooni kvaliteet.
A J A l e H e d
Lugupeetud kuulajad vabandagu, et järgnev sõna-võtt pole ilus ümmargune akadeemiline ettekan-ne, nagu see ehk tänasel päeval oleks ootuskoha-ne. Tahaksin puudutada vaid mõnda ajalehekeele probleemi, mis on hakanud nagu häirima, ja see-tõttu on mu sõnavõtt pigem praktilist kui teoree-tilist laadi, seda enam, et üht-teist on tulnud riiva-ta ka õppetöös tulevaste ajakirjanikega.
Kõigepealt terminist „ajalehekeel“. Nõukogude ajakirjanduses ja keeleteaduses on seda püütud de-fineerida 1920. aastatest peale. Viimasel ajal on aja-lehekeele määratlustes lähtutud ajakirjandusest kui massikommunikatsiooni ühest variandist, mil-le kõige üldisemad, eri žanre ühendavad jooned on pöördumine massilugeja poole, orientatsioon väga erinevatele keelelistele maitsetele ja publitsistlikkus.1
On oluline, kas kirjutaja pöördub ühe inimese, grupi või suure auditooriumi poole. Ajalehekeele teatud ühtsus rajaneb keeleväliste tingimuste ar-vestamisele (huvi tekitamine, uudsus, lähedus, oo-tuslikkus, emotsioonilise alge tekitamine, auditoo-riumi koosseis), neist peamine on arusaadavus. Ei-tamata stiili ja keeleliste vahendite erinevust eri žanrides, mis tingimata säilivad, on arusaadavus põhilisi sõnavara valikut ja üldist väljenduslaadi, eriti süntaksit, mõjutav faktor. On selge, et oma keeleliselt vormilt erineb sõnum kirjutatud repor-taažist või artiklist, kuid iga ajalehekirjutis peab olema arusaadav esimesel lugemisel ja ainult üh-temoodi. Auditooriumi erisus ei muuda siin olu-liselt midagi: akadeemikutele suunatud tekstis võib olla näiteks rohkem erialasõnu, aga tekst ise peab neile olema arusaadav esmasel lugemisel ja ühe-selt; kolhoosnikule mõeldud lugu peab olema mui-dugi lihtsam, küllap pole seal vajagi niisugust sõ-navara; see aga ei tähenda probleemi lihtsustamist,
1 Григорий Солганик. О языке газеты: Учебно-методическое пособие. Mосква: МГУ имени М. В. Ломоносова, 1968.
igal juhul peab ta olema arusaadav. Muidu muu-tub ta massikommunikatsiooni protsessis lihtsalt müraks ja suurem osa autoreid ongi sel seisukohal.
Kui ajakirjanduskeel on arvatud kirjakeele eri stiilide hulka (koos ilukirjanduskeele, teadusliku ja ametliku stiiliga), siis osa uurijaid on sellele vas-tu vaielnud, nähes ajalehekeeles funktsionaal-stii-lilise ühtsuse uut kujunevat tüüpi.2
Ajalehekeel moodustab iseseisva süsteemi, mis võtab arvesse otstarbekohasust, üldkeelelisi nor-me ja traditsioone, kuid sealsamas on talle omane mingi ühtne konstruktsiooniprintsiip, mis muu-dab ta iseseisvaks funktsionaal-stiililiseks süstee-miks. Följeton ja sõnum on erinevas laadis, ajale-heveerg aga toob nad ühte süsteemi, seevastu ei saa me ajalehes avaldada anatoomiaõpikut ega fi-losoofilist traktaati. Ükskõik missugune ajalehe-materjal on seotud teistega aja ja koha kaudu, pai-gutusega, pealkirjadega, rääkimata teadlikust idee-lis-temaatilisest ja kompositsioonilis-kirjandusli-kust valikompositsioonilis-kirjandusli-kust. „Kõik see modelleerub standardi ja ekspressiooni suhte printsiibil, mis on ajalehekee-le aluseks.“3 Seega oleks selle seisukoha järgi ajale-hekeel funktsionaal-stiililine ühik, mis on avaram kui stiil, kuid enamik autoreid, nagu öeldud, on seisukohal, et ajalehekeel esindab publitsistlikku stiili — kirjakeele üht funktsionaalstiili.
Ometigi on see seisukoht — standardi ja eks-pressiooni suhtest lähtumine — huvitav seisukoht, mis väärib pisut lähemat peatumist. Seletaksin se-da pisut teisiti ja nimelt järgmiselt: ajalehestiilis ja siit järgnevalt ka -keeles on alati olnud kahe ten-dentsi ühtsus. (Need kaks tenten-dentsi seob üheks arusaadavuse nõue.)
Need tendentsid on:
1) impersonaalsus – selle määravad otstarbekus (telegraafistiil lühisõnumites), mille aluseks on
ko-2 Виталий Костомаров. Лингвистический статус массовой коммуникации и проблема “газетного языка”. Mосква, 1974.
3 Ibid., lk 58.