Mina armastan sõnavabadust nagu türklane hal-vaad ja seepärast hakkasin aastal 1999 Ekspress Grupis rääkima, et internet pakub võimaluse uue-tüübiliseks meediasuhtluseks — massilugeja suht-leb massilugejaga! See annab võimaluse, et meie meediaplatvormil hakkab sündima mitte toime-tuse, vaid otse lugeja toodetud sisu.
Uut võimalust aastal 1999 iseloomustasid simul-taansus, sporaadilisus ja spontaansus. Sajad ini-mesed saavad arutleda üheaegselt, kusjuures olla vaheldumisi nii ütlejad kui kuulajad. Jutusaates on see ju võimatu. Ja keegi ei juhi neid, jutt tekib spo-raadiliselt. Ning mis on päris meediafilosoofiline ja vahest kõige huvitavam nähtus — see jutt hak-kab ise kulgema sinna, kuhu otsustab suuna võt-ta. Kommentaarium muutub omaette kultuurili-seks struktuuriks (teoreetik Luhmanni mõttes), mis iseennast ergutades kulgeb sinna, kuhu ise ta-hab. Õhtupoolikul satub joovastusse, millalgi poo-le kahe paiku öösel vaibub, et siis pool kaheksa hommikul ärgata ja kulgeda edasi sealt, kuhu poo-leli jäi.
Uue meediasuhtluse loomise ajend oli põikpäi-sus. Tahtsin näidata, et võrgustatud arvutid või-maldavad jõuda masside toodetud meediani — il-ma juhtideta. Täpselt nagu Eesti Ekspressi tegemi-se mõte minu poolt oli näidata, et Eestis võib olla ajaleht, mille peatoimetaja pole kommunist ning mille veerud ei vaja tsensori templit. Ei Ekspress ega kommentaarium tundunud loomise hetkel bisnisena.
Kuna mu oma ettevõte ideed vastu ei võtnud, kõn-disin hästi väikse meediaettevõtte Delfi juurde, mi-da juhtis mu Rotary-klubi kaaslane Allan Martin-son, ja ütlesin, et tahan näidata, kuidas publik
hak-kab ise meediat tootma. Allan küsis, mida ma sel-leks vajan. Ütlesin, et anna kuus arvutit ja kuusküm-mend tuhat krooni palgaraha, teeme sellise kollek-tiivse aju. Palkasin Tiina Jõgeda, Alari Rammo, Lea Larini, Allar Tankleri ja Margus Järve.
Kollektiivse aju mõtte haudusin välja Estonias peetud uue meedia konverentsil. Seal räägiti uuest meediast kui ärimudelist ning sellest, et reklaam kolib internetti.
Kollektiivse aju ideaal pärines mul kommuni-katsiooniõpingutest siinsamas ülikoolis. Nimelt on võimalik märgata, et eksisteerivad teatud jutud, mida ühiskond räägib oma kõige kõrgemal kok-kuleppimistasemel, sellel kokkusaamisplatsil. See on avalikkus. Väikeste gruppide avalikkus, salon-giavalikkus ja keskväljaku avalikkus. Nagu meile õpetati, kujundavad inimesed oma arvamuse väl-ja arvamusliidrite suu läbi. Arvamuste esialgne paljusus koondub läbi nõndanimetatud Davisoni toru teatud kolmeks-neljaks mullikeseks. Need on siis ühiskonna põhilised arvamused teatud küsimustes.
Siinkohal mul on üks küsimus professor Viha-lemmale: ütle, palun, Peeter, sina meile noorest Marxist rääkisid, kas see oli nüüd Moseli korres-pondendi kaebuste loos või oli see 1844. aasta ma-jandusfilosoofia käsikirjades, kui Karl Marx kir-jeldas vaba ajakirjandust, mis on kui anonüümne tõevoog, kus korrespondendid oma nime ei pea kirjutama? Mosel ja korrespondendid?1 Okei, aitäh.
1 Karl Marx. Moseli korrespondendi õigustuseks. Vt nt Karl Marx.
Rechtfertigung des Korrespondenten von der Mosel. — Karl Marx, Friedrich Engels. Werke. Band 1. Berlin: (Karl) Dietz Verlag, 1976. lk 172–199. Siin ja edaspidi toimetuse märkused.
Kõik võivad näha, et Eesti ühiskonnas on mõ-ned diskussioonid üsna välja arenenud ja suurt edasi ei pääse. Näiteks see, kas 1939. aastal oleks pidanud relvaga Venemaa vastu astuma. Teised diskussioonid on aga arenemisjärgus. Just siin nä-gin kommentaariumi avaliku arvamuse koonda-mise funktsiooni. Mingid teemad, võibolla sobib neid nimetada ka tänapäeva tüvitekstideks, on ühiskonnas pidevalt arutamisel. Aga arutelu kul-geb kord Postimehes, kord ajakirjas Akadeemia, kord Ekspressi kultuurilisas Areen, kord raadio-saates või Sirbis. Ideaal oleks olnud selliste tüviaru-telude ühtekoondamine. Delfi kommentaarium oli esialgu arvamusplats, mitte uudiste kommenteerimine.
Näiteid aruteludest. Kas kutseline kaitsevägi või kohustuslik sõja[väe]teenistus? Kas tuumaenergia või mitte? Kas on hea usaldada 18-aastast inimest kõrghariduse valikul, et ta vabalt võiks valida en-dale näiteks semiootiku eriala, või siis tuleks 18-aas-tast inimest veel kuidagi suunata? Kas vabalt ku-junev turuvõistlus on parim viis asjade korralda-miseks? Kas ühiskonnal on õigus arste kinni hoi-da? Kas Eesti suudab euroopaliku riigi struktuu-re üleval pidada? Jne.
Ma mõtlesin, et Delfis, seal arvamusplatsil, on võimalik välja arendada diskussioon, kus oleks näha momendi kõige eredamad, kõige informee-ritumad, võibolla kõige paremini müüdud seisu-kohad nendes küsimustes. Ehk siis Eesti kollek-tiivne aju, eestlaste selle momendi seisukohad neis küsimustes.
Kommentaariumi loomine on erinevates maa-des kujunenud erinevalt, näiteks Soomes loodi pea-gi omaette netilehekülg arvamusavalduste jaoks, et masside suhtlus kanduks uudistelehekülgedelt sinna. Idaslaavi maades ei viljelda väga demokraa-tiat ning vaba arvamusavaldus pole seetõttu suur-te masside privileeg. Samas aga leidub suursuur-tel rah-vastel hulgaliselt tarku arvajaid, kes uudise all paik-nevat kommentaariumi arendades hõlmavad pal-ju keerukama teadmiste ja vaadete ala, kui üks meediauudis ise sisaldab.
Tüviteksti mõiste laenasin möödunudsuvisest diskussioonist kultuuriväljaannetes. Loomingus ja Sirbis leidsid intellektuaalid,2 et eesti kirjandus
2 Vt nt Doris Kareva. Romaani otsimas. — Sirp, 20.05.2011; Tiit Hen-noste. Heroism ja eksistentsialism. Mõttevahetus: Eesti eksistentsiaal-susest. — Looming, 2011, nr 8, lk 1139–1148.
(välja arvatud ehk Andrus Kivirähk ja Viivi Luik) ei ole enam ühiskonda ühendavad, nagu olid Luts, Vilde ja Tammsaare. Seetõttu pakuti välja, et uue aja tüvitekstiks võiks pidada ühiskonda läbivat meediadiskussiooni. Tänapäeva meedia, osalt siis ka kommentaariumi abil, on isearenev tüvitekst.
Võtsin sellest mõttest kinni.
Tänapäeval toodab Eesti ja Baltikumi suurim uudisteportaal Delfi Eestis keskmiselt 470 uudis-ühikut päevas (pilti, videot, teksti). Lugejate kom-mentaaride hulk kuus tiirleb 300 000 ümber. Um-bes 5–7% kommentaaride mahust on modereeri-jad kustutanud, näiteks juunis 2012. aastal 254 025 kommentaarist 15 948. Vene Delfi kommentaariu-mis leiavad modereerijad rohkem kustutakommentaariu-misväärt kommentaare —15%. Näiteks juulis 2012 kustuta-ti 64 745 kommentaarist 9104. Eeskustuta-tikeelsete luge-jate endi tehtud uudiste rubriigi „Rahva hääl“ kom-mentaaridest leiab kustutamist suhteliselt vähe — näiteks augustis 2012. aastal 11 555 kommentaa-rist 440.
Me märkame, et sageli on Delfis mõned väga loetud teemad, millega kaasneb fenomen, et nen-de kohta käivaid kommentaare loetakse rohkem kui uudist ennast. Näiteks oli vist meie tuntud jalg-palluri Lindperega seotud jalgpalliklubis Ameeri-kas üks näotu surmajuhtum. Seal palju seletada ei olnud. Selle puhul loeti kommentaare rohkem. Seal oli informeeritud kommentaare, oli lihtsalt „psüh-hofüüsilisi“ reaktsioone: „Oh issand, issand jumal küll“ või siis „Eestlane on süüdi“ või siis mitmed räiged, tavaliselt r-i sisaldavad sõnad. Ühesõnaga, mõni kommentaarium on populaarsem kui kom-mentaariumi ajend ise.
Pange tähele, kasutasin osa kommentaaride koh-ta sõna „psühhofüüsiline reaktsioon“, mida kasu-tan ingliskeelse sõna utterance mõttes. Õppisime keskkoolis pähe hurmava lõigu „Forsyte’ide saa-gast“, kus keset mesilaste kevadist suminat koer Balthasar, kelle peremees Jolyon Forsyte surmale uinus, „uttered a long howl“. Rahvalik kommen-taarium toob endaga kaasa spontaanseid reakt-sioone, mühatusi, hüüatusi, needmisi, lühendeid.
Nendest teen juttu hiljem, kui räägin rahvaliku väljenduskanali mahtumisest tänapäeva ühiskon-na õiguslikesse raamidesse. Mihkel Mutt kirjutab näiteks sõna devalveerumisest, mitte üks-üheselt võetavusest, oma romaanis „Kooparahvas...“ järg-mist: „Sõna on läinud uuele, l o b a ringile. Kui
sõna nüüd on oma esiletoojaga (ütleja või klavita-tuuritoksijaga) piinlikkust ning valehäbi tundma-ta üks, siis pole see sõna üldsegi eraldav. Niisugu-ne sõna läheNiisugu-neb pruuskamisele ja teistele häälit-sustele, mille aluseks on kehaga seotud eluavaldu-sed. Nutitelefoniga saab tuhandepealise karja ka-sukast parasiite otsida. Tänapäeva sõna taandub kirjutatud-vahendatud sfäärist ja liigub vahetusse üksühesesse suulisse sfääri. See, et sõna on väliselt küll kirjutatud (sms näiteks), ei tähenda, et ta oleks seda ka olemuslikult. Sõna jõuab tagasi kunagise ürgse sünkretismi rüppe, kus ta oli muusika, tant-su, visuaalkunsti ja teatriga koos.“3
Mida minu jaoks individuaalpsühholoogiliselt tõi kaasa ajutine töökohamuutus Ekspress Grupist Delfisse ja kultuuriliselt uue, mitte toimetajate, vaid masside loodud meediakeskkonna sisse sat-tumine? Keskmise suurusega psühholoogilise va-pustuse, seda kahes plaanis.
Esiteks glasnostinostalgia. Aastast 1987 lubasid kommunistid Eesti NSV-s arvamuste paljusust.
Kuigi veel juunis 1989 kustutas tsensor ajakirja Kultuur ja Elu kaanelt minu artikli pealkirjast ni-me Paldiski (aatomireaktoriga linna ei tohtinud avalikult mainida), siis kommunistide kritiseeri-mise eest enam otseselt ei karistatud. Igal pool tek-kisid sõltumatud infokeskused, „karvaste“ ja va-bastatud poliitvangide seltskonnad, mille üks osa käis koos loodava Eesti Ekspressi toimetuses Olüm-pia hotellis. Paljudel meist ei olnud kodus sooja vett, seetõttu pesime „karvastega“, nagu Mart Nutt, Juune Holvandus, Andres Herkel ja Mait Raun, end tihti sealsamas, ning seal ka ööbiti vaieldes.
Palkasin poliitikakonsultandiks Tunne Kelami, kes käis nõu andmas omapärasel kirgastunud moel, kerges džempris, mitte kunagi formaalselt riieta-tuna. Ja päeviti käis toimetuses Nõukogude Eesti tegelasi, alati ülikondades, suus teoreetilised jutud ENSV „uuest kursist“ ehk vajadusest Venemaa pe-restroikaga ühte jalga käia.
Mida ma märkasin, oli see, et „karvastel“, kel-lega tutvusin tänavamiitingutel, oli õigus. Kul-tuursed ja võimu järgi lõhnavad seltsimehed aga eksisid iga kord, kui ennustuse tegid. „Eesti saab vabaks siis, kui Berliini müür langeb,“ räuskasid
„karvased“. Seltsimehed, nagu Mikk Titma, Tõ-nu Laak ja Jaak Allik, põlgasid „informeeritud
3 Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku. Tallin: Fabian, 2012, lk 355.
analüüsile tuginedes“ mõlemat sündmust võima-tuks. Seda vastuolu meenutas mulle kommentaa-riumi kasvav rahvalikkus. Ehk siis — tõde ei pruugi väliselt klanitud olla.
Teiseks kokkupuude „tänavaga“. Massilugejaga kokku puutudes satub inimene kaosesse, nähtu-sesse nimega tänav, the street, nagu seda eritleb mi-nu lemmiknetiskeptik Jaron Lanier oma raama-tus „You Are Not a Gadget“.4 Interneti kaudu kok-kupuutumine tegelikkusega nimega tänav mõjub šokeerivalt. See mõjub närvidele, mõjub mõtlemi-se kiirumõtlemi-sele, teeb inimemõtlemi-sest looma, kes näeb, et ta on jätnud külje kaitseta. Ta ei olegi mõelnud, et peaks oma külge kaitsma. Ta näeb, et ta peab rää-kimise asemel karjuma, kuna ka teised karjuvad.
On üks liik tänavapoisse, või ütleme Skandi-naavia eeskujul „trolle“, kes üritavad igasugu ette-võtmisi lamestada, elu taandada klišeedele, isik-suse taandada tema ühele või teisele omadusele või üksikule teole. Kes on Siim Kallas? Ta on kümne miljoni mees. Kes on kunstnik? Purkisittuja. Neid klišeesid kinnitatakse seal, kus on tänav, seal mõel-dakse klišeedes. Klišeedes mõtlemine on efektiiv-ne. Kultuuriteoorias on klišeed tunnistatud vaja-likuks mõtlemisinstrumendiks, mis võimaldavad meid ümbritsevat keerukust lihtsateks kujunditeks taandada. Seda tehakse üksteiselt ja eneselt saada-vate kinnituste saatel.
Vastuolu tekib aga siis, kui valmis klišeed hakka-vad rääkima kõvema häälega ning kui Berliini müü-ri langemise asemel hakatakse jutlustama näiteks kristalse plasma püramiididest ookeani põhjas Ber-muda kolmnurgas. Kommentaariumid ehitavad omaette simulaakrumeid, konstrueeritud tegelik-kust. Kui mu kontakt selle „tänavaga“ arenes, tekkis kiiresti arusaam, et mitte kogu „tänav“ ei jaga minu maailmapilti, vastupidi, nagu eluski saab omaenda
„minaruumi“ lasta ainult väikest osa tänavast.
Kuni see äratundmine tekib, mõjub tänav eh-matavalt. Mõjub närvidele — usaldav inimene avastab end äkki loomana, kellel on küljed kaits-mata ning keda ümbruskond võib rünnata. Ta tun-neb, et peab rääkimise asemel karjuma, et teda kuuldaks, sest kogu ümbruskond on lärmakas. Na-gu tänaval, ei ole võimalust igale vargast poisinol-gile politseid tellida või vältida lõbusaid momen-te, mil keegi daam on seelikuääre kogemata
sukk-4 Jaron Lanier. You Are Not a Gadget: A Manifesto. New York–Toronto:
Random House, 2010.
pükstesse toppinud või keegi Adolfi vuntse parodeerib.
Nõndakaua, kuni ühendatud arvutite ülemaa-ilmne võrk püsti püsib, puutuvad miljonid selli-se avaliku platsiga kokku. Mis juhtub, on koha-nemine. Kohanemine masside poolt ilma toime-tajateta sisustatava meediaruumiga seisab ees ka õigussüsteemil.
Olen enda jaoks leidnud sellise kujundi. Linna-kodanik teab, mida ta turult otsib. Ta suundub te-da huvitava teabe ehk siis, ütleme, tuttava hapu-kapsamüüja juurde. Teel näeb ta kirevaid ahvatlu-si; keegi kerjab ja vihastab, kui raha ei saa. Inime-ne võib seisatada, et kuulata muusikut, ja kiiren-dada sammu, kui joodik ropendama hakkab. Lin-nakodanik ei kaota ennast, kui ta ei jää turule si-hitult töllerdama, vaid valib oma tee usaldusväär-se hapukapsamüüja juurde.
Tänav mõjub aktiivselt, segadusse ajavalt. Või-mud, sealhulgas kohtuvõim, vajavad aega, et olu-korraga kohaneda. Vajab aega ka Londoni kohus.
Alles Lord Chief Justice5 suutis hiljuti peatada Paul Chambersi süüdimõistmise, kes jäi ühel lennuväl-jal lumevangi ning saatis oma tüdrukule mõeldud Twitteri-säutsu liiga laiale auditooriumile. „Lasen õhku selle kuradi lennujaama,“ kirjutas lumevan-gi jäänud Paul. Tegelikult ei teinud ta ähvardust, vaid äpardunud transpordisituatsioon vallandas utterance’i ehk psühhofüüsilise reaktsiooni. Nõn-da näiteks näitame meid poriga pritsinud autoju-hile rusikat, kuigi vaevalt, et suur protsent meist tegelikult kakelda tahab.
Meil Eestis on osaliselt pretsedendipõhine koh-tupidamine. Ka meil loob praegu pretsedendi Del-fit ja Vjatšeslav Leedot puudutav kohtuotsus, mil-le Riigikohus langetas minu arvates vaba massili-se internetisuhtlumassili-sega veel kohanematuna.6
Milline oli Leedo-Delfi pretsedent? Ühel talve-päeval kuus aastat tagasi asutas üks Saaremaa noor-mees oma Ford Transiti kaubikuga end Saaremaa jääteele. Ja juba teist korda tolle talve jooksul juh-tus, et Vjatšeslav Leedole kuuluv praam tagurdas selle jäätee puruks. Nii pidi Saaremaa noormees oma Fordiga võtma 500-kroonise pileti selle sama Leedo praamile. See vihastas teda. Praamil avas
5 Lord Chief Justice of England and Wales, Inglismaa ja Walesi ülem-kohtunik.
6 Vt nt Kadri Ratt. Riigikohus otsustas Delfi ja Leedo vaidluses ärimehe kasuks. — EPL-online, 10. juuni 2009.
noormees oma laptop’i ning sajatas raevukalt: „Ku-radi Leedo. Lõhkusid juba teist korda jäätee. Kät-te saan — löön maha!“
Riigikohus otsustas Delfit selle kommentaari ja veel paari taolise eest trahvida. Riigikohus nõus-tus, et härra Leedol oli põhjust oma elu pärast mu-ret tunda. Ma ei tea täpselt, mis oli kommenteeri-nud noormehe nimi ning kas ta tõesti sõitis Ford Transitiga, sest ei hageja ega kohus algatanud jäli-tamistoimingut, et Leedol masenduse tekitanud kommentaator välja selgitada.
Ma ei kritiseeri kohtuotsust. Ei Eesti Vabariigi Riigikohtu ega Londoni Lord Chief Justice’i oma.
Oleksin aga meeleldi näinud, kui kõrgema kohtu pretsedendiks oleks saanud mõni provotseerima-ta tigeduse juhtum, mida võrgus samuti liigub.
Delfi kommentaatorite hulgast on jälitusorganid ikka kätte saanud kellegi, kes heast peast mõnd rahvust hävitama kutsub. Madalama astme koh-tus on need inimesed isiklikult karistada saanud, nagu iga inimene minu veendumuse järgi oma teo eest ise peab vastutama.
Kui hinnata kohtusse pöördumiste sageduse jär-gi (tõsiseltvõetavaid kohtuskäimisi on Delfil Ees-tis aastas vahest neli), siis on kõige laiemale mas-silugejale ilmselt omaseks saanud tunnetus, et olu-korras, mil massid suhtlevad meie portaalis mas-sidega, on mõtet end ülal pidada nagu ülekantud mõttes tänaval — pöörata tähelepanu sellele, mis tähelepanu väärib.
Selle tehnilise ühiskonnaga, kus igaühel on sõna ja sõna saab tehnika abil suure võimenduse, koha-nemise raskused alles kestavad. Mul on oma juristi-ga olnud väjuristi-ga pikki vaidlusi. Küsimus on selles, kas inimene peab harjuma sellega, et tema kohta võidak-se ka halvasti öelda, pealegi nii, et teivõidak-sed loevad.
Ka täitevvõim hakkab aeglaselt kohanema in-ternetimeediaga ning seda ka avalikkuse võltsimi-se teel manipuleerima. Kuid olid aastad, mil jus-tiitsminister Lang ning vabariigi president mee-diast rääkides ebaproportsionaalselt ainult kom-mentaariumile keskendusidki. Presidendi jääkeld-ris toimunud presidendi nõukoja meediaarutelul, mille auditooriumiks oli kutsutud kaks väljaand-jat, mina ning Mart Kadastik, väljendati koguni elitaristlikku seisukohta, nagu ei sobiks haritud inimesel sõna võtta internetimeedias, mis on ava-tud vabale anonüümsele kommenteerimisele. Elus jääkeldri elitaarsust ei esine. Umbes korra nädalas
saavad Ekspress Grupi ajalehtede arvamusosakon-nad keeldumise mõnelt autorilt, põhjusel et rah-valiku kommenteerimise võimalus tema artikli all ei sobi põhimõtteliselt.
Kommentaariumist rääkimine ja seal viibimi-ne tekitab erilist eksalteeritust, temperatuuritõu-su, kõvemat häält, kui muidu on. Inimesed ei saa ennast enam lahti. Ma loodan, et me täna lahku-me siit ikka ilma vägivallata. See on niisugune oht-lik asi, justnagu omaette droog. Muuseas, sellel on oma kasutajagrupp. Ma arvan, et nagu hea kolleeg ja konkurent Anvar ka on mõõtnud, et on tekki-nud üks seltskond, keda varem ei oltekki-nud tehnilise lahenduse puudumise tõttu. Umbes 25 000 – 30 000 inimest on sõltlased, nad ei saa ilma uudiste-ta ja ilma kommenuudiste-taarideuudiste-ta. Nad käivad iga kahe-kolme tunni tagant vaatamas, kas on midagi. Mi-dagi erilist enamasti ei ole. Aga nad käivad seal, nad ei saa lahti. Varem seda ei olnud. Varem oli sul võimalus hommikul osta leht ja õhtul oodata AK-d ja that’s basically it. Aga nüüd on meil selli-ne seltskond tekkinud.