Kui rääkida protseduurilistest mõjudest ja sekku-misest tööprotsessi ning jätta kõrvale ühe ajakir-janiku rahulolu täieliku iseseisvusega monteeri-mise ajal, siis peavad ajakirjanikud end kõige ise-seisvamaks kirjutades, kuid pole rahul toimetami-sel ja küljendamitoimetami-sel toimuva sekkumisega.
Isikuteks, kes ajakirjanike tööle kõige rohkem mõju avaldavad, võib pidada toimetuse juhti / te-gevtoimetajat ja seejärel päevatoimetajat. Nende sekkumisega on ajakirjanikud ka kõige vähem ra-hul. Kõige positiivsemalt hinnatakse kolleegide sekkumist. Järelikult kogevad ajakirjanikud enim ohtu oma sõltumatusele toimetusesiseste otseste käsuandjate puhul. Seevastu näiteks omanikuta-sandi mõju hindavad ajakirjanikud väiksemaks.
Sellega ollakse üldjoontes rahul, millest võib jä-reldada, et omaniku sekkumist nii väga ei märga-ta, mis ei tähenda, et omaniku ja organisatsiooni tasandi mõjuteguritega ajakirjanikul kokku puu-tuda ei tule — pigem on see kaudsem ja ilmneb ot-seste käsuandjate kaudu.
Läbiviidud intervjuude põhjal võib väita, et aja-kirjanikud tunnetavad enim toimetajate, reklaa-mi (eriti meditsiinivaldkonnaga tegelevad ajakir-janikud) ja mõneti ka allikate survet (pikema staa-žiga ajakirjanikud). Samuti on täheldatud ajapii-ranguid ning mõneti avaldab autonoomiale ja loo-mingule survet see, et juba lehte lubatud lugudest ei saa tihti enam loobuda — kui plaanitav artikkel on maketile välja mõõdetud, tunnevad ajakirjani-kud selle kirjutamiseks survet, kuigi info kogumi-sel võib kogumi-selguda, et teema ei ole nii uudisväärtus-lik, ei pruugi olla kõige eetilisem vms.
Suhtekorraldajatega ajakirjanikud igapäevatöös enamasti kokku ei puutu, kontakti nendega pee-takse üldjuhul pigem negatiivseks, eriti meditsii-nivaldkonnaga tegelevate ajakirjanike puhul. Võib väita, et roll, mis varem oli vahetul suhtlusel suh-tekorraldajatega, on pisut kandunud üle sotsiaal-võrgustikesse, mida ajakirjanikud kasutavad tee-made ja allikate leidmiseks, aga ka taustade kont-rollimiseks ja mille kaudu tõenäoliselt edastavad soovitud sõnumeid ka suhtekorraldajad ise.
Seda, et töökohakindlus on garanteeritud tingi-musel, kui ajakirjanik tunnistab toimetuse hierar-hiat, võib mõnevõrra väita selle põhjal, et osa aja-kirjanikke ei ole rahul tekstiga, mis nende nime all ilmub — nad tunnevad, et nende soovitud sõ-num ei jõua auditooriumini. Samas ei ole nad ka piisavalt südikad, et kaitsta oma õigust sõltuma-tusele, vaid pigem lepivad rahu nimel olukorraga.
See kinnitab John Merrilli ülaltoodud väidet, et paljud kardavad ajakirjanduslikku vabadust, sest ei taha oma tegude eest moraalset vastutust võtta ja selle asemel, et olla iseseisvad, loodavad pigem ajakirjandusorganisatsiooni toele.21 Teisalt on see üksnes intervjueeritud ajakirjanike arusaam, ob-jektiivsema pildi saamiseks tuleks probleemi lähe-malt uurida. Samas võib oletada, et toimetuse reeg-lites ja stiilinormides väga suuri piiranguid ei tun-netata, sest mitmed pole neist kuulnudki — ilm-selt on ajakirjanikud need rutiinilm-selt omandanud ja isiklike väärtustega kooskõlla viinud. Üldiselt võib ajakirjanike autonoomiat ohustavate võima-like mõjutajate kohta öelda, et teatud probleemid võivad muutuda rutiiniks ja nendele ei osatagi tä-helepanu pöörata. Samas on need kitsaskohad aja-kirjanike töös siiski olemas, sest nad kirjeldavad neid konfliktsituatsioonidena, kuid ei oska alati probleemina sõnastada.
Auditooriumi, kolleegide, perekonna jt referents-gruppi kuuluvate isikute tagasisidet peavad ajakir-janikud tähtsaks. Seda võib lugeda ajakirjanike mittemateriaalseks tasuks, mis innustab töötama, eriti kuna osa ajakirjanike sõnul ei ole Eestis nen-de töötasu motiveeriv. Kohati tunnevad ajakirja-nikud referentsgrupi tunnustusest ka puudust.
Tööandja tagasisidestamisega ollakse üldiselt ra-hul, kuigi paar ajakirjanikku mainisid, et ka toi-metaja tunnustusest jääb vajaka.
Henrik Örnebring22 eristab kahte professionaa-lsuse diskursust — organisatsioonilist, mis mää-ratleb professionaalsust vastavalt tööandja kidele ja meetoditele, ja kutsealast, mille eesmär-giks on autonoomia säilitamine ja professionaal-sete standardite defineerimine, ning need võivad kohati põhjustada konflikti. Seda võis tunda ka in-tervjueeritavate hinnangutest, millest kumab läbi, et ühed väärtused on need, mida ajakirjanikud ise õigeks peavad, ja teised need, millega nad
tegeli-21 J. Merrill 1989.
22 H. Örnebring 2008.
kult peavad arvestama (kiirus vs. kvaliteet, reklaa-misurve vs. sõltumatus). See näitab, et meediaor-ganisatsioonis on ajakirjaniku autonoomia kui väärtus konfliktis organisatsiooni hierarhia või protseduuriliste tegurite kaudu kehtestatud väärtustega.
Kuna intervjueeritud ajakirjanike grupp ei ol-nud oma väärtustelt ja töö iseloomult homogeen-ne, on erinevad ka ajakirjanike kogetud autonoo-miat mõjutavad tegurid. Ajakirjanike juttude põh-jal oleks võimalik leida näiteid nii spektri ühest kui teisest äärmusest, aga samuti pooltoonidest nen-de vahel, mis kinnitab väinen-det,23 et on olemas erine-vad riikide- ja organisatsioonideülesed ajakirjani-ke subkultuurid.
Kui professionaalne ajakirjandus väärtustab tõe-pärasust, väljendusvabadust, võrdsust ja mittedis-krimineerimist, õiglust, allikate puutumatuse tun-nustamist ning ajakirjanduse kui kutseala auto-noomia austamist,24 siis uuringu tulemusena tuli välja, et osa ajakirjanikke ei hooma väga hästi au-tonoomia olemust, paljud neist ei mõtle selle pea-le eriti sageli ega oska potentsiaalseid ohte hinna-ta ja märgahinna-ta. See on aga iseenesest ohtlik, kui läh-tuda ajakirjaniku sõltumatuse kontseptsioonist, mille järgi sotsiaalselt vastutustundliku eksistent-sialisti ehk eetilise ajakirjaniku vabaduse garan-teeribki tema soov olla avalikkuse huve teeniva usaldusväärse informatsiooni allikas. Samas võis ka kümne intervjueeritud ajakirjaniku puhul tee-made ja allikate valimise ning lugude kirjutamise aspektis näha kriitilist mõtlemist autonoomia kon-tekstis ning erinevate probleemide teadvustamist.
Kuigi eelkõige pandi tähele oma sõltumatust ohus-tavaid protseduurilisi tegureid, siis ühel juhul oli märgata ka professionaalsete mõjutegurite tead-vustamist laiemal, professionaalsel ja eetilisel ta-sandil. Teisi võimalikke piiranguid ja ohte ajakir-janike sõltumatusele intervjueeritud ajakirjanikud ei näinud, mis võib aga ähvardada ajakirjanike sõl-tumatust, sest mida laiemat pilti ajakirjanikud ta-juvad, seda suurem on võimalus, et nad ei lase en-daga manipuleerida.
Kui tulla tagasi kahe esimese uurimisküsimuse
23 Thomas Hanitzsch jt. Populist Disseminators, Detached Watchdogs, Critical Change Agents and Opportunist Facilitators: Professional Milieus, the Journalistic Field and Autonomy in 18 Countries. — The International Communication Gazette, 2011, Vol. 73, nr 6, lk 477–494.
24 S. Høyer, E. Lauk 2003, lk 10.
juurde, võib väita, et ka Eesti ajakirjanduse töötu-ru väiksusel, töökoha leidmise võimalustel ja saa-vutatud töölepingul on mõnetine mõju ajakirjani-ke autonoomiale, sest kuigi ajakirjanikud ei pea iga päev töökoha pärast muretsema, ei riski nad olla tööandjale ebalojaalsed, sest võimalikke töö-kohti, kus edasi töötada, kuigi palju ei ole.
On mõistetav, et ajakirjanikku jäävad saatma mitmesugused tema tööd mõjutavad tegurid ja neist täiesti priiks saada ei olegi võimalik ega va-jalik — ajakirjandus peaks olema ühiskonna osa, mitte sellest ära lõigatud. Oluline on pigem ajakir-janiku soov olla sotsiaalselt vastutustundlik eksis-tentsialist — avalikkuse huve teeniva usaldusväär-se informatsiooni allikas. Samuti on tähtis
ajakir-janiku eesmärk viia oma töö ja käitumine vasta-vusse professionaalse kultuuri normatiivsete ees-märkidega, olla eetiline ja teenida avalikkuse hu-ve, et just sellisel moel tasakaalustada ajakirjani-ku sõltumatuse nõuet. Seda soovi võis küll mõne-ti märgata, ent veelgi enam torkas silmas suutma-tus tehtud valikuid põhjendada ja autonoomiaga seotud probleeme sõnastada. Mõned ajakirjani-kud ei tea, kuidas defineerida autonoomia mõis-tet, milline on selle olemus, ja on harjunud selle-ga, mis n-ö peab olema. Kuid tähtis on just see, et ajakirjanikud ise märkaksid probleeme ja teeksid oma otsuseid nende võimalike mõjudega arvestades.
Olukorras, kus ajakirjandustöö on mitme faktori koosmõjul muutumas, on oluline vaadelda ja ana-lüüsida, kuidas teevad toimetused ajakirjanduslik-ku sisuloomet mõjutavaid valiajakirjanduslik-kuid ja otsuseid.
Üheks huvitavaks, ent vähe uuritud meediatöö ru-tiiniks on toimetuste igapäevased koosolekud. Neid võib vaadelda foorumina, kus kohtuvad mitu fak-torit: ühest küljest on ajakirjanik defineeritav te-ma individuaalsete väärtuste ja autonoomia kau-du, teisalt valmib ajakirjanduslik sisu kollektiivse töö tulemusena ning kollektiivilgi on oma väärtu-sed ja enesemääratlus. Sealjuures on loomeprot-sessi mõjuteguriteks — mis samuti koosolekul kui foorumil avalduda võivad — ka meediaorganisat-siooni majanduslikud huvid, ressursid jms. Ehkki ajakirjandusliku sisu loomisel on oluline koht ka ajakirjanike individuaalsel tööl ja valikutel, kes-kendus minu magistritöö koosolekule kui kriitili-sele punktile sisuloome protsessis, kus kohtub ehk suurim arv mõjusid ning on võimalik leida viiteid ka ülejäänud sisuloomeprotsessile.
Töö eesmärgiks oli
koosolekukommunikatsioo-ni kaudu uurida kahte kriitilist aspekti toimetuse ajakirjandusliku sisuloome protsessis:
• kuidas toimub uudise kriteeriumidele vasta-va materjali hindamine ehk uudise väärtus-tamine — kas tegemist on kollektiivse või in-dividuaalse protsessiga;
• kui efektiivne on koosolek toimetuse töö plaa-nimise ja otsuste vastuvõtmise seisukohast.
Koosolekul on kindlad tunnused: struktureeri-tud algus ja lõpp, kõnevoorude jagamine ning ees-istuja olemasolu.1 Koosolek on vaadeldav eraldi-seisva žanrina, mille alaliigid on formaalne ja mit-teformaalne koosolek ning mille peamiseks tun-nuseks on eesistuja roll. Koosoleku eesistuja funkt-sioonideks peetakse koosoleku alustamist ja lõpe-tamist, päevakorra seadmist, päevakorrapunkti-des edasiliikumist, kõnevoorude jagamist ja eba-sobivale käitumisele reageerimist.2
Žanriteoreetikud viitavad, et ühest küljest kin-nitatakse žanri etendamisega oma kuulumist tea-tud kogukonda ning teisalt taastoodavad osalejad oma kogukonna identiteeti ja
toimimismehhanis-1 Jo Angouri & Meredith Marra. Corporate Meetings as Genre: A Study of the Role of the Chair in Corporate Meeting Talk. — Text & Talk, 2010, Vol. 30, nr 6, lk 615–636.
2 Ibid.