Reaalsus, objektiivsus ja objektiiv

Teisiti öeldes tuleb meil kujutise omaduste analüüsimise kõrval esitada ka küsimus sellest, mis on reaalsus? Mis on see elu, mille suhtes fotod nii ise-äralikult truud on? Kuidas ikkagi suhestuvad fotod objektidega, et saaksime seda vahekorda nimetada objektiivseks jne. Konstruktiivseid vastuseid neile küsimustele on üllatavalt vähe kirjanduses, mis piirab end teoretiseerimisega vaid fotograafia ümber — seevastu on kasulikke mõttekäike üksjagu leida nii bioloogia/ füsioloogia, sotsioloogia, filosoofia jm valdkondadest, kus reaalsuse probleem samuti näib oluline olevat. Alljärgnevas kolmest näitest, mis kõik pärinevad eri teadusmetoodikatest: teadmiste-filosoofia, sotsioloogia ja filosoofia — peaks olema nähtav reaalsuse/objektiivsuse kontsepti tuum, mis vaatama oma teatavale “probleemitusele” saab neis eri valdkondades ja erineval kombel võrdlemisi sarnase lahenduse.

Heiki Sirkel “Nimeta”, 1987

Toomas Huik, Pilt komsomolipiletile, 1987.

Konrad Lorenz näiteks kirjutab oma raamatus “Peegli tagakülg” järgmised read: “Me konstrueerime oma kujutelma “objektiivsest” reaalsusest nõnda, et eemaldame astmeliselt oma teadvusest “subjektiivsed” ja juhuslikud tegurid.

See, mis paneb meid uskuma asjade reaalsusesse, on lõplik selle konstantsuse-analüüs, milles teatud välised ilmingud ilmuvad meie kogemusse, alati simultaanselt ja alati samas regulaarses patternis, mis ei hooli variatsioonidest ega välistest tingimustest ja meie psüühika korrastatusest. Selliste nähtuste sõltumatus asjaoludest ja subjektiivsusest mõjudest on see, mis paneb meid uskuma neid nähtusi kui reaalsuse manifestatsioone… Ja seetõttu nimetan ma niisuguste püsivate omaduste abstraheerimist “objektiveerimiseks”… (Lorenz 1978 3ff) Ja pisut hiljem toob Lorenz välja ka ülihuvitava lingvistilis-etümo-loogilise fakti — nimelt sõna objitcere tähendab (sarnaselt sõnaga projicere ─

“ette viskama” — P.L.) “millegi suunas viskama.” (Lorenz ibid. 6) Olemuslik neile mõttekäikudele on ennekõike see, et “objektiivsus” ja “objektiivne reaal-sus” on objektiveerimise e järk-järgulise protsessi tulemus. Teisiti öeldes — objektiivsus on atributeerimine.

Sotsioloogid Thomas Luckmann ja Peter L. Berger eristavad kategooriaid

“subjektiivsus”, “intersubjektiivsus” ja “objektiivsus”. Kui esimene neist on seotud isikliku (interpersonaalse) suhtega maailma, siis teine on kogukondlik ja kolmas on kogum normeeritud tähenduslikkustest, mida aja jooksul atribu-teeritakse enamasti just intersubjektiivsetele arusaamadele. “Reaalsus” pole mitte üks/ainus vaid on olemas reaalsused, mida on palju, sh kuuluvad nende hulka ka mentaalsed reaalsused. Ent see, millele atributeeritakse ainureaalsuse nime, on nimelt nn igapäevaelu reaalsus. Viimane domineerib nii ajaliselt (kestus) kui ruumiliselt (domineeriv keskkond) ning just seetõttu tundub niisugune “kommunaalreaalsus” sedavõrd vääramatu, ületamatu ja kõikjalolev,

et seda hakatakse pidama (teadvuse) realissimum’iks ja ühtlasi samastama kogu reaalsusega (Luckmann and Berger (1966) 1991 36). Niisugune realiteet on rutiinne, seega ka küsimustevaba/“paratamatu” — ja mis kõige olulisem — selle dominantsust tunnistab enamik kogu- või ühiskonna liikmetest, nimetades selle reaalsuseks.

Briti filosoof John R. Searle võtab omakorda teravama vaatluse alla ühe reaalsuse “sektoritest” — nimelt sotsiaalse reaalsuse. Searle’i sõnutsi on olemas… “osi reaalsest maailmast, objektiivseid fakte maailmast, mis on faktid vaid inimliku kokkuleppe alusel.” (Searle 1996 1) Edasi eristab Searle muude faktide (nt looduslike) kõrval sotsiaalseid objektiivsusi kui institutsionaalseid fakte (Searle ibid. 2) ja jõuab järeldusele, et sotsiaalse reaalsuse struktuur on üldjoontes nähtamatu (ibid., 4–5). Kuidas siis niisugust osa reaalsusest näida-takse ja kuidas seda visualiseerinäida-takse? Kuidas eristuvad uurimuses või vaatluses sellise reaalsuse n.ö seesmiselt omased ja vaatlejast tingitud tunnused? Jne.

Kuna meie uurimuse sihiks on palju kitsam siht — nimelt nende visualisee-ringupiiride näitamine, mis on jõukohased fotograafiale — siis asetagem sarnane küsimus konkreetsemalt. Juba Bertold Brecht märkas oma üldtuntud tähelepanekus, et foto Kruppi tehasest ei anna meile aimu seal kehtivatest töösuhetest ja see pole juhus. Või vastupidi — mis saab siis, kui foto Kruppi tehasest koguni hägustab tõde seal kehtivatest töösuhetest? Miks kuuleme selliseid väiteid tihti ka praegu? Lihtne vastus võiks seletada: seepärast, et mitte kõik reaalsuse aspektid pole visuaalsed. Kuidas siis neid ikkagi visualiseerida;

kuidas kommunikeerida fotode abil näiteks sotsiaalset fakti, et “ühiskondlik koguprodukt kasvas viie aasta jooksul 3%? Kas seda saab näidata või

“kajastada”? Või saab sellele objektiivi abil vaid kaudselt viidata? Sellest jpt juhtumitest selgubki, kui habras/haavatav on barthesiaanlik foto = “see oli seal” kontseptsioon — pruugib vaid “sellel-seal” välises maailmas olla mittefüüsiline, kui me ei saagi fotode abil tema kohta midagi olulist teada.

Ometi püütakse fotode abil visualiseerida ka säärast eeterlikku osa reaalsustest ja seda tehakse enamasti mudelite konstrueerimise ja visuaalsete ekvivalentide loomise teel. Olemuselt on see visuaalsete vastete e mudelite loomine, ja kaugeltki mitte enam tuttav lihtsakujuline reproduktsioon.

Et protsesside näitamisel on fotograafia võimeline visualiseerima vaid nende teatavaid staadiume, siis luuakse niisugustes olukordades enamasti üldtuntud

“enne-ja-nüüd” mudeleid, mis suhtestuvad protsessiliste nähtusega punktiirselt, et mitte öelda ebaadekvaatselt. Et hierarhiliste töösuhete visualiseerimine per se on kogu oma keerukuses peaaegu võimatu, siis visualiseeritakse vaid sellise sotsiaalse struktuuri nähtavat osa: märke, sümptomeid jmt. Kuid seda tehakse juba tinglike, sümboliliste vahenditega — näiteks vaatab pildil see, kes on

“ülemus” kõrgemal kui alluvad või siis vaatab seesama tegelane alluvatest lihtsalt kõrgemal (pildil: “ülal”). Tõed — nagu on näidanud Michael P. Lynch oma üksikasjalikus uurimuses, saavad seevastu olla kasulikud või seotud teaduse-, võimu- ning ühiskondlike väärtustega — kuid neil ei ole konkreetset (nähtavat) kuju (Lynch 2005 6–11).

Et juba uurimuse järgnevas osas tuleme foto representatsiooniliste omaduste juurde põhjalikumalt tagasi, siis summeerigem siinkohal oma mõttekäik tabava tsitaadiga soome kunstiajaloolaselt Jaako Lintinenilt: “Kaameral on ükskõik, mida pidada reaalsuseks. Tema usub kõike!” See lause iseloomustab ilmekalt ka põhi-kategooriaid, mille suhtes enamasti defineeritakse fotograafilise pildi eripärasid:

reaalsusi on palju, objektiivsus on (inter)subjektiivne unistus — ja objektiiv on juba algusest peale konstrueeritud täitma ennekõike just niisuguseid hapraid lootusi.