Fotograafia ja semiootika. Sissejuhatavat

Mis siis õieti kuulub kogu fotograafia uurimise laiaulatuslikust ja keerulisest maastikust semiootika valdkonda? Sellele pealtnäha lihtsale küsimusele polegi tegelikult nii kerge vastata, kui esmapilgul tundub. Thomas A. Sebeoki toime-tatud tuntud semiootika entsüklopeedias5 näiteks piiritletakse seda valdkonda ekskluseeriva loogika kaudu ja jõutakse järeldusele, et rangelt võttes peaks fotosemiootika tegelema foto kommunikeerumise viisidega saatja ja vastuvõtja seisukohalt; uurima foto abil teostuva kommunikatsiooni eripära, vastama küsimusele, kas fotograafia on keel, kood või kommunikatsioonisüsteem või vahend jne. Niisugustele põhiküsimustele vastates leitakse paraku, et kõik need määratlused on omajagu riskantsed. Näiteks käsitledes fotograafiat koodina, peaksime olema võimelised fikseerima selle diskreetseid ühikuid, mida aga pole siiani suudetud. Käsitledes fotograafiat kommunikatsioonisüsteemina, põrkume me samasugustele segavatele asjaoludele nagu fotograafia nimetamisel koodi-deks — ainus, mida reservatsioonideta väita saab, on niisiis see, et fotograafia on spetsiifiline kommunikatsioonivahend. Fotod kannavad endas kahtlusteta informatsiooni. Kuid milline see info õieti on? On see referentsiaalne,

representatiivne või koguni intellektuaalne? Neile ja teistele analoogilistele küsimustele vastamiseks peaksime suutma lahendada üsna mitmed rangelt võt-tes semiootikavälised küsimused.

Kui fotode referentsiaalsetes omadustes (täpsemalt küll analoogfoto niisugustes funktsioonides) erilisi kahtlusi vaevalt tekib, siis selleks, et rääkida fotodest kui representatsioonilise informatsiooni kandjatest, peaksime heitma pilgu reaalsesse ühiskondlikku praktikasse, kus fotod säärasena toimivad.

Ilmselt pole kahtlusi, et niisugust praktikat tõepoolest esineb, näiteks krimino-loogia valdkond koos oma vägagi range “õige” kujutamise reeglistikuga, mis defineerib ulatuslikult ja detailselt, millised peavad olema verifikatsiooniks kasutatavad fotod. Sama lugu on ortofotoga geodeetilises seires, kus sääraseid pilte kasutatakse fotogramm-meetria-alases tegevuses, need peavad võimaldama kujutiste abil adekvaatselt rekonstrueerida füüsiliste objektide omadusi (foto pakutud info peab praktikas kinnitust leidma) jne.

Tunduvalt raskem on vastata küsimusele, kuivõrd on foto intellektuaalse informatsiooni allikas, sest sageli pole võimalik tuvastada, milline osa pildilisest infost (kui oletatavasti intellektuaalse tegevuse lõpp-produktist) on de facto autori planeeritud või kontrollitud. Siinkohal meenub muidugi automatistliku kujutamisloomuga fotole loomuomane juhuslikkus, ettekavatsemata elementide suur hulk piltidel, mida tihti alles tagantjärele “tahtlikuks” nimetatakse. Fotode

“intellektuaalsuse” küsimuse teeb veelgi keerukamaks ka üsnagi usutav väide (Stathatos 1995 jt.), mille kohaselt määrab tõlgenduse fotograafias (muudest, eriti nn “manugraafilistest” kujutamisviisidest erinevalt) suuresti ära just adressaat, mitte aga niivõrd sõnumi looja-konstrueerija. Ja tõsi on seegi, et stilistilised või retoorilised reeglid muutuvad koodisarnasteks moodustisteks vaid siis, kui saatja saab piltide tähendusi konstrueerida olukorras, kus adressaat neid samaselt dekodeerib.

Viimati nimetatud olukorra kujunemine on tehniliste kunstide valdkonnas olnud ajalooliselt üsna pikaleveninud protsess: valguslahenduse, optika, rakursi, kopeerimise eripära jpm seesuguse mõistmine väljendusena (ja mitte “veid-ruste” ega “trikkidena” (Ullmann 1962) on saanud võimalikuks alles hiljaaegu.

Praegu võib ometi üsna kindlalt väita, et fotode abil tõepoolest teostatakse intellektuaalseid operatsioone, olgu selleks siis propaganda, kunst või masside kontrollimine skoopilise järelevalve abil.

Niisugusel taustal mõjuvad anakronistlikuna väited fotokujutise ja -kujutamise “looduslikkusest”, millega märgiliste protsesside uurimises seosta-takse ennekõike Roland Barthes’i fotode kui kodeerimata moodustiste doktriini.

Kui omal ajal väitis Victor Burgin teravmeelselt, et looduslikud objektid nagu ka looduslikkus on ise kultuuriline konstruktsioon, saame praegu sellist vaadet argumenteerida terve rea tehnoloogiliste või fenomenoloogiliste argumentidega.

Loodusjõudude ärakasutamine pole veel iseenesest piisav, et rääkida fotost kui loodusest enesest. Barthes’i tuntud väide, et fotod on motiveeritud looduse (valguse jmt) poolt ei pea samuti kuigi vett — kui küsiksime sarnaselt manu-graafiliste kujutamisviiside kohta kunstis, saab see eksitus hästi nähtavaks.

Nimelt on ka muudes kunstitehnikates täheldatav füüsikalise maailma mõju:

olgu näiteks kas või värvide segunemine akvarellmaalis, tilgatrükis jpm tehni-kates. Klassikalises analoogfotograafias formeerub kujutis küll valguse kee-milise toime tagajärjel, kuid sedasama valgust suunatakse, doseeritakse fotografeerimisel nii ajaliselt, ruumiliselt kui spektraalselt (kaamera katik ja objektiivi diafragma; spektraalsed filtrid jmt). Ei tasu unustada sedagi, et värvused/tonaalsused füüsi(ka)lises maailmas saavad surrogaatseteks pildilis-teks analoogideks fotomaterjalidel läbi kvantitatiivse modelleerimisega, millega just luuaksegi füüsilisele maailmale kunstlikult “tõepäraseid” pildilisi vasteid.

Seetõttu tuleb fotosid vaadata nägemise seisukohast kui surrogaatseid stiimuleid (U. Eco sageli kasutatud nägemispsühholoogiast pärinev termin), kus näge-misega kaasnev olukord silma võrkkestal taasluuakse — kutsutakse esile.

8.3.2 “Ikonismi” igihaljast problemaatikast

Fotograafia on riivamisi kuulunud semiootika huviorbiiti juba Charles Sanders Peirce’i uurimustest peale. Peirce jagas ühes oma süstemaatikatest märgitüübid kolmeks: ikoonideks, indeksiteks ja sümboliteks. Ta paigutas fotod ennekõike indeksite kategooriasse põhjusel, et need on oma referendiga seotud füüsi(ka)lise põhjuslikkuse läbi, st fotograafilised pildid tekivad valguse abil (Peirce § 2.281; § 2.246 ja § 2.320 vt. Nöth 1990 461). Ometi on sagedasti viidatud ka fotode erakordsele sarnasusele sellega, mida need kujutavad — st ikoonilisusele. Seda sarnasusemüüti koos iseenesliku (automatism) või loodusliku (naturalism) pildigeneesiga õhutasid muidugi juba fotograafia leiutajad ise — W. H. F. Talboti 1844. aasta originaalfotodega illustreeritud raa-mat kandis teadupoolest lausa pealkirja “The Pencil of Nature”. Kuigi modernsuse kunstiideoloogia püüdis sarnasuse (tuntud ka nn “objektiivsuse”

nime all) ja autori puudumise stigmat fotograafias õõnestada, levis fotokujutise erilise usaldusväärsuse müüt edasi — suuresti just seetõttu, et fotograafiat asus kultuurimärgiliselt defineerima pigem mitmekesine verifitseerimisega seotud praktika nii teaduses kui ka juriidikas. Nii leiame end isegi veel praegu paradoksaalses olukorras. Vaatamata sellele, et puht akadeemilisel tasandil on säärane problemaatika ammu päevakorrast maha võetud, sarnasus illusoorseks tunnistatud jne, jätkub fotode toimimine/ funktsioneerimine reaalsetes kultuuri-protsessides praegugi domineerivalt just ikoonilises võtmes.³⁸

Küllap seletab niisugust paradoksi kõige paremini Pierre Bourdieu’ sotsio-loogiast pärit harjumuse (habitus) kategooria, mis näitab normaliseerumise ja naturaliseerumise protsesside rõhutamisega, kuidas kultuurimärgid on enamasti inertsed ja muutuvad järkjärguliselt koos ühiskonnas suhteliselt aeglaselt

38 Üksikuid muutusi on siiski märgata praeguses identifikatsiooni rituaalistikus: näit.

USA saatkond on viisa taotlejatele kehtestanud passipildi kõrval ka näpujälje andmise nõude. Kasutusele on võetud isikutuvastamine ka silma võrkkesta eripära alusel.

teisenevate vajadustega (Bourdieu 1990 cf. 79–81).Ometi on see käsitlus üsna poolik, näidates meile fotograafia asendit sedastamise argumendina kultuuris ennekõike vaid külakogukonna ja varajase industriaalühiskonna loogikast lähtudes. Teiseks, kuigi Bourdieu demonstreerib meile huvitavalt fotograafia kujunemist sarnasuse alusel tõese informatsiooni agendiks ühiskonnas — ja imestab erakordselt “ebaloomulike” kujutamisviiside (nt perekonna- ja grupi-fotod) “naturaliseerumise” üle, ei analüüsi ta kuigi põhjalikult neid olulisi kriteeriume, mille alusel kujutised kui proteesid kujutatava suhtes vahetus-väärtuseks kujunesid. “Sarnasusi” on nimelt juba põgusalgi vaatlemisel üsna mitmesuguse loomuga — siinkohal ehk piisab, kui eristame näiteks käitumis-sarnasust välimussarnasusest.

Neist ainuüksi esimese kategooria olemasolu indikeerib selgesti, et sarnasus-printsiipi me vähemasti mitte liigendamata kujul fotode iseloomustamiseks edukalt kasutada ei saa. Näiteks käitumissarnasusel pole simultaanselt haara-tavat “sümptomaatilise” sarnasuse komponenti olemaski, pigem on see seotud analoogsete reaktsioonidega ajas kulgevates protsessides, mille palendamine pole fotograafiale (ega pildilisele kujutamisele laiemaltki) üldjuhul kättesaadav.

Seega saame pildilise kujutamise valdkonnas parima tahmise juures rääkida vaid ühest sarnasuse liigist — välimussarnasusest. Ja isegi siin on varjul probleeme.

“Mehhiklane jalgrattal”. (Allikas: Eco 2000).

8.3.3 “Välimusliku” sarnasuse kategooriad ja fotograafia

On avaldatud mõtet, et termin “image” tuleneb üsna otseselt just sõnast

“imitari”, ‘matkima, imiteerima’, mis tähendabki sarnasuspüüet. Sellisele sarnasuse fenomenile on rajatud ennekõike fotode domineeriv kultuurimärgiline e harjumuslik-kokkuleppeline loomus (näiteks foto kui “reaalsuse asendaja”) — ja sellest tulenevalt ka fotode kasutamise iseloom kultuuris. Juri Lotman on targalt väitnud, et tegu on just nimelt usaldusega teatud kujutiste suhtes, mitte aga piltide füüsiliste omadustega.10 Kui asetaksime sellised “usaldusväärsed”

kujutised mõtteliselt väärtusteoreetilisse diskursusse, siis saab nähtavaks asjaolu, et fotod funktsioneerivad asendus- ja vahetusväärtuse rollis nagu

valuuta, seistes rohketes sotsiaalsetes tehingutes inimeste (ID-portreed), kinnis-vara (börsid) jmt eest. Seega pole suuremat kahtlust, et fotod kommunikeerivad sageli just representatsioonilist informatsiooni ja et see näib tihti “ikonismi”

põhimõttel, mitte aga pelgas indeksiaalsuse võtmes, mida atribueeris fotodele Charles Sanders Peirce. Nii tuleb sotsiaalset praktikat arvestades nõustuda üsna paradoksaalse olukorraga: kuigi semiootiliste, nägemispsühholoogiliste ja paljude muudegi uurimismeetodite raames on foto sarnasuse fenomen ammu päevakorrast maha võetud, jätkub habitus’e kujul sellesse uskumine ja selle laialdane kasutamine kultuurilistes praktikates tänaseni. Sellist tupikusse jõudnud olukorda on vaimukalt õõnestanud Umberto Eco oma essees “Pildi kriitika” (Eco 1970 vt. Burgin 1982a: 32–39) ning hiljem ka raamatus “Kant ja nokkloom” (Eco 2000: 337–392). Kui esimeses tekstis näitab Eco, et nn ikoonilisel märgil on terve rida koode (äratundmis-, ülekande-, graafilisi jne koode), millele tavateadvuses ei pöörata vähimatki tähelepanu, siis oma uuemas uurimuses teeb ta keskse panuse hüpoikooni mõistele.

Nii ühes kui teises tekstis kasutab Eco kesksena ka nägemispsühholoogiast ja tunnetusprotsesside uuringutest pärit surrogaatsete stiimulite (stimuli surrogati) mõistet, mille hulka kuulub ka markantse näitena fotograafiline pilt.

Säärased stiimulid, millega Eco seostab märgilistes protsessides “hüpoikoone”, kutsuvad (kunstlikult) esile nn reaalsustunde või, teisiti öeldes, loovad sama-sugused tajutingimused nagu füüsilist maailma tajudes/ tunnetades. Selleks, et surrogaatseid stiimuleid ära tunda, on vaja leida piirsituatsioon, kus nende illusoorsus paljastub. Näiteks fotode puhul piisab Ecole nende surrogaatsuse diagnoosiks tähelepanekust, et kui ka vaataja oma asukohta pildi suhtes muudab, ei saa ta mingit uut teavet objektide kohta, mis pildil kujutatud.

Füüsiliste objektide ruumis aga tähendaks vaatepunkti muutmine täiendava informatsiooni ilmsikstulekut. Ent kõige olulisem, mis ilmneb Eco toodud näidetest, on ehk see, et ikoonilisuse moodustumise tingimused sõltuvad vaata-mise olukorrast. Tema tuntud näites “mehhiklane jalgrattal” (e pildiliselt –O–), kus jalgratturile on n-ö heidetud pilk rõhtsalt ülalt-alla vaadates, st harjumus-päratust (harva esinevast) positsioonist — tekib pigem olukord, kus nähtav saavutab oma kujutisliku tinglikkuse astmelt ja lakoonilisuselt pigem sümbolilise kui ikoonilise iseloomu. Victor Burgin on niisugust tüüpi olukordi, kus semiootiliselt võiks rääkida sümboli ikoonist, seletanud sellega, et kultuu-riliselt süütuid, sh looduslikke objekte pole olemaski — juba enne pildistamist (kujutamist) on iga objekt meie teadmistega laetud, st potentsiaalselt sümbo-liline ja võimeline sümboliseerima. Niimoodi annihileerib Burgin fotograafiast nn looduse — kultuuri dispuudi sisuliselt veel enne, kui see alata saakski.

Strukturalistlikud semiootikud, kelle ilmekamaid esindajaid on Rene Linde-kens, püüdsid ka ikoonilise märgi juures visalt otsida selle väiksemaid invariantseid osi. Nii trakteerib Lindekens seoseid füüsiliste objektide geo-meetriliste elementaarvormide ja neile vastavate (analoogsete või kontseptua-liseeritud stilistiliste) kujutiste ikooniliste morfeemide vahel, milleks on kõik-võimalikud jooned (ka nende kurvid, nurgad jm omadused), pinnad jne.

(Lindekens 1971: cf.142; Lindekens 1976: 15–16).Ka Ferdinande Saint-Martin väidab, et kujutise invariantseks moodustiseks on koloreemid (coloreme) ja topoloogilised ühikud; pilt moodustub aga nn variaablite vahendusel (Saint-Martin 1990: 5–65). Variaableid on Saint-(Saint-Martinil kokku kuus: värvus/ tonaal-sus, kontuurid, faktuur, mõõtmed, vektoriaalsus ja asend pildipinnal. Säärased variaablid pole iseseisvad, sest esinevad alati koos. Just seetõttu jagab Saint-Martin need kahte suuremasse “perekonda”: 1) plastilisteks variaabliteks (värvus + faktuur) ja 2) tajuga seotud variaablid (mõõtmed, kontuurid, vekto-riaalsus ja asend pildipinnal).

Ka nende kahega pealtnäha sarnanev Umberto Eco 1970. aasta tekst “Pildi kriitika” (Eco 1970 vt. Burgin 1982a: 32–29) läheneb ikoonilisele märgile n.ö.

“stratigraafiliselt”, vahe on aga ilmselge, sest selles olulises tekstis ei püüa Eco mitte otsida piltide väiksemaid invariantseid tähendusühikuid, vaid näitab, et see, mis Barthes’ile oli “koodita sõnum”, on tegelikult koodiderohke moodustis.

Siit võiks ilmselt järeldada, et ajalooline “normaliseerumine” on ka fotode tõlgenduse naturaliseerinud määrani, kui me enam ei märka hulgaliste kokku-lepete olemasolu interpretatsioonis. Niisiis, ka ikooni (näiteks foto) “lugemine”

on näilisele silmapilksusele vaatamata tegelikult keeruline dekodeerimis-protsess.

Sarnasuse- ja ikonismi problemaatika uurimises võib murranguliseks pidada ka Barbara Staffordi suurepärast käsitlust “Visuaalne analoogia” (Stafford 2001), mis on seni ilmunud ikonismiga haakuvatest uurimustest vahest kõige uuem ja põhjalikum. Stafford veenab meid rohkete ajalooliste näidetega kasu-tades selles, et analoogiate (ana + logos: samal viisil) konstrueerimine ei toimu mitte niivõrd pildil, vaid teadvuses. Kirg saada osa asjadest, mida pole otseselt võimalik omada, ajendab leidma ligilähedasi ja sarnaseid asendajaid (Stafford ibid. 2)Siit tuleneb ka raamatu põhikontsept, mille kohaselt analoogia on ole-muselt keerukas leiutamine. Ja säärast leiutamist on vaja nii sotsiaalses, bioloogilises, tehnoloogilises kui distsiplinaarses tegevuses — nii kaugele tagasi kui meie ajalooline mälu ka ei ulatuks, kõigist inimtegevustest leiab alati püüde konstrueerida sarnasus- ja sugulussidemeid. Ja paljudes niisugustes eristavates vs sarnastavates operatsioonides on just visuaalne kompenonent olulisel kohal.

Ei tasu unustada, et analoogia on ennekõike vahendamise vorm, mis järgib proportsionaalset balanssi meie kogemuste ja noeetiliste konstruktsioonide vahel.

Et analoogia on otsustamine taju abil, siis on ka üsna loomulik, et millegi sarnaseks/ mittesarnaseks tunnistamine sisaldab alati arbitraarseid momente.

Viimased saavad paremini nähtavaks siis, kui nõustume väitega, et sarnasuse identifikatsioon on muu hulgas ka ajaline protsess (Stafford ibid. 24).Viimast illustreerib hästi ka tuttavlik sedastus: “Tundus sarnane… kuid lähemal vaatamisel selgus siiski, et sarnasus osutus petlikuks.” Samasuguse loogika alusel jätkates võib igaüks oma kogemusest öelda, et meile võõra inimese foto tundub alati sarnasem, tuttava oma aga enamasti võõram jne. Tulles nüüd nende teadmistega tagasi piltide, ennekõike fotode juurde, selgub, et just

represen-tatsiooni kriteeriumid, mis olemuselt kokkuleppelised, determineerivadki analoogsuse/ ikoonilisuse olemuse ja määra piltide juures:

Maailm → representatsiooni kriteeriumid → kujutised (Allikas: Eco, 2000, lk 345)

Kuna fototööstus on kogu oma eksistentsi vältel olnud suunatud “pildid nagu elust enesest” ideoloogiale ja selle tarvis konstrueerinud arusaama fotost kui

“nähtamatust” vahendist, siis on fotograafia olnudki nn realistliku (välimus-sarnasusel põhineva) kujutamise peamine etalon. Siit on aegade jooksul järeldatud, et kujutamisviisilt “realistlik” objekt (foto) on säärasena ka tõese informatsiooni allikas. Nii see aga kaugeltki pole: kui realistlikkus iseloomustab kujutamise teatavat “ortoskoopiliseks” tunnistatud viisi, siis tõesus on puhtalt informatsiooni (väärtuseline) kategooria. Tõesust saab hinnata ja tõene saab olla vaid selleks valitud kriteeriumide suhtes. Ja kujutamise täpsus ega visuaalse analoogia perfektsus ei garanteeri veel iseenesest informatsiooni tõesust, mida sääraseid vahendeid luues kindlasti silmas peeti. Detailne väline kirjeldamine ei pruugi mitte alati anda parimat tulemust, eriti siis, kui tõed, mida otsitakse, pole kuigivõrd visuaalsed, sümptomaatilised ega muus mõttes eksplitsiitsed, vaid vastupidi: seesmised, protsessuaalsed või abstraktsed. Ilmselt just säärast segadust silmas pidades ongi Rudolf Arnheim (Arnheim 1974 vt. Petruck 1979 147–160) juba 1974. aastal eritlenud näiteks piltide (kujutiste) juures autent-suse, korrektsuse ja tõesuse. Kui esimese mõistega seostab ta “sekkumatuse”

pildistatava objekti loomulikku käitumisloogikasse ja teisega “moonutustevaba”

kujutamise, siis tõesuse all mõistab ta karakteersete tunnuste kokkulangemist kujutatu nende aspektide suhtes, mida soovitakse näidata, rõhutada või sedastada.

Nõnda osutuvadki selle pildilises kujutamises segadust tekitava mõiste seletamisel ilmselt parimaks Briti sotsiosemiootika modaalsusteooriad, eelkõige Theo van Leeuweni ja Carey Jewitti raamat “The Handbook of Visual Analysis” (Van Leeuwen and Jewitt 2001). Selles käsitluses keskendutakse kommunikatsiooni nn modaalsustele ja defineeritakse pildiline kujutamine niisuguses süsteemis naturalistlikuks modaalsuseks. Naturalism tähendabki siinkohal välist/eksplitsiitset kirjeldavust — nagu sümptom meditsiinis või nähtumus, mitte aga olemus filosoofilises tähenduses. Justnimelt see, mis eesti keeles on “väljanägemine”, on kättesaadav naturalistlikule modaalsusele, vii-masel on seejuures omad piirid. Me saame säärases modaalsuses küll näidata ja osundada, kuid ei saa kommunikeerida objektide mittenähtavaid vahekordi ega protsesside dünaamikat, mis omakorda osutub kättesaadvaks insener-tehnilisele (joonised, diagrammid jne) või abstraktsele (nt formaalloogilised keeled) modaalsusele.

Iga modaalsuse raames saame omakorda rääkida modaalsuse markeritest.

Näiteks foto kui naturalistliku modaalsuse puhul võiksid detailsemat markee-rimist väärivateks omadusteks olla kujutise mastaap, värvus, teravus, tonaalne

iseloom ja kontrastsus, objekti-tausta vahekord jpm. Selliseid omadusi saab omakorda nüansseerida alakategooriatega. Näiteks võime tuvastada värvide küllastatust ja balansseeritust, teravuse selektiivsust ja ulatuvust vmt. Kõige pa-remini on säärane liigendus näha digitaalse fototöötluse arvutiprogrammides nagu Adobe Photoshop jmt. Siit saame paremini aimu ka sarnasuse alalisest tinglikkusest ja liigendatusest. Tõstatades foto ja selle prototüübi sarnasuse küsimuse, peame seega alati esitama lisaküsimuse: mille poolest sarnane?

Toome siinkohal ära vaid mõned, kõige silmatorkavamad analoogiad.

Kontuurisarnasus. Kuna sageli saab objektide identifitseerimine alguse just nende piirjoonest ehk kontuurist, mis on omadus, mitte aga omaette objekt, siis siit nähtub üks üsna oluline tõsiasi, mis osutab selgesti analüütilistele protse-duuridele analoogiate konstrueerimisel — meie taju objektidest formeerub järk-järguliselt, objektide üksikuid omadusi üksteise järel identifitseerides. Kuigi süvenemata võib ehk tunduda, et äratundmine käib korrapealt, saab ometi eris-tada teatud järjekorda ja täheldada identifitseeritava objekti ositist-järjestikust võrdlemist varem kogetuga.

William Anastasi “Nimeta. Siiditrükk lõuendil, 1966.

Mastaabisarnasus. Enamik referentsiaalseid kujutisi pole samas (1:1) suurus-vahekorras pildil kujutatuga. Fotograafilises transformatsioonis teeb (kunagine)

“füüsiliste” asjade maailm peale ümbermoodustumise hõbedasoolades läbi ka vähendamise-suurendamise operatsiooni, mille käigus kujutise materjal annab sellele ka enese füüsilisest kohalolekust. Igasugusel kujutamisel toimub niisiis geomeetriline transformatsioon — isegi siis, kui kujutise meetrilised omadused jäävadki “elusuuruseks”, teisenevad ometi muud vormiga seotud kvaliteedid.

Kuulsuste vahakujud ja tavainimesed New Yorgi Vahakujude Muuseumis

Teravuse-sarnasuse loomisel käitub optika teisiti kui inimsilm. Juba 19. sajandi füsioloogias märgati (Helmholtz, Pavlov, Müller jt), et kui optika näeb ühtlaselt teravalt kogu pildivälja ulatuses, siis pidevas liikumises silm fokuseerub enamasti nähtava kõige olulisemale osale. “Olulisus” on siin määratud suuruse, kontrasti jm formaalsete tunnustega; või siis vastupidi — objektide semantilise potentsiaali poolt: st sellega, mida on kujutatud ja mida üks või teine objekt vaatajale tähendab. Ferdinande Saint-Martin nimetab niisuguseid atraktiivsus-punkte “koloreemideks” (Saint-Martin 1990: 5–65).

Mimikri: korallmadu ja Sinophis Rhrinostroma.

Koloriidisarnasuse aspektis on “sarnasus” eriti küsitav, sest fotomaterjali käitumine erineb silmaharjumustest eriti märgatavalt. Kui silm kompenseerib erineva spektraalse koostisega valgusolukordi, siis filmid näiteks erinevad juba oma orienteerituses nn “päevavalgusele” ja “kunstvalgusele”. Niisiis määrab pildi koloriidi suurest ära tehnoloogia: Kodaki, Fuji jmt. materjalitootjate ideed ja “õige” koloriidi konventsioonid.

Ungari nuusikud Katona Twins ja kaksikute looted.

Vahekokkuvõttena poleks üleliigne järeldada, et “ikonistliku” sarnasuse tauto-loogilise konstateerimise asemel peaksime seega rääkima sarnasuse tüüpidest ja sarnasuse määrast piisavalt liigendatud kujul. Veelgi enam, peame endale tun-nistama, et analoogia ei esine mitte ainult naturalistlikus, vaid ka muudes mo-daalsustes, kus sel on märgatavalt teistsugune sisu ja iseloom. Näiteks käitumis-liku või protsessuaalse analoogia korral pole see enam seotud välispidiste omadustega ehk nn väljanägemisega — analoogial on siin hoopis kaudsemad vormid. Tuleb tõdeda sedagi, et “sarnasust” fotograafilises kujutamises raken-dakse enamasti instrumentaalses võtmes: ennekõike verifikatsiooniprotsesside raames nagu tuvastamine, tõestamine või süüdistamine. Selliste protsesside uurimisega tegeleb märgilisel tasandil faktisemiootika.